10. august 2014
Martin Algus – päikesepoiss. Tõeline!
Kati Saara Vatmann
Uueks telehooajaks loodava mitme kodumaise telesarja taga on üks päikeseline mees. Martin Algus (40) on kogu oma avatud ja sooja olemusega headuse usku – siiras ja usaldav nii inimeste kui saatuse suure müsteeriumi suhtes. Seejuures sugugi mitte naiivne. Ta on haritud ja arukas isiksus, kes teab ka, mis on deprekas ja kurvad ajad – ja kuidas nendega toime tulla. Oma loodud seriaalitegelastest räägib Martin nii, nagu see oleks tema perekond. Täiesti tegelikud ja väga hoitud-armastatud inimesed.
Päti näoga poiss
„Jõgeva keskkoolis, kus käisin, oli laias laastus kaks väljavaadet. Kas teed sporti ja oled siis ühtlasi paheliste kalduvustega elumees – või oled intellektuaalsemate huvidega ja mängid kooliteatris. Kuna mu esivanemad on üsna sportlikud – isa vend Igor Algus oli lausa väga tulemuslik raskejõustiklane – tegin küll ka sporti, aga Lianne Saage juhendatud kooliteater haaras mind ühel hetkel rohkem. Samas sai muidugi ka niisama jõlgutud ja ega ma ikka ei teadnud, mida endaga peale hakata”, meenutab Martin. Kooliteater hakkas teda aga järjest rohkem paeluma. Kooliteatri repertuaari kuulunud loos „Olen kolmeteistkümne aastane“ mängis Martin sama tegelast, keda Guido Kangur muiste. Ning Viljandi kultuurikolledžisse nügis teda samuti õpetaja Saage. Poiss pidi bussist sõna otseses mõttes maha jääma. Jõudis. Ja kui Viljandisse jõudis ja ka sisse sai, siis alles mõistis, kui väga ta sinna tahtis.
„Nii Ugala kui Pärnu Endla ja viimasel ajal ka Von Krahli teater on Viljandist saanud mitmeid häid näitlejaid. Nüüd tundub, et enam ei vastandata väikelinna ja pealinna lavakoole nii väga. Aga algul ei olnud ju üldse kindel, kas meie kool ikkagi püsima jääb. Olime lihtsalt noored ja entusiasmist pilves, me ei ehmatanud ära, kui meile peale sisseastumist vihjati, et võib olla me ei saagi peale kolledži lõpetamist päris teatrisse tööle vaid hoopis mõnda kultuurimajja huviringi juhtima. Praegu pole enam Viljandi lavakooli lõpetajatel vaja karta, et äkki ei saagi tööle,“ on Martin oma kooli tänase positsiooniga rahul. Viljanid lavakooli ajal sai Martin ka esimese filmirolli teha. Filmi “Olen väsinud vihkamast” jaoks otsiti Martini sõnul “selliseid pätinäoga poisse” ja ta sai mängida peategelast kehastanud Jarl Karjatse oponenti.
Ta ise tegi Ugalas, kus 2005.aastani näitlejana töötas, 34 rolli. Tohutu number õigupoolest. Ja minimaalne märkamine, kui nüüd päris aus olla. Väikelinna artist võib mängida kümneid võrratuid lavakujusid ilma, et keegi teda õieti teaks. Piisab ühest rollist seriaalis – ja kuulsuse künnis on ületatud. See on oma sõnumi edastamiseks ja näitlejana enese teostamiseks aga paratamatult vajalik. Tundmatuks jääda soovivat näitlejat pole olemas.
Veel Ugalas töötamise ajal pälvis Martin Aleksander Kurtna nimelise näitekirjanduse tõlkija auhinna ning – juba Tallinnasse asunult hakkas ta võitma Eesti Näitemänguagentuuri korraldatavaid konkursse – näidenditega „Janu“ ja „Ise oled“, järgnevatel aastatel tuli esikoht näidendiga “Postmodernsed leibkonnad” ja rahvusvahelise võistluse võit näidendiga “Kontakt”. Tema näidendeid on tõlgitud mitemetesse keeltesse ja mängitud ka väljaspool Eestit. Momendil käivad Polygon teatris proovid tema kõige uuema näidendiga “Väävelmagnooliad”. Seriaalimaastikule astus ta „Ühikarotte“ luues, järgnesid „Kalevipojad“, „Romet ja Julia“ ja– ning kes ei teaks „Menti“, „Naabriplikat“ ja „Padjaklubi“!
