30. juuni 2014
Ürg… naiselikud ametid – sadulsepp ja merepäästja!
Kati Saara Vatmann
Mida naiselikum naine, seda mehisemaid ameteid ta suudab pidada – ja veel mitmekaupa. Sest naistesse on kodeeritud elu alal hoidmise eetiline ülivõimekus. Väga mitmel teljel kududa suudab reipa rõõmuga see, kes valdab Kohaloleku kunsti. Üht tegu tehes keskendubki sellele – ning igasse Eesti ja maailma paika sõites teeb ridamisi mitu tegu, et iga hetk pühendunud elust saaks täie ette kasutatud.
Marge Kohtla – kohaloleku kuninganna
Marge Kohtla (32) on Tartu Kalevi jahtklubi juhatuse esimees, vabatahtlike mere- ja järvepäästjate koolitaja, maaülikooli kommunikatsioonispetsialist ning abipolitseinik.
„Politseiga on mul sellepärast lähedased suhted, et olin varem Lõuna prefektuuri pressiesindaja – jälgisin, et avalikkuseni jõuaksid juhtumid ja teated õiges sõnastuses, nii et paljundataks turvatunnet ja teadlikkust, mitte hirmu ja masendust,“ kirjeldab Marge, kuidas töö Sõnaga õpetas rahvast kollase meedia eest leebe professionaalsusega kaitsma.
Marge peres on jahtlaev Albin-57, ent regattide ajal on ta ise pigem kaatris – päästja ju! Tema kolm kodu asuvad Saadjärve ääres, Tartus ja Elva-taguses metsas ning vabatahtlike merepäästjate koolitamine lennutab teda mööda Eestimaad, aga ka Soome…
Marge pojad Karl Markus ja Kaimar on suutelised pidama lasteaiakasvatajatele pooletunniseid loenguid merepäästest, sest nendest on kasvamas uus – teadlik ja teadmisi heldelt jagav – põlvkond. Mereteadlikkust kasvatab poistes ka nende Soome saarestikus meremehena töötav isa.
Vesipüksjärve laps
Marge ise on kasvanud ühena neist põngerjatest, kes on aastaid Võrtsjärve nädalatel ja Saadjärve suursündmustel siseveekogude purjetate sabas silganud. Tema kasuisal Lääne Paulil oli kolmemehepaat „Lagle“ – sedatüüpi legendaarsed-unikaalsed alused, mis toodi Volga jõelt Eestisse, seilavad Võrtsjärvel tänu hellale hooldusele tänini. Õpetavad meeskonnatööd – kolm meest paadis ju! – ning tõelist rahu ja rahvaste sõprust. Kui Marge ühel merepäästekonverentsil venelastele M-klassi alustest kõneles, vallandus vaimustunud nostalgia, mis ühendab maid ja rahvaid.
„Purjetamine ja üldse laevandus on eluaegne haigus. Kes korra nakkuse saanud, see seda kandma ja levitama jääb,“ teab Marge. „Praegu tullakse meile sageli õppima-tegema väikelaevajuhtide pabereid kaatrite tarvis. Teatatakse, et purjekat mina eal ei osta – ent kursuste lõppedes otsitakse ikkagi meie seast kedagi, kellega koos Soome või Rootsi jahi järele sõita. Nii merepäästet kui laevaasjandust õpib muide ajastu märgina üha enam tüdrukuid.“
Naine õppis veega kaasnevaid ohtusid just tänu Saadjärve ja Võrtsjärve etteaimamatutele eripäradele. Mõlemad on näiliselt väiksed-ohutud veekogud, Võrtsjärv veel madalakene ka. Ent äikesepilvede alused pagid pööravad need järved puhta põrgulisteks, Võrtsule tekivad lisaks teravale lainele üsna kergesti ka vesipüksid. Kes Vesipüksjärvega koos kasvanud, tunnustab skandinaavlastele hästi sisse kasvatatud ettevaatlikkust – ka paadisillal on mõistlik päästevesti kanda! Marge on näinud ja kaasa teinud üsna mitmeid väga suuri ja õnneliku lõpuga seiklusi, mil järvelt on tulnud ära tuua kümneid ümberläinud aluseid ja lapsi.
