27. november 2014
Imre Sams – tõeline Meeletu
Tori hobusekasvanduse tänane omanik ja tallimees, kundalini jooga õpetaja ja tervendaja Imre Sams (44) on otsekui meie aja kangelane Jaan Tätte programmilisest soovunelmast „Meeletu“. Kui kirjanduslikust rikkusest-loobujast on tehtud suurepärane lavastus ja film, siis Imre jaoks ongi tõelistele väärtustele elamine ja Algallikaga ühenduses olemine igapäevane elu.
„Ma olen varasemas elus pereisa ja ärimehena, majanduspoliitiku ja börsifakiirina ära kogenud, kuidas see kõik käib. Kuidas on elada 20.sajandi edumustris, kus tuhkatriinud saavad ei-kellestki näiliselt rikkaks ja õnnelikuks ning kui nad ära ei ole surnud… 21.sajandi avardumise lood räägivad pigem sellest, et maisest karjäärist välja kasvanud isiksused, kes on püüdnud elada nii, „nagu peab“, saavad ülestõusnud meistriteks täpselt vastupidist edurada pidi. Tippjuhid lähevad palverännakule, miljonärid loobuvad materiaalsuse orjamisest – sest nad saavad teada, kes nad tegelikult on ja milleks Maale saadeti,“ arutleb Imre. „Paratamatult toimuvad muutused kõigis eluvaldkondades enamvähem korraga. Lapsed on selleks ajaks suureks kasvanud, abielu ära olnud ning senine kodu juba kellegi teise oma.“
Põlluülikooli majandusharidusega Imre oli Merko-Skanska-tasandi ärihai, kes juhatas mõnd aega ka majandusministeeriumi väliskaubanduse osakonda. 1993.aastal sidus ta end Tallinna hipodroomi – õieti küll eelkõige traavlitega ning alates 1997.aastast on pühendunud Tori hobusekasvatusele. Ideaalis võiks Imre tegevus olla peagi 160aastaseks saava legendaarse kasvanduse edasiarendamine ja üha parendamine. Tegelikult on tema missioon seni keskendunud hoonetekompleksi ja tõukarja heaperemehelikule alalhoidmisele. Sellepärast, et ühiskondliku kokkuleppe teine pool, riik, pole oma lubadusi täitnud. Eestis ongi praegu sellised ajad, et riiklikul tasandil vassimine on hetkel elunorm. Mis on veel üks lisapõhjus, miks helgemad mõtlejad ja tajujad pööravad selja – see pole põgenemine, vaid ellu- ja eneseks jäämise ainus võimalus.
Imre jagab Eesti Hobusekasvatajate Seltsi peal asuvas korteris mõnusat poissmehepesa bengali kassi Sri Lakshmi ja musta belgia lambakoera Tondiga. Vajadusel juhib mees kindlal ja kogenud käel koosolekuid, surfab ministeeriumide koridorides ja kaevub hinnatabelitesse. Ent tegelikult tahaks ta päeva alustada meditatsiooniga – nagu on kohane igale kehastunud vaimolendile, kes on teadlik sellest, kes ta on. Tervendaja ja korrastaja.
Millise tšakraga kõneled?
„Tabelite ja bürokraatiaga tegelemise taagast tulen välja läbi füüsise. Annan tallirahvale vabu päevi – viin hobuseid koplisse, puhastan bokse ja kannan sööta ette. Tänu sellele füüsilisele tegutsemisele saab keha ka võimaluse meile nõrgad kohad ette näidata. Ega erakluses üha mediteerivad mungad saa teada, kes nad inimestena on,“ muigab Imre. „Kui tallimehe tööd teed, kohtud oma ihuliikmetega teistmoodi kui joogatreeningus. Pruugib hiiglaslikul täkul rinnaga uksele peale tulla – vabadusse! – ja saad kogu oma karjääri ja hariduse, positsiooni ja elukogemusega kõlinal piki pead nii, et on vaja õmmelda. Lisaks su tegeliku koha kättenäitamisele küsib kõiksus sinu käest sellisel puhul täku vahendusel: millise tšakraga kõneled?“
Joogameister vihjab, et mööda muhku saamine viitab ka ülemõtlemisele. Argipäev aga näitab, et kogu tänase avanemise ja ärkamise taustal on veel üllatavalt palju sabatšakratega suhtleimist. Jälgides päevast päeva iseenese ja teekaaslaste ühendust hobustega – ja seeläbi otseühendust universumiga – on Imre nii mõndagi olulist teada saanud.
