01. detsember 2014
Iga akna taga on lugu
Kati Saara Vatmann
Linnakeses peab olema kool ja kirik, haigla ja kohvik, apteek ja autoremont, juuksur ja aednik. Ehkki Raplas on erakordselt palju autoremondi-juuksuri-puidutöökodasid, apteeke ja kohvikuid, ei pea põlisasukad teda ikkagi linnaks – ütlevad alev. Ja kinnitavad, et sooaurude keskele, kus kirikul peab targu kaks torni olema, et mõikaks, ei saagi päris linna rajada. Iga ettevõtmise ja akna taga on inimesed. Igal inimesel on lugu. Kui hakkad neis tulukestes orienteeruma, oled pärale jõudnud. Minul kulus Raplas selleks ligi viis aastat ning alljärgnevatest inimestest jutustamine on aastalõpukingitus mulle endale – avastasin endas nende inimestega kokku kuulumise tunde. Jõuluks koju!
Valgus katlamajas
Piia Kõverik avas lõppeval aastal Rapla Elujõu Keskuse. Tunnismärk sellest, et naine on õigel teel, on inimeste – loe: naiste! – massiline huvi Viljandi maanteel senises katlamajas toimuva vastu. Nii Rännaku-meetodi kui jooga, pilatese kui TRE-seanssidel on kaminasaal ja-või trennituba osalejaid viimse võimaluseni tulvil.
„Mul oli see unistus juba aastaid. Selleks, et oma vaimne ja füüsiline tervis korda saada, tegelesin pilatesega – torso süvalihaste treeninguga – nii põhjalikul tasemel, et olen nüüd ise treener. Ja Rännaku-meetodiga – mis võttis tõepoolest läbi põlvkondade ja elude ning valublokkide rännates ära nii käenärvide valu kui viha. Ja küpsesingi oma unistuse teostamiseks valmis,“ kirjeldab Piia. „Jätsin enese kordasaamise käigus kõik varasemas elus saavutatu härra Kõverikule – Märjamaa poed, autolavka – alustasin täiesti algusest ja puhtalt lehelt. Ostsin endise katlamaja. Hakkasin seda oma jõududega renoveerima ja ümber ehitama ning keskus avaneski tänavu. Kõik tänu minu töökale perele! Siia on kulunud kogu meie aeg – mõnikord toimetame veel laupäevaõhtul kell üheksa pintsilte ja pahtlilabidatega, segumasin kõrval undamas… See on suur rõõm ja nauding – nagu ka see, mida keskus inimestele pakub.
Kuivõrd uus aasta tuleb minu – Kitse ehk Lamba aasta, on igati loogiline, et saab valmis ka meie kodu siinsamas treeningsaali kõrval.
Ma püüan nii keskuse kui mehe pärast vähendada raamatupidamise töökoormust – Elujõu keskus võtaks mind igaks õhtuks endale – pean tegema väga täpseid ja teadlikke valikuid, et ma end ei killustaks-rebestaks ning et mind ka eraelule jätkuks.
Elujõu Keskuse nimi tähendab seda, et siit keskusest on võimalik tõesti endale saada elujõudu juurde. Ja seda väga mitmetest tegevustest – õige toitumine, hea kosutav uni, mediteerimine, tantsimine, muusikakuulamine, naermine, liikumine, jooga, pilates, mis paneb sinu energiavood liikuma – pluss kohtumine meeldivate sõpradega kaminatule paistel ja ka saunamõnude nautimine. Kõigi nende tegevustega saab inimene juurde energiat ja elujõudu, avardub, on Mina ise, harmoonias loodusega.
