20. oktoober 2014
18.-20.oktoober
Puhastustuli oli ära. Lambaohver ka. Eile sai vanem jacob ülikiire kulgemisega muldbakteri-ataki, läks umbe – ja kannatused tingisid insuldi. Tema krambitava agoonia lõpetasime koos loomaarst Andresega, kes lõpetas üksiti ka ühe kängus võõrtalle kiratsemise. Kevadel vetina lõpetanud noormees tegi mitut asja eile elus esimest korda. Tänan, tunnustan ja luban edaspidi ainult mõnusail põhjusil kutsuda. Jah, Donna pärast on valus. Jah, elu läheb edasi – lähipäevil tuleb Ördinand ja ehitab kadunukese tütrele talle, et elu saaks kesta… Nii põlengu, mille viimne kui tagajärg on likvideerade kui lambadraama, mis on lõppenud, tükeldatud, külmutatud, soolatud, oma teed saadetud – puhul tundsin ja tunnen täpselt seda, mida arvate. Aga kuidagi… üleelatavalt.
Magamine teeb imesid. Istusin pärast eilset õõva näosaate viimast veerandit jõllitades, sõin ja ohkasin. Täissöönud tegevusetus maandab. Tere jälle, mina! Ärkasin teadmisega, et me kõik teeme kõike kõige paremal moel, mida sel hetkel oskame. Liina Olmaru ütles mulle kunagi – tegin nii hästi kui oskasin, paremini ma sel hetkel ei saanud. Ja täpselt nii ongi.
Pääevast päeva. Reedene esimene teade – Reti peni-Elsa oli hommikuks kodus tagasi. Boifrend kaasas. Kutsikad sünnivad 17.detsembril, mis on Retu sünnipäev Teine teade – mul on teisipäeval talinas lisaks pojaga kinno minekule üks hämmastav-kummastav kohtumine. Kolmandaks sain Masuuriku teksti ära saadetud. Ja kohe ka ülisooja tagasisideme koos piltidega Lõuna-Prantsusmaastikult. Neljandaks keetsin oma Bellale pelmeene, kuna unustasin koeratoitu tuua. Selle fopaa tasakaalustuseks pidas ta eile siis pühapäevaõhtust lambaorgiat… Viiendaks – kuni kanadele haljast kitkusin ja Namaste oli saanud mamma Maruusja käest hammustada, hiilis Namastuutu oma õela eide boksi ja sittus sinna. Sest paremini ta oma arvamust avaldada ei oska
Reedel oli üks armas hetk. Namaste jäi heinarulli nöörisse jalgapidi kinni. Indiisu ütles talle – rahu, emme tuleb sulle kohe appi. Namaste vaatas üle õla – nägi mind lähenemas – ja lõpetas hetkega siplemise. Emmeeeeee! Aitas jala lahtikudumisele igati kaasa ja andis musi. Ja taas – milline vastutus – tütar teab, et ema saab alati hakkama, loomad teavad – ja tütar oskab loomadele kinnitada, et ema oskab…
Rääkisin Imrele, et Indi küsis eile pärast Manniga kaksinda metsas siksimist, mida hobused Teevad. Selge, et söövad-situvad-sigivad-söödavad-kaitsevad-söövad-situvad… Aga tegelikult töötavad hobused – nii karjamaal kui teraapias, nii spordis kui adra ees – eelkõige päikeseenergia materialiseerijana.
Jah. Ja vastus on lihtne. Hobused teevad seda, mida inimesed paluvad teha. Looduses töötavad nad lihtsalt päikeseenergiat ümber – haljasmass on ju materialiseerunud päike.
Ent inimesele annavad nad täpselt seda, mida küsitakse.
Claire Pullinen imestas rahuliku Taja seljas hellides, kuidas nii tulise vanaisa trakeenist laps nii rahulik on – aga spst, et temalt on seda palutud. Kui küsime sportlikku hasarti, saame selle.
Palume rahu ja turvatunnet – ja nad annavad selle.
Tingimatu armastuse nagunii.
Mul on siin täiesti sassis ja rikutud hobunad paika rahunenud ja uutesse kodudesse sobinud, kuna on avastanud, kui hea on anda, mida palutakse – rahu ja kindlustunne. Midagi sellist Indile seletasingi. Ise röötsakil vanamoori kaelas – see on muide absoluutselt terve ja korras.
