11. september 2014
Tarvo Alp tervendab voolamises
Kati Saara Vatmann
„Minu kõige intensiivsem „tegevus“ toimub siis, kui ma ei „tee“ näiliselt midagi. Faktiliselt justkui lihtsalt lakke vahtides sünnib minus väga tihe „töö“ – elangi protsessis,“ kirjeldab näitejuhtimise haridusega massöör Tarvo Alp (44), mis võib oletatavasti lihtsalt olevas istujas-jalutajas aset leida. „Minu kõrvale on saatuse tahtel sattunud inimesed, kellele on olulisem saavutus, mitte protsess. Palju saavutusi. Kohe. Erinevaid. Ma ise olen suht omas taktis tiksuv udupea, kuigi hindan väga ratsionaalsust. täpsust, korda ja loogikat… Aga minu elu on siiski pigem selline, et olen paras Nipernaadi.
Mul on küll vastutus oma elu ja lähedaste eest, aga ikka elan oma elu – unisusi ja mõtteid – mujal kui argipäevas. Minusugune sobib naistele sõbraks, aga minuga koos kulgeda on raske.“
Tarvo meenutab, et sai juba sõjaväkke minekuks asutades aru, kui vähe on maine vara ja omamine väärt. Ta müüs ja lõpetas kõik maise justkui ära… ega läinudki nõukogude armeesse.
„Ka hiljem on korduvalt juhtunud, et teen ettevalmistused ära – ega jõuagi kohale, sest protsessi käigus juhtub mingi klõps!“ naeratab Tarvo päikeseliselt. „1989.aastal näiteks kavatsesin Tartusse ajakirjandust õppima minna – aga jäin teel Saaremaalt Viljandisse pidama ega tundnud enam tunnet Emajõe linna voolata. Seekord.“
Viljandis õppis Tarvo näitejuhtimist ning läks sealt sellepärast Saaremaale tööle – Valjala ja tollase Kingissepa kultuurikolletesse – et Saaremaa oli mäletatavasti suletud, sinna pääses vaid kutsetega, mitte juhuslikult. Ning mees tunnistab, et oli just seal kõige õnnelikum. Ent amet muutus aja jooksul ammendunuks. Sama juhtus ka abieludega.
Unistus õnnelikust perekonnast
„Üldjuhul mulle meeldib arvestada ja ka öelda, et mul on neli last. Tegelikult üks sündis surnuna, aga loen ka teda ikka oma laste hulka. Sest nii ju lihtsalt ongi. Kellele aga ei pea oluliseks kõike seletama hakata, siis võib ka öelda, et mul on kolm last. Vanem tütar on 20 ja elab USA-s. Eestis on mul kaks last, aga ma ei ela nendega paraku igapäevaselt koos. Poiss ja tüdruk.
Poeg on mul eriline. Down’i sündroomiga. Väga vahva poiss, aga nagu võib aru saada – teistsugune… Olen kaks korda abiellunud. Esimene naine on tänaseks meie tütrega koos Ameerikamaal. Teine naine on Eestis olevate laste ema. Paberite järgi olen veel praegugi temaga abielus… Reaalselt oleme umbes viis aastat juba eraldi ja elan koos Üllega,“ loetleb leebe ja sooja olemisega mees. „Kunagi noorena, kui kõik teised poisid tahtsid saada kas autojuhtideks või kosmonautideks, siis minu unistus oli, et mul oleks õnnelik perekond. Elu on aga suht kirjult läinud. Kuigi pean ütlema, et vaatamata sellele, et pereelusid olen lausa mitu ja mitmelaadseid elanud ja elamas, siis seda õnnelikkust on ka ikka alati olnud…
Valusaid ja raskeid aegu on olnud, aga kibestumus pole minu üle võitu saavutanud.“
Tarvo tunnistab, et imetleb oma esimest kaasat väga ning on talle tänulik, et nii koostee kui laiali minek olid harmoonilised. Naine avastas enda jaoks prantsuse keele, mida õppis esmalt iseseisvalt – selle Tallinna ülikoolis omandanult läks tööle Luxembourgi – sealt edasi USAsse, kus õppis hambahügieenikuks.
