21. august 2014
Ave oma saar, tänav, pink ja puu
Ave Alavainu (71) väidab, et äsjane postkaardiklubi kokkutulek Kärdlas Tiigi uulitsas Ave Vita majas oli tema viimane korraldamine ja ettevõtmine. Keegi ei usu seda. Ave ise ka mitte. Tema paljunäinud-teinud ihujupid võivad küll streikida ja liikumispiirid kehtestada, aga teda ennast kui loovat ja lehvivat tervikut mingid väsinud veresooned küll ei peata.
Limiit on läbi…
Kultuuritegelased – näiteks Tiit Pruuli ja Jürgen Rooste – on oma ümberilmareisidelt saatnud Avele vanu häid puusttehtud paberist postkaarte. Koos Ugala teatri näitlejast tütre Kata-Riina Luidega riputas poetess need oma saareriigi pealinnas kunstigaleriis näituseks ja reisuklubi kogunemiseks pesunööridele. Keegi ei tea, kui suurt pingutust nõudis sellelt vägiselt daamilt nii postkaartide riputamine kui keskusse Ave Vita kogunenud rahva võõrustamine. Vussis veenide tõttu suudab see sädeinimene tegelikult vaid veerand tundi püsti püsida – siis hakkavad jalad krambitama ning pingutus võtab pildi eest.
Avalikult esineda tuli tal paraku juba varsti pärast neid söödud sõnu veelgi. Üks lähedasim sõbratar Kaarin Raid lahkus ning Avel tuli meedias mornilt kirjeldada, mis tunne on nüüd üksinda televiisorit vaadata. Emandatel oli oma kaksi-üksinduses kena komme teineteisele helistada, kui telekast miskit vaatamisväärset näidati – ning elamusi ja mõtteid pikkades telefonikõnedes jagada.
Kaarin läks ära ja jättis Ave endale nukralt järele lehvitama. Ja ootama mõnd hoogsat siinpoolset sõbrannat, kes kohale lennates kohe tere järel küsib: mis su vihvi-parool on. Paroolid on kõigi wifi-karpide all, muide – ja tasuta netti haakimise võimalus Kärdla igas kohvikus… kus Ave enam ei käi.
„Igale inimesele tunduvad olevat antud oma kilomeetrid,“ arutleb kahe kepiga tasaselt oma majapidamises kulgev kirjanik. „Olen elu jooksul nii palju ja kiiresti jooksnud ja turninud, et limiit on läbi. Edasi on kasutada vaid mõõdetud meetrid.“
Põhjus, miks väheldane naine on nii tuliselt oma kilomeetrid läbi kihutanud, on juurtes. Ta sai sugulastelt üsna hiljuti, aga dokumentaalselt teada, et Rõngu kandi Reitsnikud, kellest ta põlvneb, olid Ržetšnikud. Katusega r-ga, sest tulid Tšehhimaalt. Ligi viiesajakesi tulid ja mustlased olid. Ainsam paber, mis taboril kaasas, ütleski – ˇržetšnik“ – lihunik.
„rahvuste vahel on vägagi vahed nii nagu füüsises nõnda ka vaimus ainult et tunded on kõikidel samad
armu ja hirmu igaüks tunneb vihagi adub ja valusid aistib sugu jätkab ja tarvitab und
olgu siis rohukõrs lammas või sääsk“ – arutleb Ave oma Joonlaualauludes. Sel sajandil on tuppa sunnitud boheemlannal igal aastal vähemalt üks raamat ilmunud. Jalad ei lase ennast ilmapidi ära pudistada.
„Intensiivse elamise asemel on tekkinud võimalus elamisest kirjutada,“ naerab ta. „Mu emakene Leelu tavatses väita, et mul pole fantaasiat. No heldekene, elu ise on nii fantaasiarikas, et kui sellest üks-ühelegi kirjutada, ei usu keegi, et niimoodi oligi. Päriselt.
