10.-11.november

Kus kits kinni, sealt peab ta ka süüa saama.

Oraakel Pargiwahi seni parim päevasõnum. Kehtib nii abielu kui töösuhete kohta. Ja päästab langemast iseenda lõksu liigist kiida-lolli-rügab-surnuks. Seda tarkust meenutades on lihtsam end tänutundest koostööpartnerite vastu mitte ribadeks rebida. Ja end kellelegi kinkides eeldada suhte igal tasandil toitmist ka teise poole suunalt. Nii lihtne ongi. Aitäh, papa Pargi!

Hommikul jõudsin vaatamata pool tundi kavatsetust kauem tudumisele pidada nii hommikuse kirjavahetuse Jaaguranna ja Toriga kui valmis kirjutada ühe ajakirjaloo. Viisin Reti Raplasse ja tegin Hannaga meie tavalise – ja natuke ebatavalise ka ringi. Ostsime tütretütrega Soonele klaasist ahjuukse. Haldjad tahtsid nii, et just täna oli espakis miinus veerand! Kadugu katkiste-loksuvate kividega ukseümbrus, elus tuli paistku tuppa – ja ilus olgu vot kah!

Viisime fotod teha, ostsime mummile kalendrisisu 2015 – maasikatega – mul on esimesed kokkulepped juba olemas, nii et ninaga uues aastas. Mis tuleb minu aasta – mää! Käisime toidupoes, kus kohtusime juba mu tütrega – käisime apteegis meile kõigile vitamiine ostmas – võtsime valmis pildid, Aleksandri kitarrile lisakeeled – ja kohtusime muusikapoes Aia-Mariga. Ehk oli tema ja Margareta omavaheline tutvumine märk… nii, nagu aastatagune kallistus ühe naisega vallandas tõelise sündmusteahela. Kaasaarvatud see, et vestlesin selle naise pojaga, seejärel Tallinna ülikooli noore itijumalaga. Ja mu vanim tütar ütles koju jõudes, et neil on mehega kindel kava sõpruskonda värskendada-laiendada. Aeg ka.

Kuni bokse tegin, jooksutas Indi ükshaaval kõiki hobunaid – Maruusjal käisid rattad ringi, Taja pidi korduvalt külili käntsatama, Mann oli õnnelik, varsad rahul. Õhtuse talituse ajal – mis tuli tavatult vara, sest ootamatul kombel oli Valtu spordihoones isadepäevapidu – tõusis Ördinand koos O’Haraga minu najale püsti. Ja kui kanakuudist mune korjasin, astus Kuukulgur mulle käe peale – tõstsin ta nagu papagoi õhku – seisiski käe peal. Suur valge kukk. Tuvikene selline

Hobuseid talli pannes sain tõsise käberlinskiga hakkama – teisipäevahommik algab vabandamise ja klaarimisega – unustasin Tajale-Nibirule kaera panna. Appinoh. Mis selle kitse kohta öeldigi, kes kinni on… Mina olen kits. Fuih. Indi pani trakeenide järel boksiukse kinni, mina olin mõttes juba teel, tuli kustu ja nägemist. Bitch.

Spordihoone mardipeol lobisesime pikalt Allariga – Katriina papaga – Mait ja Märt Agust, kitarrimängust ja kõigi oskuste vajalikkusest elu jooksul. Jätsin pärast kontserti Indi möllama ja kobisin koju tööle. Sai pärast lõpunirahmeldamist naabritega koju, aitäh.

Mina viisin seni lammastele heinad, sorteerisin ja reastasin arvutis failid, haldasin uut kodulehekülge, mida modereerin, kooskõlastasin kompanjonidega sündmuste järjestust ja ajakava, saatsin kunstnikule kahe raamatu kujunduseks materjalid, pidasin kolleeg-kirjanikuga läbirääkimised…

Oiissake. Päris palju sai seda kõike. Õnnestavalt palju õiget kõike. Teisipäev peab valmis tegema kaks ajakirjalugu ja kolmanda ettevalmistustööd asjaosalisele lennutama. Hambaarst. Ja läbirääkimised, mis võivad mind reedel tööreisile viia. Sel juhul saab Indiisu pika nädalavahetuse. Ikka hästi. Nagu ka see, mida kirjutas Heli oma lugemisblogis midaheliluges:
“Tuusik teisele kaldale” on Kati esimene raamat Vatmanni nime all, kuid tegelikult on loomulik jätk Murutarina avaldatud teostele.
Taaskord on tegemist Katilikult väga isikliku ja avala teosega, mis samal ajal on täiesti ilukirjanduslik väljamõeldis. Kõlab võimatult, kuid nagu Kati isegi ütleb, siis kõigis raamatus tegutsevates naistes on teda. Ja usun, et ka kõiki teisi naisi. Nii saabki teos olla samal ajal väga aval ja isiklik, kuid rääkida ka kõigist naistest (ja meestest!) üldiselt.
Inimhinge pugemine ja selle analüüsimine on Kati leivanumber nagunii ning ka selles teoses pole sellega koonerdatud.

“Tuusik teisele kaldale” sisaldab mitmete erinevate naiste lugusid. Naised elavad erinevates riikides, erinevates oludes, kuid samal ajal. Nii oleks lood nagu erinevad, kuid tegelikult jõuavad kõik lõpuks põlemiseni. Mitte tänapäevase haiguse läbipõlemiseni, vaid uuenemise, puhtakspõlemiseni. Ja mida kiiremini selle vajadusest aru saadakse, seda kergemalt puhastustuli läheb.

Kati käsitleb kergelt, kuid samal ajal sügavalt elulisi teemasid, seega leiab igaüks sellest teosest kindlasti äratundmist oma elust. Lugude jätk või lõpp (?) samas pole sugugi igapäevane, nii et tasub lugeda ja kaasa mõelda.