28. oktoober 2014
Leping eluõhtu loomiseks
Kati Saara Vatmann
Sügis. Üha hilisem, toimetuleku mõttes keerukam ja töömahukam. Ning kui talveks pole toitu-katet-kütet varutud, siis ka hirmutav. Aastaaegade vahetumine on nagu inimese elukaar.
Parimas eas inimesed vaatavad pärastlõuna poole ühtaegu nii sarnaste kui erinevate lootustega.
Üks õhtupooliku loomise variant on tüüpilisim – töötan endale tagala, kogun kapitali, soetan ja hooldan kinnisvara. Pensionisammaste kasvatamisele minu tutvuskonnas ega küsitletute seas mitte keegi ei looda. Inflatsioon ja fondifopaad närivad need üha korduvate koprarünnakute rütmis läbi.
Teine lootus – lapsed on minu sambad, keegi neist ikka mind tahab… Kolmas – olen viimase vindini vintske… Ent siis tuletavad haigused või ajuti kallale kargav eluväsimuse meelde, et liigne optimism pole alati päris arukas suhe tegelikkusse. Neljas moodus õhtussevaataval väeaknal unistada on omasuguste kogukonnaga ühinemine.
Valik on sinu!
Inimene on kariloom. Ka siis, kui ta elab linnas ega mäletagi enam, et on üks kõigesööjast karvutu-kihvutu-sarvitu imetaja, kes ei saa üksinda hakkama. Hingeliselt ja vaimselt ka ei saa. Seepärast hoiab ta meelsuskaaslastega ühte ka linnas.
Mispärast me armastame teleseriaale „Kättemaksukontor“, „Padjaklubi“ ja „Keskearõõmud“? mitte ainult sellepärast, et see pakub elu aseainet või täiendust ja tekitab virtuaalse sõpruskonna, kelle tuppasaabumist oodata ja kelles ennast ära tunda. Neid kolme loetletud omamaist armastame ka sellepärast, et neis kõigis näidatakse sobivate – või sobituvate – isiksuste ühenduses peituvat jõudu. Üksinda oleksid nii detektiivide pansionaati, 21.sajandi ühiskorterisse kui jõmmiparve kogunevad inimesed hädas – ühiselt läbitavad katsumused on naljakad, sest Omad on kõrval.
Selleks, et kommuuni moodustada, ei pea tingimata maale kolima ega mõnd suuremat talu, mõisa ega majandikeskust mitme perega vallutama. Linna-skvattide värvikamaid näiteid on jurist-muusik Andrus Avarandi ümber kogunenud väikesootsium – ülisuure ja hinnalise südalinna korteri igas toas isiksus või noor pere. Ning pärlid vanalinna-kogukondade seas on Tallinna Müürivahe tänava Oaas ja Inglisaar. Agne Nelk ja Tom Valsberg-Jane Kruus ajavad üsna sarnaseid asju – Inglisaalis käivad väelauluõhtud, väiksemad kontserdid, joogatunnid, meditatsioonikursused ning Pärnu maantee poole avanevad hipipoe Baraka ja toortoidukaupluse uksed. Kusjuures tänu sedalaadi ühinemistele lahendavad vaimuinimesed lisaks rahalisele võidule jagatud pinna pealt ka selle küsimuse, kas ja kuidas nende maailm toimub, kui nad ise mööda laia ilma rändavad ja inspiratsiooni koguvad. Toimub ikka, sest Sophie ja Kadri, Horre ja teised laiendatud familia liikmed on ju olemas.
Üks hea näide seniste suvilarajoonide kogukondadeks teisenemisest on Laulasmaal. Väikeste kruntide ja pisikeste majade tihedast kõrvutikükitamisest võetakse parim – Ingrid Plado organiseeris sinna ühisturu, mille kala- ja saialettide ümber on mereäärse asumi rahvas kujunenud tänapäevaseks tõeliselt-toimivaks ühiselajate parveks.