Mis iganes koolitus või teraapia minu keskuses toimub – igaüks neist veenab: rääkige, andestage, avanege! Mina tean, et imed on võimalikud, kuni elame – kasvame välja vägivallast ja valublokkidest, koos vigastuste taandumisega tõuseme uuele tasandile. Edukad naised ei saa ju rääkida, et nad on kodus pildituks ja kõnevõimetuks pekstud – ent Elujõu keskuses on oluline olla aus ja avali eelkõige enda ees. Nagu kõigis muudeski valusates teemades – millest siin koos ja ise vabaks kasvame.“
Piia on oma valgustatud katlamaja tutvustanud Rapla Sadolini kehakultuurikeskuse festivalidel-messidel ning Facebookis – ning elujõu-kolde loomise vajalikkusest annabki aimu tõsiasi, et ruumid on viimse kaminasaali-tooli ja võimlemismatini täis.
Nagu ka Rapla kultuurikeskuse toolid siis, kui „alevisse“ teatrit tuuakse. Kultuurikeskuse juures juba 20 aastat oma laulustuudiot pidanud Thea Paluoja rõhutab küll, et Rapla ei ole linn – ent kui tema õpilased Priit Võigemast, Vaiko Eplik või Märt Avandi ning teised teatraalid siin etendusi annavad, on saal alati pilgeni. Saalis istub teiste seas Märdi Rapla haigla arstist ema Irja – ja sedasi see väikelinn toimibki. Mitte sugugi depressiivselt.
Valikud külluses
Samal ajal, kui Rapla haigla on hooldusasutuseks muteerumas ning asjad kahe gümnaasiumi tulevikuga lahtised – nagu kogu Eesti tervishoius- ja haridussüsteemiga – tekib väikelinnade teenindajateküllust sirvides küsimus, kuidas nad kõik küll endale kunded leiavad. Igale tarbijale oma juuksur, hambaarst, autoparandaja, apteek ja odavate rõivaste pood…
Meie juuksuri- ja hambaarsti valiku on teinud lapsed ja loomad. Oleme nii spontaanse otsusena kui leiduva vaba aja ajendil küll enamust teisigi pakkujaid külastanud – kõik teevad oma parima, kuidas teisiti! Ent hambaarstil oleme jäänud sel emotsionaalsel põhjusel käima dr. Kristiina Puksoo juures, et mu väike tütar armastas hoida põske vastu arsti kõhus olevat väikest tütart ning hambapuur ei tundunud selles ühenduses enam nii hirmus. Lisaks asub kliinik samas hoones, kus pank ja notar, maksuamet ja kindlustus, kantseleikaubad ja kodutehnika.
Konsumi peal töötav juuksur Liis Saad aga tuli meie juurde ratsutama, kui töötas Nore keskuses Handymanis müüjana. Nägime kõrvalt tema juuksuriõpinguid ning elame praegu kaasa tema grimmeerijaks-pürgimisele – ta on aastate jooksul sõbraks harjunud oma. Liiatigi tegi selle sama Florise kosmeetik mu väikesele tütrele kõrvarõngaaugud, kuuldes liigutavalt naljakat urinat: „Naised ei nuta, raisk!“ Mõistagi tuleb ette spontaanseid truudusetuse-episoode siin 21 juuksurisalongiga ahvatluste labürindis, kui väsinud juukseotsad nõuavad: kohe praegu!
Kohe praegu ongi kriteerium, mille alusel inimeste ühiselu haldavad haldjad suunasid meid Mati Pihlaku autoteeninduse hoolde. Mu eelmine auto jättis meid viimsetel ühistel sõitudel teele ning kuna Mati Tebolari-firmal on Mati oma kätega ehitatud puksiir, oli ta alati lahendusega kohal. Juhtus nii, et eelmine auto andis otsad ka päeval, mil sõitsime Tallinnasse teda järgmise vastu vahetama. Mati jättis PRIA ja Maxima lähistele töökotta oma poja ja teised poisid tööle, pistis meid puksiirikasti, viis Tallinnasse, valis meile järgmise auto hellitusnimega Punane Panda ning tegi selle ratastest elektrini korda.
