20. juuli 2014
Jaaguranna Jaak jalad põhjas
Jaaguranna Jaak kõlab nagu kunstnikunimi, aga just selline nimi lillestuudio ja –laagri peremehel Pärnumaal Tõstamaa lähistel merega silmitsi luues ja lehvides ongi. Jaak Tomson (48) oleks võinud Raekülast läbi Pärnu Koidula Gümnaasiumi Räpina ametikooli läinult ja sealt iluaiandusagronoomina tulnult saada ja jäädagi lihtsalt kenaks keskmiseks taimetargaks, kes lõikab-hooldab õunapuid, pügab hekke ja loob lilleseadeid.
Kuna kunstnikuloomusega Jaak laseb asjadel juhtuda, on tal oma metsarüpe-stuudio, kuhu kogunevad looduse ja tervenemise huvilised kogu maailmast. Teda iseloomustab tõsiasi, et ta võib pealinnas kundesid masseerima sõita vabalt nii oma tööautoga, millel külje peal kiri „õunapuude lõikamine“ – või venna firma puksiiriga, kui aitab vellel üht-teist toimetada ja kiireks läheb – kliendi juurde peab igal juhul jõudma.
„Kui vähegi võimalik, tuleb patsient tervendama ja tuunima siiski oma kabinetti kutsuda. Tõsiasi, et inimene on juba haige, näitab, et tema kodu ja elulaadiga pole kõik korras. Teda on lihtsam aidata oma territooriumil – muidu võib ka tervendaja enese biovälja kulunud-väsinud energiat pugeda ning see muudab abivajaja laadimise mitmekordselt raskeks.
Õigem on, kui inimesel on oma raviruum,“ teab Jaak. „Ja oma kodu peab olema ruumikas, elu ja elusolendeid täis, ilma kardinateta – ja kolmeteistkümne uksega, nagu näiteks minu kodul on.“
Erinevalt kirjandusklassikast on Jaagul põhjas hoopis pea – ja jalad lõunas, kui ta oma raviruumi põrandal askeetlikul madratsil magab. Selline unekultuur tagab korras selja ja paraja pikkusega une. Ei vaju ei vaimselt ega füüsiliselt põhku ära.
Jaagu nimesse määratud
Enne tõstamaandumist polnud Jaak sealpool Pärnut õieti käinudki. Tema lillelaagrid olid toimunud Lepanina-Kabli-Lemme liinil ning endisesse metsakombinaadi suvilasse sattus mees sellepärast, et tookord olid kõik tavapärased paigad hõivatud.
„Teadsin selle piirkonna kohta vaid rahvakeelset naljatamist – „olen maalt, Tõstamaalt“. Kui küsisin toda üsna räämas putkat rendile, soovitati pigem ära osta. Mul polnud pankrotivara oksjonil kümmet tuhandet eesti raha sisse maksta – see kingiti, sest kinkija sõnul on sellist kohta Eesti riigile väga-väga vaja – ja kui oksjonil tõusis hind ligi 100 tuhandeni, ei saanud ma just selle käsiraha tõttu loobuda,“ meenutab mees oma tõotatud maale jõudmist. „Kuidagi teisiti kui siinse koha peremeheks saada poleks asjad saanud sujudagi, sest siin on kõik minu nimesse määratud. Jaaguranna, Jaagu sadam, Jaagu oja, Jaagumardi talu…“
Lisaks omanäoliseks koduks vormunud peamajale on Jaagurannal seitse erinevat värvi taimenimelist kämpingumajakest ja Peruu šamaan Carlose auks tema peomajaks nimetatud õhuline paviljon, mille juurest viivad vetsu ja lõkkeplatsini värvilised hipilikud laternad.
„Kämpad tuli 2005. aasta orkaani järel, mis pool meetrit merd majja tõi, poole kilomeetri kauguselt naabri põllu pealt tagasi tuua. Õnneks mitte päris külast, mis asub 2 kilomeetri kaugusel. Ja kogu maine vara tagasi teenida. Mul oli tollal Pärnus Õhtupõigi uulitsas lillepood, kuhu olin enda arvates parimasse vargakindlasse kohta kõik oma muruniidukid-mootorsaed viinud. Soolasele veele nemad said…“ naeratab Jaak rahulikult.