Tõeliselt maale kolides eelistavad uusaegsed kommuuniloojad reeglina mõisaid kunagistele suurmajanditele, ehkki nõukogude okupatsioonist jäänud hoonetelgi on sageli katused terved ja kogukonna rajamiseks nii eeldused kui mälestused olemas. Tänane seafarmi veterinaar Anne Kuuse meenutab, kuidas põlluülikoolist lapseootel olles Raplamaale Hertu mõisa juurde majandijuhiks saabudes hetkega sellesse asumisse kiindus: „Loomadega töötas volgasaksa-vene paar, kes teineteist Siberis leidis, iga akna taga elas sõber, kui autolavka käis, pandi poekotid muretult järjekorda ja ise elati raudteeäärsel aiamaal poekese saabumiseni seltsielu… Nagu paljude Eestimaa mõisate-kolhoosikeskuste puhul, takistab nende uuele kogukondlikule elule ärkamist see, et nad on kokku ostetud. Seisavad jõude ja ootavad mingit abstraktset kinnisvaraarendust. Ümberkaudsed maad on suurtootjatele renditud. Kui need maad taas kogukondade kätte võtta, lõpeks ehk ka rapsitootjate mürgine biosõda koduloomade-inimeste-mesilaste vastu ning meie tõeliselt asustatud maa ärkaks uuesti ellu.“
Hotellide-stiilipidude paikadena üles ehitatud mõisate kõrval ongi tekkinud kogukondade keskusena toimivate mõisate võrgustik. Sänna kultuurimõis (Hendrik ja Kadi Noor), sellega koos omal ajal rajatud veidi väiksem Kõrgepalu mõis (Joonas Saks ja Irene Kaljuste), nüüd ka Koppelmaa mõis (Kersti Männik).
Erinevate stiilide ja väeväljenduste võimalusi on ilmutanud savi- ja põhumajade külakese rajanud meistrid-tervendajad Sven ja Hele Aluste. Püramiidide küla ehk keskus Tähevärav tiksub hetkel vaikselt omasoodu, mõned püramiid-elamud rentnike või ostjate ootel ning selle pealik Margus Aru rakendab-täiendab end Hollywoodis filmirežissöörina. Eks sealne läbilöök tooks unistuste-kogukonnale ka tulevaste aegade finantsi.
Regressiooni-terapeut, Brandon Baysi loodud Rännaku-meetodi Skandinaavia liider Joonas Saks väidab: „Just täna on parim päev endale sobivas stiilis kogukonna rajamist alustada. Täna oleme täies jõus ja suudame oma väikese maailma, inimväärse elulaadi mudeli toimima panna, just meie kõrvale asuvad teekaaslased lubavad meil neist inimsuse-oaasidest kenasti ka ära käia – keegi on ju alati kodus – ning selleks ajaks, kui eluõhtusse jõuame, on toimiv asum olemas.“
Rege rauta suvel…
Hoiatav eluväsimus
Näide sellest, mis juhtub, kui lagunenud vedruvankriga talvele vastu sõidetakse, on Rakvere teatri lavastus „Leping“. Slawomir Mrožek kirjeldab vanakooli eurooplast, kes elab kaduva maailma viimses reservaadis, Šveitsi retrohotellis – mille eest tasumiseks tal, lastetul-üksildasel-tühjal-ebavajalikul enam raha pole. Volli Käro partnerina mängib Märt Avandi talle uhkest ja leidlikust slaavlasest lahendustepakkujat – tellitud eutanaasia või… Tõepoolest, mis või?
Kuuse talu küülikufarmi pidav Heli Künnapas, kes küülikute-lammaste-hobuste ja nelja lapse hooldamise kõrvalt raamatuid kirjutab ja poliitikas tegutseb, tunnistab: „Meie kliimas kallale tulevad tõved ja varajane – ehk siis varakevadine – eluväsimus hoiatab. Küpsemasse ikka jõudmise ajaks tuleb töödekorraldus sedasi seada, et vanainimene ellu jääks. Iga talupidaja teab, et ka 30aastasena kipud veebruarihommikuti panoraami kaotama ja küsid lootusetult: kui kaua ja mille nimel veel… Selge, et laste nimel. Ja ideaalis võtavad nemad teatepulga üle. Ent siis tulevad pidevad kiusajad, kes õrritavad – praegu oled unevõlas ja kurnatud, aga kui saad 55+ – mis siis?“
Siis peab kogukond toimima – või elutööna rajatud muinasmaa teenima saada.
