18. september 2014
Terje Luik – sügishaldjas avalikus salaaias
Kati Saara Vatmann
Telerežissöör ja näitleja-õpetaja Terje Luik (73) peab Mahtras Raba talu, kuhu loodud imeline aed on kõigile huvilistele avatud. Nii, nagu on elus mitu vallatut kurvi teinud pisike ja sitke Jäära-emand ka ise avatud ja jagamisaldis. Kui inimene on nii palju õppinud ja avastanud, loonud ja juurelnud – ning uuel tasandil veel ja veel loonud – on ainumõeldavalt kena oma rikkust ka teistega jagada.
„Minu aed on mu looming, uue taseme tasakaal ja maagia. Millessegi ebamaisesse ma küll ei usu,“ kinnitab naine, kelle avalik salaaed pulseerib ometi taevalikult. „Selle ligi hektari harmoonia ning taimede ja kivide kooskõla on olemas ka siis, kui seda ei nähta. Või kui siin ollakse kohal ilma, et nähtaks.“
Pärast pikka metropolielu Moskvas ning õpetajatööd Juuru ja Hagudi koolide vene keele õpetajana oskab Terje häirumata jääda, ka siis, kui inimesed on küll füüsiliselt seal aias, aga ei näe ega taju. Kulutavad imest osasaamise aja hoopis minatamisele – „mina küll ei viitsi“, „mina teeksin paremini, kui mina teeksin“. Avalik salaaed on teinud Terje tugevamaks kui kunagi varem – nagu omal ajal ammutas Terjele mõistetamatul kombel jõudu mullast ja kividest ka tema ema. Ja tema imestas, mida selles ukerdamises küll leitakse. Nüüd tuleb kino- ja teledaami aeda tema õdegi põhiliselt selleks, et rohida ja lõigata, nokitseda ja hoolitseda. Hea ja tervendav on.
Vallatud kurvid
Nii Raba salaaias kui Moskvas on olnud Terje jaoks elu parimad elamise ja loomise keskkonnad ja variandid. Teist võimalust – seda maal ja taimedega – on ta saanud proovida tänu sellele, et on särtsaka ja viljaka õhtuni kestnud. Enam kui pool sajandit tagasi tehtud menufilmi „Vallatud kurvid“ kaaslased Rein Aren ja Peeter Kard, Kaljo Kiisk ja Jaanus Orgulas on tasapisi teisele kaldale lahkunud. Nooruses aga võttis miniatuurse kaunitari enese elu sedavõrd vallatud kurvid, et tal polnud võimalik jääda Eesti-sugusesse tillukesse tubateatrisse ennast imetlema.
„Läksin varakult mehele ja sain esimese poja. Kolisime kolmekesi Moskvasse. Ja asusime nii tööle kui üha juurde õppima. Elasime tillukeses korteris, vanemate käest mingi toetuse mangumine ei tulnud mõttessegi – ja hakkamasaamine oli kombeks igas eas inimestel endil. Õpetlikud ajad olid. Tänastest väga erinevad – päriselt ka. toona ei saanud ainuüksi ilu olla elukutse. Raha ei tulnud seina seest. Raha ei võidetud, vaid teeniti. Ja minul läks õnneks mitukümmend aastat teenida ametis, mida ma tõeliselt nautisin, austasin ja imetlesin,“ on Leningradi teatri-muusika-kinoinstituudi lõpetanud nääpsukene meistritar tänulik. „17 Moskvas elatud ja töötatud aasta jooksul oli mu südametöö lastesaade „Imedeta imed“. Hariv, loominguline ja kunstiline kvaliteetsari. Ka minutehtud kirjandussaated olid hinnalised originaalsaated, mis kuuluvad nüüd kunagise Kesktelevisiooni kullafondi. Ma ei tea, mis mu loomingust on arhiivis saanud. Aga ma tean, et minu neli lapselast võiksid kasvada sedalaadi saadete vaimus ja vaimsuses. Mitte praeguses lõbu-agressiooni-tarbimise tuules. Aga ma ei saa midagi muuta ega parata – seda enam, et mu lapselapsed elavad koos isadega Ameerikas…“
Seda ise märkamata omandab Terje emakeel õrna aktsendi, kui ta kõneldes hoogu läheb – väga tundlikest ja endale olulistest teemadest rääkides läheb ta üle vene keelele ega märka, et talle vastatakse samuti väga püüdlikus kultuur-suurvene keeles, mida tegelikult tänases Eestis enam õieti ei kuulegi… Oh nostalgiat! Igas mõttes.
