21. juuli 2014
Tere!
Urve Madar kirjutab: “Meil on nii: Kui inimene kandideerib EV RK, siis võib juhtuda, et saab ka EV RK sse. Vabade valimiste tulemusena . Silmapilkselt aga muutub ta meedias poliitikuks ja teda hakatakse kohe halvustama. Kohe hambad sisse. Ja kohe leidub hulgaliselt õpetajaid, mis ta peab kohe tegema ja ellu viima.”
*********************************************
Ma ei tea, mil määral on Urve Madaril ja teistel siin Riigikogu ning valimiste üle arutlejatel olnud õnne ja aega selleks, et mõelda Riigikogu kui institutsiooni ja Riigikogu liikme ning teiste riigis toimivate otsustuskogude (ka otsustuskogu iga liikme) õiguste, kohustuste ja vastutuse üle. Need kolm sõna, muidugi, aeg-ajalt kostavad, aga kuskilt pole lugeda ega kuulda, mida need sõnad tänapäeval tähendavad, kuidas kõnealused fenomenid kujunevad ja toimivad.
Ei tea ma sedagi, mil määral (kas üldse?) on poliitika ja poliitikute, nende tegevuse, tulemuste ja tagajärgede üle arutlejad oma silmaga näinud, mis eri taseme otsustuskogudes tegelikult toimub, kas nad on osalenud mõne õigusakti loomises, rakendamises ja hindamises, kas mõni meist on saanud aega selleks, et endale humanitaarias ja sociaalias orienteerumiseks vajalik ettevalmistus koguda ja üritanud oma pea ja südame järgi Eestis midagi korraldada ja/või mõistuspäraselt korrigeerida.
Võiksime ju kasvõi siin üle mõelda, millistel eeldustel oleks elanikul Eestis võimalik kujuneda kodanikuks ja kasutada oma Põhiseadusest tulenevat õigust valida ja olla valitud.
Igal valimisõigusega kodanikul, st nii neil, kes peaksid VALIMA (fikseerima oma eelistusotsuse) kui ka neil, kes esinevad saadikukandidaadina valimiskampaanias, on selles protseduuris vaja lisaks administratiivsele õigusele ka
- moraalset õigust,
- moraalset kohustust olla enda ja teiste suhtes küllalt nõudlik,
- aduda, et valimisõigusega kaasneb kõigil, igal kodanikul, ametikohast, rahvusest, vanusest vm olenemata, nii administratiivne kui ka moraalne vastutus, mis ei luba uisa-päisa käituda.
- ausust, st käituda kohuse- ja vastutustundlikult: enne otsustamist süveneda, prognoosida võimalike otsuste võimalikke tulemusi ja tagajärgi, kaaluda poolt- ja vastuargumente…
- julgust kasutada kõiki oma põhiseaduslikke õigusi ja kaitsta ka teiste kodanike samasuguseid õigusi,
- arukust, et olla mõõdukas ja hooliv, ent kindlameelne ja ustav.
Selle kohta, kuidas peaksid olema valimised korraldatud ja kuidas peaks (saaks) toimuda hääletamisprotseduur, on räägitud (selgitatud ja vaieldud) sadu tunde, aga selle kohta,
– millistel eeldustel oleks üleüldse võimalik kasutada õigust valida ja olla valitud,
– milles seisneb, millest sõltub ja kuidas kujuneb kodaniku kompetentsus ning kultuuri- ja ühiskonnaseos,
– kuidas rahvas ning mõni rahvaesindaja saaks kujuneda nii asjatundlikuks, et suudab, tahab ja julgeb minna hoidma oma rahvast, loodust ja loodusvarasid, lultuuri ja kultuuriväärtusi, vabadust ja iseseisvust ning kaitsma kõike, mida lörtsida ei või,
– kuidas kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektis ning tegutseda subjektina (NB! mitte manipuleerimise objektina), ei ole ilmunud peaaegu mitte midagi. Raske uskuda, et nii on lihtsalt juhtunud, kõigile üllatuseks, kogemata.