Talunikust minister Ivari Padar kirjeldab: „Minul peaks olema pärast isa lahkumist meie Navi-küla-kodus alaliselt palgal vähemalt üks tööde tegija – kes suuremate tööde puhul oleks üksiti töödejuhataja. Palgaks tahab normaalne inimene saada kindlasti rohkem kui miinimum. Normaalsel inimesel on perekond ja peret üleval pidava palga nimi on tuhat. Ideaalis võiks iga suitsu juures olla üks tinglik töökoht, mille pealt makstakse ausalt ja kodaniku-väärikalt maksud.
Minu talu mahtude juures peaksin selle summa oma ministripalgast võtma. Kui lambaid on tosin või paar, on nemad perekond, mitte kasumit tootev kari. Kui hobuseid kasvatada, peab neid ka õpetama ja kasutama – ja loomade väärindamine, lisaväärtuse tekitamine on tõsine täiskohaga töö. Üks meist siin suudab kirjanikuna hobuseid-lambaid pidada ja isegi väärindada – aga see tähendab kahe kuni viie kohaga päevatööd, milleks igaüks pole suuteline. Et väiketalunikud ikka jaksaksid Eestimaad asustada ja elusana pidada, ongi oluline uue aasta algusest käivitada väiketootjate otsetoetused…“
Meie jõudsime Ivariga igihalja järelduseni – minu talus peaks olema peremees mu kõrval. Sel juhul suudaks pidada rohkem kui 5 hobust, tosin lammast ja kodulindu – nii et nad hakkaksid sisse tooma, mitte heal juhul nulli majandama. Aga. Ei kolm senist abikaasat, sulane ega arvukad kosilased ole mu Pipimaale sobinud. Sellepärast, et Pipimaa on ühe inimese isiklik muinasjutt. Samal põhjusel ei saa ka lastele loota – neil kujunevad oma elud ja muinaslood, kodud ja lapsed, keda toita-katta-kulutada. Me ei saa oma vähesele noorsoole programmeerida topeltkoormust – pidage üleval nii oma lapsi kui vanemaid. Juriidiliselt on meie lastel küll kohustus meid viimse otsani hooldada, ent kui me ise oma eluõhtut pärastlõunaks endale sobival moel ära ei korralda, ei pruugi nad meid sedasi kohelda, nagu unistame. Ühiste huvide ja meelelaadi, eelistuste ja elukorralduse alusel üles ehitatud kogukonnas on õhtune õnn kindlam.
Kodu kui kindlus
Kui lõuna paiku ehk kesksuvel asuda arukaid ettevalmistusi tegema, ei terenda õhtused-talvised väljavaated enam hirmutavatena. Mäletate, mida ütles Pipi lastekaitsjale, kes teda lastekodusse tahtis panna? Mina olen laps, see siin on minu kodu – järelikult see on lastekodu. Samamoodi on Eestimaal tublisid eakaid, kes võivad öelda: mina olen vanur, see siin on minu kodu – järelikult see on vanadekodu.
Üks eeskujulik elatanud Pipi elab Mahtras – režissöör-õpetajanna Terje „Vallatud kurvid“ Luik peab seal Raba talu. Küpse Pipi üldse-mitte-segasumma ja kindlasti-mitte-suvilaks kõbitud majakese ümber on ligi hektariline jaapani ja juuru segastiilis iluaed, mida käiakse imetlemas nii Soomest kui Siberist ning mida parimas eas proua Pipi nimetab õigustatult oma pensionisambaks. Ta meenutab, et püüdis esmalt ka küla kui kogukonda ühendada ja äratada, ent eestlase loomus… Jäägu see.
