29. august 2014
sotsiaalkomisjoni liikmed Rein Aidma, Aare Heinvee, Jüri Jaanson, Etti Kagarov, Reet Roos, Marika Tuus-Laul, ja Viktor Vasiljev!
Jälgin jõudumööda töövõimetoetuse seaduse eelnõu menetlemist ja olen pannud tähele, et pinged, mida see eelnõu on põhjustanud, püsivad või süvenevad…
Küllap olete seda ise ka märganud ja endalt ning võib olla ka teistelt küsinud, miks nii on läinud? Kahjuks pole mul olnud õnne näha sellele küsimusele antud vastuseid.
Ehkki ma ei ole täiesti kindel, et tean, mida sotsiaalkomisjon, SDE ja koalitsiooni- ning opositsioonipartnerid taotlevad ja mil määral avalikud ning varjatud eesmärgid kattuvad, otsustasin teile saata sisulise (avaliku) kirja.
Avalike arutluste keskmes on olnud seaduseelnõu (regulatsioonimehhanism) töövõime(-tuse) tuvastamiseks ning osalise töövõimega inimeste tööhõive suurendamiseks vajalike meetmed.
Riigis on vaja selle regulatsioonimehhanismi toimemehhanismide toimeid. Toimed on (võivad olla)
a) otsesed ja kaudsed,
b) avalikud ja varjatud,
c) lokaalsed ja globaalsed,
d) ootustega kooskõlas ja vastuolus…
Arvestada on vaja neid kõiki! Enne eelnõu heaks kiitmist on vaja jõuda tasemele, is võimaldab ette näha selle seaduse majandulikke ja sotsiaalseid, õiguslikke ja poliitilise, ideoloogilisi ja kultuurialaseid, organisatsioonilisi, administratiivseid, psühholoogilisi, sotsiaal-psühholoogilisi, pedagoogilisi, andragoogilisi jm eeldusi, tõkkeid ja toimeid,
Kõne all on üleriigiline INNOVATSIOON. Kahjuks ei ole veel näha olnud,
- millistest etappidest peaks koosnema see innovatsioon kui protsess,
- milliseid teooriaid oleks vaja vallata selleks, et käsitus oleks küllalt süsteemne ja kompleksne ja osalejad saaksid üksteisest aru,
- milliseid printsiipe oleks vaja järgida selles innovatsioonis tervikuna ja selle eri etappides;
- kuidas kõnealune innovatsioon edasi- ja tagasisidestada;
- kuidas korraldada selle innovatsiooni juhtimine ning välistada juhtimine seal, kus protsess peaks kulgema iseregulatiivselt (so vastavalt seadusega loodud eeldustele)?
Võimalik, et olete mõelnud, millistel eeldustel on sellise seaduse loomine võimalik.
Põhimõtteliselt on kaks teed:
1) teha see eelnõu valmis ja kehtestada üleriigilise normina, või
2) tekitada elanikel vajadus sellise regulatsiooni järele ja luua õigusakt, mis kindlustab kõigile võimaluse produktiivselt rakenduda ja elada vastavalt oma võimetele
a) VÄÄRIKANA, kes tunneb end valikusituatsioonis või väärituna, kes on saamatuse, hoolimatuse, lodevuse, mingi õnnetuse vms tõttu sattunud “rataste vahele” ja on nüüd seatud sundsituatsiooni;
b) KODANIKUNA, keda saab pidada ja keda ka tegelikult peetakse enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKTIKS, keda usutakse ja usaldatakse, või kellegi teise teenistuses olevaks MANIPULEERIMISE OBJEKTIKS, kes on sattunud absurdisituatsiooni (inimeseks, kelle meelest enam rahuldavat väljapääsu ei ole olemas);
c) VABANA otsustama, kuidas oleks otstarbekas toimida või sundsituatsiooni seatud, omajagu kahtlusaluse ning tõrjutud “ühikuna”;
Oluline on teada, et inimeste vastutustunne ja aktiivsus kujunevad mitte sunduse, vaid OTSUSTAMISES OSALEMISE kaudu (NB! mitte otsustamismängudes osalemise, vaid tõese, eheda, osalemise kaudu). Järelikult on vaja teada, millistel eeldustel saab inimene (inimeste mitmesugused kooslused) tunda end valikusituatsioonis ja mida on inimestel veel vaja selleks et tunda end väärikana.