Vaimsus ja hingestatus ei tähenda iseenesest veel ühendust erinevate liikide energiate vahel – ka valgustöötajad võivad endale tundmatute loomaliikidega suheldes osutuda oma spontaansuses ohtlikeks. Nii endale kui teistele. Õnnelik võimalus õppida, mis muud!
„Kui ülemised tšakrad on avatud, saame teiste olenditega suhestudes imelisi sõnumeid – mis iganes liigist need teekaaslased ka on. Suletud ülemise „valgusfooriga“ hingekesed lävivad ümbritsevaga sabatšakrate tasandil. Nemad näevad hobuses eelkõige vahendit, millele hinnaline sadul külge panna ja kallite kaubamärkidega varustusega ehitult ise sinna troonile tõusta. Väga kujundlik, eks? Sobib ka teiste eluvaldkondade kirjeldamiseks,“ naerab Imre. „Tegelikult ei saavuta need, kel süda ja silmadetagune ei tööta, ka maisema tasandi ühendust. Põrnitsevad neid riistu ja vahendeid, millega hobune vankri, ree või adra ette rakendatakse, nagu sodihunnikut. Ehkki meil siin Toris hoiul olev põlise varustuse arsenal muutub ajas aina väärtuslikumaks. Alumise korruse rahvas ei näe – ega oska südamega arvutada. Küll õpib.
Minu koolidirektorist isal oli Harglas oma hobune, kellega ta tegi koolipõldudel lastele koolitoidu kasvatamiseks kõik tööd. Minu metsavahist onu sooritas oma hobusega metsas kõik toimingud. Ehkki praegusest põlvkonnast ei tea ka hobuinimestest paljud, mis on look-aisad-rangid-sedelgas, on õnneks teadjaid veel olemas ja tasapisi ka juurde tulemas.“
Imre manitseb: teadjate oskused tuleb talletada, nendel õppida ja kasutusele võtta enne kui hilja. Igas mõttes. Nii selles mõttes, et viimsed elavad legendid on lahkunud. Kui selles mõttes, et 20.sajandini end lõhki laristanud ja olemispiirini tarbinud inimkond on lihtsa, loomuliku ja loogilise elulaadi juurde tagasi pöördumas.
Tulevane Tori
Kuna hobusekasvanduse kõrval ootavad uuesti kasutusele võtmist pullijaama hooned ja Eesti vägevaimad veisekasvatajad on neid juba õhina ja tulevikuplaanidega kaemas käinud, on ka visionäär Samsil põhjust lennukamalt unistada.
„Kogemused on näidanud, et hobusekasvanduses on eriti oluline täkkude väärikas pidamine – maadpidi laialijagatuna satuvad nad pahatihti inetusse vangistusse, mille tagajärjed perioodiliselt avalikkuse ette jõuavad. Kasvanduses on neil kohased pidamistingimused, rakendus – nendega tehakse tegelikku tööd ja neid näidatakse võistlustel. Olemasolevat areeni ja maneeži saab samas kasutada ka pulli-oksjoniteks ja omamaiste lambatõugude väljanäituseks,“ kujustab Imre. „Märad on meil praegu vabapidamisel – mis on hobusele enesele kõige mahedamalt hobusem olemise vorm. Puudu vaid varssade kandmine ja kasvatamine. Kuni me alles kujundame Tulevast Tori, pole olnud viimasel kolmel aastal indu märasid paaritada ja varssasid juurde saada. Olen sellest hobusekasvanduse aspektist tõttöelda väga puudust tulnud. Kuna elan viimasel seitsmel aastal siinsamas, siis olen ise kevadöösiti varsavalves olnud ja ka üliraskeid poegimisi assisteerinud. Kui loomaarst saaks ülehomme tulla, siis tulebki endal siin ja praegu kohal olla. See teeb õnnelikuks. Ning selle õnne standby režiimilt käima lükkamise nimel praegu tegutsen.
