28. oktoober 2014
Eestil on põhjust langetada pea ja olla leinas. Olla ja mõelda, kuidas Eestit elamisväärsena hoida ja edasi elada.
Nüüd, mil esimene ehmatus hakkab üle minema, saab juba veidi arutama hakata.
Muidugi on iga selline juhtum tragöödia selle sõna igas tähenduses, igal tasandil… Paraku ei olnud Viljandis aset leidnud tulistamine selline sündmus, mida poleks olnud võimalik ette näha. Tean, et paljud hoidsid juba ammu hinge kinni ja lootsid, et ehk on järgmine päev jälle sama õnnelik, kui oli eilne ja tänane… “Klassi” režissör Ilmar Raag mainis, et tal polnud kahtlust, et selline sündmus tuleb, aga ta ei teadnud, millal see juhtub. Minister Ossinovski on nüüd lubanud, et nad (?) astuvad samme, et koolide turvalisus saaks tagatud. Võib juhtuda, et keegi ka usub seda…
Vaja oleks tagada kooli juhtkonna, õpetajate ja õpilaste turvalisus, aga …selleks oleks vaja teada, millest sõltub õpilaste (loe: eri eas poiste ja tüdrukute) koolirõõm ja kooliäng. Meetmeid oleks võimalik võtta
a) võõrdumise, võõrandumise ja teiste pingete tegurite kõrvaldamiseks (vähendamiseks) ning
b) vaimselt rikka, hooliva, mõistva kasvukeskkonna kujundamiseks. Selleks kõigeks tegelikult praegu veel HTM-s teadmist ei ole.
Mida küll HTM ja minister saaks teha selleks, et
- õpilast käsitataks koolis suhtlemise subjektina, mitte kohtlemise objektina;
- põhiprotsessiks peetaks õpilase arengut, mitte õppetööd või PGS täitmist;
- tähelepanu keskmes oleks inimene, mitte hindamine;
- lõpetatakse ära reproduktiivne frontaalõpe ja võetakse arvesse, et iga õpilane on isiksus – kordumatu, ainulaadne ja tähelepanuväärne;
- hakatakse arvestama õpilaste individuaalseid eripärasid?
Tüdinenud ja väsinud, ülekoormatud ja alahinnatud õpetajad ei suuda ega taha enam kompenseerida juhtkonna saamatust!
Raske uskuda, et ühiskonnas võtmepositsioonil tegutsevate isikute hulgas on ka neid, kes ei tea ega usu, et oleks vaja tunda ka SOTSIAALSET problemaatikat.
Oleme saanud nüüd mitmes seoses kogeda, et EV Valitsuses (Stenbocki majas) ja Riigikogus pole kuigi palju neid, kellel on mingisugunegi ettevalmistus selleks, et käsitada inimest, perekonda, kogukonda ja ühiskonda kui probleeme. Teada on, et üheski Eesti ülikoolis ei võimaldata ettevalmistust orienteerumiseks mittemateriaalses keskkonnas, sh inimsuhetes ja suhtlemise/kohtlemise problemaatikas. Haridus- ja Teadusministeeriumis, Sotsiaalministeeriumis, nagu ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis
Kui kellelegi näib, et ma eksin, siis öelge, palun, kes tunneb võõrdumise, võõrandumise, indolentsuse, marginaalsuse, deprivaatsuse, eskapismi, frustratsiooni, dissidentsuse jms kujunemist ja toimimist.
Eesti ühiskond liigub globaalse rollikonflikti poole.
Eesti on juba 2009. aastast alates kriitilisel tel. Juhtkond üritab teha nägu, et kõik on hästi ja muutub aina paremaks. Nn haridusametnikud valetavad endale ja teistele, et Eesti haridussüsteem on peaaegu kõige parem maailmas, ehkki teavad, et Eestis on õpilased kõige õnnetumad, joovad ja suitsetavad kõigist rohkem, tarbivad narkootikume ja teevad veel, mida oskavad, et “stressi maandada”. Kes seda ei teadnud? Kes seda arvestas? Nüüd, mil õpetaja on surnuks tulistatud, lubab minister, et koolide turvalisus saab tagatud (??). Samas pole ükski nn haridusametnik öelnud veel midagi haridussüsteemis ja ka õpetajaid ette valmistavates õppeasutustes valitseva olukorra kohta. Riigikogu kultuurikomisjoni katse käsitada õpetajate ettevalmisamist ja täiendusõpet riiklikult eriti tähtsa teemana, kujunes farsiks.
Kas keegi teab, millises ülikoolis on võimalik kuulda midagi inimese käitumise kohta absurdisituatsioonis? Aga ekstreemses labiilses konfliktsituatsioonis?
Kes nn haridusametnikest oskab sõnastada erivajadustega õpilaste õpet kui probleemi ja avastada nende õppes kujunenud pingete tekke, püsimise-laienemise-süvenemise põhjuseid?
Neid, kes sotsiaalses regulatsioonis veidi orienteeruvad, pole raske ignoreerida, aga konfliktsituatsioon levib ja süveneb. Seda ei saa ignoreerida.
Täna tulistati Viljandis. Kardan, et see oli alles algus… Kui nö suured ei ole võimelised sisulisi muutusi ette võtma, teevad seda väiksed ise.
Meenutan, et Eesti pioneerid saatsid oma Hiiumaa kokkutulekul omaaegses NSV Liidus esimesena V.I. Lenini -nimelise Pioneeriorganisatsiooni laiali.
Jõudu ja julgust!