30. juuni 2014
Suvi Tannhäuseri ja valgete varestega
Kati Saara Vatmann
Ilma ja olude ümber ürisemine ei vii kuhugi. Vihma ja jahedusega arvestades on võimalik ka Eestimaa suves patareid talveks täis laadida. Teistmoodi. Aga tingimta, sest sita-suusailma-soig tühjendab neid veelgi – tühi kott ei seisa püsti ning meist olenejatel oleks kangesti kahju, kui me järgmisse kevadesse ei kestaks. Seega täitkem kotti olemasolevates oludes võimalike vahenditega.
Kultuur, sõbrad – kultuur kuulub rahvale! Suvelavastuste või suvesse sobitatud soorituste žurnaalis on 48 nimetust. Kui nende rütmis mööda Eestimaad tiksuda, saab küll viietonnise suve – rahalises mõttes (kütus-pääsmed-toit-jne) – ent koha ja maitse järgi saab valiku teha.
Mu enese jaoks algas teatrisuvi Estonia teatri „Tannhäuseriga“, kus mu isapoolt-vend Lauri Vasar laulis Volframit. Istusime lastega rahvusooperis samal rõdul, kus veetsin suure osa lapsepõlvest. Nii papa Harri kui Tallinna-daamist vanaema viisid mu sinna Attila-Rigoletto-Traviata lauldes-suremisi vaatama nii, et tean mäletada. Teater tähendab koolivaheaega ja nädalavahetust ja puhkust tavarütmist. Kusjuures laps näeb seda, mis on – nagu nüüd võrrelda oskan. Täiskasvanu näeb teatrit ja loeb raamatut iseenda kogemuse otsast, seega lubab kõikjal iseenese nägemine arvustada meeldib-ei meeldi. Kui praeguses küpsuses lapsed ka nn täiskasvanute tükke vaatama viia, saab tänu neile aimu lapsepõlve puhtast vaimustusest. Minu lastele meeldib Wagner!
Ja minule meeldivad kokkusattumused, mis kultuurilätetel tekivad. Sattusime ooperisse koos pariisitar Ene Rämmeldiga, kusjuures mul oli ridikülis just Tammerraamatust saadud tema raamat „Miks ka mitte?“. Lugu sellest, mida mõtleb-tunneb-teeb libahunt oma 65.sünnipäeval, paneb mööda tänulikke eakaaslasi meil siin mööda küla nüüd käest kätte ringi. Innustab siinseidki eestlannasid tunnistama, et igas eas naine vajaks enda kõrvale kedagi ning et õnne ja armastust igatseme elu lõpuni. „Tannhäuserit“ kui igihaljast kurblugu taevase ja maise armastuse opositsioonist aga sattusime emand Rämmeldiga koos vaatama. Lootuses, et ehk on Hitleri lemmikooperi võtmeteema tänaseks ületatud. Jumal lõi meile ka keha, järelikult pole naine saatanast. Ning äge äike Tallinna kohal andis palat-kong-lihalett lavakujundusele teise dimensiooni. Pesi puhtaks ooperi kui massiivse-panoraamse depreka vormi, üleüldise maailmavalu ja ilmtingimatu krahhi. Ehk võib uues heas ilmas minna paremini…
Meil on geneetiline melanhoolia ning me ei saa täiskasvanuks. Lauri Vasara ja minu papa oli meie eas juba hall ja kiilanev – meie pole veel keskikkagi jõudnud. Ega ole ühiskonda sobitunud. Lauri rändab liinil Austria-Hamburg-kogu maailm. Ene Rämmeld tuleb Pariisist kodukäijaks ning rahuldab oma uusima, ääretult avameelse raamatuga ka nende uudishimu, kes tahaksid teada, millest see tütarlapselik boheemlanna võõrsil elatunud on. Muuseumitädi oli Pompidou katedraalis. Arvukate sõpradega, kellest vaid vähesed osutusid Sõpradeks, kui pensilejäämine ja 65 kallale tuli.
Libahundi pihtimus meenutab, et kogu elu on pikk reis ning seega on igasugune kirjandus nagu reisikiri. Viib teekaaslaste siseilmadesse. Ja tekitab küsimuse, miks Pariisist – isegi hääbuvast! – üldse siia Tallinna tuulekoridoridesse auklikku kiilasjääd pidi roomama naastakse… Ene raamat kui suve sisustamise võimalus muutub muide iga leheküljega siiramaks ja seega paeluvamaks. Kui esimeses pooles saab elulaad tutvustatud ja eruditsioon näidatud, lahvatab tõeline emotsioon. Ja pärast lõpulehekülgi tahaks väga teada, mis edasi saab – elagu küps keskiga, nüüd alles elu algab!