Hääled peas
„Ugalast lahkusin, sest Tallinnas sündis laps ja selle asemel, et kogu pere Viljandisse kolida, otsustasin hoopis ise oma elus suure pöörde teha. Tahtsin kirjutamisele pühenduda ja tundisn, et vajan kokkupuudet eluga väljaspool teatrit. Kõik juhtus justkui korraga, sündis laps, sain reklaamitöö ja hakkasingi oma näidendeid kirjutama. Teatris laadisin oma loovuse laval maha, aga reklaami alale sattudes tahtsin õhtuti midagi päris enda oma teha, suutsin siis lõpuks oma esimesed näidendid lõpuni valmis kirjutada”, räägib Martin. Tal on tänuväärne anne esitada vestluspartnerile enda jaoks olulisi teemasid terviklike pakettidena, läbitunnetatud ja kenasti kompaktseks viimistletud lugudena.
Noorsand Alguse loodud tegelaskujud elavad temaga koos ja tema peas samuti iseseisvate isiksustena. Neid võrratuid üle-eestiliselt teatud ja armastatud kujusid toidab ja täidab autori suurepärane mälu ja tunnetus. Ta märkab, jätab meelde, arendab edasi ja jagab oma tegelastele kujundlikku ja vaimukat slängi – mis on oluline publikumagnet. Igas eas ja ametis inimesed mõnulevad teleka ees, mis pakub nii Padjaklubi Miša kui Naabriplika vallavanema kõnepruugina mitmekesist keelekümblust. Naljakas ja eluline, lõõgastav ja usutav on, kui inimesed sinuga nii vaimukalt ja rikkalikult kõnelevad.
„Mõne tegelase tarbeks leian isikupärast maneeri ka näitleja enda kõnepruugist, nagu nt Lauri Pedaja rolli jaoks “Ühikarottides”“, on Martin tänulik. „Üsna meie tutvuse alguses jäin tema enese mahlakat kõnepruuki kuulama – ja sulatasin seda siis sujuvalt tema tegelase teksti sisse. “Padjaklubis” inspireerisid mind samuti näitlejad ja nende tegelaskujud ja noh, kirjutades või teksti viimistledes ma justkui kuulsin oma peas seda, kuidas nad räägivad ja lihtsalt kirjutasin selle üles”, muigab Martin.
Tänu režissöör-produtsent Ergo Kulla vaistule leitakse tema ja stsenarist-produtsent Martin Alguse telelugudesse võrratud osatäitjad, kellega koos nii karaktereid kui lugu edasi arendada. Naabriplikas on kirikuõpetajat kehastaval Andrus Eelmäel ilmselt käsil elu roll, Loore Martma sooritas oma ekraanileastumisega tõelise lahtihüppe ning Ago Andersoni halenaljakas konstaabel “Mendis” pani oma usutavuses mõtlema Eesti mehele ja tema muredele laiemaltki.
“Mendi” peategelane oli tavaline Eesti mees, kelles paljud mehed ilmselt iseennast ära tundsid. Tõsine ja püüdlik – aga samas pidevalt ühiskonna ja perekonna ootuste laviini all tohutult pinges“ jutustab Martin otsekui oma isiklikust sõbrast. „Tema iga püüdlus elus edeneda käis läbi krahhi – aga meil oli muidugi tegevusse sisse kodeeritud, et õiglus pääseb lõpuks võidule ja tema püüdlused õigustavad ennast. Elus võib olla alati mitte, aga me tahtsime siiski kogu selle musta huumori peale vaatajatele ka natuke lohutust pakkuda. Võib öelda, et analüüsisime põgusalt eesti meest ja tema komplekse, muresid, rõõme ja tegime seda juba “Kalevipoegades”. Sest kes neid Eesti mehi muidu ikka luubi alla võtab – arvatakse, et küll nad kuidagi ikka hakkama saavad – eks nad ole ju nagunii ühed robustsed tegelased.”
Ka uues seriaalis saavad mehed nüüd iseennast vaadata ja peegeldada.
Keskea rõõmud
Martin ei räägi veel täpselt, kes saab olema tegelane, kelle ta uues sarjas iseendale kirjutab. Küll aga saab Ago Anderson nautida tõelist iseennast – motikaga rokkarit. Lõpuks ometi pole vaja ohjeldamatuid lokke peadligi kammida, et piisavalt konstaabel välja näha. On nagu on!
Riho Kütsar ja Meelis Rämmeld mängivad samuti rolle, mis neile natuurilt sobivad – unistuste ja tegelikkuse vahekordi avama on Meelis Martini sõnul lausa uskumatult plastiline tüüp.