„Pärast on teistele üsna lustakas selgitada, et tormi ajal oli „Orgialt“ vaja neliteist last ära tuua. Selline eriline nimi on limnoloogiajaama alusele külge jäänud jah,“ naerab Marge ning mõtiskleb, kuidas nimepanekul tuleb hoolas olla – nimi jääb külge ka siis, kui seda enam ametlikult ei kasutata. „Eestlastel kipub olema ameeriklastega sarnane suhtumine. Märulifilmid on inimestesse istutanud illusiooni, et sangaritele füüsikaseadused ei kehti – valušokki, külmakangestust ja paanikat kogevad vaid nõrgad ning kui kannad vee peal vesti ja kiivrit, annad mõista, et ei oska ujuda-sõita – ja kardad. Tegelikult näitab päästevest ja kiiver, et oled teadlik ja oskad.“
Kõigepealt mina
Nii, nagu kriisisituatsioonis tuleb lennukis hapnikumask kõigepealt iseenese näole panna, et suudaks teisi päästa, tuleb ka paadiga ümber minnes kõigepealt endale lähima, mina peale mõelda. Tormiga võib vette lennates saada trauma – mistõttu eeskirjade järgi vaid paadis kättesaadavas kohas olnud päästevesti ei jõua ega suuda enam selga tõmmata. Merepäästekoolituste juurde kuuluvate hommikuste ujumiste käigus on Marge kogenud, mis juhtub Põhjalahe kolmekraadises vees. Instinktid ja refleksid seiskavad hingamise. „Kõigepealt tuleb hingamine korda saada – siis kontrollitakse ka olukorda,“ õpetatakse Marge sõnul merepäästjaid esimesest päevast. Ja ei rapsita. Paaniline siplemine kulutab energiat. Tuleb jääda looteasendisse veepinnale abi ootama, et suured veresooned oleksid kaissu suletud ning veri maha ei jahtuks. Rahu säilitades ei tehta ka läbi jää kukkunute tüüpilist viga – külmast hauast välja pürgijad hüppavad üha jääd murdes robaki-robaki jääservale, kuni enam ei jaksa. Tegelikult tuleb end tugevate ujumisliigutustega keha raskust suurendamata jääservale libistada, olles samal ajal võimalikult kõhuli. „Talvel on jäänaasklid tähtsaks abimeheks.“
„Õpetame päästjaid ennast ka uppumisohus olija meeletu hirmu eest kaitsma. Surmahirm ja elutahe paneb klammerduma, nii et päästjad on leidnud jääserva seest küüsi – ja kõndinud paar tundi koos päästetuga mööda kallast, et kramplik haare käevarre ümbert lahti tuleks,“ kirjeldab Marge. „Uppujale tuleb heita mistahes riideese, köis, puuoks – mitte iseennast. Seda, kuidas uppuja alt ära ujuda – aga ka seda, kuidas teadvusetu inimesega käituda – võib samas õppida vetelpäästekoertelt. Nemad teavad, et teovõimelisele merehädalisele ulatatakse saba, nõrkenu tõmmatakse turjale.“
Marge uueks, olemuselt ülisobivaks koeraks kasvabki landseeri tõugu koeralaps White’n Black Echo Caisa, kellel on päästemuster verre aretatud. Pere eelmisest, hagijatõugu koerast sõitis postiljon koduaia juures üle. Ja andis Margele õppetunni, kui närvilised võivad inimesed olla ning kogu ühe elukutse mundriau määrida. Samas teab Marge rääkida oma vanaema kodukoha postiljonist, noormehest, kes õnnetuse järel halvatuna on kõigi pereemade ärakuulaja, koerte sõber ja laste lemmik.
