11. juuli 2014
Diana Klas – Anna parim sõbranna
Kati Saara Vatmann
„Kas nüüd on papp nii otsas, et peate öösel seal istuma?“ küsib porisev papi, kes ilmselt oletab, et Kanal 12 öösaate „Südamelt ära“ saatejuht Diana Klas (47) on hmkhm-mõttes saadaval.
„Kui ma siin ei istuks, siis oleks!“ naeratab Diana rõõmsalt. Produtsent Madis Sütt on näitlejanna-lauljanna palunud väiksesse stuudiosse kolmapäeva- ja reedeööseti telefonile vastama ja eetrikõlbulikke sms-e välja selekteerima. Saade on mõeldud neile unetutele, kel on südamel märksa eksistentsiaalsemad teemad kui sugutegu.
Sõnumeid selekteerib, muusikat otsib ja edastab ning kohvi keedab tegelikult Diana tütar Anna (15), kes on ema sõnul juba paar aastat erinevates kohtades tema kõrval töötanud. Ei pea. Tahab – ja oskab ka. Hea huumoriga, empaatiline ja taktitundeline tüdruk on.
Ning väga lähestikku loova ja lehviva ema ja tütre suhe on ütlemata usaldav-austav-toetav. Ja paigas piiridega. Sõbrannasuhe teismelisega ei tähenda Klaside puhul päheistumist. Mida võrdsena koheldud lapsed pahatihti tegema kipuvad. See, et tütar emale kohvi keedab ja nõusid peseb, sätib ja toetab ei tähenda omakorda, et ta oleks teenijanna. Tütar on. Ning see kooslus on lihtne ja ilus.
Vaikne öö
Diana 15. öösaade, kus ajakiri Naised osales, oli vaikne ja sõbralik. Kolmapäevaööl oli üsna vähe helistajaid. Neist vaid üks niisugune marus-meelas, kellelaadsete eest näitlejatar hoiatas. Umbes nii, et „tahan sind nii- ja naapidi panna, kui palju sa maksad“. Saatejuht kuulab sedasorti jauramise enne helistajate eetrisse laskmist ära ning vaatamata mõnikord kõrva voolavale rõvedusele naeratab kaamerasse ikka rahulikult ja sulnilt.
„Vaid ühel korral olen lasknud ennast haneks tõmmata. Tavaliselt on huligaansed kiusajad kambakesi ning teevad peomeeleolus pulli, millest saab üsna kohe aru. Ühel ööl helistas üks noormees ja kilkas enne eetrit – „mul juhtus selline lugu, et mind kepiti p…sse“. Kurb küll, head ööd. Helistas teine kutt – sama lugu, peesse kepiti. Mõne aja pärast helistas suhteliselt kaine ja kobeda kõlaga sell, kes kinnitas eetri eel, et tahab rääkida oma kohtumisest presidendiga. Lasin ta eetrisse – ja kõik see ärkvel olev Eesti rahvas sai kuulda, et president… Küllap aimate ise, mida tegi,“ naerab Diana südamest. „Mind ei häiri. Ma ei võta ühtki sellist tiirast või rõvedat tembutamist isiklikult. Eelmine saatejuht Carmen ei kannatanud välja. Esiteks hakkas ropendama. Produtsent ei lubanud. Teiseks näitas tagumikku – kui ropendada ei lubata, siis olge lahked – trahh! Ja kolmandaks läks minema.
Minul on siin olnud vaid üks üsna ebameeldiv öö. Sven Azojanist oli kohe päris kahju – juhtus olema eriti palju pummeldavaid seltskondi, kes sajaga lustisid – lisaks said tema valged püksid musta-topsuliseks. Valgete pükste taustal polnud sms-ide tekst loetav, katsime need musta kampsuniga. Ja topiliseks nemad saidki. Kui ei vea, siis kohe täiega.“
Öiste kurjamitega toime tulemise mõttes imetleb Diana, millise mängulise elegantsiga tuli solvangutega toime ansambli Respekt Kerdo. Ning naine usub, et ka edaspidised külalised saavad kõigi katsumustega hakkama. Oluline, et öised uitajad, kellele teler on seltsiks ja toetajaks, saaksid hingepidet.
Meie valisime oma ühise öö teemaks pidutsemise – milliste pidude nimel ja kuidas tasub öösiti üleval olla. Juhtus olema öö, mil Tallinn tümpsus ja trallas meie ümber ja all küll usinasti – ent saatesse helistajad ei pidutsenud, vaid valvasid haiget ema, igatsesid kallima järele, vajasid üksilduse peletamiseks üht või teist laulu ning tahtsid teada, millest jutustavad Diana käsivartele tätoveeritud Dimon Tatourini meistriteosed.
