24.juuli

Õnne sünnipäevaks, Alo ja Kaie, Kreet ja VIP-koerake-teispoolsekene… On aeg, mil räägitakse ainult päris asjadest. Ei mingit formaalset mulli. Sellepärast satume kokku ka inimestega, kellega mulliks üldse ei pööragi. Kellega saab olla ise ja ehtne ja üleni aus.

Selleks toovad õiged õhud õuele kõrged inimesed – nii otseses kui kaudses mõttes – pered Vacht, Tammaru ja Mitt on ühed pikad ja ilusad inimesed. Harmoonilised paarid. Ja mul on kangesti hea meel, et just Ireenega koos eile olulised ostud tegime – ta osales asjaliku sõbratarina Indi koolikoti ostmises ja Aleksandri sünnakingi soetamises ning kuivõrd Indil polnud Raplasse lipsates kingi, tassis ta üle eriti kuumade asfaldiväljade

Vachtide pere avastas kaevu kaane seest herilasepesa. Arutasime, millised on olnud neli oma praegustes kodudes elamise aastat ja miks ollakse teel. Ja kuidas olla niimoodi teel, et see lastele haiget ei teeks.

Tammarudega arutlesime eilse lõunasöögi juurde, kui üldine on tulevikus elamine – nii, nüüd me hakkame, ja siis me saame ja pärast me… Omleti kõrvale kujunes see arutelu läbisegi harali uudiste ja hangumisega. Harali uudised tulevad igast kanalist, hangumine tähendab, et tööde vormumine ja sissetulekute saabumine seisab juulis lootusetult servi. Igal aastal on nii – aga ikka üllatab.

Osho ja sushi – Tolle ja selle – kõik nad veenavad elama siin-ja-praegu – aga kui me ülimaitsvat vorsti süües ei mõtle tulevikule, siis augustis me vorsti ei söö… Loomakaitse helistas ja kurtis, et ei saa vetametita midagi teha, aga nii staap kui kohalik volinik puhkavad – samal ajal helistanud ehs-Maariole poleks ma vastanud ka, kui saanud oleksin-Karekaga arutasime, et teeme Aleksandri sünnipäeval tema juures higitelgi-ma ise krõhvitsen küüsi, kuna kolm suurt sissetulekut ei tule ega tule – üks suur honorar võiks, üks peaks septembriks laivi lendama – omavahel trügivad ja küpsevad, pakitsevad ja higistavad palavuses loomaraamat-indiraamat-kolm järgmist – ja eilse seisuga oli ikka viis ajakirjalugu kirjutamata – mis pole sesmõts probleem, et toimetuses on viis ees ka, aga leitsakuline ajupehmenemine hirmutab – mis siis, et ka Liu-suvedest mäletan seda higise surumise tunnet, iga natukese aja tagant erinevatel põhjustel keskmest välja sattumine kinnitab – on arenguruumi, ei mingit siin-ja-praegut, krdikrdikrt…

Nautisime eile Indiga õhtukaksindust, mida ei taipaks nautida, kui oleks kogu aeg kaksinda – lappasime-kapitasime pesud, talitasime-kallistasime loomad, sõime õhtut teleka ees – heldeke, meil on telekas! – ja kallikallikallistasime, ilma et keegi oleks kohe uksest sisenenud-väljunud ja midagi soovinud.

Täna hommikul olid postkastis ehs-inimeste – Eve, Kaja jt – nii üldised kui eraldi mulle kirjutatud kirjad, millele sipsasin ühise vastuse:

Head sõbrad,

huvitav selts meil – päevast päeva püüame üksteisele tõlkida-sõnastada-põhjendada, milleks see selts ja haruseltsid üldse on, meenutada, et kontor on hoburahva jaoks, mitte vastupidi,

loota, et lihtliikmete pead pole nii segamini sogatud, et nad seltsi eluvõimesse enam üldse ei usu.

Avastasin eile õhtul, et Maario oli mulle päeva jooksul, mil laste ja talu, hobuste ja lammastega üht jalga elades telefoni tuppa jätsin, mitu korda helistanud.

Ega ma vist oleks ka siis vastanud, kui telefon oleks taskus olnud…
Oleks-poleks

On nii, et üle kolme olulise soorituse päevas pole mõtet plaanida.

Dexterid. Sai tehtud. Reti cargotamine-rongitamine. Tehtud – äääh! Aleksandri sünnipäevakutsed saadan homme – täna on kaduneljapäev. Kolme järjestikuse kirja ja kõne peale ärritumine kinnitas, et täna on päev, mil kõik, mis puutud, sitaks muutub Maalehe lugemine oli väga hea. Leidsin kolm olulist asja, mispärast selle lehe ostsin. Pesu nõelumine oli mu enesetundele piisavalt suur kangelastegu – märjad sõrmed ja totaalne nõrkus tegid isegi tühisest nõelumisest supersoorituse. Gerda teksti võti tuli Beagle’i „Viimse ükssarviku“ lugemisest – mis on tegelikult Ave Alavainu lemmikraamat. Seega oli tegusid juba rohkem kui viis. Kogu minust oleneva kabjalise-sõralise-sulelise-kihvalise kaadri emmemine nagunii. Selle juures ajas jootmisvanni roninud Mann mind südamest naerma ning koos talliakna äravõtmisega leidsin naela, millega Nibiru oma oimukohta kriimustas. Aitäh!

