14.september

Valisime lasteisaga maja. Kas osta Soplepmannide Ehrenbergide või Annuki häärber? Juba notari juures olles otsustasime Ehrenbergide maja kasuks. See asus Alpi-linnakeses. Oli väga hästi korda tehtud. Notari juurest oli sellele otsevaade. Vaadates pidin peaaegu aknast alla kukkuma. Notar suitsetas lakkamatult – ja oli viimaseid kuid rase. Majjakolima asutades oli ainult oma peldikupott vaja kaasa võtta

Tore ärkamine pühapäevahommikusse, eksju. Vabandan kõigi kauaste sõprade ees, kelle majasid sel ööl ära ei ostnud

Kirikusse sattusin pühapäeva puhul sedasi, et vahetasin Taja-Nibiru voodipesu, Namaste hiilis tasakesi Maruusja puhtasse boksi – ja teda järsku seal nähes ehmatasin end lakke. Või taevasse. Namaste ehmatas minu ehmatusest, tunnistas üles, et eile äkas tema oma kurjamurja mamma boksi – ja me naersime kaelakuti end mõnusasti tühjaks. Mulle meenus, kuidas Namastuutu tillukesest saadik tegi kõik endast oleneva, et mind naerma ajada – galopeeris hangedes ümber minu, et ma ei ägaks ega valutaks. Täna – Kirikus! – arutlesime võluva gasellipiigaga, et Nibiru näeb paari kuu pärast esimest lund. Ja ma teadsin – tuleb kaunis ja õnnelik talv. Aitäh.

Toas valgeksvärvitavaid laudu tühjaksladudes ja Indiisu telefonikõnele vastates ma justkui ei üllatunudki sellest, mida kuulsin. Papa käis eile dr. Ehrenbergi 50.sünnipäeval – niipalju siis nende majakese äraostmisest

Merie – kellega koos oma raamatuid esitlesime – raamat, mida eile õhtul unejutuks lugesin, on põrutav. Väga. Nii tsentrifuugja elu kui emakeele vingerpusside mõttes. Meil Masuurikuga tuleb hea lugu.

Oleks ebanormaalne mitte pisarat poetada, kui telekas, mis su arvudina taga Rio-multa esimest osa näitab, sirutab sinine aara elus esimest korda tiivad ja lendab, et päästa armastatu. Ma polnud enne esimest osa näinud – hea, et täna kordas, saame homme saabuva Indiisuga muljetada.

Jõudsin pärast laudade värvimist ja enne Joonase saabumist ka akadeemiku juurest õunad ära korjata, hobustele ööheinad ette vedida ja lambaid kallistada.

Joonase visiidi keskel saabus Liis õunakotiga – kuna ma ei saanud õieti talle pühenduda, loodan väga, et ta tuleb taas, kui Indi on ka kodus ja meil on ekstra aeg.

Täna olin üleni Joonasele keskendunud. Enamus lauseid kukutas mõne pusletüki oma kohale. Ja vastus Joonase küsimusele, kuidas sai vanast hüsteerilisest märast turvaline algajatele sobiv hobune, ilmus Rapla Elujõu Keskuses plakatile. Võti peitus sõnas Raev.

Meie kõigi ego ja puhta armastuseallika vahel on karm filter, mille keskne koduloomakene on erinevatest hirmudest ja valudest kokku punutud raev. Aina blokime ja pakime kõikvõimelikke vahvaid emotsioone oma rakumälusse. Rännakumeetodi koolkond muugib neid – nagu loendamatud teisedki – ükshaaval lahti.

Mina teen seda kodus ise. Juba aastaid. Rännak seegi. Ja just Maruusjaga koos olen õppinud oma raevu vabaks lõugama – wake and roar! – sest selle pirtsu-daamiliku-tantsiskleva-hambulise-lennuka mammi läheduses saan. Lihtsalt röökimisele järgnevad sõnad – ja ma tean, mis värk. Maruusja omakorda teab, et ma ei karju tema peale, vaid koos temaga. Ja see on teinud temast imelise hobuse. Tal on missioon.

Ma kinkisin talle oma raevu. Suurima saladuse. Seega olen selle loomaga maailma kõige ausam. Tjah, kuidas nüüd Maruusja kohta loom öelda… Maruusja on Maruusja.

Emotsioonid tulevad lainetena – õnneks enamus juba tuttavad – ja ma sain teada, et ma pole ainus, kes peab tehnikutest-rappijatest psühholooge kiskjateks. Üsna madala tasandi, olematu energeetika ja pigem lammutava kui ehitava seltskond – vabandan erandite ees – kelle oluline töövahend on salvrätikarp ja inimlike eneseavalduste katkestused. Jah, see viha tahab tõsist läbi tunnetamist ja vabaks laskmist – kui psühholoog veenab klienti, et naine, kes keeldub kiskjapuuri ronimast, ei armasta oma lapsi, tuleb mõistagi talle-vaesekesele-väiksekesele-allikast nii kuradi kaugekesele andestada.

Aga see on võigas.

Jajah, paljudele inimestele vajalik ja abiks ja puha. Aga mina mõistagi tahaksin oma kalleid selliste šaakalite eest kaitsta. Seda ei saa. Järelikult – las minna. Küll küpseb ja prantsatab paika. Aitäh.

Põgenemise, erakluse ja suhtealkeemia teema oli huvitav. Ja meenutas Vürsti lauset – on neid, kes piirduvad mutrikese rolliga masinavärgis – ja neid, kes ehitavad oma masina.

Pruugiks investeerida kolm kuni viis suuremat sorti raha koolitustesse – ja võiksin selle masinavärgiga ühineda. Ent praegusel hetkel oleks see trotsist psühholoogide tehnokraatliku näpuganiku vastu – tuleb õige lähteasend, tuleb ka raha – ent pigem olen ma ju see oma raja kündja. Ja tulemus, näe, on sama.

Naer ühe hobusega, rööked teisega, kolmanda peitmine oma selja taha, neljanda piiritu austamine ja koostöö – ja viies ehmatas mul hilisõhtul südame pealakke. Teised tulid talli, Nibiru mitte. Ähkisin kohutava hirmusööstuga teda pimedusse otsima. Mäh? Küsis neiuke heinarulli taga koibi sirutades ja poolunes talli tuterdades, molu mu kaenlas. Huh.

Hobuste tundlikkust-täpsust iseloomustab tõsiasi, et kui ma vaatan Maruusja ülieduliselt paranenud õlahaava, tõmbub ta kohe eemale – ei puutu enam, rohtu pole vaja – on palju toredamaid suhtlemise tasandeid.

Järgmine huvitav hetk oli võtme otsimine – kaapisin Olgale järele ja elujõu keskusse nii sügaval mõttes olles, et unustasin hetke, mil välisukse lukustasin ja võtme ära panin. Samal hetkel, kui Indiisu head-ööd-helistas, leidsin

Homme, kui tütreke kodus, teeme mamma Mildebergi hampelmann-loomad valmis ja riputame üles. Mina tänan seejuures selgusesähvatuste eest, mis laadis ja väestas ridamisi mitu loomaraamatu peatükki. Aitähaitähaitäh!