Selleks, et rahvas lakkaks olemast enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt, on vaja
a) ajada keel nii sassi, et inimesed ei saaks enam üksteisest aru;
b) naeru- ja häbivääristada liidreid;
c) muuta usk, vaimsus, aated ja ideaalid anakronismideks;
d) panna haridussüsteem ette valmistama odavat tööjõudu (jätta kasvav põlvkond ilma ametialase ettevalmistuseta);
e) teha kõik võimalik selleks, et välisagendid saaksid kõik helged pead üles leida ja Eestist välja meelitada;
f) vältida iseseisvalt mõtlevate generalistide kujunemist;
g) korraldada kogu juhtimine selliseks, et koostöö asemel oleks kõikjal konkurents;
h) lõhkuda iseregulatsiooni alused;
i) teha, mis võimalik, põlvkondade järjepidevuse katkestamiseks;
j) asendada kindlusetunde aluseks olev perekond mistahes “kooselu” vormidega;
k) mahitada “sallivuse” sildi all igaliiki kõlvatut käitumist;
l) likvideerida ühiskonnateadus ning välistada nii ühiskonna edasi- ja tagasisidestus;
m) vältida täiskavanute elukestva õppe süsteemi teket;
n) muuta valimissüsteem absurdseks mänguks.
Igaüks võib ise vaadata, mil määral see kõik on juba õnnetunud, mis on alles pooleli, kes millist poliitikat ajab ja milliseid vahendeid kasutab. ***************************************************************************
On aeg sõnaselgelt rõhutada, et rahva õigusega osaleda kõrgema võimu kandjana valimistel kaasneb nii juhtkonna kui ka rahva enda KOHUSTUS luua kõik vajalikud tingimused selleks, et seesama rahvas saaks oma seisukohti kujundada ja saaks ka uskuda, et temast midagi sõltub, et on üldse mõtet oma tahet avaldada.
Just selles punktis on huvide tegelik konflikt. Võimul olevad erakonnad tahavad iga hinna eest ise võimul edasi olla ja ei taha kuuldagi vajadusest võimu jagada (võimul olles kedagi veel arvestada).
Selleks, et segamatult võimul olla, on seni peetud vajalikuks seletada, et
- see, mis Eestis on, ongi demokraatia, et Eesti on demokraatlik riik juba seetõttu, et siin toimuvad regulaarselt vabad ja ühetaolised valimised;
- Reformierakonna juhtimisel rajatakse siin kodanikuühiskonda, mis on muutunud ja muutub päev-päevalt aina täiuslikumaks;
- elanikkonna vaesumine, sündivuse langus, rahva massiline väljaränne ning suurte alade tühjenemine on paratamatu ja tähtsusetu…;
- siin, nagu kõikjal Euroopa Liidus, on meelevaldse plaanimajanduse asemel nüüd turumajandus, ent kogu elu, sh majanduslik ja kultuuri-alane regulatsioonon, on korraldatud nn toetuste, abiprogrammide ja –projektide alusel;
Kui valitsusel (loe: võimueliidil) õnnestub muuta ka kohalik omavalitsus veel enam oma atribuudiks, ripatsiks, milles võivad kohalikud “tegijad” küll üksteisele kohta kätte näidata ja kraagelda, ent peavad pidama meeles, et KOV-s on ettevõtluseks vajaliku infrastruktuuri loomine enam-vähem kindlalt keelatud, siis on Eesti maaelul kriips peal. Laulsime 70-ndatel ja 80-ndatel ja veel ka 90-ndatel: „Oo Eestimaa, oo sünimaa, kuni su küla veel elb, elad sina ka!“. Nüüd enam ei laula. Kas see enam ei puuduta?
Samas ei ole lubatud aru saada, et praeguse elu- ja maksukorralduse tingimuste ei saa maaelu edenema hakata. Neid, kes end majandusteadlaseks ja õigusteadlaseks nimetavad, on sadade viisi, aga rahva elu ja elamise eelduste kaitsaid pole. Põhimõtteliselt on KOV-l kohustusi tunduvalt rohkem kui nende täitmiseks vajalikke ressursse. Seetõttu pole ühelgi KOV-l võimalik edukas olla ega näida ja võimu usurpeerinud seltskond saab “haldusreformi” mime all valdade piire ringi tõsta ja veel mõne aja rahulikult (?) edasi nuriseda, näpuotsaga raha jagada ning veel veidi valitseda.
