13. november 2014
Raivo Pent ja Mehis Tamsalu on töö käigus professionaalideks õppinud lambapügajad, kes moodustavad suurepärase tandemi, kellel on üha enam tööd ning kes võidavad nii rahvusvahelisi pügamisvõistlusi, siinsetel meistrivõistlustel vaheldumisi teineteist ning iseennast.
Ära iial ütle iial – see tõde kehtib nendegi rändrüütli elulaadi harrastavate jormide, ent sügavalt südamlike meeste kohta. Nad polnud lammast käegagi puudutanud, kui soetasid endale pügamise aparatuuri ja hakkasid töö käigus seda peent kunsti õppima, sest Eesti turul oli see nišš üsna täitmata – uusmeremaalased käisid mõned korrad aastas siin külalisesinejatena lambaid massiivselt riidest lahti võtmas, ent omamaiseid tegijaid õieti polnudki.
Raivo Pent (49) töötas varem puusepana ja ehitusmeistrina. Mehis Tamsalu (40) oli riigiametis. Kuna sõprade mõlema tee seisi ühe korraga ees püsti, võetigi kahekesi see risk, et sukelduti loomaliigi hulka, kellest mitte midagi ei teatud. Viie aasta jooksul on kooselu lammastega saanud nii paljutuhandenäoline, et oma enese pensionipõlve lamburitena kumbki mees ei näe. Seda enam, et mõlemad mehed elavad Rakvere linnas.
Raivo kasvatab kahe pesakonna peale kokku nelja ning Mehis kolme last. Rändava pereisa kõrval on naisel-lastel lihtsam linnaelulaadis perepead oodata. Ent eks need mehed ole varemgi öelnud ei iial: esimestel pügari-aastatel kinnitasid Mehis ja Raivo, et võistelda ei tohi – rabistades saab lammas haiget, ruttu tehtud rumal töö… Ent nüüd tulid nad Soome meistrikatel juba nii esimeseks kui teiseks. Rahvustelevisioon käis sellest, kuidas self-meid-mää-männid Šotimaal võistlesid, ka dokfilmi tegemas – „Minut ja lammas“.
Raivo ja Mehise tulekule eelneb Eestimaa lambakarjades tants ja tagaajamine – loomad tuleb varju alla ja ühte punti ajada ju. Ning nende lahkumisele järgneb palju kära ja vähe villa – kiilakaid emmesid ei tunne talled esialgu ära, mistõttu lollidemaal algab suur segadus.
Milleks meile mää?
Lammaste nudeerijaid on tarvis mõistagi sellepärast, et ilusale haljale Maarjamaale on uuemal ajal üha uusi lambakarju taas-tekkinud. Töö käigus profistunud Jardiinesi mehed – keda rahva seas sardiinideks kutsutakse – juhatavad nudismi radadele kümneid, isegi sadu tuhandeid lambaid.
Meenutagem, milleks meile üldse see vaieldavalt vaimurikas mää-maastik. Lammastelt saab teatavasti liha ja villa, nahka ja põllurammu. Vastupidiselt eelarvamustele pole lambalihal tegelikult kasukamaitset – vintske kasuka saame pannile, kui ostame pahaaimamatult vana sugulooma liha. Noor ja õigesti töödeldud lihaloom maitseb oivaliselt. Seda enam, kui ta saadetakse väärikalt ja oskuslikult ära, nagu seda oskavad mitmekülgsete annetega väemehed.
Lambavillast saab vastupidiselt virisemisele, et sellega pole midagi peale hakata, lõnga ja vilti, patju ja madratseid. Eestis töötavad mitmed villaveskid, on oskuslikke käsitsi ketrajaid ning lõng on suhteliselt kõrget hinda väärt. Kellel on nii higistamise kui külmetamise eest kaitsvad madratsid-padjad juba olemas, saab villakuid väga edukalt maja soojustuseks kasutada – pesemata vill ei võta ka putukaid sisse.
Lambanahka aga kiidetakse ühe parima allergia- ja reumaravimina – nii voodis, tugitoolis kui autoistmel tervendab ja soojendab sujuvalt. Siinkõnelejal on oma lammaste villakutest nii madratsid-padjad kui nahad lapselaste hällides ja autoistmetel. Meil on põhikarjas tosin kihnu maalammast, kellel sünnib igal kevadel paarkümmend talle – utekesed lähevad teistesse karjadesse, jäärad… ee… mää.