Samasugune edasilugedatahtmine jääb pärnaka Margit Petersoni esikromaani „Segavereline“ sulgumisel. Just oma lakoonilises laadis eriti jahmatav elulugude põimik a la Tõnu Tepandi „Kiri kodukülast“ mõjub tänu kontsentreeritusele sisendavalt. Paradoksaalne küll, aga sellise katastroofiseeria kaasa tegemine mõjub äratavalt, seega laadivalt.
Inimesed tulevad saatuselöökide kuulipildujavalangu alt elusaina välja, kuna ütlevad üksteisele pidevalt „kallis“ ja „armas“ – ja mõtlevad ka nii. Alati on õige inimene toetamas – kasvõi kriisi haripunkti põletajana – keegi kuulab ja aitab igal juhul.
Margiti jõulisel debüüdil on omadus uinutada. Äratades. Öeldakse, et meie hing puhkab ja puhastub, laeb ja taastub tõeliselt siis, kui saame piisavalt magada. Ületöötamine ja unevõlg kõlab küll kangelaslikult ning praeguse aja kui mõõtme lühenemise käes ei kipu me tõesti kõike kavatsetut jõudma, ent iseenese tagant varastamine ei vii kuhugi. Tõsiasi, et „Segaverelisest“ lehekülg-haaval voogav vapustuste lööklaine paneb magama nagu narkoosinui, näitab teose energeetilist väge.
Ning selle raputuse peale sobib suurepäraselt pruukida ravimit Räpinast. Seal loob ja lehvib üks lasteaiakasvatajast ema-Ilves, Selle Aapo emme, kes kirjeldab Rämmeldiga analoogselt, ent väga teisiti, kuidas saadakse 65aastaseks.
Tiina kinnitab nii mõtte, sõna kui teoga: naer teeb nooreks, viha vanaks. Ta meenutab, et elu on see, mis juhtub siis, kui sul olid teised plaanid. Ning ta alustab oma „Varesed, need valged“ iga peatükki õnneliku õhkega: „Oo, milline õndsus!“
Pära-Eestimaalt on kaante vahele voolanud eriti muhe kõnepruuk, mis leiab väikeste asjade jumala abiga erilist ja väärtuslikku igas pisikeses seigas ja nähtuses-tehtuses. Kirjanik viib meid oma Eerika-lugude järjekordse üllitisega lasteaeda ja pedagoogige pansionaati, hooldekodusse ja aastakümnetetagusesse ühikasse. Tavaline elu ebatavaliselt helges võtmes. Anekdoodid ja rahvalikud naljad, sententsid ja inimlikud detailid, osavalt nähtavaks sõnastatud karakterid ja saatuslikud sõlmumised.
Need sõlmumised on uuemal ajal ka hea põhjus läbi külmade loikude kinno suusatada. Soovitan laadivaks mõtluseks võimsaid multikaid „Lumekuninganna“ ja „Pahatar“, mis hoiatab: ärge uskuge muinasjutte!
Mõlemad suurteosed kirjeldavad, kuidas headest ja väga vägistest tüdrukutest saavad „kurjad“ haldjad. On tõepoolest naiste väe aeg ning lumekuninganna pääseb needusest tänu õe armastusele ja okasroosikese äratab nõiaunest tõelisi tundeid valdava ristiema, mitte printsi-ullikese suudlus. See on ülev ja lootusrikas ja usutav ja ütlemata ajakohane.
Nagu ka see, mida mu 8aastane tütar mu enese suvega teeb – ilmastikust hoolimata. Laps kuulutas välja lastelaagrid. Andis ametliku vormi sellele, mis on nagunii toimunud nii meie Raekülas kui Liuski olnud kodudes. Kui peres on hobused ja muud loomad, kogunevad lapsed korteritest ja teistest loomadeta kodudest nagunii meie tallu. Et laste kogunemisel oleks mõõt ja vorm, otsustaski Indi, et sellest suvest alates tulevad uued ja vanad sõbrad kolmepäevalistesse laagritesse, kus suheldakse ja suhestutakse looduse ja loomade, loovuse ja üksteise, maailma ja iseendaga. Minul kui oma väikese Meistritari saatjannal jääb kuuletuda ja Teenida. Aitäh.