31. juuli 2014
Gerda Kordemets leiab lugusid
Kati Saara Vatmann
Gerda Kordemets (54), kel on tänavu Tõstamaa suveteatris kaks lavastust – „Vanameestesuvi“ ja „Tsepeliin“ – saab taevast ja unedest, ainsamatest lausetest ja medaljoni graveeringutest lugusid siis, kui iseennast ülearuse seltsielamise ja suurlinnatulede peale ära ei raiska. Lugude leidmiseks tuleb olla iseenda ja oma kallitega – soovitavalt endale sobivas kodus. Detaile ja märke õnnestub märgata siis, kui ei joosta iga tühise tuju peale linna pidudele ja presentatsioonidele. Loovus on auhind õigete valikute eest.
Peatselt kahekordne vanaema voolab tööde rütmis kahe kodu vahet – Paatsalus on neil elukaasa Jaanus Kulliga uuemapoolne talu, Jõgisool „linnakodu“. Ta jagab end Tõstamaa vallavalitsuse algatatud suveteatri, teleseriaali „Viimane võmm“ salvestuste, mitme kirjatöö ja unistuse vahel.
„Mul on pärast teletöötajate koosseisust ära tulemist olnud nii intensiivsed kirjutamise ja lavastamise ajad, et ma ei tea praegu täpselt, kuidas ja millal jõuan valmis kirjutada ammu lubatud EÜE-raamatu ja enese premeerimiseks sisetunde järgi kuhugi sõidan,“ naeratab Gerda asjalikult. „Kirjutamine on omavahel öeldes oluliselt keerulisem protsess kui kõrvalt paistab. Ka väga tuttav teema ei käi sups-ja-valmis – ikka süvenedes-tunnetades. Et saaks tõeliselt hea. Vähemasti enda meelest – muud pole ju mõtet juurde toota siia ilma, kus on juba kõike nii palju. Ja kirjatööd on õppida vaja – selles veendusin juba oma esimest näidendit kirjutades. Kui ikka ise ei oska, konsulteerida nendega, kel rohkem oskusi ja kogemusi.
Mul on sihuke imelik omadus – mul peab korraga mitu asja töös olema. Siis käin ühest teises puhkamas. Mulle on öeldud, et see on pealiskaudne omadus – võibolla. Mulle ikkagi meeldib keskenduda korraga rohkem kui ühele teemale. Näidendi ja raamatu paralleelne kirjutamine sobib mulle. Sinna vahele erinevate lugude lavastamine ka. Peaasi, et sügisel päriselt puhkama jõuaks. Täitsa oma tavakarussellilt ära. Nii, et juhe oleks päriselt seinast väljas. Näiteks Horvaatiasse.“
Asjad on õhus
Õhus on nii lood, mida unenägudest või oodatud-ootamatutest ideesööstudest kaasa tuua kui üldised tõmbumised-tõukumised. Praegu sõidab autotäite kaupa eestlasi sisetunde järgi just Horvaatiasse. Ent igaüks teeb ja toob erinevaid asju ja radu ja sõnumeid ju sealtki.
Oma esimese Tõstamaa suveteatri lavastuse „Pruutide kool“ kohta ütleb lavastajanna, et tema mõlema vanaema lood on sinna peidetud: „Ma pole eriline surnuaias käija. Ei tunne vajadust kalmistule lilli viia ja platsi seda riisuda – seal ei ole minu jaoks kedagi. Ma küll mõistan neid, kel pole kadunukestega muud kohtumise kohta. Minu kokkusaamine oma esivanematega käib lugude kaudu. Siitkandi kunagise õmbluskooli neidude lugu kätkeb mu mõlema vanaema juhtumisi ja kulgemisi.“
Lugude käivitumiseks on Gerdal olnud õnne olla kutsutud inspireerivatesse hoonetesse. Kutse aga võib õhust kohale tulla ajal ja kohas, kus seda oodata ja tõsiseltki võtta ei oska. Režissööriemanda sõbratar Ülle Tamm peab Manija saarekesel talumotelli. Seal pidustustel vallavanem Toomas Rõhuga pokaale kokku lüües Gerda esmakordselt kutse Tõstamaa mõisahoonesse teatrit tegema saigi.
Tõeks osutus ja teoks sai.