Kogu mööbel ja muu asine varustus see-eest on tema koju otsekui ise tulnud. Majas on avar elutuba ja lindla, akvaariumi ja arteesia-basseiniga saun ning mugav-kodune köök. Olulisim õuekujunduse element on hiiglaslikud kaablirullid ja hipilaternad. Ning oma venna väitele, et Jaagu ametite ja pühendumise juures piisaks autosuvilast, kuhu tööriistad-taimed-massaažilaud sisse pista ja ilma pidi ringi sõita, väidab Jaak tuliselt vastu, et vajab avarust. Avarust. Ja veel kord avarust. Igas mõttes.
Siis on ruumi olla usaldavas kulgemises ja vastu võtta, mis elul plaanis – ikka ja alati nii erilisi juhtumeid, mida ise iialgi plaanida ei oskaks. Ning perekond, kellega jaak oma õhulist stuudiot jagab, on samuti eriline – pärsia kõuts Nils Tomson, mõniteist nümfpapagoid ja kolm kanaarilindu, ererohelised tiigikonnad ja triitonid, arteesiaveest pidevalt täituva saunabasseini veerel akvaariumikalad. Ning metssead, kelle ohjeldamiseks on ümber Jaagu muinasmaa elektrikarjus nagu karjapidajal muiste.
Traktoriga läbi masu
Päikeseline ja üdini lootusrikas Jaak tunnistab, et lausa ootab sügavaid deprekaid, mis mitmekuulistele kuldsetele kulgemistele eksistentsiaalseid teivasjaamu vahele pikivad. Kõigepealt on mees masendusse maandudes nädal aega migreeniga voodis. Ja siis tõuseb fööniksina tuhast. Selle uuele tasandile avanemise pärast ta Jaak-jalad-põhjas-perioode paradoksaalselt naudib ka.
„Ühe sellise tühjusehetke ajal sattus mulle kätte Rhonde Byrne’i kultuslik raamat „Saladus“. Muidu üsna naiivne üllitis – aga üks lause – mõtteviisi saab muuta nagu raadiolainet – jäi minus nii kõlama, et kõlab tänini,“ naerab Jaak rõõmsalt. „Keerasin oma kodus raadio Klassikaraadiole, viskasin televiisori välja Ja maailm hakkas väga teistmoodi toimuma. Esmalt tundus see repertuaar ka mulle – nagu paljudele – hirmsa vingumisena. Harjumisele järgnes rahunemine – ja nauding.
Siis maandus minu majja läbi hangede kohalik eluheidik Toomas, kes kohe lävel nõudlikult küsis: „Kes ära suri?“ Ja täiendas madala energia sissetungi mu joogivee põlastamisega – selle sees on energiakivi. Kui mehike palus peavarju, mõtlesin püüdlikult – kõik inimesed on võrdsed – ja panin ta oma salongi magama. Ainsa tingimusega, et ta oleks vait. Ei kommenteeriks minu kodu rütme ja hingamist. Tänutäheks tegi ta enda ja aseme täis. Andsin talle oma riided, pistsin ta autosse ja sõidutasin tema maailma tagasi – kao välja!
Minu enda ellu aga tuli läbi Klassikaraadio ooper veel sügavamalt kui ta seni mind mõjutas.“
Mees tõuseb talveöödel kell kolm, et suusatada enam kui 10kilomeetriline ring – alati erinevat rada pidi. Ja uut aastat tavatseb vastu võtta ihuüksinda indiaani higitelgis, kust ta väljub Kihnu saarelt kostva saluudi paukude saatel ühe-mehe-šampanjat jooma.
