11. september 2014
Ivari Padar – ikkagi inimene. Ilus ka veel!
Kati Saara Vatmann
Põllumajandusminister Ivari Padar (49) on ilmastikukindel Võrumaa mees, kes on Brüsseli-ametist ja varasemast kahest ministri-ajast elusa ja ilusa Inimesena välja tulnud. Suisa üleinimlike mõõtmetega on tema stressitaluvus keset toiduainete-embargot, seakatku ja riigieelarve kinnitamist kõigi põllumajandusharude edendajate ärevuse ja pidetuse tasutal.
Mees kannab reeglina rõõmsavärvilist lipsu, klaari jumet ja selget silmavaadet. Kõneleb ehtsas ja lihtsas eesti keeles – kodukandis toimetades otse loomulikult võru keeles – ja astub teles-raadios üha uutele teravatele küsimustele vastates üles reeglina ise. Mitte pressiesindajate vahendusel. See kaitseb peast ametnikuks ja südamest robotiks muutumise eest. Ning hoiab asjade ja inimeste, nähtuste ja protsesside vahel pildi panoraamse.
„Obama Eestis-käik oli meile kõigile oluline julgeoleku seisukohast. Ka põllumajandus teenib tervikpildil ikka riikliku julgeoleku huve. Minu perekonnale aga oli mu kohtumine Obamaga aga ses mõttes tähtis, et üks mu lastest on vahetusõpilasena Ameerikas ning tema on selle fakti tõttu nüüd jänkinoorte seas eriti tehtud tegelane,“ naerab Ivari, kes ise on igasugustele väliskülalistele õigupoolest nagu ideaalilähedase eesti mehe näidis. Mitmekülgse haridusega, hele ja jõuline, rõõmus ja rahvalik, paigas tähtsusjärjekordade ja inimlikkuse teljega ning põhjendatult positiivne – Ivariga vesteldes on alati tunne, et kõik hea siin ilmas on võimalik ning juba läheb aina paremini. Ja lähebki.
Kolme punkti nipp
„Ega see mu sõpradele ja üldsusele märkamatuks ole jäänud jah, et satun ministriks ikka siis, kui on sõjaseisukorra lähedane kriis,“ muheleb Ivari Laia tänava ministeeriumi koduses ja heas mõttes vanamoodsas kabinetis. „Eks teatav karma-jama mõte ikka tuleb. Aga esiteks sain ma tõsise kriisiministri-kogemuse juba 15 aastat tagasi. Teiseks pole ei seakatku ega toiduainete embargo tõttu otseselt veel midagi hullu juhtunud – jutt käib ümber stsenaariumide ja tulevikusündmuste. Kolmandaks soovitaksin igasuguseid jutte arendades meeles pidada üht vana head õpetust.
Andku taevas mulle jõudu muuta asju, mida saab muuta – kannatlikust leppida asjadega, mida ei saa muuta – ja arukust nende vahel vahet teha. See õpetus kehtib eranditult igas olukorras. Mingit muud kaitsemehhanismi polegi tarvis.“
Ivari käitumist jälgides võiks lisada oskuse väikestest kenadest asjadest rõõmu tunda ning neist optimistlikke üldistusi arendada. Kui sekretär Viktoria toob asjalikult kohvid-teed ministri lauale, kinnitab mees siira tänuga, et see emand on kogu korruse parim perenaine ja turvaelement. Ning nendib, et ministeeriumides on endiselt liiga vähe venelasi tööl.
„Rahvusküsimus on olnud erinevatel aegadel õige keerulised, nii et vene emakeelega inimesed tihtilugu ei söanda isegi kandideerima tulla, enesekindlusest jääb puudu. See, et haridusministriks on nüüd vene emakeelega Ossinovski muudab suhtumisi loodetavasti mõistlikumaks. Kuni suhtumised pendeldavad äärmusest äärmusse, kipub hoogne pendel enne ikka päid niitma, kui stabiilsesse keskmesse võnkuma jääb,“ arutleb Ivari venelastesse sisendatud ebakindluse tagamaid. „Samas on ju ääretult hästi läinud, et Vene hullumeelne invasioon Ukrainasse pole Eestile laienenud ega olulisel määral ka siinseid venelasi üles keeranud. Ehkki piiritul võimujanul ja valelikkusel, demagoogial ja manipuleerimisel ei tundu piire olevat.