Lambakuningannast vaibakunstnik Anu Raud on muide vastuseks veterinaar- ja toiduameti küsimusele, mida lambakasvatajad „biojääkidega“ teevad, koostanud pika nimekirja retseptidest, mida kõike lambaproduktidest gurmeerida annab. Uhkete sarvedega jäärakolbast tahtsime me siin pojaga laualambi puhastada – aga rebane viis kolba sipelgapesast tühjakssöömiselt minema.
Kogenud lambur, juubliar-näitlejatar Lii Tedre väimees Meelis Metsamärt peab 200-400pealist karja ja tsiteerib oma koostööpartneritest sõpru-šotlasi: „Teil on eeldusi saada heaks lambakasvatajaks, kui arvestate sellega, et lamba põhiline eesmärk siin elus on peremehele pahandusi ja probleeme teha – tal on tingimata vaja koplist välja murda, et ennast võsas katki teha ja huntidele sisse sööta. Ma ise olen avastanud kaks parimat lahendust lisaks tugeva koplitraadi sisse lastud elektrikarjuse voolule. Lambakarjas peab olema paar hobust – neid hundid kardavad. Ja nii sulased kui pererahvas peavad harjuma mööda kopliservi pissil käima. Inimese kusi on kõige tõhusam biorelv huntide-ilveste ja ka läbi koplipiirete traalivate põtrade vastu.“
Rännaku meetodi meistritar Brandon Bays, kelle kodu on Walesis, elab keset üsna vabalt küla vahel peetavaid lambaid, juht-uttesid-jäärasid teab nimepidi ning tunneb oma töörännete ajal lambanahka või odratera trehvates kodutunnet.
Kusjuures lambakasvatusest on Eestis kujunenud intellektuaalide-haritlaste-vaimuinimeste-avaliku elu tegelaste pühendumine. Samal ajal, kui põlismaalased on tõmbunud korterlikku elulaadi ja ratsutavad mööda linlikuks muteeritud hoove murutraktorite seljas, hooldavad maale kolinud intelligendid teadlikult ja trotslikult maastikku lammastega. Ning hobuste-veiste-kitsedega ka.
Pärismaalased ei viitsi. Nemad on pärit paljude põlvkondade spliinist, ei näe kasu ega tasu ning heitlevad lisaks alaväärsusega – tahaks elada härraste kombel. Mida enam põlvkondi haritlased on aga härraste kombel elanud, seda mehisemalt on nad valmis tööd tegema, et 21.sajandi uue hea ilma teadlikul ja avardunud kombel elada. Nii Diana Tarand, Külliki Alekand kui Heli Künnapas teavad oma mitmete kõrghariduste krooniks, kui õige on ökoloogilist jalajälge lammastega tervendada, mitte naftat põletades juurde tekitada – ning peavad planeedi säästmise ja päästmise nimel mitut töökohta.
Ivari Padar kirjeldab toimivate elulaaditaludega kaetud Eestimaa ideaali sellisena, et igas talus on üks täistöökoht – lammastega või sigade-veiste-hobudega – tegeleja. Sel juhul pole loomandamine hobi, vaid amet. Et nii saaks ja jääks, ei maksta tulevast aastast enam toetusi neile, kes heinamaid vormi täiteks maha hakivad, vaid heinatootjaile – ning toetatakse neid loomi, keda tegelikult ka väärindatakse, mitte formaalsete arvudena Brüsselile ette ei näidata.
Elavad õpikud
Raivo ja Mehis on alustavatele lambakasvatajatele oma viieaastase pügajapraksise järel nagu elus entsüklopeediad. Neil endal pole lambaid kahel põhjusel – töö käigus nende kätest läbi käivad tuhanded määd on küllaldane õnneks vajalik kogus lambaid iga päev enne uinumist lugeda – ning neid pole mitte kunagi kodus, sest nad rühivad rändüütlitena mööda talusid, kus lambaid väärindatakse.
