31. august 2014
Ruth Linder – üks tüdrukutest
Kati Saara Vatmann
Kümne tütre ema Ruth (44) on ühtaegu nii uhke kui uje, nii häbelik kui avameelne. Ta ei salatse ühegi tõsise ja delikaatse teema puhul. Mõni tühiasi pole lihtsalt teema – nagu näiteks ta enese tervis või hingeseisund… Ta ei kiru ega palu abi. On nagu särav ja lootusrikas, lihtne ja ehtne tüdruk oma tütardesülemi seas. Tema korduvaim väljend on „ei masetse“. Sest masetsemine ei vii kuhugi.
Rivistus
Loeme kõigepealt kaunitarid – ikka tõesti kohe väga eriliselt kaunid tüdrukud on – vanuse järjekorras üles.
24aastane Birgit töötab Soomes aiandis. 21aastane Kairit Tallinnas Montessori lastehoius. 19aastane Kristin on Soomes – ning ka 15aastane Kerlin oli suvel õe juures raha teenimas.
Päeval, mil Kanepi vallakorterist, kus naiskond oma kodu kapitaalremondi tõttu „suvitas“, Peetrimõisasse sõitsime, tuhises korteriahistusest kodutalu õuemurule seitse neiukest-noorukest. Ketlin (13), Keirin (11), Liisa-Jane (8), Kertu (5), Kristel (3) ja Berit (1,5) – ning vanim õde Birgit koos elukaaslase Renoga.
Kuidas see elukaaslus käib, kui Reno töötab Rootsis plaatijana, on natukene mõistatus – igatahes tänu sellele, et poiss on kohal, mahume kahte autosse ja pääseme kolmanda korruse paneelkarbist tüdrukute päriskoju, kus nad puhkevad hetkega õide.
Selge, et nad ei taha sealt üldse äragi minna. Et nad ei nurise. Korraldavad end sõnatult ja virisemata ekipaažideks. Aitavad üksteisel turvavööd kinni. Üksteisest möödudes kallistavad üksteist. See kõik on neil nii geneetiline kui kasvatuslik.
Perel on küll Audi olemas, aga Ruth ei sõida ning kui kuhugi on vaja minna, mahub sellesse sedaani vaevalt pool perest niikuinii. Mismoodi nad mõnetoalisse korterisse mahtunud on, jääb mõistatuseks. Selge, et üksteisest hoolimise, soojuse, tööjaotuse ja leplikkuse abil. Ent oktoobrikuus tuleb korterisse nagunii õpetaja elama ning naiste vägi peab olema tagasi Peetrimõisas.
Tahab ka. Väga. Kodu ju. Aga…
Lammutus
„Üllar lammutas kevadel üle kolmveerand-aasta siin käies katuse maha ja ahjud laiali ja sõitis aga jälle minema,“ ohkab Ruth. „Olen temaga tunde ja tunde telefoni teel rääkinud. Kui ta meist isana ja mehena puudust ei tunne ja meie järele ei igatse, siis halastagu vähemalt oma laste peale kui inimene ja ehitagu kodu tagasi elamiskõlblikuks. Ei. Nagu seinale.“
Ema ja tütarde sõnul loovutab pereisa suurele sülemile tuhat eurot kuus. Ülejäänu kulub enda peale ära. Mida papa just seal keskmisest kõvasti kaugemas Soomes teeb, naine ja lapsed ei tea. Ei räägita. Üldse millestki ei räägita.
„Skype’is ta ikka vahel küsib, kuidas koolis läheb,“ meenutab haldjalik Ketlin.
„Suvi oli ju, mitte kuidagi ei läinud,“ muigab rangelt kaunis Keirin. „Vihma sadas enamasti. Nii läkski. Korteris.“
„Ühe nädalaga oleks katuse saanud ehitada,“ teab isegi Liisa-Jane.
Jah, tänapäeval ehitatakse nädalaga katus, kuuga maja ja aastaga linn. Kui tahetakse. Kui.
Väiksemad vaatavad lihtsalt igatsevalt aknast välja.
Võru Tamulasse ujumasõit on suur asi. Kontserdil käidi viimati mullu suvel, kui pereema võitis Elvase Allen Veziko kontserdile pääsme – siis lubati tervel pesakonnal muusikat kuulama minna. Aitäh.
Millal pereisa viimati Kanepis käis?
Tütred ja ema vaatavad üksteisele küsivalt otsa. Mais. Ja eelmine kord… mullu augustis. Isa töötab Soomes enda sõnul sellises kohas, et sagedamini koju tulla ei saa. Soome on mõnikord kaugemal kui tavaliselt. Nii kaugel, et tundub olevat kümne tütre isa tegelik kodu.
