6.juuli

Pühapäevahommik leidis mind – suuresti tänu sellele, et Indi on kodus – end kenasti kokkukorjanuna. Saatsin Urseli teksti ja pidasin läbirääkimised – Helina ja Kaisa, Karekas ja Ruth, Karmel ja Pille-Mai – ja siis tuli Anne. Jagasime naabrinaisega vahepealseid elamusi, mune ja nektariine, andsin talle läbiloetud Rämmeldi-loo asemel lugemiseks Tiina Ilvese valged varesed. Vaatasime üle talliesise ja tema aia – kuhu homme toodang üle aia kärutada.

Eilse totaalse äraväsimise diagnoos – enda tagant varastatud uneaeg ja teiste asjade ajamine. Ikka täiesti müstiline, kuidas teiste asjade ajamine koos elektri äraolekuga lühisesse ajab. Otseselt ju pole raske kauasele sõbrale laulupeopüksid leida – sisetunde ajel sõitsin enne teda Raplasse, tormasin eelviimasel minutil Kirbukasse – ja seal olid täpselt õiged sümboolse hinnaga linased valged püksid! Pole raske Karekas oma noortele, kes pangakaardita Pärnus lõksus, appi saata – ja enne seda teisele koostööpartnerile mingit kummalist jura ajada – ma ei saanudki aru, kuidas mu lapsi aidata saab – Karekas sai – aga mina kleepisin endale telefoni kõrva külge, samal ajal mureleid ostes, et sularaha väiksemaks vahetada ja…

See lasteisa püksihüpp keset Raplat – ja laste rahata bensuralli lõppes maandumisega caesari salati taga, kodus Indi kahe nädala pesupesu ja küünelõikuse, lobisemisega ja kaisutuduga – mille lõpetas hellalt meie tagumikesse küüsi suruv Taavet.

Kõige õnnelikum oli Indi tuleku üle Alfa – muudkui seletas ja kallistas, musitas ja rõõmustas. Oh sina vana lambakene… Kõige jõulisemalt väljendas oma rõõmu Namaste, kes keeras end ümber väikese emanda. Näitas, mida vahepeal õppinud oleme – käe kõrval kõndimist – ja lihtsalt naeratas kogu oma hõbedase graatsilise isikuga. Hui ma teda müün. Pardon. Mõte jääb samaks.

Minu pühapäevane parkuur: Urseli tekst minema  – raamatud talli peale – tuulduvad metsatalu-stockmanni riided tuppa – tolmuimejaring – tallipealse sisustamine – sauna korrastamine…

Uuel nädalal koos lastelaagriga ehitame Namaste ja Maruusja bokside vahele seina tagasi, mina puhastan lambalauda, veame kakadeemilised kärutäie talliukse eest naabrite marjapõõsastele, külastame metsatalu ja Sibelle Leed, krutime ülearused karjuselindid kokku, võib-olla jõuame kände väesammasteks saagida – ilmselt siiski pigem järgmise laagrivahetusega.

Neljapäevane parkuur on raju – Andrus Teemanti juurde (lugu), Rein Laose etendusele (lugu), nende koju (lugu), Tõstamaale Gerda Kordemetsa juurde (lugu) ja tema vanameestesuve vaatama (lugu)

Loomalausujate raamatul on ligi 70 peatükki. Neist kolmandik olemas. Näis, mida kunstnik Helina sellest arvab. Lugeja arvab hästi.

Kuna olen oma uute lugude tegelaste asjus ohtrasti mööda netti tuhninud, vaatasin järele, mid wiki minust räägib. Tule taevas… ma ei teagi, kuhu…:

Kati Vatmann

Kati Vatmann (sünninimi Kati Vasar; 2010. aastani Kati Murutar; 2010–2011 Kati Murdmaa; sündinud 21. märtsil 1967 Tallinnas) on eesti ajakirjanik ja kirjanik.

Ta sündis Harri ja Ille Vasara tütrena. Tema joonistus “Paraadile!” ilmus 1974. aasta “Tähekese” viiendas numbris^[1].

1985 lõpetas ta Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi ja 1990 Tartu Ülikooli ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadiga.

1995–1996 kirjutas ta “Õnne 13” käsikirja. Ta osales tõsielusarjas “Džunglistaar“^[2].

Isiklikku

Ta oli abielus Alo Murutariga, kellega tal on viis last^[3]. Nende tütar Brigita osales konkursil Eesti Laul 2014, kus saavutas 7. koha.

Aastal 2010 abiellus ta Peter Murdmaaga. Abielu lahutati 2011.

Viited

1. Kunagised väikesed Tähekese kunstnikud, Delfi Täheke, 19. jaanuar 2005
2. Liivi Šein, “Džunglistaar” on “Robinsonist” märksa karmim, Ärileht, 13. september 2004
3. Kati Murdmaa: jään Murdmaaks ka pärast lahutust, Õhtuleht, 14. jaanuar 2011

Välislingid

• Koduleht
• Kati Murutarist sai Kati Murdmaa, Elu24, 13. august 2010
• Kati perekonnanimeks saab Vasar-Murutar-Murdmaa, Elu24, 11. veebruar 2011
• Kati Vatmann Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

Ma olen juhuslikult 45 raamatut ja kümmekond näidendit pidanud, hobuse- ja lambakasvataja, loengupidaja ja päris mitmete preemiatega pärjatu – ja siuke nimemula ja pindmine surimuri… Abua! No kesse küll seda wikit mukib???

Mukisitt.

Õhtuks olin tegelikult ise just seesamune. Sitt. Viis tundi rähklesin raamatutega. Ronisin mööda taburetti üle kümne korra üles-alla – ja tallipealse treppi pidi paljukümneid. Vahepeal tegin mõned korrad talli puhtaks – hobunad ei suuda putukate pärast üle veerand tunni järjest õues olla. Ja kui kummuli kukkusin ja esimest korda viis mintsi laulupidu vaatasin, tõi Anne rabarbereid – ise täpselt samasugune vaevatud räpakoll, nagu mina

Hõimlased tõid Jakobi – kellega koos Indi seadis tallipealse lastetoaks. Kuulsin Türi uudiseid – ja imetlesin kaht verist jalga. Indi ja kandlekoja Triin suutsid allikal käies üks kivi ja teine oksa otsa astuda.

Emand Linnamägi võttis viljakotid, et homme oma tütar koos viljaga tuua. Ja siis me tegime Reti ja lastega sauna. Ja ma nohistasin veel kord boksid puhtaks. Heldekene küll…Ikka lõhnad juurde

Kohe tuleb Aleksander laulupeolt ja ma võin ümber kukkuda. Hoian küünte ja hammastega arvutist kinni seni…

Homme tuleb Karla, küll see on hea. Poisid saavad poistetöid teha ja üldse. Aitäh.