„Kuna me rändame kõikjal Eestimaal ning ka võõrsil, kasutatakse meid vahvasti ka nõustajatena,“ muhelevad „sardiinid“. „Meie käest küsitakse sageli, kuidas teistes taludes on lammaste ohjamine korraldatud nii, et nad ei pääseks jooksu ja ei ajaks pererahva elukorraldust pidevaks lambada-tantsuks mööda naabrite põlde ja aedu.
Muidugi laulame traditsioonilist laulukest tihedast karjuselintide reast – veel parem kui võrgust, milles on tõhus vool, mida antakse lammastele pärast pügamist tõhusalt tunda – ent tegelikkus on lihtsam. Kui mõned lambad on geneetilised rändurid ja olemuslikud metslased, jäävad nad nii ise välja rüsima kui õpetavad ülejäänud karja hulkuma. Ainus tõeline abi on nuga.
Millest on omanikel reeglina sellepärast kahju, et isepäisus ja oma algatus käib kaasas keskmisest kõrgema intelligentsiga. Kui lammaste puhul sellest rääkida saab. Nutikamad on tülikamad. Nagu iga liigi seas – inimesed kaasa arvatud.“
Sama, mida hobukasvatuse korüfee Andres Kallaste, kinnitavad ka pügaritest „sardiinid“: looduse rütmidesse ja reeglitesse ei tohi sekkuda – nii märal kui utel on looduse poolt ette nähtud kord aastas poegida. See ei ole inimese otsustada, et utt tõi näiteks kolmikud ilmale – kui jätta inimese otsusena märal mitu aastat varssumist vahele, ei pruugi ta enam üldse tiinestuda, kui utt on liiga kurnatud või räbal, siis ta lihtsalt uuesti tiineks ei jää – küll aga läheb inimese otsustatud vahet pidades rasva.
„Rohusööjad on lollikindlalt ja ülimalt elujõulistena üles ehitatud,“ kinnitavad Mehis ja Raivo. „Kui pügades tuleb sisselõige – või saavad lambad teistmoodi viga – soovitame tõrva peale panna, mõned kasvatajad kasutavad joodisalvi, mõned pulverisaatoriga haavarohtu – ent tegelikult pole midagi vaja. Rohusööjad ei jääks looduses ellu, kui väikesed haavad neile midagi teeksid.
Rusikareegel on lihtne – aitab kas viin või nuga. Mis muidugi vettidele ja ravimitöösturitele ei meeldi. Seedimise paneb korda aktiivsüsi – või nuga. Ja kui piimapuudusel või talle hülgamise tõttu on vaja tall üles lutitada, siis… ausalt öeldes ei ole vaja lutitada. Kogemused näitavad, et ellu jääb ja suguloomaks kasvab heal juhul kolmandik, kellega ränka ja mõttetut lutivaeva nähtud. Lõppeval aastal pidime talust talusse kaasa viima lohutavat teadet, et pea kõigil Eestimaa uttedel hilines tõust olenemata piima teke – talle-starteri tootjatele rõõmuks.“
Kus sünde, seal lahkumisi – loomadega koos elamine kulgebki pideva emotsionaalse fooni peal – nii rõõme kui kurvastust on korterirahva elulaadiga võrreldes kirjeldamatult enam. Tugev tunne on nii mitmiktallede õnnelik üleskasvatamine kui 15aastase vana ja iseloomuka jäärajuraka lahkumine. Ning selleks, et asjatuid lahkumisi ja rumalaid äpardusi vältida, palgake profid.
Kuidas see käib?
Eestis tegutseb lisaks Jardiinesi „sardiinidele“ ka teine tandem professionaalseid masinpügajaid – Aadu ja Peedu. Mõnes talus harrastatakse veel traditsioonilist raudadega pügamist. Või kääridega. Ent lamba jaoks on kole ja eluohtlik piin jääda oskamatu ja aeglase käsitsi-nüsija kätte. Olen näinud, mida tähendab, kui hoiad pügarite kutsumise pealt kokku, sest nudeerida on vaja vaid paar karja lisandunud karvikut. Kahe mitmeaastase villaga käsitsipügamine kujunes vana, oskused unustanud taadi käes paljutunniliseks higistamiseks, mille käigus õnnetud karvikud said loendamatuid haavu ning olid sellest valust ja vaevast nii juhmid, et ei taibanud pärast päikese käest varjugi minna – järgnes põhjalik põetamine. Pole vaja.