Olen viimasel ajal korduvalt Ukraina kolleegidega vestelnud ja seal ka visiidil käinud ning arusaamisele jõudnud, et praegust kriisi oli ukraina rahvale vaja selleks, et rahvusriigi vajalikkust ja hinnalisust teadvustada. Kui seni oli ükskõik, siis praegu on miljonitele kasakapoegadele pärale jõudnud, miks on oma riiki tarvis.“
Nüüd, kus Putin keeras oma võimu ja võimaluste näitamiseks toiduainete kraanid kinni, pole Ukraina turg siiski koht, kuhu suunata Eesti piima- ja lihatootjate ootamatud ülejäägid. Ivari meenutab, et Ukraina kliimas läheb kõik kasvama, mis vähegi mulda pista, seega toidupuudus tekib seal vaid otsestes sõjakolletes.
„Eesti loomakasvatajate – neid ku kiiresti rikneva toodangu andjaid puudutab embargo ju eelkõige – olukorda käisin Brüsselis lahendamas ja leevendamas septembri esimesel nädalal. Kohtusin Euroopa Liidu presidendiga ning liitmesriikide põllumajandusministritega,“ kirjeldab minister üht oma tavalist nädalat, mis algas kodutalus Navi külas, jätkus põlluülikooli õppeaasta avamisega, sujus USA president Barak Obama vastuvõtuks ning lõppes Brüsselis. „15 aastat tagasi saime kogemuse, tänu millele nüüd enam oma tubli ja tervet piimakarja maha ei tapa. Piim on võimalik säilivatesse vormidesse töödelda, mitte kraavidesse lasta. Puuviljatootjatel on kõige pakilisem olukord – fruktid riknevad paari päevaga. Teiste toiduaineliikide puhul annab paika loksutada humanitaarmehhanismid ja sekkumiskokkuostu võimalused.“
Uues heas ilmas võiks olla nii, et riikide liidu fondist võetakse raha, millega põllumeestelt piim-liha-vili embargo-aegadel ja uute turgude tekitamise perioodil ära osta ning nälgivatesse riikidesse saata. Midagi sinnapoole toimubki – ent ikka sedapidi, et jagatakse õngesid, mitte kalu.
„Olen hea tuttav ühe Võrust pärit mehega, kelle alaline elukoht on Washington ning kes käib varsti paarkümmend aastat Aafrikas lehmapidamise peent kunsti õpetamas,“ muigab Padar. „Uute arusaamiste juurdumine võtabki aastaid. Põlvkondi. Eestis ka. Lootust ja huumorimeelt ei tohi seejuures kaotada.“
Kiirustades ei saa rutata
Ühistegevus on üks selline aastaid ja põlvkondi hõlmav tegevus, milleni jõudmisega maadleb Eesti veel praegu, 23 aastat pärast taasiseseisvumist. Sellepärast, et koostööks tuleb Ivari sõnul küpseda.
„Nii põllumehe, ministri kui Ivarina pean siingi pidevalt neid kolme punkti meenutama – mida saab muuta, millega on vaja leppida ja kuidas neil vahet teha. Poliitiku amet eeldabki pidevat selgitamist, mis on mis,“ ei tunne mees siiski, et pidev korrutamine ja seletamine teda raiskaks või kulutaks. „Küll viimaks ikka aru saadakse, et väärindamine on edu võti ja tegelik väärtus. Olgu see piimatoode, lihaprodukt või kasvõi väljaõpetatud töö- või ratsahobune – igal juhul on vaja suunduda töötlemisele, mitte piirduda tooraine ja tooriku müügiga. Või selle eest toetuste korjamisega.
Alaväärsuse lastehaigusest on vaja välja kasvada – siis ei arvata, et õige juust ja tegija ratsu tuleb välismaalt – Eestist tuleb, kui piima oskuslikult töödelda ja sälust targalt sportlane või tööhobu õpetada. Ministeeriumil on õnneks mõistlikud mehhanismid, millega me saame juhatada rahva ühistöiselt väärindamise väärikale rajale. Kui toetusi ei maksta neile, kes heinamaad jokk-meetodil maha hakivad ega neile, kes lihtsalt ohustatud tõugu loomi massiliselt paljuneda lasevad, ilma et neid õpetaks-kasutaks – vaid väärindajatele – siis juba käivitubki hea ahelreaktsioon.
Et heinal-silol oleks sööjaid, peetakse loomi, et piimal-lihal oleks turgu, töödeldakse. Ning ideaalis peaks olema ka nii, et kui massiline hobuste kasvataja ei jõua noorloomi välja õpetada, saadetakse praktikandid-professionaalid appi neid karju haldama. Aga see tähendab, et sama asja ajajate omavahelised kaklemised tuleb lõpetada.“
Ivari loodab, et kriisi lagi läbitakse nii hobuse- kui seakasvatajate võitlusväljaks moondunud sõpruskonnas lähiajal ära – ja kõigis teistes eluvaldkondades samuti – ning katk ja kodusõda ei pea tulema inim- ja loomohvrite keeles inimlikke tõdesid selgitama.