„Pärast loomulikku ja loogilist lahutust tegime koos piduliku lõuna ja oleme väga head sõbrad. Päriselt ka. Meie tütre vaiksena saabumine ei pingestanud ega võõrandanud meid teineteisest – pigem vastupidi,“ meenutab Tarvo rahulikult. „Teise kaasaga lahku kasvamine tingis soovi võimalikult kaugele pääseda. Iseendast ka. Kui teed ja ütled nagunii igal juhul kõike valesti, hakkad vähemalt mõnda aega ka ise uskuma, et sa ei kõlba kuhugi. Mind viis see veenmine tõsise ja õpetliku eneselammutuseni. Lagunesin nii ära, et olin haiglas tilgutite all.“
Kadunud tangid
Tollal elas Tarvo Viljandi lähistel. Nüüd elavad lapsed Tartus, ema käis viimase ajani Maarjakülas tööl, poeg õpib Maarja koolis. Joonas on isa sõnul parem variant sündroomist – oskab mõnevõrra lugeda ja pisut arvutada ning võib üsna tõenäoliselt täiskasvanuna mõnes ametis iseseisva eluga hakkama saada. Mis on igale lapsevanemale arvatagi suur kergendus – keegi meist ei kõnni igavesti siin maa peal. Isa tunnistab, et praegugi saab tema 12aastane tütar venna tugiisiku ja valvajana liialt suure koormuse.
Õnneks pole poisil tsöliaakiat, mida mõnede analüüside põhjal kahtlustati. Lõpliku diagnoosi saamiseks mindi haiglasse narkoosi all biopsiat võtma ning see oli Tarvo kirjelduses tõsine farss.
„Poeg uinutati, mind saadeti välja ja… Algas edasi-tagasi jooksmine. Lõpuks, kui juba üsna närviliseks läksin, tuli üks arst minu juurde: kuidas seda nüüd seletada, selline lugu, et kunagi varem pole midagi niisugust juhtunud… Olin ikka juba päris leilis. Ja siis ütles arst, et nad ei leia biopsia tange üles! Me ei hakka ühtki tööd tegema, ilma et vahendid-riistad-materjalid oleksid käepärast. Laps pannakse magama ja… hakatakse tange otsima,“ naerab Tarvo üllatavalt heatahtlikult. „Tänu sellele ei leitud ka tsöliaakiat. Kui oleks leitud, oleks laps praegu dieedil – enamvähem midagi poleks tohtinud süüa. Ja haigus dikteeriks meie elu. Kuna ei leitud – aitäh, kadunud tangid! – otsustasin, et lähenen teemale hoopis hiina meditsiinist lähtudes.“
Tarvo läks ühe oma tavapärase klõpsu tulemusel 2006.aastal Martin Ilvese massaažikooli massööriks õppima ning lähtuvalt hiina tarkustest… ei jõudnudki õieti midagi teha. Poiss on terve.
Ja Tarvol on massaažituba Benessere keskuses Koidula uulitsas. Ta ütleb, et eelkõige on see bränd ja juriidiline keha, et oleks võimalik teha seda, mis meeldib ja mida ta armastab. See tuleb teatavasti ka hästi välja.