„Väga hea leid on ka näitleja Lauri-Kare Laos – ta on sarjas tegelane, kes müttab piimatööstuse laboris kasulikku bakterit leiutada ja pöördub siis ühel hetkel otsustavalt tegeliku iseenda juurde, selle juurde, kes näitleja Lauri-Kare tegelikult elus on,“ on Martin tänulik Ergo vaistule.
“Sarja luues on minu esimene eesmärk komponeerida selline tegelastegalerii, kus tegelaskujud on küll erinevad aga samas võrdselt tugevad – näiteks “Padjaklubis” on pealtnäha arglik maatüdruk Maria ju tegelikult tugev ja stabiilne kuju, kellele ninakas, aga seesmiselt rabe Kristina oponeerida saab”.
“Padjaklubi” oli Martini sõnul igati tore ja omamoodi lõõgastav tegemine ja nüüd “Keskea rõõme” kirjutades saab sealt mingi fiilingu kaasa võtta. “Eks selline lõbus tegevus aitab endalgi keskiga maandada ja nii mõnedki kriisid saab õnneks arvutiekraanil sarja kirjutades läbi mängida, mitte elus endas. See on omamoodi teraapiline töö, mis annab võimaluse ka enda ja oma murede üle nalja visata. Näidendite kirjutamisel olen enda vastu palju halastamatum”, räägib Martin. “Telesarju kirjutades saan hetkel õhus virvendavaid teemasid vahetult ja ilma suurema põdemiseta interpreteerida, näidendites on aga tuumaks midagi igavikulisemat, sügavamat ja vahel ka hämaramat.”
Soeng viltu
Kui seesmine kirjutamise tung, armastus ja lapse sünd viisid Jõgeva poisi Viljandist Tallinnasse, leidis noormees end korraga keset päris elu.
„Elasin Viljandis vahepeal lausa teatri garderoobis ja viibisin pidevalt ainult teatrimaailmas – proov-etendus-gardekas. Kogu elu oli teater. Huvitav igatahes – aga kirjutama hakkamiseks tundsin kiusatust päris elu keskele sumada,“ meenutab Martin. „Tallinnas reklaamiagentuuris olingi järsku reaalse elu keskel. Minu jaoks oli paras elamus, kui kohtusin esmakordselt tõelise projektijuhiga, kes andis mulle ülesande mingi slogan kirjutada“, muigab Martin, “ja kujutad ette – see pole mingi teoreetiline või hüpoteetiline olukord proovisaalis, mille saab hiljem sujuvalt ümber mängida – see pagana slogan trükitakse kahe päeva pärast 20 000 pakendi peale”.
Näitlejana oskab mees nüüd oma projektipõhiseid lavaleastumisi hoopis teisel tasandil nautida – nüüd on teatrisse minek erakordne sündmus, võrreldes selle ajaga, kui saigi enamus aega lihtsalt teatris veedetud. Viimased lavatööd on olnud Polügon-teatris ja Draamateatris.
„Mu esimene Tallinna-kodu oli katusekamber Narva maanteel Tallinna Ülikooli vastas. Kaksteist ruutu ja kaks tohutut kaarakent – suvel oli plekk-katuse all väga palav, talvel oli terve vannituba üleni jääs ja sügisel puhus tuul nii kõvasti läbi hõredate seinte, et toas läks soeng viltu,“ naerab Martin. „Kalamajja viis naine mu siis, kui see polnud veel mingi moerajoon. Oli räämas, aga omamoodi armas, kohalik kontingent oli tol ajal veel muidugi selline, et meie koduukse küljest Salme tänavas viidi ukselukk koos lingiga vähemalt kord kuus metallikokkuostu. Praegu on Kalamaja tõesti kaunis ja ka üldiselt mugav koht elamiseks. Kalamaja on väike linnake suure linna südames, aiad ja õunapuud. Meri. Tunnen ennast siin väga hästi ja mul on piirkonna arengu üle äärmiselt hea meel”.
Anni kiiluvees
Kuna stsenaristi argipäev möödub hääled-peas-seltskonnaga kiiktoolis, sülearvuti taga, vajab pereisa vabadel hetkedel liikumist. Ja seda võimaldavad talle tema pere naised. Paar aastat tagasi läks praegu kümnene tütar Anni ujumistrenni. Kord spaas sulistades palus isa ette näidata, mida laps siis ka õppinud on. Kujutles tubli veepealpüsimist, ent… Tüdruk ujus suurepärast krooli.