„See oli neli aastat tagasi – siis oli siitkant publikule nii uudne, et kõigile etendustele oli tohutu tung, saalid välja müüdud ja ammukadunud sõbrad-tuttavad üritasid tutvusi üles soojendada, et platsi saada,“ meenutab Gerda. „Nüüd on Tõstamaa kui paik ära nähtud ning näiteks rahvamaja ei tõmba rahvast majana ka nii jõuliselt kui mõis, olgu nätieljad nii kuulsad kui tahes,“ nendib naine. „Taastatud „Vanameestesuve“ etendusi tuli seetõttu vähendada.“ Mis aga näitas üht õhus olevat paradoksi. Näitlejad ei kurvastanudki väga ärajäänud etenduste ja saamatajääva palga pärast. Inimesed on nii tohutult hõivatud, et iga silmapiiril terendav vaba hetk teeb tohutult rõõmu. Mis siis, et sel hetkel jääb üha enam kuluv ja aina vähem maksev raha teenimata. Ja õigupoolest ei tule ka seda vaba hetke – iga sekund on juba mitmekihiliselt kinni planeeritud. Oleme ennast ribadeks tirinud. Niisugust aega vist Maa peal küll enne pole olnud.“
Maa peal on ajad, mil muinasjuttude ja legendide tagant otsitakse põhjusi ja salaseoseid. Hollywoodi muinasjutuvestjad on ridamisi tõestanud, et Lumekuningannaks saadakse isikliku erilisuse traagika tõttu – ja alati on lahendus ning et Pahatar on tegelikult parimaist parim hoidja-kaitsja, kelle suudlus äratab tegelikult uinuva kaunitari nõiduslikust unest. Inimeste kurjus ja madalus teeb suurimad tigedaks, kinnitavad tänased unejutud kolm-dee-linal.
Gerda jaoks hakkas legend Tõstamaa mõisaprouast elama valla kodulehelt, kus öeldakse, et Anna Meyer von Gyldenfeldt suri kõrges eas ning pärandas mõisa oma üheksandale pojale, sest enamik lapsi olid selleks ajaks juba surnud. Nõnda sündis stoori, et 90aastane mõisaproua armastas oma lastest enim 60aastast… sohilast. Mõisahärra oli saanud abielu kõrvalt lisaks oma arvukatele seaduslikele ka patupoja, kelle Anna lapsendas. Mehele karistuseks. Ent kiindus temasse enamgi kui oma lastesse. Nii sündis näidend „Surm, sünd ja laulatus“.
Seni kirja panemata lugu noore saksa soost koduõpetajanna ning merele ihkava eesti poisi armatusest 20. sajandi esimesel kümnendil on saanud alguse graveeringust „A. Wolf“ hõbemedaljoni tagaküljelt Gerda kaelas. Medaljoni esiküljel on kiri HAAPSALU ning purjekas. Need purjed kutsuvad Gerda ükskord tagasi Haapsallu – lapsepõlvemaale. Kunagi tahab ta kindlasti oma lapsepõlvelinnas lavastada. Siin Tõstamaal ootab aga kirjapanemist „targa paruni“ Alexander Stael von Holsteini lugu „Ottabeth“ ning järge hüüab ka „Pruutide kool“.
Ühte sattumine
Praegu tegutseb kirka leegiga põlev Kordemets Tõstamaa kandis sel lihtsal ja samas müstilisel põhjusel, et seal elasid suviti juba enne teda ja Jaanus Kullit mitmed tema sõbrad. Priit Pedajas Margot Visnap, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik ja paljud teised.
Gerda kirjutab näitemänge kindlatele näitlejatele. Juba neli aastat kõlab tal kirjutades kõrvus Andrus Vaariku hääl, kolmel aastal on ta kirjutanud rolli Laine Mägile, kahel Kersti Tombakule.
Paatsalu kodu leidis paar samuti sellepärast, et sõbrad suvitasid sealkandis.
„Kulli küsis nõutult, miks meile on vaja maakodu, kui meie Jõgisoo „linnakodu“ on ju tegelikult samuti maal – ja mispärast me peaksime ennast kahe maja ja aia hooldamisega killustama,“ meenutab Gerda, kuidas viiekümnendatel ehitatud lisakodu soetati. „Ma oskasin vastata pigem tegude kui sõnadega. Paatsalu pesa sobis üdini – ja käivitas uued protsessid. Läksin Räpina aianduskooli aiandust õppima. Iseenda jaoks. Ja sain teada, et see pole midagi niisama naljatamisi. Väga tõsine õppimine oli.
Küll aga tekkisid mu ellu uued inimesed, täiesti teine ringkond. Värske ja õpetlik maailm. Vahel mõtlen, et kui veel kunagi jaksan, siis tahaksin samuti enda tarbeks õppida ära ka mööbli restaureerimise.“
Naine usub, et aastaid Õhtulehes töötanud mees ei tee emanda kõrgest lennukaarest probleemi. Ka mees on oma nišis kenasti paigas. Ja sellega harjunud, et Gerda ei lähe enamasti kaasa ühelegi enda jaoks liigsele vormitäite üritusele. Intensiivse seltsielu ajajärk on juba ära olnud. Õhus on nii palju lugusid, et meile antud nappi maapealset aega ei saa pindmisele small-talkile ära raisata.