Päriselt on sedasi, et poetess saab oma fantaasiaid arvutisse tippida kõige rohkem tund aega järjest. Siis ei kuula lisaks jalgadele ka pingessetõmbuvad sõrmed sõna. Ning järgneva pooltunni parandab naine trikivige. Kümnest kaheni – ja siis on päevalimiit läbi. Kogumise ja lugemise, analüüsimise ja süsteemiseadmise aeg on siis pärastlõunati. Suur teler nurgas plinkimas. Klassikaraadio leebeid rütme pulseerimas.
Tänav, pink ja puu
„vaiksel laupäeval räägivad valjusti kõik kes ei usu et surnu võiks tõusta ja minema lihtsalt kõndida nagu poleks midagi olnudki
lõuakem lõbusalt nii mina mõtlen ja kirjutan kirudes uske ja usklikke ja nende mõttetuid surmi
ja mis-siisveelsaaks kui äkki surnud kõik suvatseks saabuda siia meie juurde
kuhu panna see mõttetu inimhulk
mu majja ehk sadakond mahuks kui püsiksid püsti üksteise kõrval ja vait
aga süüa mul anda ei oleks kui nad ehk sööjad on
jamaju
lõuakem lõbusalt siis ehk ei juhtu
maailmas niigi sai märtsikuus seitse meid“
Maja Tiigi tänavas, kuhu elavad ja surnud Avet külastama saavad koguneda, anti Ave kasutusse selleks, et tema tohutu kunstikogu kuhugi ära mahuks ning üksiti ka eksponeeritud ja vaatajatele avatud oleks. Nigulas Mäele ehitatud uhke esimene kodaniku elumaja Kärdlas sai tänavu 110aastaseks. Ehitusloa andnud paruni tahtel oli seal leivaküpsetuskoda, pärast puhastustuba – rahva kooskäimise ja tühjaksrääkimise koht. Kapten Aleksander Pöiali pere elas neile üüritud majas viis aastat – misjärel Eesti Wabariigi äraostetud villasse tuli Riigikohus. 73 aastaks.
18 viimasel aastal on MTÜ Ave vita! pidanud puithäärberis noortekeskust ja olnud tuntud pahade poiste majana, majutanud Ave juhitud kooliteatrit, korraldanud igakuiseid tasuta õhtuid linnarahvale, avanud ühepäevakohvikuid ja luulefestivale.
Pärast seda, kui väike rõõmus häärber rahva annetuste toel uued-vanad aknad ja esialgse värvi sai, võeti ta – koos Avega! – muinsuskaitse alla. Vahur Kersna algatusel pandi hoone ette saate jaoks ja muidu ka Ave oma pink. Ning oma tänavast käib põline pealinlanna üle mere vaid haiglasse. Ja seda on tükkis lappimiste-lõikumistega palju olnud.
„Jajah, ma tean, et ma ei tohiks suitsetada – aga sigaret on mu orgaaniline kehaosa,“ poriseb Ave. „Eks see paepealne maa siin tekitab inimeste soonestikku samasugust ateroskleroosi, nagu koguneb katlakivi meie veekeetjatesse-pesumasinatesse. Masina ostame uue – inimest lapime – aga nässus sooned ei lase ju haavadel paraneda, nii et eriti enam ei lõiguta ka. Ah, tead, see pole tähtis – oh, kuidas ma sind armastan – ja vot see on tähtis!“
Ave hingepuu on olnud Pärn. Kui temaga vahetult enne Ave Vita lossi kolimist mööda Hiiumaad sõitsime ja portreesaadet salvestasime, silkas kultuurimajakas veel nagu hirv Tahkuna tuletorni treppe pidi tippu, seletas, et Hiiumaal on sestap nii loogelised teed, et kättejagatud maanteekilomeetrid tuli väikesele saarele äramahutamiseks kokku krousida – ning tutvustas oma armastatud Ülendi püha pärna. Selle puu südamikku tegi keegi saatana sigidik mõne aja pärast tule ja püha puu lahkus… Ave Vita aias kõrgunud pärna-hiiuga püüdis poetess sõlmida kokkuleppe, et too püsib, kuni Avet ennast jätkub. Ent kui vitaalne emand viimati haiglas oli, kukkus pärn pikali. Galantselt. Ei purustanud ühtki naaberpuud ega katust. Lahkus.