Haiguslehelt maas. Halleluuja. Kui ma nüüd oma paremat jalga jälle kohtan, läheme maastikule. Ainult nägemise järgi kõndida saab, ratsutada… Ilmselt ka muidugi
Ja saigi. Kui olime laupäeval Uuskülas aedade-Mari juures ära käinud ja jõululoo puuduva lüli soetanud, ajas Indiisu mu sadulasse. Esimese trennipoole platsil oli Nibiru tasane, teisel poolel tikkus MinniMannikaid nöökima. Võtsin ta Tajaga piiramisrõngasse, ajasin väga väikesele ringile, kuni tüdruk lentsis eemale – lollakad, mis te naerate, mul käib pea ringi! Indi ütles, et oli üks parimaid trenne, minul on pärast ohtrat mõtestatud täisistakut parem jalg tagasi ning ma palvetan, et ükski bakter ega tundmatu suitsukoni enam mingeid ohvreid ei nõua. Aitähaitähaitäh…
Aia-Mari käis laupäeval meil ka saunas – luges luuletusi paralleelselt luuletustega, mida tuli ka telefonist, ütles mu kodu ja energiate kohta huvitavaid asju ning see oli üks vägagi teretulnud käik.
Rääkisime eile, kui tütre Juurimaale laagrisse viisin, Krissuga kohvitassi juures sellest, et on alles oktoober – kaks pimedat kuud veel ees – aga kumm nii kurjami tühi. Hea teada, et see laialiolek, rebenemine, ootamatused ja jamad on praegu üldine trend. Kroolime välja.
Metsatalus Sallyt ja tema kaksikuid kallistades kuulsin, et paljud muudki asjad siin ilmas loksuvad omasoodu paika. Talinas on müügis üks maja, kus lapsed on suureks kasvanud, paarisuhted just sellised nagu nad on või ei ole – ja kus nii lennukid kui inimesed käivad üksteisest üle. Psühhootiline vägistamise paradiis müügis. Hõissa. Puutub minusse? Jah. Aga ma tunnen nii need kui teised tunded oma rada rühkides ära.
Enamus jõululoost sai hommikul kokku. Viisin tütre asutustesse ning ise pildistasin Pentagoni ja Tammikuid. Kodus tegin boksid, pakkisin mõned endalejäetud lihatükid, pesin relvad, kütsin sauna, et pesu ja kustutatud puud kuivaksid. Viisin auto rehvivahetusse ja ennast seniks juuksurisse. Käisin kitarriKaupo juures finantsi füürimas ja nöörimas ning saatsin seejärel lõpuni kirjutatud loo kõikjale ära. Vaatasin välja oma elutoaahjule klaasukse ning sorteerisin-inventeerisin-analüseerisin. Rahu ja padukas, soe vaikelu, mis on tulvil seda, mida just on.
*
Eksitaja meelevallas | ||||||
Maastikus orienteerumine on iga liikuva organismi, ka inimese, üks põhilisi eluks vajalikke oskusi. Alati peab siiski arvestama võimalusega, et liikudes punktist A punkti B võidakse valitud sihtkoha asemel kogemata sattuda hoopis teisale. Kui nii juhtub, tähendab see, et ollakse eksinud. Või nagu vanarahvas seda tõlgendas: inimene oli sattunud kokku eksitajaga. Eesti rahvatraditsioonis võis eksitaja tähendada nii teispoolset, konkreetses vormis kehastunud olendit kui ka mitteisikulist eksitavat jõudu või väge, mis inimese õigelt teelt kõrvale juhib. Kuigi seda laadi motiive on Eestis teada mujalgi, on sellekohast ainest kõige rohkem üles tähendatud Lõuna-Eestist. Essütäjä, eskus, virp, võrgitaja – juba nimetuski selgitab nähtuse põhifunktsiooni: eksitada, teelt kõrvale juhtida. Seoseid leiame kindlasti ka vene folklooriga: voditelj või vodka on seal tuntud kui eksitav jõud, mis veab inimese õigelt teelt kõrvale. Vene nimetus eksitaja kohta on ilmselt andnud ka eesti tegijanimed vidõleja, videlejä, vitäi ja läti vadatajs [2]. Kuid eksitaja on tuntud ka teiste metsapiirkonna rahvaste folklooris, seega pole täpset selgust, kellelt vastav motiivistik eelkõige pärineb. Ja ega laene olegi siin väga vaja otsida: metsas on kerge teed kaotada ja nõnda võib eksimine luua sarnaseid kujutelmi nii siin kui ka seal. Eksitajaks on metshaldjas. Ühelt poolt saab eksitajat seostada metshaldjaga: just temale omistab rahvatraditsioon kõige muu kõrval inimeste eksitamise. Eelkõige juhib metshaldjas eksiteele neid, kes üle astunud üldkehtivatest normidest või kellel on metsa ja selle asukatega kurjad kavatsused [7]. Teada on lugu, milles jõuluõhtul metsa puuvargile läinud mees näeb, kuidas metshaldjas hobuselt suu kõrvalt kinni hakkab ja hobust järve