„Olen elus vägagi erinevaid töid teinud ning pere elatamiseks kõiki oskusi ja kogemusi kasutanud. Mu kaasa Katrin töötab sotsiaalkindlustusametis ja on sotsiaaltöö alal magistrantuuris, poeg Taimar õpib tehnikaülikoolis ning pühendub igal võimalusel töökojale – tema õlgadel on varustamise ja arvutiga seonduv. Temata oleks paha. Aga raskeid hetki tuleb ikka ette – sel suvel läksid mõlemad mehhaaniku-kutid sõjaväkke. Oli taas kord üks õõnes hetk – ent uued sellid osutusid õnneks tegijateks,“ tunnustab Mati, kes teeb ka ise lisaks töökoja ja koduehituse juhtimisele rõõmuga käed õliseks. „Püstipüsimise lihtne valem on piisavalt sage panustamine perega koos puhkamisele. Kaugelt paistab paremini. Ja paistis õnneks eemaltki, et oleme õigel teel. Kindlad kunded, oma nišš ja vedamise värk. Nii nagu autoost, nii on ka perekonna sünergia, töömeeste leidmine ja üldse kogu elu üks suur õnne asi.“
Seesinane rahulik ja rõõmus õnne asi ongi põhjus, miks kirjanikuproua jääb autoremondi ajal enamasti oma sülearvuti seltsis Mati kabinetti kommi sööma – Pihlakute loodud ühisväljas on mõnus ja turvaline ka oma tööd teha.
Teine maja, kuhu on ütlemata mõnus minna, on Tammiku fotoäri – selle peal on teise Tammiku autokool ja üks massaažikabinet ning vastas juuksur, nagu igas teises Rapla majakeses. Tiba tagurpidi tandemis on lood sedapidi, et autokooli peab proua Aire ja fotomaailma härra Taimo.
„Mina olin fotosnik juba nõukogude ajal ning oma ettevõte on mul olnud 22 aastat. Emand õppis autokoolitajaks ümber, tegutses alguses pealinnas, aga nüüd on tal vaatamata sellele, et Raplas on mitu autokooli ja eraõpetajad, siin nii palju õpilasi, et sõidus on tema kogu aeg,“ rõõmustab Taimo, keda ei häiri põrmugi, et naisel on justkui mehisem ala. „Mehine on hoopis peenikese rahaga rehkendamise oskus mu meelest. Olen alati osanud tegelike võimaluste ja vajadustega rehkendada. Fototarvete poodi võtan müüki neid aparaate-albumeid-raame, mida rahvas tahab ning oma teenuste hindu ei aja monopoli seisundit kuritarvitades üles.
Mõnel korral on keegi teine ka ateljee avanud – ja pärast rahva esimese uudishimu raugemist on patareid tühjaks saanud. Väikelinlased on truud ja nostalgilised – kuitahes nimekaid hüpersuperkauplusi avatakse, oma vanas heas Karmanis käivad ikka.
Me ei palka liigseid töökäsi, vaid teeme ise – niimoodi sentidest eurod kokku veabki. Ilusalongid lisavad igaüks midagi erilist – kellel soolakapsel, kellel solaarium, kellel geelküüned – fotoateljee põhiline nipp on see, et kogu teenuste ot i doo on olemas ning pildid poole tunniga sõbraliku hinnaga ümbrikus. Niimoodi päevast päeva. Ja ükski päev ei sarnane teisega – tegelikult pole mu meelest ei odavate rõivaste maaletoojal, turul talukaupade müüjal ega ESPAKi kõrval kirbuka pidajal mingit rutiini – iga päev on kõik uus.“
Raplas, kus kõik on kogu aeg ühtaegu nii uus kui vana kooli kindel kvaliteet, tegutseb juba aastaid üks tõeline geenius. Välja tänavas korterisse rajatud töökojas nokitseb fakiir, kelle juurde saadab sind Tammik siis, kui liiv on fotoaparaati sattunud, sinna saadetakse sind Agrovarust enne uue riista müümist siis, kui elektrikarjus on äikest saanud ning Rappeli keskuse elektroonikamüüjad ja telefonipoodnikud soovitavad enne überkalli ametliku firmatöö ostmist ka mahakukkunud tahvelarvuti ja lolliksläinud mobiiliga Urmas Pahkla juurde minna. Teebki korda. Alati. Fenomenaalne!