Muidugi on võimu hoidmiseks vaja sättida mistahes ettekäändel eesti ettevõtted (eriti põllumajandusettevõtted) ebavõrdsetesse oludesse ning seletada, kui pingeliselt on kõik “Eesti esindajad” Brüsselis jm võidelnud ja võitlevad aina edasi Eestis elamise eelduste eest. (Siiani on jäänud arusaamatuks, kellega nad võitlevad, st kes (millised jõud) pingutavad sama agaralt Eesti elujõu hävitamiseks.). Muidugi on vaja vältida ka edaspidi sotsiaalse problemaatika käsitamist nii Riigikogus, Valitsuses, ülikoolides, ajakirjanduses kui ka nn “kolmandas sektoris” jm. Siiani on toimitud nii, et sõna “sotsiaalne” on pandud tähendama hoolitsust nende eest, kes mingil põhjusel ei saa ise veel või enam endaga hakkama. Vastavalt on ette nähtud “sotsiaalabi“, “sotsiaalhooldus“, “sotsiaalkindlustus“… Kuskil pole leida poolt sõnagi selle kohta, milline osa elanikkonnast ja miks on Eestis võõrdunud riigist, kultuurist, tööst, perekonnast, kogukonnast, ühiskonnast… ning millisele osale elanikkonnast ja miks on riik võõrandunud, so pöördunud oma looja (kõrgema võimu kandja) vastu, muutunud talle vaenulikuks jõuks. Pole teadmist rollikooskõla ega rollikonfliktsuse kohta, marginaalsuse, indolentsuse, deprivaatsuse, konformsuse, eskapismi, dissidentsuse, anoomia ega muude ühiskonnas kujunenud pingete kohta.
Keegi ei tea, ja tundub, et ei tahagi teada, milline osa eestlastest ja teistest Eestis elavatast inimestest tunneb end tõeses probleemses valikusituatsioonis ja milline osa (miks?) mängulises absurdses sundsituatsioonis.
Maailm on muutunud. Milleks sõda, kui maid ja rahvaid (piirkondi ja valdkondi…) saab kätte palju lihtsamalt?
*******************************************************************************
Ühiskonnas, mida saab nimetada demokraatlikuks KODANIKUÜHISKONNAKS, kehtivad kodanikuõigused, mida saab TEGELIKULT KASUTADA ja kehtivad kodanikukohustused, mida elanikkond aktsepteerib.
Vaatame põgusalt, mida on vaja osalemiseks otsustamises (mitte otsustamismängudes või (teiste tehtud!) otsuste vastu võtmises).
Otsustamises osalemiseks on vaja olla küllalt
1) informeeritud, et
- a. süsteemselt, operatiivselt, esinduslikult, täpselt, ammendavalt… nii võimalustest kui ohtudest,
2) haritud, et
- hoomata süsteeme üheaegselt mitme metasüsteemi kontekstis,
- leida käsitluse objekti nägemiseks küllalt palju vaatepunkte,
- arvestada regulatsiooni- ja juhtimistasandite eripära,
- tunnetada ühiskonna- ja kultuuriseoste (kirjutatud ja kirjutamata seaduste) koosmõju;
- pidada rahuldavaks vaid küllalt süsteemseid ja kompleksseid käsitusi;
3) kogenud, et
- ette näha ja ära tunda võimalike otsustega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi,
- eristada eesmärke ja vahendeid, põhjuseid ja tagajärgi, olemist näimiseks mõeldud tegevusest,
- olla õiglane,
- pidada väärtuseks vaid teadmiste oskuste ja kogemuste sellist ühtsust, mis on mõtestatud kõlbeliselt korrektsel alusel;
4) tark, et
- hinnata, hoida ja arvestada asjatundjaid;
- märgata ja arvestada nii huve kui vajadusi;
- rahulduda kompromissidega, milles keegi ei saa hüvesid teiste arvel, teiste kannatuste ega alandamise hinnaga, ent ei soostuta ka ignoreerima tõde ja õigust;
5) julge, et
- avaldada vajaduse korral eriarvamust ja nõuda selle arvestamist,
- toetada igaühe ṍigust argumenteeritud seisukohtade avaldamiseks,
- juhtida avalikult tähelepanu katsetele tegutseda meelevaldselt, kõlvatute vahenditega;
6) aus, et
- mitte sekkuda arutlustesse, milles orienteerumiseks veel eeldusi ei ole,
- vältida demagoogiavõtteid,
- püsida usaldusväärne.