Inimestevaheline värk
„Me ei saa küll hoiduda kõigist koosolekutest ja kohtumistest, mille puhul on juba ette teada, et seal on palju tüli ja targutamist ning kogu kurja energia vahtukloppimine ei pruugi mingite lahenditeni viia – kui kõik hoiduvad, kes siis asju paremuse poole nügib!? – aga tegelikult on ebakonstruktiivsetest kriisikolletest mõistlik hoiduda küll,“ manitseb Ivari, kes ise muide hoidub teadlikult võõrsõnadest. „Meie ministeerium on suurepärane näide meeskonnast, kus tööjaotus ja vastastikune toetus põhineb usaldusel ja kindlustundel. Rahvaga räägin ärevatel aegadel võimalusel ise – pressi- ja suhterahva Karin Volmeri ja Kristo Mäega peame enne küll plaani – aga intervjuud annan ise. Riigi juhtimine on ju ka eelkõige ikkagi inimestevaheline värk. Ja hoidun seejuures püüdlikult võõrsõnadest. Mul on paar korda juhtunud, et kasutan mõnd võõrsõna valesti – oi-kui-piinlik lugu siis on.
Nädalavahetusel just leidsin oma Navi-küla-päris-kodust aidast Kaika ülikooli sõnaraamatu – Enn Kasak töötas välja kõigi võimalike võõrsõnade ja terminite võrukeelsed vasted. Küll see meeldib mulle! Nii peabki.“
Navi küla, Tallinn ja Brüssel ongi Ivari kolm logistilist toetuspunkti, mille ümber oma kulgemised sedasi reastada, et stressi ei tekiks ja ennast lõhki ei planeeriks. Maaülikooli õppeaastat avama sõit on täpselt sama oluline kui Obama riigivisiit. Sisemine ja välimine, suur ja väike inimestevaheline värk on kokkuvõttes kõik üks turvatunde ja julgeoleku küsimus.
Maailma poliitika suurkujudele võiks Ivarit kui rahvuslikku „tootenäidist“ uhkusega esitleda – ja nad leiavad muide ta ise kas juhuslikult või teadlikult üles ka. Prints Charles unustas end inimene Ivari, mitte isegi minister Padariga lobisema põllumajandusliku ühistegevuse üle. Inglise põlluminister George Eustice aga ujus Navi triatlonil üle Ivari talu juurde kuuluva järve…
„Kui vaatamata sellele, et oleme ikka väga tegelikult ja veenvalt NATO kaitse all, ikkagi mingi skisofreeniline käkk peaks juhtuma ja Venemaa meid ründab, siis mina olen frondilemineja mees. Kindlalt. Mina ei põgene kodust – ja usaldan metsa,“ kinnitab Ivari. „Nii metsavendluse, korilase toidu, ehitusmaterjali kui majanduslünkade lappimise mõttes on mets ikka eestlase truu sõber olnud. Kakskümmend aastat tuldi tänu metsale vaesusest välja. Ehkki paljud ahastasid, et nüüd on Eestimaa lagedaks raiutud, on noorendik peale kasvanud – silm puhkab ja süda rõõmustab. Ning mõistus imestab.
Olete märganud, et viimastel ajastutel okaspuude maana tuntud kuuse-männi-Eesti on asendunud laialehise noore metsaga? Paljud sõbrad-tuttavad imestavad ja rõõmustavad, et vahtrad ja teised noored lehtpuud lausa lokkavad. President Ilvese juures Ärmal nägin äsja veelgi vägevamat pilti – noor tammik kasvab peale. Mina kui ajaloolane meenutan siinkohal kohe, kuidas 12.-13.sajandil hiite hiilgeajal tammikud kohasid. Ja soovitan vaadelda-juurelda, millised kliimamuutused siis tuhat aastat tagasi toimusid.“
Töökoht iga suitsu juurde
Padarite perekonna plaanid ja püüdlused on koos eluperioodide ja oludega paratamatult samuti muutunud. Oli ajajärk, mil Ivari püüdis vedada ja pidada traditsioonilist talu, kus kõike oli natuke. Lihaveised ja pardid, astelpajud ja sead ja… Siis läks Ivari Brüsselisse ning Navi küla baasi ja staapi pidas tema isa edasi. Kahe aasta eest lahkus papa Padar taevast talu pidama ning Ivari veendus, et kaugjuhtimise teel toimivat talu ei juhita.