Ja iga päev alustab mõni uus enese teostaja ja pere elataja. Ehkki Raplas on iga nurga taga mõni puidutöökoda, kes pakub uksi ja treppe ja mööblit, on talveõhtustes akendes uustulnukate tulukesed. Minu väimees Mihkel ehitab Hageris kilpmaju, ent õhtuti ja nädalavahetuseti meisterdab kiik- ja võrktoole, koerakuute ja suitsuahjusid, erikujulist mööblit ning remondib kortereid – et tubahaaval oma enese kodumaja ehitada. Tuli ära metallifirmast – nii, nagu tullakse ära ka kurikuulsast seakasvatusest – kus on stagnaaegne tehnika ja suhtumised, palgad ja makseviivitused. Selliste elu- ja inimlikkuse-ohtlike fossiil-firmade kestmine on töökaitse ja 21.sajandi eetika seisukohast uskumatu – ent ilmselt kestavad nad inertsist sinnamaale, kuni elavad nende kommunistidest juhid a la tele-Naabriplika vallavanem. Jõulude ajal puutuvad need 70ndate tehnika ja stiiliga firmad meisse sedavõrd, et ajame pahaaimamatult jõulupraeks ahju ses inetus energias kasvatatud sigu. Et kõik on kõige ja kõigiga ühenduses, tuleb tegijaid tänada ja tulijaid tunnustada, kui uue hea ilma ettevõtjad koll-genossede asemele astuvad.
Puraviku-poisid
Veskisepad Lauri ja Harri on mõlemad töö käigus oma kutsumuse leidnud. Üks on õppinud elektrik, teine traktorist. Elektrik läks ühte varem alustanud sepikotta elektritööd tegema ning vaimustus selleks ajaks juba seal sepistanud traktoristi sooritustest – palus endale ka õpetada. Ise elatus sel ajal puidust mänguasjade valmistamisest – ent süda sikutas sepaks.
„Töötasin enne viis aastat siit üle tee seni toimivas sepikojas. Harri oli seal juba enne ees. Tasu ja suhtumised olid möödunudsajandised. Jõime Harriga lõunapausil kohvi ja küsisime teineteiselt, miks me oma sepikoda ei raja. Ega orja- ja nõukaaja vaimust teisiti lahti saa kui ise oma väega peale ei tule. Kuhu rajame? Sinna! Üle põllu paistis toona katuseta tuulik, mis saab 2015.aastal 200aastaseks…
Voh, sinna ehitame! Ja ehitasimegi. Muinsuskaitsega kenas kooskõlas. Tiibhoones töökoda, veskis eneses ääsiruum ja kauplus, kontor ja peosaal ning ring-rõdult vaade Valtule ja rahvasuus senini Mitšurini ehk Mitsuka õunaaedadele. Kusjuures tiivikukupli ehitasime taas üles nii, et ta on rõdult ka korralikult tuulde pööratav, nagu vaja,“ jutustab Lauri Laiapea siira vaimustusega. „Lisaks meile Harriga töötab siin kaks noort seppa. Meil on just jõukohane hulk kliente, laatasid pidi me ise ei kooserda – kõikmõeldav kraam on müügil siin ja Rapla Pentagonis – Okta keskuses Raplamaa ettevõtjate ühispoes.
Mul tekkis küll salaja hirmukene, mis meist siis saab, kui kõik sepisehuvilised on oma suured ja väikesed vidinad kätte saanud – ent siis korraldas RAEK – ettevõtluse arendamise keskus – mentorite koolituse ja ma sain kuraasi kuhjaga tagasi. Nüüd tean, et nii tulevikulise turundamise kui turvatunde võti on ühtehoidmises.“
Puraviku sepikoja poekeses müüakse lisaks oma töödele ka ehteid ja naturaalset marmelaadi, mida toodab Lauri õde. Pentagoni-nimelises keskuses asuv Raplamaa ettevõtjate ühispood pakub sepiseid ja heegelpitse, Valtu veini ja lambavillaseid käsitöid ning samasse hoonesse on koondunud spordisaal, tantsustuudio ja tänu lauljatar-taluperenaine Siiri Sisaski valgustustööle juba legendiks saanud Saagu Valgus fondi kauplus, mille filiaale on tänaseks teisteski linnakestes ja alevites.