„Ühest küljest annab aed, mida suvehommikuti üheksast õhtul üheteistkümneni hooldan ja hellitan, mulle liikumise värskes õhus, elurõõmu ja inspiratsiooni – teen siin teoks kõik, mis ligi paarikümne aasta jooksul Kesktelevisioonis pakitsema jäi ning mis mu iluaednikust ema jälgedes teostamist on oodanud. Teisest küljest saan kunagi, kui enam isegi Artrostopi abiga oma tagajalgu liikuma ei saa, selle talu koos aiaga maha müüa. Rõhuga sõnal „koos“!“ jõuab Terje probleemini, mis põletab nii uue hea ilma iluaednike kui iseäranis kavandatava Rail Balticu trassile jäävate kodu-kindluste kaotuse ohus inimeste elurõõmu. „Laiemas mastaabis muretab kogu Eestit tõsiasi, et rabamaastike põhjavete reservuaaridesse lõikuvat fail-balticut pidi hakatakse viljatuks-tarbitud Euroopa põldudele meie fosforiiti väetiseks vedama. Talude tasandil teevad kõvemat häält loomakasvatajad ja põldurid, kelle karjamaad lautadest lahku lõigatakse. Aga iluaednikud? Nutavad vaikselt koos oma imedemaadega. Ent ka kinnisvara maastikul peaks aastakümneid loodud iluaedu hoopis teisel tasemel väärtustama – need esteetilised-erilised maastikud ei käi tavahindade alla, sõbrad!
Eesti riik peab meiesuguste elutööle andma sertifikaadid – erinevate ajakirjade tunnustusplakatitest majaseinal ei piisa – riiklikult, mu poolest kasvõi üle-euroopaliselt sertifitseeritud aedadel on hoopis teine hinnaklass, ametlik kaitse ja turvatunne.“
Jalase külas on hiljuti leseks jäänud Aime Muliin oma poja abiga püüdnud kaunist kodutalu kogukonna-suunaliseks väärindada esiteks kõigile avatud külakiige ehitamisega, teiseks on küünist ehitatud pidudeks-laagriteks sobiv avalik ruum, mille ümber on proua Aime valmis pakkuma platsi telkimiseks. Hooajaliseks kogukonnaks arenemise lootust lisab tõsiasi, et küla kõrval on müstiline, puhas ja puutumatu Jalase raba.
Rein „Saabastega Kass“ Laos juhendab tänini Pärnu kunstide majas laste- ja noorteteatrit ning on kogu noorte esteetikute koosluse kunstiline juht. Tema tallu Jõõpre ja Lavassaare vahel aga tekitas hoopis tema poeg Lauri-Kare segaduse, millest on kujunemas mõlema mehe tulevikuväljavaade. Sõprade seas Kareka nime all tuntud näitlejast-õhtujuhist poeg võttis isatallu esmalt lambad, siis ka hobused – ning nüüd on Audru jõekäärus kerkivas indiaanikülas püsti esimesed tipid ja higitelk. Kuna Karekas mängib peaosa teleseriaalis „Keskearõõmud“ ning soojendab mitme telesaate publikut, hooldab papa Rein tema lambaid-hobunaid ning selgitab: „Selge, et on raske – aga ma olen sitke ning võtan praegust perioodi töö- ja puhkelaagrina. Mitmekordse koormuse õied kannavad lähitulevikus vilja – lapsest saadik indiaanimeelse poja indiaanilaagrid toovad edaspidi siia meelsuskaaslaste kogukonna, kes laseb minul turvalisel ja toredal taustal kergemalt hingata.“
Õied ja viljad
Mõnekümneaastasena seemet idandades ei aima me sageli, millised on õied – ja veel isegi õisi imetledes ei kujutle tulevasi vilju päriselt ette.
„Kui mina olin aastaid edukas kinnisvaraärimees, ei kujutanud ma ette, et hakkan tegelema vaimsete asjadega ja sellest ajendatult ühe oma objekti endale ostan,“ tunnistab Joonas Saks. „Peenmateriaalne ilm avas end mulle, kui 20+ vanuses nii ennast kui sõpru jälgides küsimus tekkis: kuidas Jumal sellist praaki toodab, et me nii varakult haigeks jääme ja katki läheme? Vastust otsisin väga erinevatest raamatutest, praktikatest ja väepaikadesse reisimisest – palju Indiat, vaimustavat Ida-Aasiat. Ohtrate õpetuste ja kogemuste tulemusel sain teada, et ehkki maailma kõigist paikadest kõige parem ja õigem enesetunne on mul Himaalajas, pole see koht päris minu. Ja ma soetasin oma perele Kõrgepalu väikese puitmõisa.