Muinasjutulist mudelit on väikeses kohas hõlbus teostada – nii nagu ka kogu Eesti on piisavalt väike, et näidata maailmale ette arukal 21.sajandi kombel toimivad loogilised mustrid. Hobusekasvandus, pullijaam – aga ka omamaiste lammaste tõulava – jagavad kõrvuti tegutsedes traktoreid ja muud tehnikat. Lautade kohalt kogutakse pullipuss ja lambakõõks biogaasil põhinevasse elektrijaama. Mis sekundeerib uutel katustel olevatele päikesepaneelidele. Asula kohal on lisaks tuulegeneraator. Ning ongi kõik kodud ja asutused soojad ja valged. Keegi ei tekita ega kuula enam lühinägelikku hala, et tuulik panoraamil ei meeldi. Me läheme kas taastuva energia teed ja kasvatame kõik loomakasvatuse jäägid lõpuni – või pole meid üldse.
Muide, päikesepaneel on oluliselt lihtsam aparaat kui televiisor – selle asemel, et Eestimaa Torides neid toota ja kasutada, oleme mugandunud inertsist ikka juhetpidi fossiilmonopolide küljes ja ajusidpidi intriigides.
Mina loodan väga-lähi-tulevikus hakata jagama Eestimaa elujõuliste farmide juurde kahe-kolme-kaupa hobuseid pidamisele. Kui veisekasvatajad toovad küladesse meie kasvanduse hobused, kogunevad loomade ümber ka lapsed ja noored – ega kogune siis enam sinna, kuhu pole vaja koguneda. Pidamisele saadetud märade puhul anname ühtlasi nõu, millise täkuga neid paaritada, et saada tänasele turule sobivaid järglasi. Praegu loodavad paljud hobuinimesed, et saavad naabri-Maali toreda poisiga olümpiahobuse – aga sel juhul tuleb ikka välja nagu alati…
Ja praegu pean ma paraku oma tulevikuvisiooni teostamise asemel ka külalistele ja möödasõitjatele selgitama, miks on põlise hobusekasvanduse akende ees kiled ja katused lookas. Ei, see pole minu laiskuse ega vaesuse vili – riik kui tehingu teine osapool pole pikki aastaid sõna pidanud. Kui kasvanduse rendile võtsin ja siia soliidselt investeerisin, pidi riik omalt poolt igal aastal pool miljonit eesti krooni panustama ning minul pidi olema võimalus kasvanduse juurde kuuluvat metsa majandada. Eelmine põlluminister piirdus null krooniga ning kuna metsa me hooldusraiuda ei ole tohtinud, siis oleme kohtus, mitte helges tulevikus. Tänase ministriga, kes on ääretult mõnus ja oma koostööpartner, naeratame kohmetult ning unistame koos.
Hobukorüfee Andres Kallastega on unikaalse hobuvarustuse kollektsiooni viimne kui vidin kokku arvatud. Arvesse on võetud ka, et rakendispordi rada, treeningplatsid ja muud erilised rajatised pole hinna poolest põllumaa. Ja käsil ongi legendaarse ajaloolise koosluse tagasi riigistamine. Igas teises Euroopa Liidu riigis on riiklik hobusekasvandus.
Kui omamaiseid tõuge koondav ja arendav kasvandus kuulub riigile, saab Tori keskus 160.sünnipäeva kingituseks kindlustunde, et keegi ei hakka teda seibideks lõikuma, ei lükka hinnalisi spordirajatisi põllu alla ega lõpeta hobusepidamist. Kindlustunne annaks minule innustuse pärast kolmeaastast pausi taas nelikümmend mära ära paaritada. Mis oleks ütlemata teretulnud suursündmus – kui eesti aborigeenne hobune on paljunenud nii, et polegi enam ohustatud tõug, siis tori tõugu hobuse iive on katastroofiliselt langenud.