Müüjanna Anneli nendib, et rõivaid-jalatseid-mänguasju teisele ringile saatev pood on just läbi ühtehoidmise kujunenud millekski palju enamaks kui pood: „Siin käivad väikeste lastega emmed vabatahtlikena abiks kaupa sorteerimas. Siin on Siiri sõbra Sebastiani hispaania keele kool. Ja sügisest alustas Siiri näitering. Mitte ainult neile raskustes perede lastele, kes meie fondi ümber on koondunud – kõigile lastele, kes ei taha külmade ilmade eest üksnes arvutisse ja telekasse varjuda. Kõigile!“
Puraviku-poiss Lauri tunnistab, et unistab praeguse korterielu asemel oma talust. Silmitseb veskikontori aknast Valtu mõisa veiseid ning näeb kujutlusis oma tulevast kodu – miskipärast kitsedega. Kits on kodu sümbol. Ja tema kahe väikese lapse kasvukeskkond ei peaks kindlasti enam kuigi kaua olema korter.
Ent Raplamaale talu rajades tuleb enne hoolsalt jälgida, kuhu on lõputute pingpongitamiste käigus parasjagu kukutatud Rail Balticu peatne rabamaastikku ja karstialadesse kukutatav giljotiin. Veise- ja hobusekasvatajad, iluaednikud ja skulptorid-elulaaditalunikud, kelle kodudest Fail Baltiku nime saanud hullus ähvardab üle sõita – selle asemel, et põlisesse raudteetrassi sobituda – veedavad unetuid öid oma elutöö ja tuleviku hävimise hirmus. On avalik saladus, et tuhandete Euroopasse kihutajate sõidutamisest olulisem on Eestimaa fosforiidi ja ehk ka sellega koos ladestuva uraani vedamine tühjakstarbitud Euro-lagendikele. On hirmutavalt loogiline, et see räige ralli ohustab lisaks kodudele ka põhjavett ja põlisloodust. Ning on lootus, et see sõge idee kujuneb nõnda pööraselt kalliks, et selle teostamisest loobutakse enne rahvusriiklikku pankrotti.
„Mina olen üha kindlam, et praegu tuhandete inimeste närve näriva Fail Baltiku asemel kaasajastatakse olemasolev trass, Raplamaad ei giljotineerita,“ kinnitab aiakunstnik-lilleemand Mariann Roosla. „Olen ühenduse Mahtra Aiaabi liikmena ja iseendana küll teinud häält Ahto ja Esko eest, kes aastakümnetepikkuse töö huku ootuses vaikides piinlevad. Ent mu sisetunne ütleb, et ühine vägi ja palve kannab vilja.“
Mari aed
Ühenaise-ettevõtte Mari Aed kuninganna Mariann nendib, et Hobuse aasta Jäärana lausa peab kogu jõuga neis küsimustes võitlevat sõna võtma, mis on üldrahvalikult olulised ja hukas, ent vaikides alla neelatud. Fail Balticu vastu tagajalgadele tõusmisele eelnes võitlus linnaruumi ilupuude köndistamise vastu – ja järgmine vastane, mille kauakestvalt katastroofilist tagajärge meile kõigile Mariann peale näeb vajumas, on Monsato ja umbrohutõrjemürk Roundup.
„Ma ei saa aru, kuidas ei saada aru! Ikka suuremate rapsisaakide nimel mürgitatakse põldusid umbes kuus korda. Hukkuvad mesilased. Umbrohu tõrjeks kasutatav Roundup imbub pinnasesse ja põhjavette püsides aastakümneid. Me sööme selle endile sisse. Loomade järglased sünnivad väärarengutega ja eluvõimetutena, inimesed surevad massiliselt – mitte ainult kuulsused! Ja ikka ei kõnelda, mida globaalsed mürgikontsernid meiega teevad.