Ja jättis naist ümbritsema vaid inimesed. Maja teisel korrusel resideerib tütar Kata nii sageli kui näitlejatöö ja magistrantuur vähegi võimaldavad. Mängib praegu Cipollinot ja tuult pajuokstes ning osaleb igas projektis, mida pakutakse.
Poeg Peeter sai hiljuti Orlando Robini isaks. Ave ütleb, et pojanaine pärineb terviklikust tegudeperest ning poiss ise on filmimees: „Näitasin talle kui reklaamfilmide autorile kord telekast üht väga head veinireklaami – voh, tee järele! – ja selgus, et see ongi tema tehtud…“
„ära iialgi anna kellelegi nõu
nõu võib ümber minna nõu võib üle ajada nõu võib läbi lasta nõu võib katki minna
las asjad minna
nõuandja jääb nagunii süüdi“
Olme ja loome
Avel on oma trooni – multifunktsionaalse voodi – jalutsisse laotada terve virn viimaste aastate raamatuid. Tänavune joonlaud. Mullu juubeliks kirjastuse Kentaur välja antud Kogutud. Ning eriti uhke on ta paradoksaalsel kombel oma „Tõelise seebi“ üle – seda väikest inimsuhtesegadiku sigrimigri kirjutas ta kaks aastat, et saaks perfektne. Sai ka. Nagu ilmselt saab ka ühest päris elust pärit kirjavahetusest sündiv värssromaan.
„kinumehed teevad filmi filmitegemisest et pole millestki filmi teha
töötud näitlejad kirjutavad ja mängivad näitemänge et pole midagi ega kusagil mängida
kirjanikud kirjutavad et küll kirjutaks kui oleks millest kirjutada
kunstnikud hädaldavad end jaburates vormiotsingutes välja
ainult muusikud on vait“
Muusad Ave neitsitornis ei vaiki, sest kuivõrd meest tema elus pole, on nende jaoks piisavalt ruumi ja aega ja omaolemist. Värssromaani loomise partner võttis naise. Ka üks eelmisi, Vaapo abiellus kolleegiga. Elu armastus Omar Volmer on juba mõnda aega Sealpoolne Mees.
„Üks sussisahistaja mul siin oli,“ süütab Ave järgmise sigareti. „Kujutasin ette, et mul võiks lisaks telekale-arvutile-telefonile mõni elus hing majas olla. Ega ikka ei võiks küll. Mehed ju räägivad lakkamatult. Lihtsalt kohutav. Vahetpidamata räägivad – küllap kujutad ette, kuidas see halvab ja ummistab, laastab loovuse ja lülib ära, kuni viskab ära.“
Ave loovus vajab üksindust ja iseolemist. Siis käivitab pea iga pisiasi ja-või avatud kollegikirjutis temas inspiratsiooni. Lugedes teise vanaema titeluulet loob tema-vanaema oma. Mitte võistlemiseks. Sädet on vaja:
„suutäis halba luulet igal hommikul äratab mu meeled paneb valmis paberi annab kätte pliiatsi
suutäis halba luulet paneb mõtted tööle otse vastassuunas innustab ja ärgitab kõnetab ja korrastab sinu omi mõtteid
suutäis halba luulet annab nagu õiguse olla pisut parem“
Ave mõtiskleb murelikult selle üle, miks paepealse maa needus – lupjumine – on talle suurepärases töökorras südame jätnud. See tiksub arvatavasti veel aastakümneid. Järelikult tuleb veel palju, hästi ja aina paremini kirjutada. Ja loota, et koostöö töötukassaga jätkub – sealt saab olmelisi abilisi laenata. Et tuba, kust lahkujatele järele lehvitada, oleks vähemasti soe.