Otsustamises osalemiseks on vaja tunda end valikusituatsioonis.
Valikusituatsioonis saab tunda end isik,
1) kes tunneb, et ta on küllalt vaba ja iseseisev selleks, et toimida oma arusaamade kohaselt, parimal võimalikul viisil nii füüsilises kui vaimses, nii intellektuaalses kui emotsionaalses, nii sotsiaalses kui kõlbelises mõttes;
2) kellel on vähemalt üks alternatiiv (st, kellel on vähemalt kaks enam-vähem võrdset (võrreldavat) võimalust, igal oma plussid ja miinused);
3) kes saab soovi korral lisada alternatiive, sest nende hulgas, mis on juba sõnastatud, sobivat veel ei ole;
4) adub, kui oluline on olla tasakaalukas, nõudlik ja õiglane ning käituda väga hoolivalt ja tähelepanelikult, et teha igati põhjendatult parim valik.
Otsustamises osalemiseks on vaja
1) tunda lähtekohta (olusid, olukorda ja/või situatsiooni kui n-mõõtmelist ruumi),
2) sõnastada siht (otstarbekaks peetav suund, millel on vaja püsida kogu aeg) ja eesmärgid (olekud, mis on vaja saavutada mingiks ajaks).
3) sõnastada probleem ( tegeliku ja vajaliku oleku vastulu, mis tuleb ületada);
4) kujutada ette, millistel eeldustel on võimalik otsustada ja otsuseid täita;
5) sõnastada meetmed ühiskonna- ja kultuuriseose tagamiseks;
6) modelleerida organisatsioon ja keskkond selle funktsioneerimiseks, muutumiseks ja arenguks;
7) modellerida juhtimise objektid: põhiprotsess ja selle “teenistuses” olevad abi-, kõrval-, täiend- jm protsessid;
8) modelleerida valitsemise, haldamise, valdamise, sidustamise ja korraldamise objektid;
9) sõnastada organisatsioonis tegutsemise, sh edasisidestamise printsiibid;
10) sõnastada kriteeriumid inimeste, tegevuse ja tulemuste hindamiseks;
11) korraldada side ja tagasisidestuse eeldused;
12) luua kujutlus rahuldavaks peetava otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse saavutamiseks vajalikust infrastruktuurist.
13) luua meetmete süsteem elanikkonna sisuliseks osalemiseks (mitte „kaasamiseks“ pealtvaataja ja kuulaja rolli).
Ühiskonna- ja kultuuriseostes kasvanud ja oma peaga mõtlevatel inimestel ei tohiks olla liiga raske aru saada, et ülalesitatud käsituses pole midagi sellist, mida saaks tähtsusetuks pidada (eirata ja siis ikka veel loota, et on võimalik olla usakdusväärne ja edukas?).
Kui jutt käib valimistest Riigikokku, siis küllap oleks vaja teada kõigil, nii neil kes kandideerivad (kes on lasknud end panna mingisse valimisnimekirja) kui ka neil, kes peaksid minema valima,
- millised on Riigikogu ja Riigikogu iga liikme õigused ja kohustused ning mille eest (kus, kuidas) oleks vaja igal saadikul ning Riigikogul tervikuna vastutada;
- mida oleks vaja Riigikogu saadikul ja Riigikogul saavutada ja
- mida oleks vaja selleks teha, et midagi saavutada;
- milliseid printsiipe oleks vaja järgida, et hiljem ei oleks rahva ees piinlik;
- mida oleks vaja teada ja osata ning millest oleks vaja aru saada, et
- osaleda seadusloomes,
- kõrgema kontrolli teostamises Valitsuse ja teiste põhiseaduslike institutsioonide üle
- rahvusvahelises suhtluses,
- riigi funktsioneerimise, muutumise ja arengu jälgimises,
- rahva elujõu, elujärje, elatustaseme, tööhõive, sündivuse jt rahvastikuprotsesside edendamises,
- kommunikatsioonisüsteemi, haridussüsteemi, kaubandussüsteemi, haldussüsteemi, õigussüsteemi jt riiklike süsteemide funktsioneerimise, muutumise ning arengu ja elanikkonna vajadustele vastavuse kontrollimises,
- sotsiaalse, majandusliku, õigusliku, administratiivse jm regulatsiooni täiustamises, et viia need vastavusse kultuuris ja ühiskonnas kujunenud ootuste ning eri rahvakihtide huvide ja vajadustega.
