02. oktoober 2014
Sae ja suure südamega
Kati Saara Vatmann
Saaremaa on saatnud Eesti ja kogu maailma peale noored mehed, kes täidavad riskipiiril missiooni korraldada inimeste ja puude kooselu. Heiki Hanso ja Hannes Valdna on maksimalistid – istutavad ja hooldavad, ravivad ja saadavad ära puid nende algusest otsani ja veel kauemgi. Voolivad kõrged kännud puukujudeks ning õpetavad lapsed tulevasteks puuronijateks-metsainimesteks. Kui näevad kedagi alleepuid oskamatult nüsimas, sekkuvad kartmatult ja konstruktiivselt – ei paranda me hambaid ise, ärgem siis käkerdagem ka avalikku ruumi kaunistavaid puid enda arvates kunstipärasesse vormi. Selle jaoks on arboristid.
Ja Orissaare lähistelt võrsunud arboristid on kogu oma puudele-pühendatud elu aina õppinud ja investeerinud, et olla kõige-kõige. Nad on ainus isamaine meeskond, kes täidab kõiki rahvusvahelisi ohutusnõudeid ja standardeid. Neil on Eesti parim tehnika ja lihvitud töövõtted ning keerulised väljakutsed teevad neile aina headmeelt. Kui (Eesti)maapealsetest väljakutsetest jääb väheks, lähevad lendama ja maailma meredele. Õigupoolest küll niimoodi, et seiklejahing Heiki läheb – ja eluaegne sõber Hannes juhib kodus majapidamist, nagu ustav hall kardinal.
Nagu jahimehed ja loomakasvatajad peavad alailma heastama röövpüüdjate-turusolkijate määritud mundriau ja tekitatud kahju, pühendavad ka saarepoisid tohutu osa oma ajast-energiast-ressursist selgitus- ja õpetustööle. Näitavad nii sõna kui teoga, kuidas tuleks puusse suhtuda ning kuidas nende olenditega niimoodi suhelda ja suhestuda, et kumbki haiget ei saaks – ei inimene ega puu.
„Oleme selle inimeste ja puude vahelise diplomaatia ajamisel Eestis ajast ees,“ nendivad puupositiivsed pühendujad. „Kuna seadusandlus veel puid kui isiksusi ei kaitse, võivad ise-targad meie selgitustöö kuulamata jätta ja suvasae palgata, kes roima ikka ära sooritab. Mis muud kui tuleb hakata nooremat põlvkonda peale kasvatama – kavatseme puuronimise-arboristika ringi avada näiteks Kullo huvikeskuses ning tulevast suvest lastelaagreid tegema hakata.“
Nad ongi helded jagajad. Jagavad oma töö ja üha juurde õppimisega saavutatud taset ja teadmisi kasvõi oma kodulehel arborest.ee – seal on õppevideod, mis peavad samuti rahva teadlikkust nügima inimeste ja puude kooselu oskusliku korraldamise poole.
„Lähtume sellest, et nii inimesed kui puud on isiksused. Järelikult peab inimene puu kui teekaaslase ees vastutuse võtma – tahad puid tarbida, pead neid ka istutama ja hooldama, aitama ja ravima – ning kui teekaaslane tuleb ära saata, siis väärikalt ja ohutult,“ selgitab Hannes.
Ei ole sina nii vana kui põlispuu. Ei ole sadu aastaid vana kilpkonn ega papagoi ka mitte. Ükski teine elusolend siin Maa peal ei ela nii kaua kui puu. Ta pole liiga ajalik – peab meeles ja vahendab. On suur. Üks puu katab mitu inimpõlve. Mehed istutavad puid, et lapselapsel oleks, mille varjus vanuigi istuda ja vanaisa meenutada. Naised istutavad puud, et tütretütretütred saaksid vilju noppida ja omakorda oma lapselastele pakkuda. Puud kui viljapõld on taastuv energia, mis taastub hapnikku tootma ja lindudele pesa pakkuma mitme inimpõlvega – järelikult tuleb sellesse põllusse suhtuda erilise austuse, mõtte ja tundega. Teeme puust tooli või kuju – ja istume nii tagumiku kui silmadega sajanditevanuse varanduse peal. Inimese süda tunneb, kui elus ja väekas on puu – kel vähegi väge, püüab järeltulijatele istutada terve pargi või metsa, et sild üle aegade kestaks.
Puu on ilmasammas ilmade vahel. Sild ajastute vahel. Maailmade kohtumise salatee.
Missioonitunne
on olulisim põhjus, miks Hannes ja Heiki jagavad lahkelt videomaterjali oma sooritustest. Olgu see ohtlikult asetseva puu langetamine alt üles laasimise ja ülevalt alla jupitamise tehnikas või kõrgest kännust muheda viguri saagimine – kõik on avalik. Ja ohutu.