„mulle need haldjad istuvad
aegajalt toovad nad asju ja aitavad kus pole vajagi aga nad mõnikord asju võiks viia ju nendele kellel neid pole
ilusaid säravaid suuri ja väikesi tarbetuid asju ja aidata seal kus on tõeliselt tarvis“
Piiritult… väike
Hämar tuba. Kabinetiks kohandatud voodi. Ja ukse kohal luuavars. Õrnas rippes sirutumiseks. Et lihaspingeid leevendada. Lennud on luuaga lennatud – on taltsa tubase sirutumise aeg. Pigistamise pall peos. Et veri ringi käiks.
„Üks reisuklubi kokkukutsumine oli justkui ümbermaailmareis ja kangelastegu. No ei tunne ennast ära. Varasematel suvedel korraldasin ridamisi mitmekümnelapselisi laagreid,“ kõneleb naine pihupallile. „Korrastasime koos lastega Hiiumaad, tegime piirivalvega koostööd ja teatrit tegime, festivale korraldasime. Olin üsna sageli neis laagrites kõik ühes. Nii kasvataja-õpetaja kui köögitädi ja koristaja. Mul oli lastele-noortele vaid üks palve – olge õhtul üheteistkümne ajal kümme minutit vagusi, et jõuaksin magama jääda – edasi mürtsugu või orkester. Nii väsinud olin – ja nii õnnelik. Kui väga külmal-vihmasel ööl tahtsin koos piirivalvega luuremängule mineku ära jätta ja magama heitsin, kuulsin alles hommikul lastelt, et mulle oli akna taha omal algatusel ikkagi korraldatud luuremängu käigus tossupomm visatud. Mina ei kuulnud midagi.“
Ave meenutab, et neil teistmoodi-tegusatel suvedel oli laagrites ohtrasti ka erivajadustega lapsi. Mis on ilmselt põhjus, miks tütar Kata magistrantuuris just eriliste lastega teatri tegemisele keskendub. Samas on poetessi sõnul tänasel päeval vähemalt kaks kolmandikku lapsi vanas mõistes erivajadustega.
„Ja kirjanik kui diagnoos on ju ise juba erivajadus,“ naerab ta oma häärberi trepisse ilmunud Ükssarviku sarve jälge näidates. Peter S. Beagle „Viimane ükssarvik“ on oma piiritult väikeses oaasis lõpmatuse üle meeliskleva naise lemmikraamat. „Kirjanikusse on a priori kätketud boheem-skisoidsus – kuidas sa muidu luua saaksidki! Ei, ma ei tule sinuga mere äärde – autosse ronimine ja rappumine on mulle nii suur pingutus, et ma võin ära surra. Jah, merevesi oleks mu jalgadele muidugi hea – aga ma tahan veel elada, jäägu see meri. Käin Selveri-bussiga vajadusel tunnise poetiiru ära – mul on ju oma bussipeatus läve ees! – aga see on mulle nagu retk maailmalõppu. Püsin pigem paigal, et mõte saaks vabalt lennata, mitte ei tiirleks pärast läbi krambitavate-vaevatud jäsemete. Ei, mul pole deprekat – elujanu jätkub. Suvi otsa jätkub siin ka külalisi… Aga sina oled muide küll absoluutselt esimene, kes küsib, mismoodi mul sügis-talvises-kevadises rahvavaikses omaolemises puud tuppa saavad…“
Perspektiiv
Ja mina, kes ma poole
oma elust
olen kuulanud teiste
inimeste hingehädasid
nagu mõni
hulluarst –
kelle rinna najal
pean mina
välja valama oma
varjatud valud?
Ja mina kes ma poole
oma elust
olen andnud öömaja
kodutuile
nagu mõni
hotelliomanik –
kelle kodurahu segama
pean mina,
kui mu pea kohal
praguneb
viimane lagi?
Ja mina, kes ma poole
oma elust
olen laenanud kleite
sõbrannadele
nagu mõni
teatri-riietur –
kelle käest küsima rõibast
pean mina
kui mu puusadelt
pudeneb
viimane hame?
Ilmselt mina, kes ja poole
oma elust
olen elanud
teistele,
istun teise poole
oma elust
palja pepuga
kuskil põõsa al,
räägin oma
Jumalaga
ning elan
endale…