„Mul peaks olema alaliselt palgal vähemalt üks tööde tegija – kes suuremate tööde puhul oleks üksiti töödejuhataja. Palgaks tahab normaalne inimene saada kindlasti rohkem kui miinimum. Normaalsel inimesel on perekond ja peret üleval pidava palga nimi on tuhat. Ideaalis võiks iga suitsu juures olla üks tinglik töökoht, mille pealt makstakse ausalt ja kodaniku-väärikalt maksud. Minu talu mahtude juures peaksin selle summa oma ministripalgast võtma. Kui lambaid on tosin või paar, on nemad perekond, mitte kasumit tootev kari. Kui hobuseid kasvatada, peab neid ka õpetama ja kasutama – ja see on tõsine täiskohaga töö. Üks meist siin suudab kirjanikuna hobuseid-lambaid pidada ja isegi väärindada – aga see tähendab kahe kuni viie kohaga päevatööd, milleks igaüks pole suuteline. Et väiketalunikud ikka jaksaksid Eestimaad asustada ja elusana pidada, ongi oluline uue aasta algusest käivitada väiketootjate meetmed, otsetoetused…
Jõuan loodetavasti selle töö enne märtsikuiseid valimisi ja järjekordseid muutusi lõpuni teha. Iga töö tuleb lõpuni teha. Siis saab rahuliku südamega järgmise kannapöörde teha. Täiesti võimalik, et minu isatalu juurde tekkiv töökoht ongi minu enese tulevane amet. Taas talupidaja. Kõlab uhkelt.
Ma pole kindlasti see kolmekordne minister ja Brüsseli veteran, kes ei suuda enam teistmoodi mõelda ega elada. Olen selliseid õnnetusjuhtumeid näinud, kus võimult taandunud minister kukub kokku. Mina küsin iga natukese aja tagant endalt värske rõõmuga: kelleks tahan saada?
Pärast Kullmanni-nimelise Võru kooli lõpetamist õppisin ehitust ja puidutööd – mets ja puit on mind alati üle kõige paelunud. Esimest korda ülikooli peale mõeldes käisin Tartus salakesi ajalooteaduskonda piilumas. Ent sõjavägi ja natukene karjääri tuli enne vahele. Sõjaväes oli mul õnne kasarmus oma koikuga olla selliste meeste vahel, kes panustasid kogu vaba aja oma mõtlemise värskenahoidmisele. Üks hoidis alal tehnilist haridust, teine kirjutas ingliskeelseid kirju. Ja minule andis see impulsi ülikooli ajalugu õppima minna.
Nüüd ongi mul nii ajaloolase kui puidumeistri, nii poliitiku kui talupidaja kogemus ja haridus ristirästi-läbisegi. Nii et pärast seda, kui märtsis 50 saan, võin vastavalt kliima teisenemisele Eestimaa laialehistuvates metsades järgmise pöörde teha küll. Kallis kaasa on mu sammudega kohanenud ja kaasa tulnud – küllap kestame!“
Ning toodame ja väärindame. Tuleva aasta riigieelarve kinnitamisele sammus Ivari meie vestluselt rahulikult ja sirge seljaga – läks esindama seda rahvakihti, kes toodab päevast päeva rahvusliku koguprodukti lisaväärtust, mitte ei püüa toetustele lootes vaesust ümber jagada. Põllumees põline… rikas? Rikas jah – sel ilusal emakeelsel sõnal on mitu mõõdet. Mõni neist mõõtmatu.
Põllumajandusminister Ivari Padar
Ivari Padar on Eesti Vabariigi põllumajandusminister alates 7. aprillist 2014. Ta kuulub Sotsiaaldemokraatliku erakonda.
● Aastatel 2009–2014 oli Ivari Padar Euroopa Parlamendi liige. Enne seda oli ta 2009. aastal lühikest aega Riigikogu XI koosseisu liige.
● Aastatel 2007–2009 töötas Ivari Padar rahandusministrina.
● Ivari Padar oli aastatel 2003-2007 Riigikogu X koosseisu liige ja SDE parlamendifraktsiooni esimees. Enne seda oli ta AS Tallink Duty Free nõunik.
● Aastatel 1999–2002 oli Padar Eesti Vabariigi põllumajandusminister. Varem on ta muuhulgas töötanud AS HT Hulgi peadirektorina, Rahandusministeeriumi kantsleri abina, Võrumaa Talupidajate Liidu tegevesimehena ja Võru abilinnapeana.
● 12. märtsil 1965 Võrus sündinud Padar on lõpetanud Võru Tööstustehnikumi. Kõrghariduse on ta omandanud Tartu Ülikoolis ajaloo erialal.