(See teadmine on Eestis ammu olemas ja kui te seda soovite, tuleb küsida.)
******************************
Nüüd põgusalt teoreetilistest lähtekohtadest.
A) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse TERVISEKS ja vaadata millest sõltub ja kuidas ilmneb
- füüsiline,
- vaimne ja
- sotsiaalne heaolu ning nende ühtsus.
WHO poolt antud tervise määratlust Eestis enamasti teatakse, aga tegelikult veel ei arvestata. Enam-vähem rahuldavaks saab praegu juba pidada füüsilise seisundi tundmist ja ka füüsiliste hälvete (haiguste) ravi.
B) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse ELUKS ja vaadata, millest sõltub elu igas tähenduses, mis iseloomustab elu ja elamist ning kuidas ilmneb
- elulaad,
- elustiil,
- elurütm,
- elupinge,
- eluruum,
- eluaeg,
- elutulem
- elukvaliteet…
Elu käsitus sotsiaalses tähenduses on esialgu veel algeline. Vastavad indeksid on koostamata ja ka parima tahtmise korral pole veel võimalik vaadata, kuidas Eesti elanikkond tegelikult elab (milline on elanikkonna struktuur elu oluliste karakteristikute järgi). Olukorras, kus maksusüsteemi tõttu on kaugemates piirkondades ettevõtlus tunduvalt ebasoodsam ja KOV-idel ettevõtlusega tegelemine (ettevõtluse infrastruktuuri loomine ja hoidmine) sisuliselt keelatud, on rahuldavaks peetava tööhõive saavutamine võimalik vaid mingi ime kaudu. (Juulis 2013 avaldas Maaleht mu sellekohase artikli.)
C) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse TÖÖKS ja vaadata, milline on töö koosseis ja struktuur, millest töö sõltub, mis näitab ja kuidas ilmneb töö
- sisu ja vorm,
- tähtsus ja tähendus,
- ressursid ja tingimused,
- korraldus ja juhtimine,
- rütm ja pinge,
- ohud ja kaitse,
- tulemused ja tagajärjed,
- tasu ja muu kompensatsioon,
Meie käsituses on TÖÖ eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks. Töö on TEGEVUSSÜSTEEMI element ja sisaldab pisut tegevussüsteemi teisi elemente, nagu ka tegevussüsteemi teised elemendid sisaldavad pisut tööd. Töö on teostus. Tööle peab eelnema mõte, sh arusaam töö tulemuse, töövahendite, töökorralduse ja töösuhete kohta, tulemuse kvaliteedi, kvantiteedi ja tähtaegsuse kohta, tööga seotud isikute ja rühmade õiguste, kohustuste ja vastutuse, tööõppe, täiendusõppe jms kohta.
Tegeledes tööga on võimalik (heal juhul) kirjeldada tööd. Selleks, et töö saaks olla produktiivne, on vaja ühiskonnas kardinaalset muutust töö kui ühiskonna ühe nurgakivi kaasajastamiseks. Meie meelest on kogu produktiivse tegutsemise paradigma vananenud.
D) Vaja oleks uuesti lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse TÖÖTURUKS; vaja oleks vaadata,
- kes on tööturul,
- milline on tööturu struktuur ja metastruktuurid,
- kellel on tööturul (millised?) õigused, kohustused ja vastutus (kelle ees, mile eest?),
- millest sõltub tööturu avatud, õiglane ja usaldatav toimimine,
- mis näitab tööturu väärtust (kvaliteeti kui vastavust tööandjate ja töövõtjate vajadustele),
- kuidas ilmneb tööturu regulatiivne toime,
- mis võib solkida tööturgu,
- kus ja kuidas valmistatakse ette inimesi, kes peaksid ekspertidena nõustama tööturul mingis rollis esinejaid?