„Ebamugavalt asetsev puuhiid tuleb – enamasti köite abil – üles ronides enda järel „pliiatsiks“ laasida ning seda masti pidi ülevalt alla laskudes juppideks võtta ning känd pärast kas maha freesida või kujuks voolida,“ kirjeldab Hannes. „Niisugune võimlemine eeldab lisaks oskustele väga head sportlikku vormi. Ülekaalulist ja treenimata saemeest ei saa sellise ülesande juures tõsiselt võtta. Sellepärast sõidame üsna alati ja meelsasti koos tehnikaga välja, et lastele-noortele nii asjalikult kui mänguliselt näidata, kuidas see töö käib. Ning oleme Luua ja Tihemetsa koolide praktikabaas.“
Heiki tunnistab, et kuivõrd nad ise on oma pühendumises maksimalistid, on nad Eesti kitsukesel turul ja ahtal koolitusrindel üsna ebamugavad tegelased: „Mina ei saa sellega leppida, et keegi saab sellepärast kutsetunnistuse, et paremat pole võtta. Kui tegemist on eludega, ei tohi miski olla formaalne. Lisaks ei saa me rääkida ausast konkurentsist, kui keegi aina investeerib tehnikasse ja turvavarustusse ning üha edasi arenemisse olulise osa oma teenitust – ja keegi lihtsalt saeb. Igas mõttes.“
Mehed arutlevad, et naiste-laste lähedus distsiplineerib. Alati näeb mõni laps pealt, kuidas saega mehed töötavad. Õpib ka siis, kui otseselt ei õpetata. Et kasvatada peale tõeliste arboristide järelkasvu, ei tee need saarlased kunagi ega kusagil midagi poolikult ega kiivri-prillide-turvariietuse-traksideta.
Noorhärrad Hanso ja Valdna kinnitavad samas, et naudivad ekstreemi. Kuna töögraafik on täpselt ja tihedalt paigas, ei jäta nad ühegi ilmaga mõne mõisapargi kohendamist ära. Mängivad stiihiatega. Näiteks presidendilossi pargi korrastamine tormiga jääb palju eredamalt elulukku kui tavatingimustes nohistamine.
Ent tädikeste kasside päästmine äpardunud linnujahilt pole sugugi vähem tähtis. Puude otsast kilekottide-ketside alla toomine ja jõulutulede üles viimine on samuti väärikas töö, ka lindude pesakstid üles ja tuulesasid alla tuleb toimetada nii, et kõik oleksid õnnelikud. Kusjuures puuronijatest kõrgtöötajate ampluaasse kuulub ka lume ja jää alla toomine katustelt ja karniisidelt.
Haiguste ravi
„Puumehe sünonüüm pole mahavõtmine – samavõrd oluline on ülesjätmine. Sajanditevanuste taluõue puude ja kauakaua linnas elanud ja mürke hinganud puuhiidude poputamine on inimeste või loomade ravimisega üsna sarnane töö,“ kirjeldab Hannes. „Pole raske ette kujutada, mida peab üle elama heit- ja tööstusgaasides pulseeriv puu. Erinevalt inimesest ei saa ta vahepeal mere ääres ega metsas värsket õhku hingamas käia. Toodab hoopis linnaruumi seda ise juurde. Ja siis tuleb Vova, kes lõikab tüvesse teate, et armastab Galjat…
Elusaid puid diagnoositakse resistograafiga, mis töötab, nagu elektrokardiogramm. Arbotom tomograaf jällegi meenutab ultraheli aparaati.
Me ei imetle oma masinaga mitte ainult puu sisemist ilu – saame kindlaks teha ka sildade-hoonete-laevade konstruktsioonide tervisliku seisukorra. Olemegi suuri ja vanu puidust laevu diagnoosinud ja ravinud, seilavad tänini.
Eks me püüa igal võimalusel loodusest võõrandunud inimestele selgeks teha, et erinevate liikide kõrvuti kulgemine planeedil Maa tähendab inimliigile vastutuse võtmist nende eest, kes ei kõnele. Eriti veel nende eest, kes ära ka ei saa joosta. Puu eest tuleb hoolitseda tema sünnist surmani – ja võimalusel anda talle ajapikendust ka sellega, et kännust saab puukuju ning pakust seenenott. Järjest rohkem läheb moodi seeneniidistiku pakkimine pakusse ja selle maasse kaevamine, et austerservikud oleksid koduukse ees, mitte stockmannis.“
Hannes lõpetas pärast Saaremaa kooli Tartus ning Heiki Vigalas ametikooli ning ilmaränduri loomuga Heiki töötas seejärel neli aastat Inglismaal. Põhiliselt Windermere’i rahvuspargis, kus hooldas selliseid vägevaid puuhiidusid, et kui mõni neist pöökidest tuli lõpeks siiski kütteks teha, võis vabalt ühe jõmmiga neli päeva rassida. Arvestades, et tavalise saarepuu kütteks-hakkeks saamine pole isegi mitte tundide, vaid minutite küsimus, võib kujutleda, kes-mis need seal Inglismaal Heikile väljakutseid esitasid.