Kogukonna loomisel tasub – nagu olen eelkäijate kogemusest õppinud – mitmekesi tegemisega ettevaatlik olla. Sinna looma ja lehvima tuldagu lahkesti võimalikult hulgakesi – ent asja hing ja käivitaja saab olla siiski üks inimene või paar. Siis ei tule tülisid.
Pärast aegu Meistrite juures nii Eestis kui kõikjal maailmas veendusin, et minule sobivaim on Brandon Baysi Rännaku-meetod. Nii ise kui kaaslase abil, nii üksi kui hulgakesi rännatakse enda ja oma suguvõsa minevikku ning vajadusel eelmisi elusid külastades muudetakse mustreid rakutasandil – blokid vabanevad, energia pääseb liikuma, haigused ja hädad kaovad. Mida järjekindlemalt Rännakuga tegelda, seda igapäevasemaks ja enesestmõistetavamaks kaaslaseks imed muutuvad. Iga ootamatu pööre on ime, milleni hirmu ja eelarvamuste kadumine viib. Iga vabanemine avab kujuteldamatuid võimalusi. Minust on saanud Rännaku-meetodi Skandinaavia koordinaator – ja Kõrgepalu mõisast saab rahvusvaheline kogukondlik keskus.“
Kuni õied avanevad ja viljad valmivad, elab Joonase kaasa Irene koos lastega Võrus korteris, kuna sealt on lühim tee Rosma Waldorfkooli. Mis on oma kogukonna kooli asutamiseni parim variant. Ja ühtlasi tõmbekeskus, mille poole tõmbuvad vastupandamatu jõuga teisedki tundlikud-teadlikud hinged ja pered.
Näitlejaharidusega elamus-koolitaja Margo Mitt, kelle kaasa Merikese tarkusehoidised ja koostöö lasteaedade-koolidega on juba vägagi tuntud ja tunnustatud, elavad iseendalegi üllatuseks samuti kahes kohas – Tallinnas ja Rosmal – et kogukonna küpsedes alaliselt päris-Eestisse asuda. Elluäratatavates külades tõotab taas tulla teatrit ja tõusulainet nii lastele kui küpsemas eas rahvale.
„See 300 kilomeetrit pealinnani pole mingi probleem!“ on Joonas põhjendatult optimistlik. „Esiteks on Põlva-Võru-Valga-poolsed piirkonnad ülimalt huvitatud, et inimesed sinna koliksid. Teiseks tulevad teekaaslased ja meie pakutava tarbijad kuhu iganes, kui pakutav on puutumatus ürglooduses ja väga heal tasemel. Tullakse nii linnadest kui kogu maailmast. Ning kui Eesti saab analoogseid kogukondi täis külvatud, on tagatud nii riiklik elujõud kui riigikaitse.“
Nii Võru kui Rakvere taga taludes ja mõisates tegutsevad Sarv-Vilbaste ja kõikvõimalikud armastuse maaletoojad kinnitavad sama – eks omal tasemel ja laadis ju Eerik Niiles Krossi Kõue mõiski! – oluline on koolitusi ja tervendust, tseremooniaid ja pidustusi majutades iseendale päris oma pesa säilitada, muidu ei jaksa ka õiges elemendis õnnelik olla.
Kessuküla
Kinnisvaraarendaja Kersti Männik on 45. sünnipäevaks oma arvukad lapsed suureks kasvatanud ning tema kodu Suurupis on kõrvuti tema vanematekoduga, kus kasvatab oma lapsi ka õde Mari, kujunenud lapselasterikkaks, paigas tööjaotuse ja elukorraldusega kogukonnaks. See toimib nii laitmatult, et memme Kersti, keda sõbrad Kessuks kutsuvad, saab jätkata oma unistuse elluviimisega ning olemasolev kogukond jääb iseseisvalt toimima.