NB! Töötud ja osalise töövõimega inimesed saavad luua küllalt palju töökohti üksnes juhul, kui riik, omavalitsus või mõni suurfirma loob selleks vajaliku infrastruktuuri (taristu?). Töö saab olla mõttekas üksnes juhul kui selle tulemusi keegi tegelikult vajab ja on nõus nende eest küllalt kõrget hinda maksma. Rikkamaks saab mitte töö vaid müümisega. Tõhusaks osutuvad terviklikud lahendused (klastrid – süsteemid, milles on terviklik kogum ühikuid, kes kõik püüavad luua üksteisele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi. Edasi viib KOOSTÖÖ, mitte konkurents.
Rahuldava kvaliteedi tagamiseks on vaja spetsialiseeruda. See on omakorda võimalik vaid hästi läbi mõeldud tööjaotuse korral.
Olukorras, kus ühiskonnas ei ole veel õnnestunud kehtestada personaalse vastutuse printsiipi ja ie ole veel võimalik eeldada, et saadikud ja ametnikud oleksid asjatundlikud (haritud, informeeritud ja kogenud), on ühiskond tervikuna ebaefektiivne ja palgad on madalad. Inimestel EI OLE MÕTET MINNA TÖÖLE JA PÜHENDUDA, kui selle eest makstavat palka ei saa käsitada rahuldava kompensatsioonina.
E) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse JUHTIMISEKS ja rääkida selgeks,
- kes on (millistel eeldustel saab keegi olla) juhtimise SUBJEKT,
- mis saab olla juhtimise OBJEKT,
- kuidas tuvastada PÕHIPROTSESS ja selle “teenistuses” olevad abiprotsessid, täiendprotsessid, kõrvalprotsessid jms,
- milline on juhtimise koosseis ja struktuur, millest sõltub, mis näitab juhtimise efektiivsust ja kuidas ilmneb juhtimise kvaliteet?
F) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse TÖÖVÕIMEKS ja selgitada, millest sõltub töövõime, mis iseloomustab töövõimet ja kuidas töövõime ilmneb.
G) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse ERIALAKS ja selgitada, milline on erialase ettevalmistuse otstarve, sisu, vorm, tähendus, koosseis ja struktuur, millest sõltub erialane ettevalmistus, mis näitab erialase ettevalmistuse taset ja kuidas ilmneb erialane
- kvalifikatsioon,
- motivatsioon,
- orientatsioon,
- eruditsioon,
- affiliatsioon,
- intuitsioon,
- stiil.
H) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse KUTSEKS ja näidata, milline on kutsealase etevalmistuse otstarve, sisu, vorm, tähendus, koosseis ja struktuur, millest sõltub, mis näitab kutsealase ettevalmistuse taset ja kuidas ilmneb kutsealane
- kvalifikatsioon,
- motivatsioon,
- orientatsioon,
- eruditsioon,
- affiliatsioon,
- intuitsioon,
- stiil.
I) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse AMETIKS ning näidata, milline on ja peaks olema ametialase ettevalmistuse otstarve, sisu, vorm, tähendus, koosseis ja struktuur, millest sõltub ametialane ettevalmistus, mis näitab ametialase ettevalmistuse taset ja kuidas ilmneb ametialane
- kvalifikatsioon,
- motivatsioon,
- orientatsioon,
- eruditsioon,
- affiliatsioon,
- intuitsioon,
- stiil.
J) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse KESKKONNAKS ja näidata, milline on keskkonna koosseis ja struktuur, millest sõltub keskkonnast, mis iseloomustab keskkonda ja kuidas ilmneb
- loodus- ja tehiskeskkond,
- füüsiline ja vaimne keskkond,
- psüühiline ja sotsiaalne keskkond,
- virtuaalne jm keskkond,
- keskkonnakaitse.
Olgu siinkohal mainitud, et psüühilise keskkonna ehk SITUATSIOONI kohta on vaja tunda nii objektiveeritud kui ka subjektiveeritud poolt. Pole kuulda ega näha olnud, et keegi oleks kuskil käsitanud ning arvestanud, tööalaseid stereotüüpe ega ka seda, milline osa elanikkonnast (sh töötutest ning osalise töövõimega isikutest) tunneb end tõeses, probleemses, valikusituatsioonis ja milline osa mängulises, absurdses sundsituatsioonis…
Kuulda ega näha ei ole veel olnud ka SOTSIAALSE keskkonna käsitamist ega arvestamist. Vaadake, kas keegi on tuvastanud, milline osa elanikkonnast on tööst võõrdunud, milline osa on töö ja kõige muu suhtes indolentne, hoolimatu, ükskõikne, milline osa inimestest on kaotanud usu, lootuse ja kindlusetunde, milline osa ei armasta ega usalda enam ei ennast ega kedagi teist? Miks?
Töövõime taastumisele saab kaasa aidata vaid DIFERENTSEERITULT. Vaja on võtta arvesse, et “keskmist” töötut ega ka töölist või tööandjat ei ole olemas,.
K) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse INDIVIIDI ARENGUPOTENTSIAALIKS ning selgitada, milline on arengupotentsiaali koosseis ja struktuur, millest see sõltub, mis iseloomustab arengupotentsiaali ja kuidas see ilmneb… Sügavalt frustreeritud isikud leiavad sageli väljapääsu surrogaatide kaudu. Vaja oleks võtta arvesse, et krooniliste alkohoolikute ja narkomaanide töölerakendamine on mõnevõrra keerukam kui teistel puhkudel. Seejuure pole oluline, kui osalise koormusega ja kui lihtsa tööga on tegemist.
Aastaid tööst eemal olnud inimestel ei pruugi endisi tööharjumusi enam olla. Tööharjumuste taastumiseks on vaja kannatust, innustust, julgustust, spetsiifilisi motivatsioonisüsteeme jms. Selliseks tööks suutelised konsulendid oleks vaja ette valmistada.
Minu meelest on nalüütilises töös veel üht-teist tegemata. Paraku ei saa Riigikogu ega Valitsus praegu uuringut tellida, sest Eestis ei ole enam selliseks uuringuks suutelist laborit. Küllap tuleb see luua. Vastasel juhul pole kuskilt võtta ei nüüd ega edaspidi ka õppejõude, et vähemalt ühes ülikoolis taastada tööõppe ja töökasvatuse õpetajate ettevalmistamine.
Varem või hiljem on vaja seada sisse töökoha PASS ja akrediteerida asutused-ettevõtted-organisatsioonid kui loome-, töö- ja arengukeskkonnad.
Paarkümmend aastat unaruses olnud töösfääri korrastamiseks on vaja luua meetmete süsteem, sh rajada selline keskus, kus suudetaks edaspidi konsulteerida nii saadikuid kui riigi- ja omavalitsusametnikke koos nende nõunikega, korraldada uuringuid, nõustada ettevõtjaid, tööandjate ja töövõtjate katusorganisatsioonide esindajaid ning EAS-i ja Töötukassa ametnikke.
Selleks on enne kõike muud vaja kanda hoolt, et luuakse ja arutatakse üldsuse osalusel läbi töö käsitamise
- teoreetiline,
- metodoloogiline,
- metoodiline ja
- didaktiline alus.
Vastasel juhul ei ole edu võimalik.
Parimat!