Riigikogu iga liige ja kõik ametnikud peaksid teadma ka seda, milliste kriteeriumide alusel hinnata ennast, oma tegevust ja oma tegevuse tulemusi. Vaja on olla adekvaatne ning rahvale aeg-ajalt aru anda.
Riigikogus ja ametkondades oleks vaja teadmist ühiskonna ja kultuuri ning inimese kui ühiskonna liikme ja kultuuri esindaja kohta. Vaja on arusaama seaduse ja teiste õigusaktide kui regulatsioonimehhanismide toimemehhanismidest ning tegelikest toimetest eri oiirkondades ja valdkondades. Normaalne oleks, et Riigikogu ja kõigi teiste põhiseaduslike institutsioonide tegevus oleks läbipaistev, edasisidestatud ja tagasisidestatud.
Kompetentsuse printsiibi kehtestamine oleks kangelastegu. Midagisellist pole üksi erakond veel söandanud oma „platvormi“ kirjutada.
******************************************************************
Ülalpool juba kirjas olevast peaks paistma, et tegelikult on valimiste asemel siiani toimunud valimistemäng.
Vähe sellest, et valimistemängus osalemisega ei kaasne rahva vastutustunnet ega aktiivsust; valimismängu tõttu satub rahvast esindama isikuid, kellel ei ole selleks vajalikku ettevalmistust ega (enamasti) isegi mitte kujutlust sellest, millistel eeldustel oleks võimalik Riigikogus tegutseda nii, et õigustada rahva ootusi.
Kultuuris fikseerunud stereotüüpe on vaja tunda, austada ja järgida.
Mõned kodanikud imestavad ja pahandavad, et (vabade valimiste tulemusena??) saadikuks sattunud isikuid hakatakse poliitikuks pidama ja halvustama… Imestama peaks siis kui kellelgi pole enam sooja ega külma, mis Eestist üldse saab.
Riigikogu maine on madal.
Vaja oleks täie tõsidusega analüüsida, miks nii on juhtunud, et saadikute austamise asemel nende üle ironiseeritakse? Üks on juba selge: võimatu on panna rahvast austama isikuid, kes seda ei vääri, kes on sattunud võimule põhjendamatult.
*********************************************************************************
Ma ei saa jätta siin lõpetuseks, mainimata, et KOV valimistel ja ka Euroopa Parlamenti valimistel ei käsitanud ükski erakond oma valimispropaganda raames ühtki PROBLEEMI.
Kuidas sai selline asi juhtuda? Ma ei tea. Pakun siin välja mõne oletuse.
1) Erakonnad ei korralda üldse ise oma valimiskampaaniaid; nad palkavad selleks mõne kuskil “läänes” väljaõppe saanud PR-firma ja usaldavad end selliste “professionaalide” kätte.
2) Erakondadel ei ole ei teoreetilisi käsitusi, mis võimaldaksid rahuldava süsteemsusega sõnastada ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vastuolusid kui probleeme;
3) Erakondadel ei ole empiirilisi uuringuid ja neis ei eristata teadmisi arvamustest, soovitavat tegelikkusest, eesmärke vahenditest…
4) Erakondades peetakse vajalikuks ja õigeks üksnes seda, mis soodustab valimistel senisest veel suurema hulga häälte saamist. Võimuerakonnad loodavad niiviisi võimul edasi püsida ja opositsioonierakonnad loodavad niiviisi ise võimule tulla.
Võiksime siin, vastastikku üksteist rikastades ja täiendades, luua kaasajal sobivaks peetava arusaama selle kohta,
- mida oleks vaja igal kodanikul TEADA inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna, kultuuri, organisatsiooni institutsiooni, iseregulatsiooni ja juhtimise, valitsemise, haldamise, valdamise, sidustamise, korraldamise jm sihi- või eesmärgipärase tegevuse kohta;
- mida oleks vaja OSATA;
- millest oleks vaja ARU SAADA;
- milline oleks vaja olla ISIKSUSENA;
- kuidas saaks igaüks teenida oma maad ja rahvast.
