Maastikus orienteerumine on iga liikuva organismi, ka inimese, üks põhilisi eluks vajalikke oskusi. Alati peab siiski arvestama võimalusega, et liikudes punktist A punkti B võidakse valitud sihtkoha asemel kogemata sattuda hoopis teisale. Kui nii juhtub, tähendab see, et ollakse eksinud. Või nagu vanarahvas seda tõlgendas: inimene oli sattunud kokku eksitajaga.

Eesti rahvatraditsioonis võis eksitaja tähendada nii teispoolset, konkreetses vormis kehastunud olendit kui ka mitteisikulist eksitavat jõudu või väge, mis inimese õigelt teelt kõrvale juhib. Kuigi seda laadi motiive on Eestis teada mujalgi, on sellekohast ainest kõige rohkem üles tähendatud Lõuna-Eestist. Essütäjä, eskus, virp, võrgitaja – juba nimetuski selgitab nähtuse põhifunktsiooni: eksitada, teelt kõrvale juhtida.

Seoseid leiame kindlasti ka vene folklooriga: voditelj või vodka on seal tuntud kui eksitav jõud, mis veab inimese õigelt teelt kõrvale. Vene nimetus eksitaja kohta on ilmselt andnud ka eesti tegijanimed vidõleja, videlejä, vitäi ja läti vadatajs [2]. Kuid eksitaja on tuntud ka teiste metsapiirkonna rahvaste folklooris, seega pole täpset selgust, kellelt vastav motiivistik eelkõige pärineb. Ja ega laene olegi siin väga vaja otsida: metsas on kerge teed kaotada ja nõnda võib eksimine luua sarnaseid kujutelmi nii siin kui ka seal.
Inimese jaoks korrastub maailm millegi ümber, millele on antud kultuurilisi tähendusi. Kultuur annab inimesele suunised, mis väljenduvad väärtuste, normide ja käitumisjuhistena. Ei ole siis midagi imestada, kui mets kultuuristamata alana mõjub desorienteerivalt, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Kui miski läheb metsa, siis tähendab see, et asjast ei saa asja. Ühtaegu tähendab mets korrapära ja orientiiride puudumist ka väga otseselt. Paljud rahvad, kelle elu on seotud metsalaamadega, peavad metsa üheks tähtsamaks omaduseks tema võimet inimesi eksitada. Hirm selle ees võib olla suuremgi kui kartus metsloomade või metsas end varjavate kurjategijate pärast.

Eksitajaks on metshaldjas. Ühelt poolt saab eksitajat seostada metshaldjaga: just temale omistab rahvatraditsioon kõige muu kõrval inimeste eksitamise. Eelkõige juhib metshaldjas eksiteele neid, kes üle astunud üldkehtivatest normidest või kellel on metsa ja selle asukatega kurjad kavatsused [7]. Teada on lugu, milles jõuluõhtul metsa puuvargile läinud mees näeb, kuidas metshaldjas hobuselt suu kõrvalt kinni hakkab ja hobust järve poole viib. Uppumast pääsevad nad vaid seetõttu, et mees puukoorma maha viskab [1]. Tavaline on, et metshaldjas eksitab pühapäevaseid marjulisi, jahimehi ja puudelõikajaid. Pühapäevane töötegemine on ristiusulises kontekstis üldkehtiva normi rikkumine ja nagu teadetest selgub, kõlbab seda karistama ka metshaldjas.
Üks setu naine Polovina külast rääkis siinse kirjutise autorile, kuidas keegi abielumees tahtnud minna teise külla võõra naise juurde. Tee viinud läbi metsa. Oma naine palunud kodus jumalat, et mees ei saaks paha peale minna, mispeale mees eksinudki ära. Sellised näited on kooskõlas rahvusvaheliselt tuntud motiiviga, et üleloomulik olend võib mõjutada üldtunnustatud moraalinormide rikkujat [6]. Kuid metshaldjas võib eksiteele satutada ka näiteks selle, kes pea sugemise ajal sööb, või selle, kes juuste lõikamise ajal joob [5]. Metsas kõva häälega huikajale hüüab metshaldjas vastu, ja kui inimene hääle peale minema hakkab, eksibki ta ära. Looma või linnu häält teeb haldjas selleks, et kütte teelt kõrvale kallutada, kuid ta võib inimest hüüda ka nimepidi, sageli mõne tuttava inimese häälega.
Metshaldjas ilmutab end väga mitmel moel. Tuntud on iselaadsed zoo- ja antropomorfsed vormid, kuid haldjas võib võtta ka puu või põõsa kuju. Kui haldjas ilmub inimkujul, siis on kaks võimalust: ta esineb kas inimese tuttavana, nii et ei teki kahtlustki, et see on hoopis haldjas, või võõrana. Viimasel juhul on märgata mõnd erilist tunnust. Sagedased on segavormid, rahvalikud frankensteinid: kitsejalgadega mees, poolpuu-poolinimene jne. Ja kuigi metshaldjal on muidki ülesandeid, on tema tähtsaim roll ikka eksitaja.

