19.-20.november

Kui mulle tundub, et minu kirjatöö peale ärgastunud ERR ja Äripäev on suur asi, tuleb kirjakasti mõni huvitav litakas. Halli kardinali illusioonidest aitab välja jäätunud jootmisvoolik, ees seisev laudalupjamine, hobustele sügav-allapanu boksidesse vedamine ja rullide veeretamine. Hull maailmanabast emaämblik küll, kes külmakindlat jootmissüsteemi ega pisikest traktoritki ei suuda soetada…

Kesknädalal vajutasin vastu tõusvat päikest hommikuse musinaralli järel Tartusse – ahoi, Ame! hüüdsin Paides Nurmiku papa torimemmele. Tartus tegin kirjastuses kohvi – Jane tuli õnneks ka just siis majja – hakkas kohe soe ja puhas. Vaatasin kaarti – millest ümberehituste ja muu taolise toreda tõttu miskit tolku pole – ja tuututasin  vandudes üle Aardla poldri Roiule.

Tankla taga tehases oli taevalik kohtumine – täpselt sellise inimesega, kellesuguste najal maailm püsti püsib. Kaido Tamme gümnaasiumist. Ja seejärel sõitsin Agnese juurde Vooremäe talli – Eesti Naise jaoks. Misjärel tuli spontaanne retk Heldur Petersoni juurde – mis osutus täielikuks pusk-nupuks ja käivitusvedruks. Aitäh, Heldur, kõhutäie eest! Mul polnud meeleski, et hommikusöök jäi vahele

Õõvastav Tartu-Tallinn maantee viis Türi poodi – Indi nõudis värsket kurki – sealt sirgelt Väljatagusele Reti ja Hanna järele – selleks ajaks helistas Indi juba iga viie minuti järel –kodus tuli tunni ajaga kogu talu ära pidada.

Enne starti helistanud Kaupole tuli autentne kirjeldus, mida kohe tegema hakkan – üks ahi küdema, lastele esmane toit, koera ja kanade kraam kaenlasse… ups, kassikakk magamistoas, kuna Indi jättis Puhhi sinna kinni… saunas ahi küdema, lammastele õhtusöök, lindudele vesi, kraan sooja, hobused tuppa, kaerad, heinad, vesi vannist talli plännidesse, puud tuppa, sauna ahi, teised ahjud küdema, kartulid… Seda ma ette ei teadnud, et pealambi kork minema lendab ja ma pimedasse mattun. Tühja kah, sain hakkama.

Kui Mihkel meile tütrele järele jõudis, helistas Valeri – Pääsküla-mehel on kümme aastat vähilõikusest – jagasin toetust ülilakooniliselt, ei olnud hea tunne selle pärast, aga kõik tahtsid süüa ja väimehega oli nii palju rääkida…

Vaatasime Mihkliga ehitusmaterjale, ehituskava, skeeme  – ta tahab teise trepi teha, mitte praegust kasutada – pöörangu ja platvormiga – arutlesime jootjate-soojustuse-fooliumi varumist – ajagraafik, tööjõud… Kui Aidas lakke vahtisime, jõudis Reti laulukoorist – aeg lihtsalt voolas. Ja kõik plaanid on reaalsed. Vot on jah.

Nurinööp, krt magas meie staapeldatud servamata laudade peal.

Ehkki pidin üsna ümber kukkuma, koostasin memo Tallinnasse-Stockholmi-Roiule, memo Haaslava-Tori-Pärivere… Roiult korjasin lugu, ees on Agnese ja tema nimekaimude teksti vormistamine, reastasin  reedesed teesid.

Täna oli alates keskpäevast kadukas – laut jäi lubjata laupäeval – alkaiiiiida, oi korriiiiida!seekord käib sada rätikut näo ette, sööbib, sinder  – kodule sai mõõdukas pai – õpetajannade jaoks kütsin sauna, mida ise sajaga nautisin – puhtakspuhtakspuhtaks! Kaelase kooli prouad pedagoogid olid võrratud vestluskaaslased – mida oli Dianat teades ja armastades ette arvata – ja õhtul tuli veel paaritunnine kirjadering. Tänu eelnevale professionaalsele vestlusele kenasti seeditav.

Homne algab kirjatööga, jätkub koolitusega, õhtul lastega Tallinnasse kinno tiba pöffima – mina jaksan ja saan vot! – ei ütle, et aega pole, tekitan laste kultuurikümbluseks alati raha, miski pole tähtsam – pärast on aega maailma halvim ema olla küll.

Kurvikeerajad on paratamatult südames – poja laevad olid Roiul jutuks, tütre laulud Haaslaval…

Neljapäevahommik miinus üheksaga oli kaunis – aga killustas – tekstid-jää-kirjad-torud-tekstid-tavatööd-kõned…

Hobustega kallistades – ja neile koos õpetajannadega rulle ette veeretades – tundsin: oh kui väga hästi ja õigesti kõik on, kui me Jumalat ei sega…

Kaupo õhtukiri sekundeeris: Kaunis ja ilus on kahtlemata!  lihtsalt nagu see igal talvel olnud on, vahepeal jääb veoauto tee äärde, küll piduritega, küll õhutussüsteem veab alt ja igasuguseid muid külmaga kaasnevaid vigureid juhtub… aga närveldamine ja paanitsemine seda olematuks ei tee ja asju tuleb võtta täpselt nii, nagu need parasjagu on.

Karekas kirjutas: Vanaisa Külm on külla tulnud. Teine vanaisa, see kes kõrgelt käib ja valgust annab, kingib praegu vaid varjusid härmatanud murule ja krabisevatele lehtedele. Lambad otsustasid, et on aeg minna üle heinadieedile.. tundub, et kevadeni.
Ja mul on ses karguses hea meel. Pole hullu miskit, et hommikul õue astudes on esimene hingetõmme veidi ehmatav ja riidast puid kiskuvad sõrmed hetkega purikaks muutuvad. Hall olemine hakkab otsa saama. Lumevalgus on teel. Otseniit energiaallikaga on ühendatud ja lumevalgus.. see imeline rahu järgnevaks teekonnaks valmistub Maad võtma.
Marssisin eile rõõmsalt Audrust Jõõpresse olles täitnud oma kodanikukohuse kapitalistliku isamaa ees. Päev, mis koos minuga tõusis, vajus läänekaarde enam vähem samal hetkel kui ma koduuksest sisse astusin. Ja kuigi päka alla oli tekkinud vill, reied ja põlved kisasid käidud kilomeetritest.. Huh. Lahe oli.
Mul oli nii paganama hea meel, et meie vabariik? ja pangamajad on keeranud inimestele selja. Kui mul oleks olnud see 20 senti boonust sularahas, kui mul oleks olnud võimalus see seinast kiskuda, kas ma oleks teekonna ette võtnud? Vaevalt.
Mugavus on mõnus. Laiskus on tore. Kuid selleks et tunda, näha ja kogeda.. selleks on vaja midagi muud. Alguseks kasvõi puuduolevat 20-t senti. Arusaamaks, et tähtis pole mitte see, mida ei ole, vaid see, mis on.
Mina tänan.

Mina ka