„Ma arvasin enne, et olen ka kõva ujuja – aga võrreldes tütrega pladistasin ja puristasin sisuliselt ühe koha peal. Palusin tal endale ka õiget ujumistehnikat õpetada. Ja nüüd käin peaaegu iga päev ujumas. Värskes õhus liikumist võimaldab mulle Karla. Suur labradori-rotveileri segu koer. Kes on muide tüdruk. Umbes kolmeaastasena varjupaigast võetud, nüüd üheksa aastat meiega olnud – seega tegelikult juba vanaproua.
Tal on kogemata ka kaheksa kutsikat juhtunud – temast endast praeguseks juba tunduvalt suuremat kasvu elukad. Enamuse kutsikaid viisid head inimesed lõpuks meie juurest ära, aga üks neist on minu, teine naise vanemate juures,“ on päikesepoiss tänulik, et emad-isad taevast kukkunud kutsikad vastu võtsid. „Kutsikateperiood oli lühidalt öeldes kohutav. Nad pääsesid oma aedikust välja ja tükeldasid korteris kõike, mis ette jäi. Midagi ei söödud päris ära – igalt poolt võeti täpselt selline amps, et kingapaar, müts või saabas lihtsalt kasutuks muuta…
Lembelindude paar tuli meie koju naiste tahtel. Nagu kutsikad, nii ka peened papagoilised osutusid kohe esimesel päeval meist nutikamaks. Leidsid puuri tagaukse, mida meie algul ei märganudki – ja kadusid. Leidsime nad lõpuks vannitoa lühtrikuplite seest. Seal on ühes pesas pirn, kahes mitte – seal nad siis istusidki”.
Tütar Anni saab lisaks võistlus- ja break-tantsule, mida ta harrastab, ka suurematsorti elus looduse ja imposantsete olenditega kokku puutuda – ta käib vahel ratsutamas koos sugulase Getter Kanguriga, kes on Eestis üks parimaid noori ratsasportlasi.
Martin näeb igal hetkel, kui oluline on hoida laste ühendust päris loodusega. Nutimaailm tungib agaralt peale ja seda peaks kuidagi tasakaalustama. Tema enda lasteaed Vooremaal, Siimustis, oli sõna otseses mõttes keset metsa, jänesed ja metskitsed aia taga – ning kui ta ühel päeval oma väikese linnapreili seda vaatama viis, küsis laps, ega nad ometi ära ei eksi. Isa nautis samal ajal kohtumist tuttavate puude ja põõsastega. Et nüüd neidki lageraiele ei ohverdataks…
„Mu vanematel on keset Vooremaad päris maakodu ka. Taastatud vana talumaja voore all oru põhjas. Silmapiir kaob laugete küngaste taha. Tuul. Lõhnad. Aasta ringselt maa seest välja pulbitsev allikas. Lainetavad viljapõllud. Metsatukad ja järvekesed. See on mulle väga oluline koht, kust võin leida midagi stabiilset, midagi mis on seal alati ootamas. Kui me inimestena saame mingi aja tagant alati uueks, ja seda lausa füüsiliselt, sest meie rakud on pidevas uuestisünni faasis, kui kogu see elu tundub vahel ebakindla ja muutlikuna, siis seal okaste ja sambla vahel on miskit, mis oli täpselt samasugune ka siis, kui ma poisikesena esimest korda metsa astusin. See on võimas”.
Nii Kalamaja kui Vooremaa maastikel laetakse praegu üles mitut telesarja, mida sügisel nautima hakkame. Naabriplika ja Padjaklubi lähevad edasi. Kummalegi oma – kohati kattuv vaatajaskond – tänu millele produktsioonifirma Kassikuld ei muretse iseenesega konkureerimise pärast. Vastupidi. Juurde tuleb tõenäoliselt väga tänuväärset vastuvõttu pälviv keskearõõmude lugu ja võibolla midagi veelgi.
Väite peale, et Martin Algus on harvaesinevalt õnnelik ja paigas isiksus, on ta ise mõnevõrra üllatunud.
„See kõik oleneb suuresti iseendast. Me käivitame igal hommikul ärgates oma peas uuesti ja uuesti selle müsteeriumi, mille nimi on elu. Minu elu, mida ma saan ise mõjutada,“ kirjeldab Martin. „Ma ei usu, et teadlased veel viiel tuhandel järgneval aastalgi välja selgitavad, mis asi see elu tegelikult on ja kuidas seda tegelikult elama peaks. Ja see, mida räägitakse kirikus, kuulub minu arust mingisse möödunud aega, sellel on tänapäeval vaid kultuurilooline tähtsus. Seega ei tasu loota, et keegi mingeid pädevaid juhiseid välja annaks, tuleb ikka ise tegutsema hakata ja endale siin planeedil mingi meelepärane tegevus leida. Ja kui see on leitud, siis ongi juba lihtsam olla”.