Selleks, et inimesed saaksid osaleda valimistes, peaks igaühel olema võImalus
- uskuda, et kandidaadid ei ole omakasupüüdlikud „parteisõdurid“,
- saada tundma neid, kes kandideerivad, st kõigil peaks olema võimalik teada,
a) kuidas ja milliseks saadikukandidaadid hindavad praeguseks kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni (mis on nende meelest hästi, kehvasti, puudu ja ülearu),
b) kuidas saadikukandidaadid tunnevad kultuuri- ja ühiskonnaseoseid,
c) milline on kandidaatide maailmavaade ja maailmapilt,
d) kuidas nad mõtestavad lähemas ja kaugemas minevikus toimunud sündmusi,
e) milline on nende kujutluses meie ja teiste rahvaste lähem ja kaugem tulevik,
f) mida nad taotlevad,
g) milliseid sihte nad õigeks peavad ja
h) milliseid eesmärke eelistavad,
i) milliste põhimõtteid nad õigeks peavad,
j) milliseid vahendeid nad sobivaks hindavad ning põlastavad,
k) milline on nende arusaam kohuse- ja vastutustundest,
l) kas saadikukandidaadid teavad, oskavad, suudavad ja julgevad aktiivselt tegutseda oma eesmärkide saavutamiseks;
m) kes saadikukandidaatidest tahab tegelikult pühenduda teenima, hoidma, kaitsma ja edendama oma maad ja rahvast (mitte pelgalt loodab edaspidi teenida rohkem raha ja valimiskampaania rahastajaid),
n) millised on olnud ja võivad edaspidi olla majandusliku, kultuurilise, sotsiaalse, õigusliku, administratiivse jm regulatsiooni sisu ja vorm, tegurid ja toimed (avalikud ja varjatud, otsesed ja kaudsed, lokaalsed ja globaalsed…), tulemused ja tagajärjed;
- o) et kõrgema võimu kandjana on rahval põhimõtteliselt õigus osaleda otsustamises, mitte pelgalt loota ja oodata, et ehk keegi kunagi kuidagi kaasab neid millegi üle arutlema.
Mida nüüd teha?
Ühe listikirjaga ei saa nii keerukale küsimusele piisava põhjalikkusega vastata. Siin on praegu vaid arutluse ots üles võetud. Ei muud.
Raske uskuda, et Riigikogu mõni liige otsustab hakata õppima. Veel raskem on loota, et mõni erakond võtab nõuks alustada programmilise enesetäiendamisega. Praegu pole selleks ei programme, õpikuud ega õppejõude. Pole raha. Pole usku. Pole selist soovigi.
Teame küll, et kui riigi kõrgema võimu allikas ei ole usaldusväärne ja austusväärne, ei saa midagi head loota. Kui tulevik läheb aina tumedamaks, siis käte laiutamisest ja imestanisest ei piisa; siis on vaja luua meetmete süsteem ebakohtade põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks) ning tõusuteele pääsemiseks vajalike eelduste kujunemiseks. Kes seda ei tea? Noh, ja siis?
Teame, et keegi ei saa kuskilt mujalt maalt tulla Eestile sobivaid lahendusi otsima. Mitmed rahvad on ise samamoodi hädas nii „abistajate“ kui ka harimatuse tõttu. Järlikult me peame ise leidma lahendustee või alla vanduma jõududele, mida on ette nähtud pidada päästjateks.
Neid süsteeme, mis „toodavad“ võõrdumist ja võõrandumist, ei või õigustada ega täiustada; need tuleb asendada.
Paraku on nii, et metsavaras ei hakka saagima seda oksa, millel ta ise istub ja ka petuskeemide varal põhjendamatult „kõrgele“ sattunud isikud ei hakka valimisseadust muutma. Eesti on taaskord suure valiku ees, kas koolutada end veel enam raha võimu alla või ajada selg sirgeks ja kehtestada rahva võim.
Ülo Vooglaid
56 66 01 22