Ülo Vooglaid
56 66 01 22
————————————————————————–
Riigikogu pressiteade
26. august 2014
Pikhof: sotsiaalkomisjon suhtub puuetega inimeste ettepanekutesse täie tõsidusega
Riigikogu sotsiaalkomisjon tegi esmaspäeval töövõimetoetuse seaduse eelnõusse mitmeid muudatusi, mida olid esitanud Riigikogu fraktsioonid ja Eesti Puuetega Inimeste Koda.
Sotsiaalkomisjon suhtub puuetega inimeste ettepanekutesse täie tõsidusega. Töövõimereformi üks eesmärke on aidata puuetega inimesed tööle. Just nemad näevad eelnõu kitsaskohti kõige paremini, ütles sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof.
Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimehe Monika Haukanõmme sõnul on töövõimetoetuse seaduse eelnõu erinevate arutelude käigus muutunud paremaks.
Mitmete tehtud ettepanekutega on arvestatud – toetuse suuruse säilitamine, õppimiselt vanusepiiri kaotamine, arsti juures käimise kohustuse perioodi pikendamine, hindamisega kaasnevate kulude ja töölkäimisega seotud erivajadusest tulenevate kulude katmine, töövõimetoetuse piiri tõstmine keskmisele palgale, paindlikum töötukassaga suhtlemine ja seaduse jõustumise edasilükkamine, ütles Haukanõmm.
Lahendamata on veel mitmed küsimused, ilma milleta ei saa reform edukalt käivituda – omavalitsuste ja riigi osutatavate sotsiaalteenuste kättesaadavus toimetuleku ja aktiivsuse edendamiseks, tööandjate motivatsioonipakett ja töökohtade loomine, puuetega inimeste kvalifikatsiooni tõstmise võimalused ning tervisekahjustuse ennetamine. Ootame töövõimereformi terviklikku tegevuskava, finantsilisi kalkulatsioone,” lisas Haukanõmm.
Sotsiaalkomisjon toetas Sotsiaaldemokraatlik Erakonna, Reformierakonna, Eesti Keskerakonna ja Eesti Puuetega Inimeste Koja eelnõule tehtud ettepanekut tõsta sissetuleku piiri, millest alates hakatakse erivajadusega töötajate töövõimetoetust vähendama. Algselt kavandatud 641-eurose kuu sissetuleku asemel hakatakse toetust osaliselt vähendama 960-eurosest palgast.
Samuti toetas komisjon ettepanekut, et töötukassa hüvitaks arsti vastuvõtul käimisega seotud lisakulud, kui töötukassa vajab arsti arvamust inimese töövõime hindamiseks. Komisjon pidas ka oluliseks, et inimese töövõimet hindaks töötukassa vastava ettevalmistusega spetsialiseerunud töötaja.
Komisjon pikendas puuetega inimeste koja ettepanekul perioodi, mille jooksul peab töövõime hindamist taotlev inimene käima arsti vastuvõtul enne taotluse esitamist. Algse kolme kuu asemel on see nüüd kuus kuud.
Komisjon toetas ka koalitsioonierakondade tehtud ettepanekut võtta avalikku sektorisse tööle vähemalt 1000 vähenenud töövõimega inimest 2020. aastaks. Eelnõu jõustumine lükati edasi 1. jaanuarile 2016.
Töövõimetoetuse seadus on ainult üks osa töövõimereformi raames muudetavatest seadustest. Seega töö jätkub ka pärast tänast istungit, ütles Pikhof.
Teisipäeval kell 11 jätkab komisjon töövõimetoetuse seaduse eelnõu (678 SE) muudatusettepanekute arutelu ametiühingute, erihoolekandeteenuste pakkujate, kohtunike ühingu, riigiprokuratuuri, MTÜ Pane Oma Meeled Proovile, patsientide esindusühinguga ja puuetega inimeste koja esindajatega.
Riigikogu pressiteenistus
Kati Varblane
T: 631 6353; 51 69 152
kati.varblane@riigikogu.ee
Päringud: press@riigikogu.ee