Kui arutleda teemal, kas nende peres võib olla teoksil midagi sellist, nagu telelugudes „Kartulid ja apelsinid“ või „Kalevipojad“, kus kaksikelu elavad Eesti mehed peavad kahes riigis üleval paralleelmaailmu, vahetavad erinevas eas ilusad naised pilke. Jah. Väga vabalt võib nii olla. Ta ei räägi. Ei oma võõrsil tööst ega elamisest – mitte millestki ei räägi.
„Meie kooselu hakkas lagunema, kui Rõngust ära tulime. Elasime varem Valgutas ja siis olime küll lähedased ja armastasime teineteist tõeliselt. Siia tulime sobiva talu pärast. Aga Kanepis tööd ju pole,“ meenutab Ruth. „Ehkki kolm viimast tütart on juba siin sündinud, hakkas abielu just siinkandis lagunema. Ma ei igatsegi enda kõrvale enam meest. Ei oma ega uut. Tahaksin, et nüüd 44aastasena algaks minu enese elu.
Eranditult iga mu laps on soovitud ja planeeritud. Seda ma ei eita, et eks poega sai ikka oodatud – aga kes kaera külvab, see otra ei lõika. Ja patt oleks nii tervete ja toredate tütarde eest mitte tänulik olla. Ma niiväga tahtsin, et meil oleks suur ja harmooniline pere. Nagu päris. Aga ei tulnud välja.“
Üks tüdrukutest
Ruth, kes ei käi kunagi vallast abi palumas ega kusagilt ka sellist toetust küsimas, mida saada võiks, on oma koorma juures uskumatult nooruslik ja värske. Kulmud-kõrvad vallatult augustatud nagu vanimal tütrelgi. Aga pruutis tema jah vähimalgi määral pole.
Kui sõidame valla korterist Soodoma taha Peetrimõisa, hingavad igas eas piigad kergendatult. Algab ronimine ja hõiskamine, palli ja kullimäng. Tüdrukud hoiavad omavahel ühte, tunnetavad üksteise iga hingetõmmet, moodustavad gruppe – aga üksteisele liiga ega haiget ei tee.
Ema vastab küsimusele, kas tema õrn tervis – mida trotsides ta on kümme last sünnitanud! – pärineb lapseeast, esmalt vaikusega.
Siis räägib rahulikult: „Ma olen alkohoolikute laps.
Jalad olid mul juba sündides erilised jah. Aga mõistus tundub korras olevat. Mind pandi lastekodusse. Ema olen näinud elus ühe korra – vanaema, kes mul lastekodus ikka külas käis viis mind teda vaatama. Aga ta oli ka selle ainsa külaskäigu ajal nii purjus, et ei tundnud mind ära. Vanaema küsis, kas ta ei mäleta, et tal kaheksa aasta eest tütar sündis. Võõras naine meenutas – oi jah, Ruth sina või… Rohkem ma teda ei näinud. Meil on justkui üsna arvukas perekond – aga joodikud puha.
Ema enese poeg – mu vend siis… – tappis ta joomingu käigus ära. Isa uppus purjuspäi järve.“
Ruth muigab rahulikult, et on jah nagu Tõnu Tepandi laulus „Kiri kodukülast“, kus aina üks ots ja äär teoksil. Eesti külaelu keskmisest veel karmim karmaline-geneetiline alkoholineedus koos vägivalla, töötuse ja kogu muu inetusega.
Ruth igatses väga tõelist perekonda.
Nüüd lükkub päris-pere-mudeli avastamine ja leiutamine ühe põlvkonna võrra edasi. Ehk läheb tütardel paremini. Ehk kohtuvad nemad taevas määratud paarilistega, kellega unistuste kodud rajada.
Kui isa ei leidnud võimalust mahavõetud katuse ja ahjude asemel uusi ehitada, tulid Kredex ja Kanepi vald appi. Tiina Urmi abiga kirjutati projekt, millele tänu on Peetrimõisa talus kõik vajalikud materjalid ja aknad, vahendid ja riistad olemas. Ehitajaks konkureerinutest võitis kohalik firma Pihlasalu, kellele anti objekti koduks-ehitamiseks aasta.
„Tänapäeval ehitatakse aastaga linn, mitte üks maja,“ muigavad tüdrukud. „Me ei virise. Kui eeskoja asemel ehitatav vannituba-pesuköök mingilgi määral püsti, saab Reno ise siseviimistluse teha ja iga edusamm ehitusel on praegu meie jaoks tõeline pidu ja…“
Ja kedagi appi kutsuda Linderitel õigupoolest polegi.
On küll jah meie rahvulik hoogtöövõtu tehnika talgud. Ent keda talgutele kutsuda, palun?
See osa internaadikaaslastest, kes on veel elus, pole mingid talgulised.