Keila jõe mõlemale kaldale ostis Kersti maid enne masu. Seemneks. Unistas õiteks valmis ka ideaalse sotsiaalküla, mis nendel maadel olema saab. Lasteaed ja lastekodu. Naiste-emade turvakodu. Kool ja arstikeskus. Tervendus-läbipõlemisennetus-hooldus. Vanadekodu. Pühakoda.
Tänaseks on valmis Koppelmaa mõisas ja selle juures olnud suurfarmi hooneis sündiva keskuse projekt ning käivitamisel detailplaneering. Koos eufoorilise pildi muutumisega realistlikuks on ettevõtlik daam jõudnud masujärgsele järeldusele – hektarikaupa tänapäeval sotsiaalkülla maid ei osteta, paarist tuhandest ruudust ühe kodu kohta piisab. Elujõulises eas inimene – või paar, pere – investeerib tulevasse külla ning ühineb sealse tööjaotusega. Kellel põllud, kellel aiad, kellel kitsed, kellel lehmad või lambad. Koostöös naabritega tagatakse endale meeldivaimal alal – kusjuures vaid 25 kilomeetri kaugusel pealinnast – tugi ja abi vanuigi. Tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide all, maakütte peal – 22. sajandisse vaat!
Mina valmistun paari-kolme aasta jooksul, kui Kessukülas on kommunikatsioonid rajatud, oma loovus- ja loomatalu sinna üle viima. Isegi eskiisprojekt on joonistatud. Esimese korruse L-kujulises ühes tiivas ühis- ja majapidamisruum ning teises hobused ja lambad. Teine korrus püramiid, milles asuvad minu ja nende mu laste magamistoad, kes Kessukülaga ühineda soovivad. L-i ning teist korrust toetavate postide vahel on aatrium, kus hobuste abil tervendust, läbipõlemise ennetust ja elurõõmu jagada.
Minu teeneks kogukonna ees saab otse loomulikult ka kirjutamine – ning kogukonna ligiolek võimaldab mulle pikemaid kogumisretki kui praegused ühepäevased korjelennud, sest kedagi pole üksiku taluniku loomi hooldamas. Sellest perspektiivist unistades on mul järgnevail üksi-võitlemise talvedel, mis eelnevad kogukonnaga ühinemisele, kergem vastu pidada.
Unistustel on see kena omadus, et nad ei kao küpsuse ja kogemuste kogunedes – nad teisenevad, täienevad ja teostuvad!
Sidebar:
Ka Keila jõel…
See on nii hea, et oleme 8-18-48-78aastastena üsna ühesuguses olukorras. Meilt küsitakse – ja ise küsime endalt – kelleks tahad saada, kus-kellega-kuidas elada? Mitte kunagi pole hilja valida. Eluteed ja kaaslast, ametit ja kodu. Alati on täpselt õige aeg alustada – ja õnnelik olla.
Iga valik on õige – sinu jaoks. Sul on õigus vahetada korter või maja suuremaks, kui saavutatu lubab ja pere suurenemine eeldab. Sul on õigus vahetada korter või maja väiksemaks, kui lapsed lähevad oma teed ja sihid teisenevad. Nii linnast maale kui maalt linna kolimine on õige.
Noored pered ja noored pensionärid voolavad maale tõelist elu elama. Väsinud ja väetimad inimesed aga tõmbuvad mugavamatesse korteritesse või sotsiaalküladesse. Igaühe jaoks on lahendus ja mitte keegi pole liigne.
Keila jõe kaldale Kopelmaale rajatava sotsiaalküla elukorraldus põhineb tervikliku ja loogilise, sõltumatu ja isemajandava, kõiki elulisi vajadusi tänu sisemisele tööjaotusele rahuldava külakogukonna ideel.