Elu eest võitlemine on naiselik. Alu-Uusküla poolne Rapla-serv ongi naiseliku energiaga. Alus elab ju ka imelise aia perenaine, hingenõustaja Ulvi Saar. Samas Valtu-Kehtna külg on mehelik. Oma enese aia siia Uuskülla Kullerkupu tänavasse rajasin juba aastakümnete eest, kui ise veel Alus elasin. Et aia ja metsapargi rüppe kodu ehitada, loobusin saaremaatükikestest – me elame siin ja praegu, sõbrad.
Mu majakene pole praegugi päris valmis, aga oma feng shui järgimine, küünlad ja kaunistused loovad tervikliku energia, nii et ma ei rabista ehituse lõpuleviimisega,“ jutustab Mariann. „Oma Räpina-hariduse ja lilleseadekoolituse oskustega töötasin varem Raplas lillepoes. Teadsin kohe uksest sisenevale inimesele silma vaadates, milliseid lilli ta vajab – sina oled muide karikakra ja maarjaheina kimp – ning olin üsna rõõmsalt liigutatud, et sõbratarid pidasid mind taimetargaks nõiamooriks. Ja siis astusin õhku.
Lõpetades Luua kooli maastikukujunduse eriala, võtsin end töötuks, täiendasin end ettevõtluskoolitusel, sain äriplaanile toetust ning selle hulljulge õhkuastumise järel tegingi oma firma. Et arved makstud saaksid aastaringselt võtsin lisaks koristajakoha Rapla raamatukokku – kõik naised on koristajad.– Kujundan ja hooldan aedu ja haljasalasid, kaunistan kogu inimese elukaart – pulmad ja matused, ristsed ja juubelid – ning õpetan järgijaid. Palgatöölisi ei võta. Kogemused näitavad, et nende juhendamine ja kontrollimine võtab rohkem aega ja energiat kui ise tegemine. Neile makstav palk tuleb lõpeks kallim kui lisakasum. Nii et kui edu-uimas oma töörinne liiga laiaks ajada, pälvime rikkuse asemel pearingluse, häguse pilgu, haige selja ja ragisevad liigesed. Pole vaja.
Tuleb harmoonilist parajust pidada, hoolikalt oma kaasteelisi valida ning kõiges seada alati keskmesse oma kodu ja tegemise rõõm – siis on ka meie lapsed ja loomad, taimed ja mehed õnnelikud. Kübarat tuleb kanda – nii päikese pärast kui sellepärast, et oled Naine. Siis edeneb meie elu nagu iluaed ning oskame näha loomulikku ja looduslikku tervikpilti, kus valitsevad karmid seaduspärad ei säästa siin planeedil ka paksu padrikusse kolijat globaalselt Monsato monster-mürgituse eest.“
Marju maailm
Omanimelise kohviku ja Krantsi kõrtsi perenaine Marju Männimägi nimetab muide oma ettevõtmise olulisima taustafaktina seda, et ta kasvatab Tutil oma talu põldudel kõik kohviku ja kõrtsi, peolaudade ja muude tellimuste täitmiseks tarvilised juurikad ja rohelise ise. Siis on kindel.
„Ise tegemise tarkust on õpetanud kogu mu elutee. Siin rahvakooliga samas majas olen juba teist ringi – töötasin nooruses siin olnud restoranis, vahepealsed kohapidajad ei loksunud kuidagi paika. Mina olen nii teise keti – kultuurihoone galerii ja Valtu Artur – kui kõigi pitseriate-sašlõtšnajate-kohvikute-aitade maastikul kenasti oma nišis,“ usub Marju, kelle kohvikut armastatakse lihtsa ja ehtsa kodususe ja traditsioonilisuse pärast. „Töötajad õpetan välja ise – koostöös töötukassaga – ning ka perekondlikus mõttes oleme lastega kokku üks suur ise. Päästetöötaja ametit pidav poeg haldab Krantsi kõrtsi ja peab samuti talu. Mina olen oma ettevõtmistes alati selles kohas, kus on kõige tulisem. Suuremad tööd teeme talgute korras ning tulevikku vaadates teeb maastikuarhitektuuri õppiv lapselaps südame soojaks – temas tunnen järgijat.
