25.-26.oktoober

Iga päev on hetki, mil ma ei usu, et see kõik toimub minuga. Mõnel päeval aga jälgin hardunult, kuidas jumalik ettehoole juhuseid ja kokkusattumusi reastab – ning ma ise vahin endale ammulisui järele. Mina vä? Siin Eestimaa kõrgeima tuulegeneka tiiviku ja mootori vaheruumis, alt läbi põranda paistev auto väiksem kui väike varvas – ei mingit kõrgusekartust ega üldse ühtki hirmu. Aukartus elu ees ja tänu.

Jah, ma oleksin võinud Andrese ja Olegiga ka kopteriga lendama minna. Aga ma ei olnud Saaremaal lõbustuspargis, vaid tõsisel, pühendatud ja mõtestatud tööl. Minu seitsmele tekstile, mida saardes loomas käisin, poleks nafta lusti-põletamine silpigi juurde andnud. Patsutasin koperdist põsele – ta on väike, muhe ja elegantne jõmm – ning eelistasin Siiri ja Viivi emmet kallistada ning chihuahua-paari Tommy ja Jerry sahmimisi jälgida

Päev algas kuue ajal tallis hobunatega kokku leppides, et nad panevad end õhtul ise talli. Nibiru lehvitas oma valgete ripsmetega – ära põe, emme! Laudas jooksis Diana, orvuke-jacob, varase äratuse ehmatusega peaga vastu kanakuudi seina. Normaalne. Nad ei tea, mida ma nägin. Eestimaa oli põtradele sõja kuulutanud. Ajujaht oli nii maiselmaal, Muhus kui Saares. Äh, krt…

Praamil sõin neljaviljaputru ohtra kirsimoosiga ning läbi Muhu ja Saaremaa sõites katsetasin, kas olen õigel teel – nullis näidukiga, aurude peal Kuressaare olerexini

Selleks, et näeksin Koit Kulli kohvikut ning kuuleksin umbes seitset mõtet, mida mul on veebruarikuu Eesti Naisesse üliütlemata vaja – aga ma ju ei teadnud enne saardumist ei seda ega Koitu ennastki – tema endine partner-tuhandelambakasvataja on muide täna Eesti Energia juht… Maailm siuke meil.

Kuna Mamma Aili veepump andis saba ja ta läks Kuressaarde uut tooma, läksime aja kokkuhoiu mõttes A… äh, miskrt see keskus nüüd oligi… sellesse keskusse, kus on uus kohvik ja kus Koidul on veel miljon ideed – ja kus Aili oli kübaraga, omaküpsetatud koogiga – kus meie latede peale joonistati süda ja lehekene, kus peremees tõi lauale ahjusooja paljuviljaleiva…

Mul on hea meel, et Aili koju jõuan kevadel, kui hiies on uus hingamine ja käes mu senise elu parim aasta. Seekord saime tarvilised jutud nii kuhjaga räägitud, et täna hommikul ootas mind postkastis Aili selline kiri:

„On tunne, nagu oleksin saanud kokku sugulasega. Ju see ongi hingesugulus.

Sirvisin raamatut ja vaatasin kaua Sinu silmadesse, kuni mõistsin Su valu,

mis on väljendatud ka sõnades “… süüdi, süüdi, süüdi,…” Tahan Sind

kallistada, et võtta seda valu vähemaks või lohutuseks õelda, et aeg leevendab. Hukkamõistjad saavad Sinust lõpuks aru ja imestavad, kuidas oled seda kõike taluda suutnud.

Imetlen Sinu suurt töövõimet – nii vaimset kui füüsilist. Samas mõistan,et see hoiabki Sind püsti, hoiab murdumast. Usu mind, paremad päevad on veel ees, oled veel noor, jõuad palju rõõmu tunda kõigest, mis oled loonud, ka lastest. Praegu on neil selline aeg, mil nad peavad ennast kõige targemaks ja paremaks. Varsti nad saavad aru, kui tubli ja ennastsalgav, armastav ema neil on. Usu mind, te saate suurteks sõpradeks!

Seni ütle endale – olen tubli! – ja jõuad veel ja veel, sest meel on ikkagi rõõmus…“

Piiksviiks… Ma sain selle kirja peale teada, kuiväga on inimesel vaja kiitust ja enesehaletsust, imetlust ja mõistmist  ja lihtsalt… soojust, austust ja armastust. Nutsin ennast lihtsalt tühjaks ja tegin ses mõistva toetuse energias täna uskumatu tööpäeva – pühapäevaks sobivad tööd.

