19. juuli 2011
Pärslanna Rano – ettevaatust, kõrvetab!
Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann
Rano Arumets on tadžikitar, kellele meeldib, kui tema rahvuseks nimetatakse põlisjuursel kombel PÄRSLANNA. Inglise filoloogi haridusega miniatuurne iludus on rikastanud meie maad ja rahvast särtsaka segaverega, kelle nimed on Camilla ja Anis – teate küll, karismaatiline tõmmu Superstaari poiss. Rano laste isa ja enam kui hõbepulmade jagu abikaasa on lihtne ja ehtne Eesti mees Jaan Arumets.
Saatus või raiskamine?
Rano on kõrgesti haritud kohvikuomanik. Võib ju öelda, et Tartus Vaksali tänavas töötukassa majas kohviku pidamine on hariduse raiskamine. Ent kauplemine ja toidu valmistamine on sellel õblukesel daamil geneetiliselt veres. Ta igatseb kohviku laiendamise järele, mis annaks tööd ja teenistust praegusest pikemateks päevadeks – pere nõudmised on üsna suured.
Lisaks kahele lapsele vaatavad Raole küsivalt otsa ka spanjel Becky ja triibik-kõuts Markiis, pidevalt on vaja ehitada ja varustada, toita ja tankida.
„Olen suhteliselt jõukate tadžikkide järeltulija. Minu vanavanemad olid kišlaki edukaimad inimesed, sest nad olid kaupmehed,“ meenutab Rano. „Eks see anne ole mulle geenidega edasi antud – kohvikupidamine kannab ju sama energiat, mida kaubitsemine.
Meie energia on põliste juurtega, aga noor ja tuline. Tadžikistani mäed on noored ja teravad, kivised ja karmid. See vägi kandub inimestesse üle. Nagu ka maakoore pidev liikumine ja võbelused – nagu maa, nii ka inimesed!“
Inglise filoloogist Rano töötas giidina ja tõi turismigruppe Eestisse. Nii sattus ta siin esimest korda mehele, kellest eriti rääkida ei soovi. Poeg Anis selgitab: mees oli sedavõrd vägivaldne, et ema kaotas oma esimese lapse. Anis ise leiab, et ainus õigustatud löömine on enesekaitse või au kaitsmine – igasugune muu vägivald on rõve.
Tartu Majas töötades tutvus Rano Jaaniga, kes pidi tillukest tõmmut kaunitari päris pikalt piirama, enne kui „jah“ öeldi. Nüüd on Arumetsad aastakümneid abielus olnud vaatamata sellele, et kodumaja siseviimistlus venib ja venib. Rano teab, et enamus naisi ei kannata asjade viibimist välja – tema armastus ja pühendumine aitab kannatada.
Nii naine kui mees rügavad päevast päeva tööd teha. Jaan toimetab Reola Gaasis – Rano nendib, et kuivõrd mees saab juba 60aastaseks, pole ta enam nii väle ehitusmeister kui nooremana, selliste asjadega tuleb arvestada. Naine ise aga on pärast palgatöölise elu lõpuks oma isikliku kohviku omanikuna sügavalt õnnelik – see on ala, milleks ta loodud on.
Rano juures
Töötukassa majas Tartus Vaksali tänavas on aasta aega peetud kohvikul vaid üks puudus – aknaid pole. Emand tunnistab, et tunneb ilusate ilmadega end seal nii mõnigi kord nagu vangis. Seda enam, et töötab üksinda oma hõbedases köögis ka pühapäeval – esmaspäevaks on pirukad-saiakesed vaja valmis küpsetada.
„Õigupoolest on mul vaja suuremaid ruume, mida saaks ka välja üürida. Ja kesklinnas peaksin asuma – siis ei kestaks asutuste toitlustamine üksnes kella üheteistkümnest kolmeni,“ arutleb Rano oma sarmika aktsendiga eesti keeles, mille ta õppis ära läbi vene keele.
Poeg Anis naerab, et sellise vahendatud õppimise tulemuseks on niisugused väljendid nagu „pea veereb“ – kui pea käib ringi. Mees Jaan aga ehitab praegu Rano kohviku ette varjualust, kus sašlõkki serveerida ning kergendab naise töökoormat ka sellega, et koristab ja majandab nende Vorbuse majakeses. Rano ei pea ju ometi üksi ööpäevaringselt jalul olema.
„Kõik kolm venda – Jaanil on nooremad kaksikvennad ka – on endale tahtnud tõmmusid ja särtsakaid naisi. Järelikult mitte eestlasi. Teised vennad pole oma kärtse küljeluid välja kandnud… kannatanud. Jaanile tundun ma sobivat,“ naerab Rano vastupandamatult. „Lihtne on tahta kuud ja tähti – aga katsu nendega koos ka aastakümneid õnnelik olla!“