Eksida võib ka väljaspool metsa. Samas on palju teateid, mis kummutavad eksitaja samastamise just metshaldjaga: eksitaja võib tegutseda ka soos, karjamaal ja muudes lagedates paikades. Iseloomulikul kombel seostatakse eksitajaga tavaliselt teekaotust just tuttavas kohas. Leidub palju pärimusteateid selle kohta, kuidas kellegi silmad oma maja taga või tuttavat teed käies justkui ära tehakse, nii et tal ühel hetkel enam oma asupaigast aimugi pole. Niisuguste teadete rohkus tundub ühtpidi olevat loogiline: tuttavas kohas eksimises on midagi tavatut ja nii järeldataksegi, et see peab olema midagi üleloomulikku, mis inimese orienteerumisvõime halvab. Seda seostatakse kohati kuradi jälgedele või teerajale sattumisega: see pimestab inimesel pilku ja ta ei tea enam, kus viibib.
Sageli esineb eksitaja väikese nutva lapsena. Kui teekäija talle läheneb, kaob laps ja ilmub juba teises kohas, meelitades nõnda inimest tuttavalt rajalt kõrvale. Või kostab kuskilt lapse nuttu, mis viib inimesi eksiteele. Vahel on nähtud jalge vahelt läbi vaadates vastsündinud last eksinu järel kõndimas. Seda laadi teadete taustaks on üldiselt uskumus, et emade tapetud ja salaja maha maetud imikud muutusid eksitajateks. Näiteks on Matthias Johann Eisen kirjutanud, et tapetud laste hinged püüavad inimese eel üle tee joosta. Kui see õnnestub, eksib inimene ära [3].
Järgmine lugu on üles kirjutatud 1921. aastal Tõstamaalt: „Umbes 100 aastat tagasi elanud Seli vallas Vihaksi külas tüdruk Eerikesauna Leenu. Ta tapnud oma lapse ära ja matnud Jaaniaia väravale suure kivi alla ja ise läinud kõrtsi tantsima. Selle kivi lähedusest möödakäijad eksisid tihti ära, nähes oma ees mäge, linna ehk muud” [4].
Möödakäijaid kipuvad pärimuse järgi eksitama ka muud ebaloomulikul teel surnud: uppunud, tapetud ja enesetapjad – need jäävad oma surmapaigaga seotuks.

Eksipaigad. Sageli seostatakse eksitajat mingi konkreetse paigaga. Neid on palju teada Lõuna-Eestis, iseäranis Setumaal (essüngi paiga), kuid ka mujal. Haljala kihelkonnast nimetab Matthias Johann Eisen selliseid paiku viis [3]. On märgatud eksitajapaikade sarnasust: seal leidub sageli künkaid ja ebaharilikult jändrikke puid. Tavaliselt ei ole nende paikade puhul eksitavat isikut nimetatudki. Mitteisikuliste eksitajapaikade olemasolu saab ilmselt seletada pärimuse unustamisfaasiga: teatud aja möödudes ei mäletata enam konkreetset surmajuhtumit ega muid paigaga seotud asjaolusid peale eksitamise. Võib-olla on aga tegemist kahe algupäraselt iseseisva kujutelmaga: ühelt poolt animistlik (üleloomulik olend) ja teiselt poolt animatistlik (ebaisikuline vägi). Ent tänapäevastelt traditsioonikandjatelt on selget eristamist asjatu oodata.
Mida aga teha, kui oled eksinud? Ka selle vastu pakub rahvapärimus selgeid juhiseid, mille üldine märksõna on tagurpidisus. Levinud uskumuse kohaselt tuli eksimise korral rõivad pahupidi selga ja jalanõud tagurpidi jalga panna. Tagurpidisus kui maagiavõte eksimise korral seletub võib-olla n.-ö. kahekordse peegelduse fenomeniga: kui eksitaja on inimese silmad ära teinud, nii et ta tuttavat paika võõrana tajub, tuleb see pahupidi pööratud maailm veel kord pahupidi pöörata, et ta jälle õigeks saaks.