„Armastan õnnelikke inimesi – järelikult on vaja oma oskuste ja võimaluste abil inimesi õnnelikuks teha. Paikade ja kohtade asemel olen alati pigem kinni olnud inimestes. Mulle kohe väga meeldivad inimesed. Aga viimasel ajal inimesed mulle just ja ainult meeldivad. Ei koge enam sõltuvust nendest ja suhetest nii palju. Mulle piisab paljuski iseenesest. Ja mida suurem rahu enesega, seda toredamad on inimesed ümberringi,“ kirjeldab intuitsioonist lähtuv ja usaldavas voolamises elav mees. „Ma ei tea, kas mulle on jäänud vale mulje, et intuitiivsust peetakse pigem naiselikuks omaduseks… Aga minu jaoks on see just minu meheks olemise üks põhikomponent.“
Otsige naist…
Eneseirooniliselt tuleb tõdeda, et ma olen ju päris „ekspert“ naiste alal, ma ju mitu suhet lörri lasknud, kogemusi peaks olema…
Midagi pole parata, aga mulle meeldivad ikkagi naised, kes veel ei kuku pahandama selle peale, kui meesterahvas neile ukse avab või kohvi välja teeb. Miskipärast paljud naised tunnevad, et nad oleksid siis justkui nõrgemad või liialt sõltuvad. Võrdsuseihalus on nii suureks ja tähtsaks teemaks puhutud.
No pole ju keegi ometigi alam või vähemväärtuslik selle tõttu, et on sündinud mehe või naisena. Minu maailmapildis on mehed ja naised on loodud erinevateks ja tobe tundub minule see tänapäevane trend kasvatada kõiki sooneutraalselt. Jah, naine võib ju mehega võrdselt näiteks mööblit tarida või atra sikutada, et olla sama tugev – aga milleks? -… aga kus on need tugevad mehed, kes jaksavad sel viisil kanda koormat, nagu nii mõnigi naine, kes on pühendunud oma laste ja mehe heaolule ja neid läbi elu edasi kannab?
Kas mees suudaks seda teha sama jõu ja andumusega? Kes siis tugevam on? Ja miks peaks üks naine välise tugevuse saavutamise nimel jätma unarusse oma sisemise tugevuse?
Miks mitte paista välja nagu üks tõeline julge mees, kes enesele rusikatega vastu rinda taob ja deklareerib, et tema miskit ja keskit siin elus ei karda… Või siiski on rohkem tõelist julgust naisel, kes julgeb tunnistada, et tal on vahel hirme ja kahtlusi ja teadmatust kuidas edasi liikuda? Kas on nii julgeid mehi, kes julgeksid samasuguseid sisemisi tundeid avalikult välja öelda?
Mina ei mõista, miks naised ajavad taga mingit võrdsust meestega, kui nad oma sisemise olemuse poolest on vast meestest ülegi ja meestega võrdseks saamine pigem kisub neid allapoole. Tüdrukud, olge rahulikult ja rõõmsalt naised edasi, ärge unustage mehelike rollide tagaajamise tungis ja tormis ära seda suurt naiselikku väärtust, mis teis on ja mida ükski mees kunagi nagunii ei saavuta.
Jah, sugude erinevuste pärast võib vahel tunduda, et me justkui räägiksime erinevat keelt. Mõnikord mulle juba tundub, et olen üht teist õppinud, et sellest „võõrkeelest“ aru saada ja siis taas… pean üllatuma ja tõdema, et hiina keelt oleks ehk lihtsam omandada.
Keeli võid õppida grammatika ja sõnavara omandades, aga naiste puhul on vaja oskust kuulata. Isegi kui sa ei suuda rääkida temaga samas keeles, on oluline , et kuuled sõnade taha, et kuuled sõnumit… Siis äkki ei pruugigi probleemi tulla ka sellest, et oled unustanud prügiämbri välja viia või mingid liistud on jätkuvalt aastaid paika panemata. Tihtipeale on naiste sõnum, peidetud vajadus, rääkides ka prügiämbrist või liistudest ikkagi hoopis miski muu.
Meeste on peidus maailmaparandajad, tahaksime kohe muuta süsteeme ja riigikordasid, purustada dogmasid ja üles ehitada uusi maailmavaateid. Kui naiste kombel osata vahel tähele panna pisiasju ja neile tähelepanu kinnitada ja seda ka teistele meelde tuletada – kui palju reaalsemalt võib muutuda maailm!