Saarlane on võtnud ning muudkui aga ostab veel ja veel hinnalisi koolitusi oma elu- ja töölukku – ka selleks, et kodumaiseid kolleege tegudega veenda: igasugune saega sell pole arborist. Professionaalne puuronimine kuulub maailma ohtlikumate tööde esiviisikusse ning arenenud ilmas kindlustatakse enne puude langetamist nii arborist, läheduses asuv katus kui allolev golfimuru.
Hannes ja Heiki on mõne säärase noobli muruvaiba keskelt üksildasi puid minema viinud nii helikopteri abiga kui toatuhvlies – ilma et ainsatki oksakest maha jääks.
Teenistuse eest aga on soetatud laadur Avant 635 ja puiduhakkur, lõputult saage ja kirveid, köisi-trakse-rihmu – ning nüüd tunnistavad mehed, et vaatavad üleüldises voos Soome poole.
„Kui ma viin meeskonna ja masinad kasvõi päevaks Soome objektile, tuleb vaatamata üle mere sõidule meie kontole neli korda rohkem tasu – ning teed ja töötingimused, teadlikkus ja suhtumine pole ilusate isamaistega paraku võrreldavadki,“ tunnistab Heiki. „Kuna me oleme nii palju siinsete suhtumiste kujundamisse panustanud, ei tahaks juba tehtut samas juhuse hoolde ka jätta…“
Artistid-arboristid
Meesterahvaid nimetatakse teatavasti igavesteks lasteks. Kui amet on kogu oma tõsiduses ja vastutusrikkuses (vaate)mänguline, saavad meistrid ühtaegu nii oma mehelikku edevust kõrva tagant sügada kui avaliku tähelepanu abiga olulist sõnumit kuulutada.
Kestev lapsepõlv hoiab elurõõmu ja edenemise värskena. Ja edevust on sellesse Orissaare-sellide tandemisse ikka ka üksjagu lisatud. Eriti Heikisse – tal oli vaja kõige esimesena köite abil teletorni ronida, ta lendab deltaplaaniga ning kui sellest väheks jääb, kaob nädalateks näiteks Andamani merele kalmaarilaeva madruseks.
Paarisrakendi teine pool, Hannes on nagu ilmasammast püsti hoidev tõmmits, kes peab ettevõtmist maa peal kinni, kui Heiki on lennus. Kahemeetrise tammepuud meenutava mehe kanda on seni töödekorraldus ja logistika, turvamine ja rahulik tagala kindlustamine. Kusjuures Hannes ei taju seda konkurentsina, et ta on kohati ka Heiki maapealne esindaja ja hall kardinal lõputus rattas – tööjaotus ja energiad on paigas.
Paraku küll selle hinnaga, et Heikil pole peale töö ja seikluste eraelu. Ükski naine pole üle aasta-paari välja kannatanud armastuse kolmnurka naine-mees-mets – temakesed ei saa selle mehe kõrval tavapärasel moel pere ühisüritusi planeerida, peavad üha ootama ja muretsema.
Hannesel on kodus seltsilisteks vähenõudlikud kaaslased, kes ei esita küsimusi ega tingimusi. Üks hoogne isakala koos oma haaremiga. Tema elukaaslane kannatab ülihõivatud misjonimehe siiski vahelduva eduga välja, nii et isand Valdna pole kaladega vanapoiss. Üsna tõenäoline, et saatusel on ka Heiki jaoks valmis pandud keegi puupositiivne metsapiiga, kellega samas õhus ja rütmis, usus ja tempos oma sportlik-ekstreemsel rajal kulgeda. Seni naudib Heiki võimalust olla – kasvõi näiliselt ja suhteliselt – vaba inimene, kes võib riskida ja rännata, ilma et kedagi ootama ja kannatama paneks.
Hannes ütleb mastiks laasitud puuga ennast tüvejupphaaval maa poole saagivat Heikit silmitsedes: „Efektne ja ekstreemne näeb see kõik välja küll, mida teeme ja oskame, aga meie riskipiiril töötamisel on üks põhimõte ja eripära – me teame, mida teeme.“