Vähenõudlik ja tänu Ago Ruusi fotokunstile ja valgustustööle vahvasti värvilisena tunnustatud eesti hobune on moes – tori tõu ümber kestavad vaidlused, kes on toetusalune, kes kuulub tõuraamatusse ja kes üldse on tori hobune.“
Vanatüübiline torikas on imposantne-korpulentne hiid, kes kaalub kuni 1200 kilo – tavaline suur hobune reeglina üle 800 ei kaalu. Tema hiigelkere ja massiivne pea, mida kannavad lüheldased jalad, on aretatud nõukogude imedemaa ajastutel, mil Toris söödeti hobuseid koos veistega… kartuli ja maisiga! Tänapäevane universaalne sport- ja tarbehobune põlvneb krahv von Bergi aegade esivanemaist, legendaarsest Hetmanist ning temasse on tembitud kergemaid-sportlikumaid Euroopa hobutõuge. Tänu sellele võidutsevad sport-torikad ratsa- ja rakendispordi edetabelite tipus ning meenutavad oma oskuslikult segatud mikstuuriga Saksamaa ja Skandinaavia ning teiste Baltimaade hobusekasvandustes omamaiste tõugude aretamist nii, et need vääriksid tõesti kaubamärgi aunimetust.
Vabadus…
…on teatavasti tunnetatud paratamatus. Nii, nagu hobusele esitatakse nõuded vastavalt sellele, millisteks sooritusteks teda koostööpartnerina vajatakse – ja see on tunnetatud paratamatus – on ka Imre ise läbitunnetatult vaba mees.
Ta on kasvanduses elades ja vajadusel tallimehe-zootehnikuna tegutsedes näiliselt küll oma helge tuleviku ootuses tiksuval hobumaal kinni mis kinni, ent tajub end siiski piiritult vaba hingena, kelle aadress on planeet Maa.
„Sel planeedil – ühiskorter nimega Eesti kaasa arvatud – on raha nagu ratsahobuse s… Seega pole raha, nagu olen oma eduloo käigus mitut erinevat elu ühes kehastumises kogenud, kuigi suur rikkus. Kui Tori hobusekasvatus saab tagasi riigistatud, jään siia veel just nii kauaks appi ja tegevjuhtima, kui vaja. Ent selle ameltiku ja loogilise, asjaliku ja ideaalse protsessi kiirendamiseks ma ühtki soss-soss lobitöist ega sõbramehetasandi susserdust ei soorita. See ei meeldi ega sobi mulle. Ja seejärel ma end enam ühegi kindla koha ega ülesandega ei seo. Tahan rändama minna,“ kõneleb lisaks vaimsusele ka füüsiliselt väga suutlik ja tegus mees, kes ei räägi siis, kui tal midagi öelda pole, silpigi. „Joogaõpetaja ja tervendajana pole mul plaanis praksist avada. Need, kes peavad, leiavad mu praegugi, afišeerimata.“
Kolm lugu. Imre kohtus esmakordselt mu maalikunstnikust teekaaslasega, silmitses teda vaikselt – ning ütles, et tema vasak õlg sai aasta tagasi haiget ja see on võimalik hõlpsasti paika tervendada. Imre kuulas mu jutustust, kuidas oraakel Pargiwahiga ühismeditatsioonile kõvasti hilinesin, viimaseil minuteil pärale tormasin, ette näidatud energeetilise püramiidi poole kobasin ja… väemees Imre lõpetas leebelt mu lause: „Õpetaja oli seal püramiidis juba ees ja tervitas.“ Oli küll nii jah. Imre jälgis Tori hobusekasvanduse hobukoplis, kuidas poolesaja mära seast astus hiiglaslik kuldne mustasukaline valgenäoline Opaali-tütar minu juurde, võttis mu oma lõua alla ja tõmbas endale sooja jõuga vastu rinda – ning küsis, mida proua hobune mulle räägib. Rääkis küll. Oi, kuidas rääkis. Tänu Imrele ilmselt palju enam kui muidu teda kuulata osanuksin.
Vabadusest rääkis. Nii, nagu ka vabahärra Sams koos oma koera ja kassiga kulgevas vaikelulises kolmainsuses. Kõige väärtuslikum siin inimeste maal on hinge ja vaimu vabadus. Vaba vaimu ei ahista ei vastutus ega massiivne töö ümber 80 hobuse. Tunnetatud paratamatus pühitseb üksolemise ja ühendvälja, mida kirgastab piiritu avardumine, areng ja Armastus.