20.-21.september

Iga päev on kellegi sünnipäev – või pool. Eile näiteks Namaste aasta ja neli kuud, Taja kuus aastat ja viis kuud. Täna mina nelikümmend seitse ja pool. Ning Siiri Sisaskil ja Hugo Murutaril on päris sünnipäev Nojaa, aga iga uus ärkamine on nagunii sünnipäev, nii – et palju õnne ja ikka ja jälle!

Oo püha sigivust! Bella indleb. See jooksuaeg jääb puhkuseks. Järgmisel korral tuleb teadlik ja sihilik paaritus tiibetlasega. Sest nii on õige ja hea. Äntu hallikirjud – mitte väheldased tuvid – kaks suuremat hallikrähmulist – hakkasid munele. Maruusjat pole ma indlemas näinud, aga tiine moodi temakene küll ei ole. On täpselt nii, nagu on.

Karekiisu on keskearõõmudes samas positsioonis, nagu Inga Lunge pilvedeall – jutustaja – ja päris kindlasti pole ta kõige igavam kuju, nagu ise oletas. Palju nüansse, väikseid ja suuri õnnestumisi. Armas Eesti rahvas, rõõmusta – seal oleme kõigest meie

Meie siin oleme ühepikkused. Vähemasti õlgadeni. Üleeile poja jaoks Taja jaluserihmu uurides avastsime, et meie tagumikud ja õlad on ühekõrgusel. Kaelavõrra olen praegu veel umbes viis senti pikem – see saab jõuluks mööda. Nagu ka tore tõsiasi, et minu ratsasaapad lähevad jõmmile praegu veel napilt jalga. Reti omad on suuremad – aastakese saame veel nende abil ja tosse-sapse sobitades suurte saabaste ostmisest kõrvale vingerdada

Lapsed tegid eile lõpuks ometi lõpuni valmis Pirruse hampelloomad. Nojah, paelad panin tegelikult mina taha.Valmis! Peitsisime kõik 9 puitskulptuuri linaseemneõliga. Kõige enam peitsis Reti, kes veetis päeva koos tütrega siin. Onu Aleksander hoidis last, tädi ja Reti peitsisid, mummi majandas talli ja pesu, lõunasöögi ja-ja-jaaga. Valmis!

Avesta ütleski: laisklemine ja norutamine on taevaste sõdurite toetatud aktiivsel ja pingelisel päeval lubamatu – on kohuse täitmise, ebaõiglusega võitluse, iseseisvuse ja riskeerimise aeg. Võta probleemide lahendamiseks midagi ette, ära virise ega muutu haledaks. On päev, mil iga pisiasi ärritab, inimesed muutuvad kergesti kärsituks ning tekivad suured energiakaod.  Kõike tuleb teha läbimõeldult, ole valiv, tõrju soovimatud kontaktid eemale.

Ee… aga millal see teisiti on???????

Õhtupoolikul tulid Lagedi-vägaomad. Kerli-Tini-Rebeka. Sõime – ja jõime nende valgeklaarimahla. Tuli tõeliselt mõnus hobustamine. Mann lõbustas päeval Hannat – püüdes ise aru saada, milles seisneb missioon – kuivõrd selga kedagi ei tõstetud, keerutas püüdlikult ümber lapse

Rebeka ja Kerli ratsutasid Tajaga – Aleksander ja Indi ehitasid jälle rehvidest kindlust. Meie Tiniga hoidsime Maruusjat, et see korralagedust ei täiustaks ning vestlesime olukorrast Jõelähtme vallas. Kui  Kerli tahtis Tajat galopile tõsta, aga see aina pikendas-kiirendas, võttis Nibiru juhtimise üle. Tema sai kohe aru, mida emast tahetakse – tõusis kenasse koondgaloppi – ja üritas mutti tagant tõugata – mitu ringi surus rinnaga moori galopile, Namaste ühines – kui Taja lõpuks suvatses samuti galopeerida, kihutasid õed Nelsonid, sabad kuklas, võidu – nagu igal õhtul – õnnelik Nibiru, kes ema jalad tagumiku alt välja sai, paugutas oma reipaid susse taevasse – ja Maruusja haigutas laialt

Terje jõudis õnneks Mahtrast hobukoplisse siis, kui oli taas leebe mahalaadimine – Indi ja Rebeka kahekesi Taja seljas, Namaste läks teda esimesena tervitama, Mann võttis põhilise tähelepanu endale.

Kuni õhtuse talituse tegin, viisid sõbrad toidud grilli juurest sauna eesruumi, sõime veel ja veel, saunatasime kolmes vahetuses – ja sõime veel – ning nii Reti kabatšokk kui meie austerservikud olid übertunnustatud isamaine toode

Aegadel, mil Soone on häid inimesi tulvil, elu keeb ja kõik on nii õigesti, tekib küsimus – miks ma siit kuhugi Keila jõe kallastele kibelen? Aga siis tuleb Indiga kaksinda võitlemise talv viie maja ja põhjamaa loodusega… Seilasime, teame…

Täna tuleb hommikul akadeemiku põllul kartulivõtt. Siis Ingrid Laulasmaalt. Õhtupoolikul loodetavasti Kessu ja Tiit. Kui nad pärast Hispaaniat ja septembrisse kuhjunud perekondlikke sünnipäevi suudavad. Ja homme Liis, kes tahab koos hobustega pildistada.

Sirutan talle oma vormimist vajava kukla, sest see, et mõtsin selle Kerlile esitada, meenus just praegu ning ega poleks eile raatsinud ka – Terje ja Lagedi-sõprade sobitumist oli nii muhe jälgida. Meie oleme nende mõlemaga lihtsalt väga Omad.

Kerli oletas, et Manni kõhurike tuli heinast. Ja perioodiline longe niiskusest. Neid heinasid, kus kopitust sees, enam allapanuks polegi – ja tallis on tal paks-kuiv-pehme allapanu. Nõnna et annan oma parima, et tal oleks võimalikult mugav longata

Homme hommikul saadan seriaaliteksti ära.

Sõprade peal kontrollisin ideed minna Bondi-peole Bondina – ülikonnas, musta lipsu ja kaabuga – neile meeldis see mõte. Ja nõnda siis munadega naine ka teeb! Ning alates homsest oma romaani käsikirja 34 peatükki otsast tublidasti-õhinasti lahti teeb