„Minu jaoks oli nii masu kui mu enese idealistliku naivismi sümbol kõigi lisadega aiatraktori ostmine vahetult enne majanduslangust. Liisitud traktori kättetoomisega venitati kuude kaupa. Aga äriidee seisnes ju selles, et kõik need lisad hakkavad ennast kohe tasa teenima. Ei hakanud. Müüja ostis lisad tagasi… poole hinnaga. Enne kui need üldse kohalegi jõudsid. Nii armas,“ naerab Jaak nii iseenda kui rahamaailma üle. „Aiatraktorit jagame nüüd naabriga niimoodi, et tema saab minu käest seda kasutada – ja mina temalt vastu oma kasvatatud juurikad ja aedvilju, sest ma ise olen tükkis oma majapidamisega ju lilleline mees. Siin külas on mõnikümmend lammast ja üks lehm. Väike ja ilus olemine.“
Unenägu
Jaak käib mõnusa linase kattega kaetud köögilauda silmitsedes järsku välja kummastava teooria: lauda moodustavad molekulid vibreerivad ainult siis, kui subjektiivne inimese silm neid vaatab – kui vaatad mujale, siis enam ei vibreeri, laud lakkab ilma vaataja pilguta üldse olemast. Niisugune äärmuslikult subjekti-keskne idee kõlab unenäoliselt. Ent Jaagul on põhjust uskuda, et kõik on kokku unenägu. Ilmadevahelised piirid on ütlemata haprad.
„Nägin kord und, et sain 50 tuhande krooni eest auto. Läksin sisetunde järgi ühte autopoodi ja küsisin asjalikult, millise auto sellise summa eest saada võiksin. Väljusin poest, kaasas juba allkirjastatud liisinuleping. Citroen Berlingo oli. Sissemakse just selline,“ kirjeldab Jaak õhinal. „Ja hakkasin loteriipileteid ostma. Esimene, öökuninganna oli jube kallis ega võitnud. Seepeale ostsin fotoloto ja… 50 tuhat. Lidusin autopoodi, sest ühest küljest oli probleem lahendatud, teisalt probleem majas ikka. Loteriivõidud makstakse välja kuu aega hiljem, aga mul oli kohe vaja.
Firmajuht põrnitses teatist mu lotovõidu kohta. Vahtis mind. Ja liisingulepingut. Ja lõpuks pomises: lepingule kirjutasite ju alla enne kui üldse loteriipileti ostsitegi… kuidas… miks… misssssasja… Firma maksis minu eest nii uskumatult unenäolise ja unenäost lähtuva juhtumi tõttu sissemaksu ära. Minule aga järgnes liisingu maksmise unenäoline periood, mil enamvähem iga käik ja seos oli omavahel seotud, ülioluline ja uskumatu ka. Avasin oma lillepoe Helsinkis. Sõitsin uhiuue Citroeniga – ja olin ise nooblilt lille löödud. Kui küsiti, kus elan, vastasin: „Annas.“
Anna on üks kallimaid hotelle. Tegelikult ööbisin linna lähedal metsas autos. Pesin end sadama terminalis, kus sai ka habet ajada. Kuni kolisin… Annasse. Selles mõttes, et Anna-nimelise ukrainlanna juurde, kelle juures teise allüürnikuna resideeris grusiin – ja meil oli ütlemata naljakas keelekümblus. Samasugune, nagu praegu rahvusvahlistel lilliseade seminaridel – palun mitte ikebana-kunstiga segamini ajada! – kus me jaapanlaste ja teiste rahvastega aina räägime, teeme näo, et mõistame – ent tegelikult mõistame päriselt vaid ühiselt kõneldavat lillede keelt.“
Tänu Anna juures elamisele kohtus Jaaks sõpradega Nižni Novgorodist, kes on praegugi tema lähimad hingesugulased. Ja nende kaudu tutvus ta Bonnis elavate teekaaslastega, kelle juures elas siis, kui õppis lilleseadet Saksamaal.
Ooperit!
Klassikaraadio, mille lainele mees end „Saladuse“-raamatust inspireeritult keeras viis ta üha sügavamale ooperimaailma. Eriti naudib mees igahommikusi äraarvamismänge. Ja endal on tal nüüd rahvusooperi Estonia kuldkaart – käib kõigil esietendustel.
Üks tema poeg õpib ooperilauljaks.