poole viib. Uppumast pääsevad nad vaid seetõttu, et mees puukoorma maha viskab [1]. Tavaline on, et metshaldjas eksitab pühapäevaseid marjulisi, jahimehi ja puudelõikajaid. Pühapäevane töötegemine on ristiusulises kontekstis üldkehtiva normi rikkumine ja nagu teadetest selgub, kõlbab seda karistama ka metshaldjas. Eksida võib ka väljaspool metsa. Samas on palju teateid, mis kummutavad eksitaja samastamise just metshaldjaga: eksitaja võib tegutseda ka soos, karjamaal ja muudes lagedates paikades. Iseloomulikul kombel seostatakse eksitajaga tavaliselt teekaotust just tuttavas kohas. Leidub palju pärimusteateid selle kohta, kuidas kellegi silmad oma maja taga või tuttavat teed käies justkui ära tehakse, nii et tal ühel hetkel enam oma asupaigast aimugi pole. Niisuguste teadete rohkus tundub ühtpidi olevat loogiline: tuttavas kohas eksimises on midagi tavatut ja nii järeldataksegi, et see peab olema midagi üleloomulikku, mis inimese orienteerumisvõime halvab. Seda seostatakse kohati kuradi jälgedele või teerajale sattumisega: see pimestab inimesel pilku ja ta ei tea enam, kus viibib. Eksipaigad. Sageli seostatakse eksitajat mingi konkreetse paigaga. Neid on palju teada Lõuna-Eestis, iseäranis Setumaal (essüngi paiga), kuid ka mujal. Haljala kihelkonnast nimetab Matthias Johann Eisen selliseid paiku viis [3]. On märgatud eksitajapaikade sarnasust: seal leidub sageli künkaid ja ebaharilikult jändrikke puid. Tavaliselt ei ole nende paikade puhul eksitavat isikut nimetatudki. Mitteisikuliste eksitajapaikade olemasolu saab ilmselt seletada pärimuse unustamisfaasiga: teatud aja möödudes ei mäletata enam konkreetset surmajuhtumit ega muid paigaga seotud asjaolusid peale eksitamise. Võib-olla on aga tegemist kahe algupäraselt iseseisva kujutelmaga: ühelt poolt animistlik (üleloomulik olend) ja teiselt poolt animatistlik (ebaisikuline vägi). Ent tänapäevastelt traditsioonikandjatelt on selget eristamist asjatu oodata. Ajakohastuv eksitaja. Kõnealust nähtust ei saa üheselt määratleda isegi pärimuskultuuri raamistikus, kus teda on tõlgendatud äärmiselt laiahaardeliselt. Tänapäeva ilmalikustunud maailmas kerkib seda laadi mütoloogilise nähtuse uurimisel esile veel üks lisaprobleem: nii mõnigi rohkem või vähem ratsionaalse maailmapildiga inimene kasutab mõistet eksitaja vahel hoopis teises tähenduses, kui see on tavaks olnud. Setumaal olen kuulnud, et essütäjä võib tähistada pearinglust, mille on põhjustanud näiteks alkohol, väsimus vms. Raskused, mis tulenevad sellest, et me ei saa end eksitaja fenomeni puhul piirata mütoloogilise olendiga, on teistpidi aga tänuväärsed: praegusaja niigi ilmalikustunud ühiskonnas on eksitaja hea ja näitlik ühenduslüli muistse mütoloogilise ja tänapäevase materialistliku maailmavaate vahel. Kui eksitaja mütoloogilise olendina muudab oma asukohta nüüdisaegse inimese maailmapildis, siis eksimine ise kui keskkonna meelevalda sattumine ei olene päris kindlasti parasjagu valitsevatest maailmapiltidest. Eksimine on inimlik ja mitte ainult laiemas, ülekantud tähenduses, vaid päris otseses. Mets jääb alati võõraks. Laias laastus jaguneb meie maailm koduringiks ja selleks, mis jääb sealt väljapoole. Kui koduringi kuulub kõik see, milles kehtivad tuttavad reeglid ja käitumistavad, siis sellest väljapoole jääv sisendab ebakindlust just tuttavate strateegiate kohaldumatuse tõttu. Seal on kerge eksida – nii nagu metsas. Eestlastest kui metsarahvast armastavad rääkida pigem linnainimesed oma tsivilisatsiooniväsimuse rasketel hetkedel. Selle taga on igatsus värske õhu, puude kahina, linnulaulu ja mullalõhna järele, kuid tegelikult pole iidsete eestlaste suhe metsaga olnud sugugi nii lähedane. Mütoloogilises maailmapildis on mets olnud võõras ja kultuuristatud maailmale vastanduv sfäär, pigem hirmutav kui kodune. 1. Eisen, Matthias Johann 1895. Haldjad. – Eesti Üliõpilaste Seltsi album III: 77–90. Aivar Jürgenson (1969) töötab Tallinna ülikooli ajaloo instituudis ja Eesti humanitaarinstituudis. |
||||||
|