Muusikasoovid kaldusid mustlasmuusikalt Põhja-Tallinnale, Dagölt… Kihnu Virvele. Teemad, mis meid endid taustapildil südamest naerma ajasid, olid stiilsed. Naersime tõsiasja üle, et kõigepealt räägivad sõbratarid omavahel, miks päevi ei ole – ilmselt rase – siis tuleb seoses kliimaksiga pampersi-paus – ja ühel hetkel peab ööseks kodust välja minnes targu kaks mähet püksi panema – seda tenaleedi või voodimärgajate oma – sest läheb pikemaks istumiseks.
Läbi öö uriseva suurlinna hääled läksid üle hommikuseks müdinaks ning Diana ja Anna arutlesid haigutades, et pärast mõnd tudutundi peaks seenele minema. See meeldib mõlemale Klasi-kaunitarile üliväga – laeb ja tuulutab ning Kuusalu-kandi metsades on kuuldavasti kukeseeni ja puravikke paljupalju. Viimati saadi küll vaid viis seent – aga piknik ja päev olid ikkagi võrratud.
Sõbratarid
„Seenele sõidame Helenaga. Ja sugugi mitte sedamoodi, nagu juhtus Helena kaasa Raivo E. Tammega seenelkäigu-filmis. Helenal on auto, sel suvel mul, kuramus! – suvelavastustes rolle pole – nii et meil on aega veel,“ laulab Diana viimase lause Mart Sanderi tämbriga. Paroodiat parodeerides.
Ta ei keskendu tõsiasjale, et andekate näitlejate tööta hulpimine on talentide raiskamine. Maailm on ju tegelikult uskumatuid võimalusi ja väljakutseid täis. Helena Merzin sai näiteks Anapas suure auhinna, kogu venekeelne teatri- ja filmiturg oleks tema ees lahti, kui ta oskaks vene keelt.
„Ma pole siin Tallinna katlas päriselt oma kohta leidnud. Ilmselt oleks mul rohkem rolle, kui ennast ise pakuksin. Aga ei paku ju,“ imestab Diana ka ise, miks ei paku. „Minul on olnud viimasel ajal mõned seriaalisutsud. Ja on olnud õnne ka esmaabina tegutseda. Neist kõige värvikam oli Roman Baskini „Hukkamõistu kooris“ suurde rolli lendamine. Vahetult enne esietendust. Varem on seda juhtunud Ago-Endrik Kerge lavastuse puhul.
Nüüd oli rohkete laulude-tantsude-kostüümide-liikumistega roll – esietendus läks puhtalt, teises etenduses mõned kalad tulid. Aga mina olen alati seda meelt, et kui pakutakse, tuleb vastu võtta. Ja mu ema Nieves on tänu sellele minu asemel mu väikest rolli teinud, kui mina ootamatult suure rolli peale üle lähen.“
Diana vaatab mõtlikult, kuidas sõbratarid kaasade kõrval rahunevad. Muutuvad koduseks, käivad seenel ja koristavad. Õnnelikud on.
Ta ise õigupoolest ka. Kui ta stuudiost väljub, helistab kodust Nieves, kes on koos kolme koeraga ärganud. Koerad on peened. Tõu poolest chihuahuad. Aga. Üks neist on paks, mitte peen. Teine ühe silmaga. Ja kolmas vaatamata nooblitele tõupaberitele ilmselgelt naabrimehe tehtud – suur ja traatkarvaline pudelihari. Koerad on kasvanduste praak ja rikkurite ülejääk ning emad-tütred armastavad enid väga.
„Nad tuleb jah tittede moodi riidesse panna, et nad talvel külma ei saaks. Kord sõitsin ühega meie kääbuskoertest trollis, tal oli roosa titekombekas seljas, hoidsin teda vastu rinda – ja üks papi tegi mulle õnnelikult näkku vaadates komplimendi: „Lapsuke on nii vanaisa nägu!“
Ühesilmaline emane chihuahua? Äsja 75. sünnipäeva pidanud maestro nägu?
Lisaks Kapale, Muulile ja Antoniole on emadel-tütardel, kes on ühtlasi parimad sõbratarid, olnud ka jänesed. Üks… kaks… Seitse! Siis tuli allergia ning jänksid läksid teistesse peredesse. Selleks, et karmides inimestes kõige õrnemad ja helgemad tunded äratada.
Ka oma korteriperemehes – kaugsõidu-meremehes – ja tema kaasas äratavad Diana-Anna-Nieves helgeid tundeid – loomad on lubatud ja tüdrukutele tullakse külla alati tordi ja lilledega. Sõbrad.
Üheksa ametit
Diana on pere elatamiseks olnud väljaõppinud küünetehnik ja beebipoodnik, poemüüja ja naistevangla kultuuritöötaja. Ja haigla hooldusõde. Kellena ta ka praegu on taas tööle asumas. Mustamäel. Südamehaigete intensiivis.