Ruth lõpetas küll Helme kutsekooli kodunduse-loomakasvatuse erialal, ent läks mehele ja sai emaks enne, kui jõudnuks tööle asuda. Seega pole tal kolleege, kelle seas talgud välja kuulutada. Ega kutsekoolikaaslasigi õieti – ta ei mäleta nende nimesid, ei tea, mis nendest saanud on ning kooli ennastki pole ju enam.
„See, et ma pole mitte kusagilt pärit, ei tähenda, et ma ei võiks olla kusagile teel,“ teatab Ruth endale ainuomase ujeda uhkusega. Samal ajal, kui võluvalt ilus, Gavroche’i meenutav vanim tütar Birgit toidab-joodab talu valvavat peni, kes on… ka tüdruk, oh armas taevas hoidku küll!
Meie vestluse ajal jääb viiene Kertu valusasti suure ja väikese piiri peale – ta pole enam nii väike, et ema näpu otsas esimesi samme astuda. Pesamuna omal jalal kõndimist isa muuseas näinud polegi… Aga ka mitte nii suur veel, et võrdväärsena palli mängida. Pall läheb käest ja Kertu hakkab nutma. Hääletult. Teiste poole selga keerates, et nad ei näeks, et ta nutab.
Selles hääletus nutus on nii palju vaprust, kahvatut ent sitket edasipürgimist ning teadmist, et kõigil siin päikese all on õigus oma kohale ja õnnele. Ja siinkohal lakkan mina olemast ajakirjanik – mu süda laieneb valusasti, et sinna mahuks nii see väike ingel, tema õed ja ema kui kõik Eestimaa ja maailma lapsed, kelle õnnest on ometi nii natukene puudu.
Kõik, mida nad vajavad, on kusagil siinsamas olemas.
Lahendus
Mul olid oma loovus- ja loomakasvatustalus sel suvel 3lapselised 3päevalised lastelaagrid. Augustikuu ühe nädala jätsin Linderitele. Et nad korteris oma kodu ootamiselt vaheldusse ära tuua. Ema ja need seitse tütart, kes võõrsil polnud.
Valla poolt on üks suvelaager ühele lapsele… Aitäh.
Ja nüüd arvutagem.
Kaheksa inimese sõit Kanepi-Tartu-Rapla. Nädal aega kolm korda päevas sooja toitu – aga ka jäätist ja kommi ja värskelt hapendatud kurki ja puuvilju… Kaheksa inimese viimine Tallinnasse 3D kinno. Ja Tom Valsbergi-Jane Kruusi Inglisaali väelauludele. Ja indiaanikotta higitelki. Ja mõnele kontserdile.
Tahate edasi arvutada?
On jah see koht, kus suurte arvude seadus ja väikeste asjade jumal kokku põrkavad.
Leidsin nende tulevasse kodusse soodsa hinnaga lehma – noor, hästi piimakas ja Mustikas on nimi. Ja peotäie parte, kimbukese kanu. Kindlasti leiaksin ka mõne Põlvamaa suurfarmi, kellel on võimalik selle ühe lehma ja linnukimbu talveheinad-silo-vili kinkida. Kindlasti.
Ent need lahendused peavad olema alalised. Ikka õng, mitte kala – ja kui kala, siis pidev, sest ühekordne kala liputamine teeb nälja veel teravamaks.
Saatuse tahtel juhtusime just pärast seda, kui mu sotsiaalne närv Linderite taluhoovil väga valjusti piiksviiks tegi, vestlema teletoimetaja-särgitööstur-pereema Karmel Eikneriga. Ja just sellest, et Eesti-sugune väike maa võiks olla kogu muule maailmale eeskujuks – kuidas meil osatakse kõik olemasolev õiglaselt ja loogiliselt toimima ja jaguma panna.
Rongides ja bussides on nagunii tühje kohti – rahata suurperedel peaks olema võimalus neil kohtadel kultuuri ja elamuste lätete juurde sõita. Kinodes ja kontserdisaalides jätkuks neile, abonemediga lasterikastele alati kohti. Sama peaks kehtima trennide kohta.
Minu talus saavad nad hobuseid kallistades kõiksusega ühendusse ja teadmise, et… Ja edasi? Põlvamaal on talle, kus mõni neist piigadest areneks ratsasportlaseks. Mõnest saaks iluvõimleja, muusik, kunstnik, kui…
Selle KUI teemal olemegi Karmeliga tunde aru pidanud. On aeg tekitada staap, kus vajaduste ja võimaluste KUI-võrgustik põimuks. Meil kõigil on kanda ja vedada suurprojekt nimega Elu, ent Eestimaal on aeg ja eeldused väikesele õiglasele mudelile pühenduda. Pole enam umbisikuline ega tingivas kõneviisis ajad – tehtagu, võiks..
Ruth ja Birgit, Kertu ja kõik teised tüdrukud lähevad mulle nii väga südamesse, et tahaks… tegutseda.