Vaja on oskajatele helistada – nemad sätivad karjad loogilisse logistikasse. Saabuvad Rakverest ja Tartust Raplamaale teel Elvast Saaremaale või Viljandist Harjumaale. Vihmaaegadel aetakse kari aegsasti enne Rakvere kandi meeste tulekut varjule, et vill oleks kuiv ja riistu ei rikuks. Ühtlasi võiksid talunikud ise rehkendada, et pügamine ei jääks peremehe juubeli järgsele päevale, nõnda et lambukesi kättegi ei saa…
Raivo ja Mehis saavad endale tuttavas laudas mõne hetkega oma „stuudio“ püsti – alusplaat maha, statiiv üles ja pügamismasin vooluvõrku. See on neil juba viis aastat uhkesti vastu pidanud. Enne loomade juuksurisse tassimist küsivad mehed järele, kas nood on tilpadega või ilma – osadel tõugudel on lõua all issandale teada olevatel põhjustel loodud tilbad – ning tiluga või tiluta.
Kui juuksurid käivad kaks korda aastas, on väikem kari neile juba nägupidi tuttav ning loomade seas ei tekita „sardiinide“ saabumine isegi ärevust – omad. Karjast ükshaaval välja talutatud kunded käivad pügaja jalgade vastu kannili ning sitsiv lammas kooritakse villavaiba seest ilma kiirustamise ja rabistamiseta minutiga paljaks. Kuna proua või härra mää on juba ses abitus asendis, on Raivo ja Mehis lahkesti valmis lisaks juuksuritööle ka maniküüri ja kosmeetiku ekstrateenust osutama. Lõikavad sõrgu ja panevad kõrvalapakaid.
„Lambale on vill erakordselt oluline ainevahetuslik organ – kui tall on kängus ja lammas kidur, oletavad kasvatajad ekslikult, et villa ei või maha võtta, vaesekesel hakkab külm. Vastupidi! Villa mahaajamine paneb äbarikul ainevahetuse tööle, nii et ta läheb sellise tõuke peale sageli hoopis käima!“ teavad võhikutena alustanud lambamehed nüüd juba üsna kõike.
Pärast konveieri sulgumist on varustus mõne minutiga kaubikus tagasi ning heal juhul on meestel aega koos pererahvaga kohvitades naerda suurt segadust lollidemaal – kuidas talled emasid ära ei tunne ja mingite alasti tädide eest hirmunult minema jooksevad. Kiire on neil alati, aga mõnikord jõuame kohvitada. Paaril korral on mul õnnestunud ka pärast üht tuhandepealist ja enne mitmetuhandepealist karja oma väikese ja mõnusa karja raseerimise järel sõpradele sauna pakkuda. Ent neil on jah reeglina kiirekiirekiire.
Nagu võõrsil töötjad, on Mehis ja Raivo päevade ning nädalate kaupa kodust ära. „Kuni raha koju viiakse, on naised rahul,“ naeravad rändrüütlid, kes alustades ei olnud lammast käegagi puutunud, ent nüüd on Eesti ja ka Soome meistrid. „Ehkki meile on ka Soome turg avanenud, oleme enamasti kodudest telefonikõne ja mõne tunni kaugusel. Tänu väga raskele füüsilisele tööle oleme sportlikud ja suurepärases vormis. Endale tuleb mõnikord massaaži ja naistele-lastele puhkusereis lubada, siis on kõik korras.“
Mehis tunnistab, et oma enese kukk ei tundnud ega tunnistanud teda enam, nii et lahing tuli tugevama õigusega kuke potitamise meetodil lõpetada. Raivo internetimajandust haldab tütar. Mehis lubab aga olla viimane eestlane, kellel pole ei feissbuki kontot ega e-aadressi.
Tundlikud ja distsiplineeritud, nagu õiged loomainimesed ikka, saavad mehed värskendust ja lusti välisvõistlustest. Lambakasvatajatel aga aitab ootusrõõmsalt kevadesse kesta uute tallekeste ootus koos utemammadega. Kaelase kooli direktriss, lambakasvataja Diana Tarand võrdleb kevadist poegimisaega munade koorumise, kingipakkide avamisega. Aukartus elu ja looduse ees käib uues heas ilmas vaimsuse ja professionaalsusega käsikäes.