Kannikesed mälestuseks…
„Et kurvid oleksid eriti vallatud, tõi poeg mulle oma isa vanuigi siia. Ja nüüd on see auväärt vanahärra mul siin muuseumitoas urnis. Ma ei saa ju teda maha matta, kui poeg on Ameerikas – tema ei saa niipeagi Eestisse tulla. Ja nii mulle tundubki, et keegi liigub kõrvaltoas,“ naerab nukralt emand, kelle kodutalu ühes toas on koolilaste huvist inspireerunult filmituba, et fotod lihtsalt albumites ei koltuks. Keda huvitab, saab neid näha. Osa Terjest on seltskondlik ning naudib ja valdab esinemist. Suurem osa aga vajab ohtrasti üksiolekut ja keskendumist iseendale ja ühtsusele loodusega. Just läbi taimede. Ainus loom, kellega Terje sagedasti lävib, on julge ja enesekindel tuhkur. Tema enese spanjeli laskis üks tegus talumees maha… Et ilus ja inetu ikkagi ilusa poole kaldu oleks, oli Terje kiisul samas kaunis armulugu naaberküla härrasmehega – millest igal aastal kena pesakond sündis. Kõige liigutavamal ja kassharmoonilisemal moel.
Terje kodugi on liigutavalt harmoonilisel ja paradoksaalsel moel ühtaegu nii esinduslik ja imposantne kui pisike ja ülinaiselik. Tulvil lõputuid venekeelseid raamatuid, mille tõttu lisaks Eestimaa sügistalvisele kliimale kipub naisel olema krooniline bronhiit, mis ta talvedeks poegade juurde ajab.
Üks Floridas elavatest poegadest on teisest 15 aastat noorem. Sündinud suhtest hõivatud mehega. Mida Terje vähimalgi määral ei kahetse – laps ju sündis! – ent mehega, kes talle venekeelset väljendit kasutades lahkumiseks kannikesed kinkis, pole tal hiljem mingit ühendust olnud. Vaid poeg ise on – nagu sellistel puhkudel ikka juhtub – täielik isa koopia.
„Pojad on mõlemad ütlemata tublid ja heal järjel – üks suurfirmas, teine ehitusel – filmi ja kunsti maailmast nii kaugel kui veel võimalik. Ja ettevõtlikud on nad igas mõttes,“ naerab Terje lõbustatult. „Üks neist hakkas mulle oma koju garaaži peale omaette elamist ehitama. Mina – Ameerikas ülalpeetav ja hooldatav? Eiiii! Sama mõeldamatu kui see, et nad kujutasid ette, et mul on talus raske ja palju tööd ja puude tassimist – ja järelikult lihtsam mõnes Juuru korteris. Kus ma iga naabrit kuulen ja aknatagune ühiselu maise matka õhtupoolikule vürtsi lisab, eksole? No andke andeks! Kui ma tõesti ära väsin, müün Raba maha ja pean ennast ise hooldekodus, kuni kestan. Aga seni hoiab Artrostop – soovitan soojalt kõigile, keda liigesed ja selg alt veavad! – mu tagajalad kenasti ärksana.“
Jagaja
Kui pered ja sõpruskonnad, turismigrupid nii Tartust, Soomest kui Lätist Terje talu külastavad, hoiab ta nendega oma muinasmaa ilu ja võlu jagades tähelepanu õpetajana omandatud tehnikates – küsimusi esitades, üllatusi pakkudes. Ning neile, kelle tähelepanu siiski hajub või midagi veel vajab, on aidas Atla külast pärit Asta käsitöö ning Mahtra veinide degusteerimine.
„Mulle tundub, et kui ma ise pääsesin endale täiesti üllataval kombel mullale ja kividele ligi – ehkki enne arvasin, et see on üks ühtne elutu mass, millest planeet on tehtud – siis tahan seda ka teistega jagada. Minu aiast suur osa on Jaapani aia stiilis, olen loonud ja täiendanud looduslikke koosluste ja pinnase vorme ja ühitanud taimi omavahel nii, et tekkiv tervik elab ja hingab – ning ka see, kes justkui otseselt pihta ei saa, on sisimas puudutatud ikka,“ loodab loojatar. „Ja kes on puudutatud, see ka ei ohi, kuidas ma jaksan. Vastupidi, jaksan just sellepärast, et mind ümbritseb ja laeb see aed. See on Kesktelevisioonis rakendamata jäänud loovus. Ja mina jagan.“
Terjel pole kunagi olnud esinemise ega kaamera kompleksi, publiku kartust. Ja kui külalised saabuvad, käivitub vilunud esineja peas arenev, täienev, vastavale seltskonnale sobiv lint. Sellel reipal ja heatujulisel heliribal on vaheldumisi lõike taimedest ja nende hingeelust, päritolust ja kokkusobivusest – ning seiku naise enese elukäigust. Tütarlapselik taimehaldjas on terane ja täpne – ning tema tähtsusjärjekorrad on imetlusväärselt paigas.