Eile vajutasin Kuressaarest Sõrve säärde, mõttes ka Lia Hanso, kes oli mu eelmisel Saare-käigul, kui Richardi abielu registreeriti, mu tookordne Ema. Ma tahaksin nendeealisena olla samasugune hobuselõhnaline-ehitav-loov – ja kübaraga! – hea nõid, kes ütleb õigel ajal õiged sõnad.

Oleg ja Andres ootasid mind Tehumardi ristis, alustasime tuulikust – ja ma olin rabatud. Tuulegenekas osutus naiseks – soe ja sõbralik, turva- ja tulevikutunnet sisendav Mamma uuest heast ilmast. Nii tema tehnilisi kui ühiskondlikke, kogukondlikke kui globaalseid jutte peab armas Eesti rahvas nüüd lugema mitmetest ajakirja-lehe tekstidest ja raamatust ka. kinnitan teile – pole vaja kadestada. Ei Sõnajalgu ega mind. Ehkki mul on hull kõrgusekartus, polnud eile seda saardes kaasas. Ehkki oleksin võinud, ei läinud ma – nagu öeldud – lõbustuspargilikul kombel lendama. Me rääkisime nii genekas kui nende Salme-taguses kodus neli tundi – ja räägiks siiani – ootamatud ja erilised, väestatud ja jõulised teemad. Jumal, jätka jõudu ja oidu need nüüd sama kirkalt kirja saada, kui nad eile olid.

Jõudsin üks praam varem maismaha, tänu sellele õnnestus peaaegu ärkvel koduni tallata – kipun viimasel ajal iseeneslikult teeta-lainetele – tahtmatult – ja sellel on mingi mõte ja põhjus. Püüan väärida ja õigesti tarvitada.

Hobused ja lambad olid oma kohtadel, kassid üles rivistatud ja koer kergenduses – emmeee! Kütsin ja küpsetasin verikäkki, reastasin oma püütud mammuti aspektid – ning ärkasin, ühel pool kaisus Bella, teisel Lilli.

Hommikul pärast musiringi tassisin puud ja avasin lammastele heinarulli – kümunud konaruste tõttu lonkab Alfa esimest vasakut – tegin Siiri kingitud hobukujust Brigitale kuuluva Kanesha-maali alla altari – Margi kingitud Mongoolia kurinate ja Kati Lumiste suveööunenäo teeseguga.

Kirjutasin uue raamatu ava- ja lõputeksti. Praamile sõites andsin kirjastajale juba teada – pusk! Trükipressid, käivituge nüüd! Usun Ailit ja Dianat, Dardo Kustod ja haldjaid. Kuivõrd eile oli eranditult iga lause laetud, kandsin selle laengu uue raamatu avasõnna – homme kirjutan lõputeksti, mis peab olema… lihtsalt parim.

Pärast bokside tegemist – millele lisandus tavaline mäng sälgudega – ja avastus, et tormid on karjuselindi mitmest kohast maandusse lennutanud – võtsin Maruusja ja läksin metsa. Bella tuli kah kaasa – otsekui illustratsiooniks James Clintoni tekstile viimases Oma Hobus – seni keksisime ja ähmitsesime, kuni vanamoor rahunes ja veendus, et ma kaitsen teda. Alati.

Teel küsis riisuv Anne, kuidas see võimalik on, et käisin ihuüksi Sõrve sääres.

Ma ei käinud üksi. Jumal ja inglid olid minuga – ja kodus ka. Nii eile seal ülivõimsas katedraalis nimega tuulegenekas kui täna Maruusjaga metsas küsisingi endalt korduvalt – mina vä?

Siis tuli buss ja Indi – juht oli taas see Jeesus-positiivne innustaja – tegime süüa ja küpsetasime saiakesi, talitasin loomad ja lugesin tütrele Clintonit. Ja ennäe, kaks viimast päeva on ka siia nüüd kirja saanud. Üks protsent kõigest sellest, mis tegelikult toimus. Ja mis kõik veel toimuma hakkab.

Tänan… homme tegelen lammas Diana seedimise ja Alfa sõraga, tuleb kitarritund ja üks ootamatu tekstitoimetus, Heli ootab oma käsikirja tagasi – ja oih, koolis on lapsevanemate koosolek. Ülehomme on hambaarst ja see ja too ja… maailm toimub. Kõige paremas energias, aina kiiremate ja õigemate pööretega. Aitäh!