„Kui meid kutsuti kevadisele Kroonika stiilipeole, helistasin toimetusse ja pinnisin taustainfot. Üllar Saaremäe oli meie „Viimase võmmi“ peaosa eest parima priisile nomineeritud, ent mina tahtsin kindlalt teada, et ta selle saab – et oleks ikka tõeline põhjus end välja ajada. Sai. Ajasin. Aitäh,“ naerab Gerda kokkuhoidlikult.
Kuna tema teed on Rakvere teatrirahvaga ühte sattunud, lavastab Gerda sügisel Rakvere teatris üldsegi mitte enda lugu, vaid hoopis üht inglise komöödiat. Asi algas sellest, et Gerda lemmikkirjanik ning telesarjades „Alpimaja“ ning „Süvahavva“ kolleegiks ja kaasteeliseks saanud Indrek Hargla pakkus esiotsa üht oma näidendit, kuid see osutus hetkel Rakvere Teatrile ülejõukäivaks – ülisuur lugu, kus korraga peaks olema seitseteist näitlejat laval.
Vabadel hetkel kohandab Gerda Eesti oludele Saksas sündinud telestsenaariumit „Der Letzte Bulle“, mis Eestis jõuab ekraanile pealkirja all „Viimane võmm“. „Seda kunsti olen analoogselt iluaiandusega usinasti juurde õppinud,“ räägib ta. „Esimesel hooajal oli see geniaalne leid, et inimene ärkab kahekümneaastasest okasroosikese unest ning satub mobiilide-neti-automaatkäigukastide maailma, kus kõik suhted ja suhtumised on teisenenud. Õudne ja naljakas – ja paneb meid kõiki tsivilisatsiooni ülikiirele arengule mõtlema. Heldeke, mul endal polnud paarikümne aasta eest kodus lauatelefonigi… Aga edasi?“ küsib Gerda. „Sakslastel kaob teisest hooajast isiklik plaan peaaegu täiesti, jääb ainult krimilugu ning politseijaoskonna elu. Meie jaoks – Üllar Saaremäe, Robert Annuse ja minu jaoks – on isiklik plaan selles sarjas aga olulisemgi.“
Oleks hea, kui tunneks oma rahva hingeelu, ajalugu, taustsüsteeme ja seda midagi nähtamatut, mis on õhus – ja need omavahel ühte viia. Sama tegi Gerda ka 3.augustil Tõstamaal esietenduvat „Tsepeliini“ kirjutades. Viis sealses mõisas kokku kolm sakslast, kaks eestlast ja ühe venelase esimese maailmasõja esimestel päevadel. Ta püüab näidata, kuidas baltisakslase, venelase ja eestlase olemus ja ilmapilt erinevad. Kui erinevad. Sest lõpuks oleme me kõik ikka ainult inimesed, kes seavad oma valikutes esikohale isikliku – oma lähedaste heaolu.
21.sajandi Eestis aga säilib ja võimendub üksikisiku jõud Gerda elukogemuse põhjal vaid siis, kui iga sõna-mõte-tegu läheb asja ette. Kui ei raisata end tasuta „motellipidamisele“ – mis kipub neist enamuse suvedega juhtuma, kel on maakodu. Kui ei vajutata suvalise kutse ja tuhina peale linna end koosviibimistele ja kohvikutesse killustama. Ning kui puhkust võttes tõmmatakse juhe ikka tõepoolest täiesti seinast välja: „Selleks, et avaneda võõrsil õhus olevale tuleb end kodustest ühendustest täielikult lahti haakida. Ma loodan, et saan vaatamata EÜE-raamatu lähenevale tähtajale seda endale lubada. Niinimetatud vabakutselised elavad erinevalt palgatöölistele teatavasti reeglina viiel erineval rindel korraga, kohati üsna üleinimlikult intensiivset elu. Minul täiendab – ja kaunistab! – seda ka peagi kahekordistuv vanaemadus. Kui tütar Stina on Paatsalus emme juures, püüan lasta tal end vähemasti hommikuti välja magada, kuigi minust mingit mustervanaema esiotsa veel loota ei ole. Mul enesel on vaja aga peagi kusagil kaugemal ära käia, et oma tegemistest muuhulgas ka tervikpilt saada. Kaugelt paistab paremini.“