Kunagise filmi suur- ja tähtpäevadel – mullu digitaliseeriti „Vallatud kurvid“ – kutsub Terje ka filmirahva Mahtrasse. Seega on Mahtral tänases Eestis kolm kõlavarjundit. Kunagine sõda, mis on meieni Eduard Vilde kirjeldustena jõudnud. Teiseks – muide Terje Luige algatad ja käivitatud – panoraamne Mahtra-lavastus Peeter Volkonski, Aare Laanemetsa ja Siiri Sisaski loominguna – mis-maa-see-on-lugu on oma fenomenaalses Eesti-omasuses kujunenud laulupeo lauluks ning rahvuslikuks mantraks. Ning kolmas Mahtra ongi see tänane, mis ilmutab end, kui ajakirjanikud üha hõrenevate kinoklassikaliste isisksuste kannul Rabale voorivad.
Samal ajal, kui mõni kõrvalosaline annab nii „Viimse reliikvia“ kui „Vallatute kurvide“ teemal intervjuusid, unustades, kes mis rolli tegelikult mängis, on peaosalisel omarajatud maapealne paradiis, mille erilist väärtust ja fluidumit oskab emand just tänu kauasele metropoli taustale eriti hinnata. Ning uhkelt, väärika rõhuga teatada: „Mina olen ju maakas.“ Iseolemisel, oma loodud muinasmaal on küll mehise töö hind, ent see teeb õnnelikuks – ning lihtsalt õhtusse vegeteerimisel pole mõtet – kes on siin planeedil õnnelikolemise lõpetanud, lahkub.
Ohtlikud kurvid
Sellist nime teisendit kandis sama film panoraamkino formaadis – ning oli ühtlasi maailma esimene kunstiline panoraamfilm. Terjele ei löönud pähe ei 1959.aastal valminud filmi peaosa, panoraami laienemine, elu ja töö impeeriumi pealinnas – ega taluperenaise väärikas maapealne paradiis ka mitte. Ta on üdini realist.
Ning jälgib murelikult neid tänaseid 17aastaseid, kes hetkelise edu peale hoobilt peast staariks muutuvad. Okste laiali ajamine tingib samas ka hullu tagasilöögi. Terje sõnul ei toetata meie maal mitte kedagi mitte milleski. Ei öeldud noorukesele temale, et ta oli tubli tüdruk – ega kiideta-abistata ka neid, kes täna publiku ette pürivad ja välislavadelegi jõuavad. Ikka vastu pead ja maatasa – ja ometi on meil ju nii väike rahvas, et igaüht meist tuleks tema püüdlustes toetada. Ühte hoida mitte ainult laulupidude puudutuste aegadel…
Terje püstitas kohe esimese filmirolliga ülikõrge lati – Baltimaade ja Valgevene filmifestivalil pärjati esimese preemiaga nii tema, režissöörid kui operaator. Just see kaksikroll – motosportlane ja baleriin – oli täiesti temale kirjutatud. 7.keskkooli tüdruk oli nii sportlane kui baleriin, kes esines seitsmesena ka Estonia laval. Järgmiste pakkumiste ajaks oli neiu juba kõrgkoolis ja tööl ega võtnud ettepanekuid isegi mitte kaalumisele.
Nagunii on teda mitu. Lausa üliväga palju. Tööinimene ja daam, mõtleja ja haritlane, õpetaja ja aednik. Kui nüüd mingil kummalisel põhjusel Mahtrast sügisõhtul läbi sõidate ja ühes kauni maja aknas tulukest näete, siis – Terje loeb seal. Loeb, kuni esimene uinumiseelne nõks ära käib. Kui ta sellele nõksule ei kuuletu ja magama ei jää, läheb uni ära ja ta loeb hommikuni. Vilgas, õbluke ja väga ISE. Läks vene keelt oskamata Peterburgi kõrgkooli – tuli südame kutsel Moskvast isamaale tagasi – Floridas käib vaid külas, mitte elamas – ja püsib oma avalikus salaaias, kuni suudab. Näiteks igavesti.