Teine poeg on saamas keemia magistrandiks. Mistõttu lilleprintsist isal on vaja paratamatult stabiilselt raha teenida. Oma Tallinna-päevad ehitab papa niimoodi üles, et tervendab nii tava- kui tantristliku massaaži võtete ja manuaalteraapiaga, lõikab puid ja teeb lilleseadeid – ning õhtul läheb ooperisse.
Jaagurannast ära käib lillevõlur põhjalike turneedena – hooldab siis ridamisi viljapuuaedu ja hekke mitmetes linnades, õpetab rahvale lilleseadet, ravib… Ja jõuab koju reeglina õigeks ajaks, et võtta vastu grupphaaval jalgrattureid – kes millegipärast eriti hulganisti enda jaoks selle paradiisiaia on avastanud – nii Saksast kui Prantsusmaalt.
„Muidugi on parem, kui turistid tulevad korraga, täidavad kõik kämpad ja toovad tõhusalt sisse – mitte ei tilgu kolme-viiekesi. Aga iga sissetulek on hea. Ja augustis on mul kolmepäevane kursus – matusekimbud, pruudikimbud, pulmaauto kaunistamine. Pulmad ja matused – nagu see eluring ju käibki…“ loetleb meister. „Ma ise käin ideaalis võimalikult harva kodust ära. Järjest enam naudin siin olemist. Loen. Väga palju loen. Muusikat kuulan. Enamvähem kogu aeg. Ja armastan oma pere lähedust. Papagoid-konnad-kalad ja Nilson Tomson on võrratu sõnatu ja samas nii kõnekas pere.“
Uskumatute seoste ja olukordade olulisus on mehe sõnul lihtsalt fenomenaalne ning see geniaalne kosmiline korrastatus selgub enamasti hiljem.
Kui kutsutakse, tuleb minna
Härra Tomsonile on tehtud mitu ettepanekut avada lillepood Tallinnas. Tal on need juba olnud. Pärnus-Tallinnas-Jõhvis-Helsinkis. Väga ei tahaks.
„Pigem häälestan end suuremasse haardesse ja kõrgemasse lennukaaresse. Inspireeriv võib olla näiteks see, et käin Swiss-hotellis ühe Hollandi Peteri lilleseadeid vaatamas ja oma õpilastele neid näitamas – ja samas unistan suurelt. Minulgi peaks olema mõne hotelliketiga analoogne leping. Kaunistan fuajeesid-kohvikuid, korraldan koolitusi – ja olen külluslikult õnnelik,“ unistab Jaak. „Suurem osa inimesi on tänases maailmas end ribadeks rabanud. Aina rohkem tööd aina… väiksema raha eest. Niimoodi enam ei või. Piir on käes. Ja lahendus pole mitte see, et rügan veel rohkem veel väiksema raha eest. Tõstan puudelõikajana oma tunnitasu ühelt eurolt kahele? Lahendus on summade ja suhtumiste radikaalne mitmekordistumine. Vaesus madaldab. Hoiab meid materiaalses vägisi kinni. Alati, kui kuulan Wagneri „Tannhäuserit“, tõusevad ihukarvad äratundmise värinates püsti – palverändurite koor laulab, kui paheliseks vaesus inimese muudab – ja minul jooksevad judinad mööda selga. Just-just! Pääsemiseks tuleb leida hoopis meid ülendavad lahendused.“
Jaaguranna printsilik-neitsiliku energia on peremehe sõnul enda jaoks leidnud nii mõnigi maailma tegijaim teadjamees. Ka tänavu augustis saabub tema Eedenisse Peruu šamaan Carlos, kelle auks on ristitud peopaviljon. Ja kelle tseremooniate jaoks on just siin mereveeres maagilise augustikuise tähistaeva all See. Mida pole kusagil mujal Maa peal.
Niisuguse hipilik-meditatiivse keskkonna saab luua vaid isiksus, kes on oma eluteel intuitiivselt ühendanud kõik kutsumused, mis Amburile just sobivadki – käsitöömeister-kunstnik-tervendaja. Kelle elus iga päev on püha päev. Ja kellele eriline pidupäev koidab koos 70.juubeliga – siis saab 30aastane pangalaen makstud. Iga hingetõmbega kestab aga teekond vaikusse, valgusse, puhtusse.