Olen pika elu jooksul paljusid variante proovinud. Veetlev miilits, kellelt perenime sain – sinu praeguse talu eelmise omaniku vend muide! – elab kusagil saarel oma elu, mina olen ikka ise. Laste üleskasvatamise ja ettevõtmiste püstipaneku nimel olen sigu ja pulle kasvatanud ning tänu sealiha tootmisele autoostuloa saanud.
Minu kohvikusse ja kõrtsi tullakse kaugemaltki kui Raplamaa – ning kindlal ja kodusel tasemel laudu teen samuti kõikjale, kuhu palutakse. Mul pole kunagi vabu päevi olnud – kuna rühin endale sobivat rada, siis pole see tervisele hakanud. Vererõhku oskan kontrolli all hoida ning tänan õnne, et minu emalik olemus saab lapselaste eest hoolitsemisel rakendust. Ehkki seda ei tohi liiga palju teha – 21.sajandi noored kipuvad nagunii elukauged ja püsimatud olema ning virtuaalsetele imedele lootma. Ainus, kes meile sündides tegelikult kaasa on pandud, on tegelikult ikkagi ise. Mida töökam ja parema vaistuga, seda õnnelikum.“
Raplasse satutakse imeliste juhuste läbi ning siin saadakse õnnelikuks üsna pika ja vaevalise sooaurudesse harjumise ning ülesande kõrgusele kasvamise tiivul. Viljandi kultuuriharidusega setujuurne kitarriõpetaja Kaupo Kadaste võttis Tartu ülikooli klubis töötamise järel Raplamaale naise ning pärast elatise teenimist kindlustajana on nüüd juba kolm aastat olnud tubli… metallimees.
Agrovaru taga Ferali metalliplatsil kraami kaaluv ja sorteeriv kitarrikunstnik on samas ka raamatukaupmees ning üsna märgilisel moel on viimasel ajal talle taas hakanud ka kitarriõpilasi tekkima – seega oma saatuse käest ei pääse.
Me keegi ei pääse. Sügisese kartulivõtu aegu läksime siin Rapla külje all muistses Kumma külas, kus viiendat aastat loovus- ja loomatalu pean, lastega appi Toomas Rauale – ta on aatomifüüsiku haridusega elupõline ARSi kunstikombinaadi boss ning Valtu kooli kauase juhatajanna poeg. Kuulasin siia põliskülla Siberist naasnud vanadaamide meenutusi kartulivaol: minu tänase talu õuele pandud haubitsast näiteks tulistati Rapla kahetornilist kirikut. Õnneks mööda… Ent iidsed puud on täis nii laskemoona kui olnud aegade püüdlejate kinnitatud okastraati.
Ühel päeval küsis Kumma külavanema, puutöökoja peremehe Kaido vennatütar, näitlejanna Piret Laurimaa minult: „Kuidas sa küll minu lapsepõlvekülla elama sattusid? Kuidas läheb kandlekoja Raidil? Kuidas nõelraviarst Lillestel veisekasvatus edeneb? Kas seltsimaja Helgi toob sealset rahvast ikka kodust välja teatrisse?“
Hästi-hästi-hästi – nii kandlekoja, nõelravi ja veiste ühitamise kui kultuuri- ja seltsieluga. Mina ise aga sain just seda raplamaist jõulusõnumit paljude heade inimeste lugusid kuulates kokku põimides korraga aru: olen kohale jõudnud. Eestimaale – aga rabarängale Raplamaale kuidagi eriti – sündimine on tõsine ülesanne. Jõukohane vaid töökatele-tugevatele-teadlikele. Seega – Jumal usaldas. Tänan – ja püüan õlg õla kõrval Omadega seda usaldust väärida!