Loodav kogukond kujutab endast taastus- ja hoolduskeskust, kus teadlikult väärtustatakse ümbritseva looduse ja keskkonna ning inimeste vahel pikaajaliselt väljakujunenud suhteid, mis läksid Eestimaal 90ndate aastate eufoorilise mull-majandamise lainel paigast ära. Veame nii taimse kui loomse toidu ja kaubad sisse – aga Eesti maa ja rahvas ise? Elulisi ja loogilisi oskusi taas-õpetatakse nüüd nii noortele kui kogemuseta – või vastava kogemuse unustanud täiskasvanutele. Nii kasvu- kui elukeskkonna loomiseks. Läbipõlemise ennetamiseks, raviks ja inimeste parimas mõttes maandamiseks sellisesse külla, kus ligimesearmastus ja hoolivus on peamine, kus keegi ei pea tundma end üksiku ega abituna siin pidevalt muutuvas, isekana tunduvas maailmas. Kui paljud meist loodavad pensionisammastele või kavatsevad vanuigi oma laste ülalpidamisele jääda? Ei, aitäh!
Rajame isemajandamisel põhineva külakogukonna
* kus nii taastuvenergial põhinev elektrivarustus, küte, vesi kui enamus toiduained saadakse oma kinnistult (vili, juurvili, puuviljad), kinnistuga piirnevast jõest (kalakasvatuse võimalus) kui oma lautadest ja kohalikelt farmeritelt (piim, muna, liha, vill);
* kus on konfessioonist hoolimata võimalikult kõigile sobiv pühakoda
* kus on mitmekesised sportimisvõimalused (talliga külgnev ratsamaneež, võimlemissaalid, saunad jne.) ja matkarajad
* kus on multifunktsionaalse lava ja saaliga rahvamaja ja raamatukogu
* kus on külalistemaja ja auditoorium seminaride-kontsertide korraldamiseks
* kus on käsitöö ja puidutöö õppeklassid ja koolitusruumid nii poistele kui tüdrukutele, meestele kui naistele
* kus on oma lasteaed ja põhikool
* kus on oma esmaabipunkt ja apteek
* kus on oma järelvalveüksus, kes jälgib külakogukonna siseeeskirjade täitmist
Ettevõtmise missioon on aidata inimesi, kes ei tule eluga ise toime või on jäänud elu hammasrataste vahele ja vajavad tuge sellest väljasaamiseks ehk lühidalt need, kes vajavad nii hooldust, lühiajalist puhkust, õpetust elus hakkamasaamiseks kui tunnet, et nad on armastatud ja vajalikud just sellisena, nagu nad on. Samas seame eesmärgiks ka sotsiaalkülas elavate inimeste omavahelise aitamise st. nooremad aitavad vanemaid ja vanemad omakorda jagavad töökogemusi, elutarkusi ja õpetusi noorematele, et need oskaksid õigeid valikuid elus teha.
Ettevõtmise sihtrühmaks on nii kodutuks jäänud, koduvägivalla eest põgenevad, hooldust vajavad ja vanemateta/lähdased kaotanud isikud ning need, kes ei suuda näiteks tervislikel põhjustel iseseisvalt eluga toime tulla.
Kuid on ka neid erinevas eas inimesi, kes soovivad täie töövõime juureski töötada, läbipõlemist ennetada, õppida ja areneda üksteisest hoolivas, ligimesega arvestavas ja armastavas keskkonnas. Kogukonna liikmeteks ja külastajateks on oodatud inimesed, kes on huvitatud loodusest, loomadest, vaimsest arengust ja teiste aitamisest.
Sotsiaalküla pakub oma kogukonnale ja külastajale võimalust saada osa tegusast ja töiselt ehedast Eesti talu elust, kus toodetav piim ja liha, munad ja vill katab sotsiaalküla vajadused – füüsilisest ja vaimsest taastusest, koolitustest, loengutest ja temaatilistest laagritest.
Tähtsal kohal on kodukeskne naturaalmajandus ja kogukonnaliikmete igakülgne kaasamine sellesse. Põllud haljendavad, kangasteljed lõksuvad, sepikoda kõliseb ja leivaahjud lõhnavad – seda on lihtne ette kujutada ning see on täiesti reaalne, nii saabki olema. Üks selline sotsiaalküla ees – ja paljud järel. Üks kõigi – kõik ühe eest!