„Olen tohutult õnnelik, et selle töökoha saan. Olen seda teinud, sellega harjunud. Aga nüüd tuleb kaks vaimselt ja füüsiliselt ülinõudlikku ametit niimoodi omavahel sobitada, et jääksin ka ise ellu. Iga pole enam selline, et magamata öö järel reipalt terve päeva rügad,“ tunnistab Diana, kes kipub end keskmisest sagedamini vanamutiks tituleerima, ehkki on ääretult õitsev ja tütarlapselik. „Olen stressi ja ületöötamise tõttu põdenud sooltehaavandit ja väikese infarkti püstijalu üle elanud.
Näitlejannana olen kriitilises eas. Aga üle kõige tahaksin lavale ikka. Piafina. Mul on näpu vahel ja südames üks lugu Edith Piafi armastusloost leegionäriga. See väga-mees oligi lauljannast palju noorem ning seda peaks mängima karismaatiline ja mehine kuju. Näen selles rollis Tanel Padarit. Aga kui Monoteater loo lavale tooks – oh, ma nii tahaksin… – võiks vabalt Jan Uuspõld ise seda leegionäri kehastada.“
Diana lastelgi on eneseteostuslik tiibade sirutamise aeg. Vanim poeg Andri kasvatab kaasaga Tartus juba viieaastast last. Gregori on ülikooli astumas – kui Tartusse sisse saab, tekib õeke Annale oma tuba. Kui Tallinnasse jääb, on Anna ja Diana ikka rahul – nad on teineteise lähedusega harjunud ja rahul.
„Oma välimuse poolest oleks Anna modellina juba Milanos. Tänu sellele, et ta on modelli jaoks veel pisut lühike, on ta ikkagi emme juures. Seriaalides tehtud rollid on näidanud, et ta on andekas näitleja – ent ta ise väidab, et tahab ikka päris elukutse ka õppida. Piisavalt on kõrvalt näinud, et ehkki artistid on õnnelikud, oleme ausalt öeldes ühed lootusetud näljarotid,“ naerab Diana, mispeale tütreke piiksatab telestuudio puldi tagant: „Emme, su laps on näljane – tahan tissi!“
Diana vaatab oma printsessi leebe kuninganna pilguga ning räägib enesestmõistetavalt nii temaga kui tema kuuldes kõigest – meestest ja armastusest, inimsoo perverssustest ja inetusest. Tütrel on emalt õppida elutervelt heatahtlikuks jäämise kaunis kunst.
Ideaalne suvi
Tuulises-karges soomelahelises varahommikus ringutades meenutab Diana pärast saateööd: „Vanasti päevitasime lastega end Elvas ja Laulasmaal vanaemade juures kuldpruuniks. Nüüd tahaksin Antalyasse. Aga töö ei lase. Paar korda oleme Anna ja sõbrataridega Türgis kogenud, kui võrratu on end täielikult välja magada, süüa ja päevitada – ja jälle magada. Kui kaas-saatejuht Hillega koos seal käisime, piilusime Annaga vahepeal, kas päevade kaupa peesitav sõbratar on ikka elus. Oli küll – vägagi! – tal oli hea… Ent töögraafik ei lase mind siit urisevast Tallinnast minema.
Ma pole selle linnaga päriselt harjunud. Olen rahul, et meie korter asub Õismäel – seal on täiesti erinev, näiliselt üsna turvaline ja paigas maailm. Väike Venemaa oma nunnude poekeste ja rütmiga. Aga tegelikult igatsen Tartut – millest läbinisti pealinna preili Anna midagi kuulda ei taha.
Peaasi, et ma ei pea siin üle võimete elama. Olulisim, et tervis peaks vastu. Siis saan veel võimalikult kaua Annaga koos olla. Ja poegadega. Ja nende peredega…“
Otsekui elu ajalikkuse illustreerimiseks loeb Anna nende sõnade ajal nutitelefonist viimaste aegade uudiseid: lahkusid Peeter Saul ja Raivo Lugima, Oleg Sapožnin ja kirjanik Tuulik… Diana nendib seepeale, et ajad meenutavad tõepoolest Tõnu Tepandi laulu „Kiri kodukülast“.
Meil on kõrvus saate lõpulaul „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat!“ Diana muigab, et ilmselt on ta sellepärast naisena üsna üksi jäetud, et viimastel aegadel ei maitse talle mitte mingisugune alkohol. Ta eelistab kallite ja penikääbikutega kodus olla, mitte mõnel peol kurbi lugusid kuulata – ülevoolava trallamise asemel kiputakse teatavasti viimasel ajal üksteist napsitades seina külge rääkima ja pihtima, kurtma ja nutma. Ajad sellised. Kainena eriti raskesti talutav. Päris üksi aga pole see tubli naine kunagi – tal on maailma parim sõber Anna.