Ühe raamatu kujundatud küljed ja ühe sisutoimetatud tervikfail on üle lugeda. Ükspäev. Mis pole kaduneljapäev. Selle kujundatud raamatu kaanepildi panin endale fb uueks profiilipildiks – eelmine oli Mooniga, kuivõrd see lugu sai kirjutatud, on aeg hakata sündivat raamatut promoma.

Kuna kuus meetrit Murutarimehi läheb Ruhnu regatile, on nii poja sünnipäev kui kingitused minu päralt. Juba korraldatud. Aga. Ei ütle, mis ma arvan. Raisk.

Ütlen, et praeguse ilmaga on kõige õigem kodus kinniste uste taga kössitada ja oma nappe töötavaid ajuosi omavahel ühenduses hoida. Seda kinnitas käik Raplasse – viisime väimehe Laisiku-tooli cargosse, Reti enda rongile – läks Türi plaažile – vaatasime võimalikke kitarre Nore keskuse juures muusikapesas, pidasime metallist-Kaupoga aru, varustasime end kodupoes – ja jõudsime veendumusele: vastab tõele, et kaduneljapäeval kehtib mis-teed-see-kaob-seadus. Kui uudishimust Maalehe tutvumiskuulutusele vastasin, oli telefonis üsna Robinsoni-laadne hääl ja nägemist Vot käis jah selline uudishimu ära, tahtsin teada, kessugused on need saledad-korralikud-majaomanikud, kes per Maaleht naist otsivad. Tajusin ära. Aitäh.

Indile ütlesin, et uue võimaliku mehepooliku kriteeriumiks saab, et tal on oma järv-jõgi, ta taipab mulle 50.juubeliks Nibiru Curandera varustuse kinkida ja ta lõhnab nii, nagu olen unenäos näinud. Nojaa, ja temaga suhtlema hakkamine ei tee Indiga sama, mida Robinson, kinumees ja türminaator Gribitaga. Mehe vajalikkus meenus täna vanimale tütrele meest tehes – tore, ma saan jah oldud mees nii endale kui lastele – aga see pole õige. Ma tahan sülle ja turvatunnet, hoitust – mis ei ahista – ja armastust, mis värksendab, mitte ei seiska arengu. Vajan… ee… Kui teada saan, mida-keda täpselt vajan, ütlen. Aitäh.

Igasugust asist maailma tõukame homme. Sest täna ajas kujundaja üllatus, et raamatukaanel on ka sisekülg, sita keema. Iga vestlus ajas õigupoolest lühisesse. Ja Indiga omavahel vesteldes kaotasime ä-täpid ja õ-katused ära.

Vahendasin pohhuimulli kasuema lehma Mustiku ühele kokkuostjale – mitte lihaks, elusloomaks ikka – ja jagasin trakeenikasvanduse gruumi-talliemanda töökuulutust Prantsusmaale. See on just mulle. Raisk. Olekseid-polekseid teatavasti pole.

Täna lihtsalt olime. Sõime kommi. Täpselt nii palju kui mahtus. Õõõõõh! Lugesime. Ähkisime. Olime.

Ja sõitsime vaatamata kuumarabandusele siiski metsatallu – enne pühapäeva me sinna järgmist ringi ju ei jõua.

Metsarahva lapselapsed ja peretütar tulid meiega jõe äärde, jutustasin peretütrele miskipärast pikalt peremeheta koertest, keda neljal viimasel aastal pidanud olen. Miks ma neist rääkisin? Ahjah, valmivast raamatust rääkisin. Ja madalal maa kohal hõljuvast kümnest tonnist, mis on teoreetiliselt olemas. Ja meile kahele mitu numbrit suure talu normaalseks vahetamise vajadusest. Aega on.

Alati on olemas õige aeg, mis on õnneks alles tulemas. Praegu on see, mis on. Seiskuv-soikuv juulikuu Eestimaa peal. Tahaksin hommikul enne Merikese ja tütarde saabumist kolm tööd ära teha – aga ma pole enam endas kindel. Ei suuda suruda. Leitsak ju. Aga nii tahaks suuta… Või ei tahaks? Inimesel peaks olema hea ja ladus iseendana olla, aga kui ma ei tee-tee-tee vahetpidamata midagi, olen endaga tülis ja olemata. Ei ole tubli tüdruk. Võiks juba sellest sündroomist ometi välja kasvada. Kuum ilm võiks olla seejuures abiks, mitte segajaks. Nagu iga ilm. Aitäh.

Eriti aitäh õhtuse rosina eest – pikk vestlus Pärnumaa hobuemand Vilvega oli tõeline unemusi.