Ajakohastuv eksitaja. Kõnealust nähtust ei saa üheselt määratleda isegi pärimuskultuuri raamistikus, kus teda on tõlgendatud äärmiselt laiahaardeliselt. Tänapäeva ilmalikustunud maailmas kerkib seda laadi mütoloogilise nähtuse uurimisel esile veel üks lisaprobleem: nii mõnigi rohkem või vähem ratsionaalse maailmapildiga inimene kasutab mõistet eksitaja vahel hoopis teises tähenduses, kui see on tavaks olnud. Setumaal olen kuulnud, et essütäjä võib tähistada pearinglust, mille on põhjustanud näiteks alkohol, väsimus vms. Raskused, mis tulenevad sellest, et me ei saa end eksitaja fenomeni puhul piirata mütoloogilise olendiga, on teistpidi aga tänuväärsed: praegusaja niigi ilmalikustunud ühiskonnas on eksitaja hea ja näitlik ühenduslüli muistse mütoloogilise ja tänapäevase materialistliku maailmavaate vahel. Kui eksitaja mütoloogilise olendina muudab oma asukohta nüüdisaegse inimese maailmapildis, siis eksimine ise kui keskkonna meelevalda sattumine ei olene päris kindlasti parasjagu valitsevatest maailmapiltidest. Eksimine on inimlik ja mitte ainult laiemas, ülekantud tähenduses, vaid päris otseses.
Eksitaja kujutelma – kui me võtame seda piisavalt avaralt – tagab mets vm. maastikukooslus, kus inimesel tuleb liikuda. Kui näiteks puuk seostub ikka nõidusega, millesse uskujate ring on tänapäevaks jäänud marginaalseks, siis kaotab ka puugiusk oma kandepinda. Eksitaja puhul pole aga seos vana pärimuskihistuse skeemidega ühene. Eksitud on ikka ja eksitakse ka edaspidi – eksitaja mõju on alati päevakajaline. Ja kui inimene ei usugi metshaldjasse, võib ta ometi uskuda anomaalsetesse paikadesse. Eksipaigad torkavad ju muus maastikus silma eripäraste tunnuste poolest: iseäralikult jändrikud puud või künklik ala muidu tasasel maastikul aitavad eksipaika muust maastikust eristada.
Üks setu koduloolane, kellega kunagi Värska kandi eksipaiku vaatamas käisin, on oletanud, et need paigad võivad sisaldada anomaalset energiat, mida saaks erimõõteriistadega kindlaks teha. See on energia, mis ühelt poolt annab loodusele anomaalsed vormid ja teiselt poolt mõjutab sinna sattunud inimese orienteerumisvõimet. Seega siis peaks inimest ja tema loodud pärimust mõjutav üleloomulik fenomen justkui kajastuma ebaharilikes maastikuelementides. Või nähtust formalistlikumalt käsitledes: oma iseäraliku üldilmega tõmbavad sellised paigad enda külge lugusid, mis olenevalt maailmavaatest ja traditsioonide osakaalust on kas tavadega kooskõlas või sellest irduvad. Kuid igal juhul on tegemist millegi eriskummalisega, vahel ka hirmutavaga.

Mets jääb alati võõraks. Laias laastus jaguneb meie maailm koduringiks ja selleks, mis jääb sealt väljapoole. Kui koduringi kuulub kõik see, milles kehtivad tuttavad reeglid ja käitumistavad, siis sellest väljapoole jääv sisendab ebakindlust just tuttavate strateegiate kohaldumatuse tõttu. Seal on kerge eksida – nii nagu metsas. Eestlastest kui metsarahvast armastavad rääkida pigem linnainimesed oma tsivilisatsiooniväsimuse rasketel hetkedel. Selle taga on igatsus värske õhu, puude kahina, linnulaulu ja mullalõhna järele, kuid tegelikult pole iidsete eestlaste suhe metsaga olnud sugugi nii lähedane. Mütoloogilises maailmapildis on mets olnud võõras ja kultuuristatud maailmale vastanduv sfäär, pigem hirmutav kui kodune.

1. Eisen, Matthias Johann 1895. Haldjad. – Eesti Üliõpilaste Seltsi album III: 77–90.
2. Löfstedt, Torsten 1993. Russian Legends about Forest Spirits in the Context of the Northern European Mythology: 63. (Käsikiri Eesti kirjandusmuuseumis.)
3. Eisen, Matthias Johann 1909. Äraeksimine. – Eesti Kirjandus: 19–27.
4. EVR 3, 112 (6).
5. H III 30, 160 (20), Jüri; ERA II 2000, 155(11), Tallinn.
6. Pentikäinen, Juha 1968. The Nordic Dead Child Tradition. Helsinki.
7. RKM II 23, 482 (16) – Laiuse.

Aivar Jürgenson (1969) töötab Tallinna ülikooli ajaloo instituudis ja Eesti humanitaarinstituudis.