Peaaegu pealinlane
Tarvo on tänini aegajalt üllatunud, et elab Tallinnas – tõsi küll Harkus, kus saab siiski varbad murule toetada. Pealinna kolides ei tundnud ta seal õieti kedagi, tänaseks on kujunenud tema enese Tallinn. Ent sinnalinna sattus ta Ülle pärast.
„Kohtusime 21.sajandile kohaselt internetis. Oli periood, mil arendasin neti jututubades mitmekümne inimesega siiraid ja olemuslikke vestlusi. See kanal annab – võib-olla eksliku – turvatunde, et võid olla ilma haiget saamata aus,“ meenutab mees. „Kui Üllega silmast silma kohtusime, selgus – ta ongi see, kellena teda virtuaalias tajusin. Veel enamgi.“
Peda kunstiõpetaja haridusega naine on kujundanud ajakirju ja katalooge ning praegu peavad nad mõlemad ka tööjõurendi firmas ametit, mis tagab arvete maksmiseks vajaliku rahavoo. Massöörina pakub Tarvo nii klassikalist kui tai ja spordimassaaži ning nendib, et teeks seda puudutavat tööd ka rahata. Tema enese massöör muide ei praktiseeri ametlikult ning mees käib tema kodus aegajalt end tuunida laskmas.
Kui laulu- ja tantsupidu kandis nime Puudutuse aeg, siis tegelikult on aeg, mil kujuteldamatult paljud inimesed elavad üldse puudutuseta. Ilm on täis üksildasi inimesi, keda ei puudutaks päevade ja aastate kaupa mitte keegi, kui neil poleks koera või kassi.
„Olen seda ka oma massaažitoas kogenud, et inimesed on puudutamata – igas mõttes. Nii üksi. Ja sageli ongi massöör ainus inimene, kes mõnd üksildast isiksust üldse puudutab. Enamasti tähendab see, et minu juures on nende puudutuseta elu ainsad hoitud hetked. Või siis vastupidi. Kui inimene on üksildases kallistamatuses väga kapseldunud, nii et abistavat kätt enam üldse ei kannata. Isegi ei talu. Vähemalt esialgu,“ teab tegija. „Ühele aastates daamile kingiti kinkekaart. Ta tuli kohusetundlikult kohale ja küsis, kas ikka peab. Ma ka ei teadnud, mida nüüd teha – otseselt ju ei pea… Kohusetundlik tädi otsustas, et kui kingiti, tuleb välja kannatada. Minu üllatuseks – ja uudseks kogemuseks, et mitte öelda pettumuseks – ta ei nautinud. Andsin oma parima. Keskendusin ja tajusin, häälestusin ja pühendusin, nagu ikka… Ei. Pool tundi kannatas välja – ja vingerdas minema. Kehitas ja niheles ja otsustas, et aitab küll.“
Nii teised Tarvo käsi kogenud kui ka mina võin kinnitada, et tegemist on vägagi empaatilise puudutusega, mis soojendab kõiki lihaseid ja organeid ning viib sujuvalt ühendusse iseendaga ja planeediga. Tarvo tuletab inimkehale meelde, et oleme emakese Maa väikesed mudelid. Meisse on salvestunud kogu elulugu puudutustest traumadeni – ent kunagi pole hilja neid traumasid oma ihust-hingest välja puhastada. Kuni oleme elus, saab kõike parandada.
Vana jõgi…
Kui Tarvo pani tutvumiseks ja ühenduse saamiseks käed mu seljale, sattusin üsna kiiresti tuttavlikku pildirea voolamisse. Esmakordselt kogesin seda Lille Lindmäe käe all, kui sattusin jalutuskäigule oma sinirohelisse maksa ja neerude maailma ka siis, kui Lille ise telefoniga kõneles. Jõudsin Tarvole öelda, et olen kord meditsiinikoolis õppevahendiks käies teadvuse kaotanud – vererõhk kadus täiesti ära – ning ta ütleski, et vererõhk ja traumad on põhilised eelküsimused, mida tuleb esitada. Et masseeritav pärast ikka laualt tõuseks. Ja edasi ei tahtnud ma enam üldse midagi öelda ega küsida – voolasin meditatsiooni.
Abaluude vahel kohtasin varalahkunud Adele-Marie Pärnamäe käte all kõiki loomi, kes elus minu elust läbi käinud ja edasi kas uutele omanikele või tähtede taha läinud ning reiki-emand aitas neil oma teed minna. Tarvo käed viisid selle vana jõe puhastuse lõpule, nii et sirutasin vabastatud tiivad.
Seda, et lihased lähevad oskusliku massööri käes tuliseks, kogesin Dakari kõrbejooksu legend Taavi Sumbergi laual – Tarvo käes kuumenenud õlalihaste vahel lakkasid soolakogumid krõbisemast ja voolasid ära.
Moksha-marma-tehnikas tervendav Margus Press tutvustas mulle parema õla trauma järgset pidevat valu kui meeldetuletajat, kellele ja mida, kuidas ja milleks selle andmise käega anda – kui parema jala achilleuse kõõlus, mis oli paistes ja piinas, tervenes moksha-sigarite toimel kohe, siis õla kinnisus ja tuikamine läks nüüd liikvele ja andis järele. Mis tähendab, et tegelikult peaksin seda protsessi ja protseduuri jätkama – ja kehasse salvestunud valud ja viperused vabaneksid jäägitult.
Me ei saa kunagi valmis – aga kunagi pole hilja puhastamisega alustada. Vasaku õla töötlemine vallandas pildid vihmametsadest – paremast õlast pudenesid seni päevalilleseemned, kuni ka seal rullus lahti vihmametsade puhas maastik.
Tõdemuseni, et oleme planeedi väikesed mudelid, jõudsin läbi kohtumise vana targa kilpkonnaga. Esmakordselt juhtus see, kui Ralf Neemlaid oletas mind delfiini nägevat – ei, kilpkonn tuli! Ja seal tema ka Tarvo käte all oli. Oma krimpsus naeratusega, otsekui Emake Maa ise.
On ülioluline, kellel ennast puudutada laseme – ent kõik on parandatav ja puhastatav – ja Tarvo-suunatud massaaž-meditatsioonis värvusid mu jalad heleheleroheliseks ning osa minust ujus näkineiuna minema. Kui tervendaja pani käe mu päikesepõimikule, jõudis lõpule pimeda nägijanna Jaanika Grossi alustatu – katkes nabanöör ebavajalikuga, järgmisel hetkel tekkis ühendus Maa tulise tuumaga – ja ma värvusin veel helesinisemaks kui olin Tarvo juurde minnes. Lillad varjundid kadusid.
Kohtudes kõritšakras teismelise tundmatu tüdrukuga taipasin, et ka minu kõrval kulgev Tarvo on meditatsioonis, sattusin tema kanalisse – ja see on tema tütar. Et ühismeditatsioonis võib sattuda „vargile“ olen kogenud Ulvi Saare raviruumiõhtul osaledes. Tänasin Tarvot usalduse ja kogemuse eest – ning küsisin, kuidas puhastunud jõge esitleda ja kaitsta. Kuidas hoida end selle eest, et mõni pimedalt julm reptiloidide käsilane taas jõkke ei sülitaks või sinna suisa solki ei valaks. Et sind kui üha uuenejat ei koheldaks üleeilsena… Ei saa ju ometi aina tervendajate juures puhastuses käia. Tõsi küll, selleks, et neist kirjutades oma kogemus oleks – ent siiski, peab ju saama ka ise.
Tarvo soovitab: „Eks ikka voolamises olles. Et puhastus ei katkeks… Pidevat voolamist enesest läbi lastes. Igal juhul mulle tundub, et võtmesõna on voolamises, voolul end kanda lastes, voolule ise kanaliks olles… Kuni hing sees, on iga ime võimalik.“