„Õnnetustest ja õnnelike lõppude võimalustest kuulemegi enamasti siis, kui endaga analoogne lugu juhtub või vastavates instantsides töötame,“ arutleb päästjatar. „Rutiinses turvatsoonis pole ju põhjust mõtiskleda ei postiljoniameti ega aknaruloo paelas kätkeva ohu üle.“
Kohtumine laibaga
Nii päästja kui politseiteenistujana on saatus Marget säästnud – tal on õnnestunud tragöödiaid ennetada. Ent ta on aastaid väga lähedalt näinud, kui valulik ja aeganõudev on laibaga kohtumisest tervenemine ka siis, kui inimesel on pärnasilmi vastu vaatava keha nägemiseks professionaalne ettevalmistus.
„Pressiesindajana näen küll, kui maiad on ajalehed õuduste järele – ent minu missioon on ennetus ja positiivne sõnum – mida kollased muidugi eriti isukalt ei kasuta… Oluline on inimesi veenda oma ümbrust avalisilmi jälgima – nii kodus kui väljas. Et märgata juhtmeid-nööre – ja mõista, et väikelapsele piisab Selleks veelombist või põlvini veest, nii et väikelapse vanemad ei saa endale lubada rannavollesse süvenemist. Parandamatu sünnib sekunditega,“ manitseb naine, kes valdab ise vastavalt Kohtla nimele kuninglikku kohaloleku kunsti. Ta keskendub antud hetkele ja hingelistele ega uita planeerimistesse.
Keskendumist on Margele õpetanud ka emaga koos harrastatav portselanimaal. Ta on serviiside kaupa nõusid kaunistanud – ning samas tänab naljatamisi õnne, et kui tema suvekodus sees käidi ja temamaalitud serviis varastati, unustati otsekui selleks üks tass maha, et politsei saaks seda pildistada.
„Teate küll seda vastikustunnet, mis jääb neist seeskäimistest. Aga huvitav on meie suvekodu juhtumi puhul see, et leiti küll suured jäljed, ent varastatud oli kodukaunistusi, pitse, portselani… nojah, jalgratas ka. Oli see kiirele müügile orienteeritud narkar või rahahädas hull?“ muigab Marge.
Iseendale kinkis daam jõuludeks muide akutrelli. Mis ei vähenda põrmugi tema ürgnaiselikkust. Sügava naiselikkuse tunnus ongi elu hoidmine, selle nimel keeruka logistika valdamine, multifunktsionaalsus ja kõigi tööde oskamine. Enese jagamine seeliku lehvides kinnitab: naised saavad kõigega hakkama. Mis on mõistagi meestele tõsine ülesanne oma olemasolu õigustada…
„Mul on lisaks kunstile veel üks tavatu hobi,“ tunnistab abipolitseinikust merepäästja seelikut kohendades. „Mööblit meeldib kokku panna. Soovitan teistelegi daamidele – ärge laske mehel mööblit kokku panna. Meeste käest saavad selle töö käigus sõimata nii tükkidenamüüdava mööbli disainer kui ehitaja, nii müüja kui manuaalikoostaja – tööriistad ja naine-lapsed saavad samuti sahmaka. Teate küll. Naisele on mööbli kokkupanek loov ja mõnus, suur ja ilus tegelike tulemustega mäng.“
Eha Vacht teab, mis on asjade sees
Saue linnakese äärmises majas Tammetõru tänavas on pehme mööbli uuendamine – vanast uue meistriteoseni loomine – pereemale lausa kutsumus ja amet. Naine, kes tähistab tänavu koos kaasa Valduriga kahepeale 100aastaseks saamist, nimetab end küll eelkõige õpetajaks – ent ta õpetab samuti mööbli restaureerimist.
„Abiellusime Valduriga, kui olime 26aastased. Mul oli millegipärast abiellumise ees tohutu hirm. Kujutasin ette, et see on kohutavalt murranguline ja kõike muutev samm. Ma ei tea, miks niimoodi arvasin – mu vanematel oli ometi ääretult harmooniline abielu,“ arutleb Eha. „Ainult pensioniea elasid pehmelt öeldes pööraseks. Hakkasid massiivselt loomi pidama – lõpuks oli mituteist sarvikut. Panid ennast koju nii kinni, et just elu ja surma piiril läksid asjad üsna absurdseks. Isa oli verevähiga lahkumas lehmade poegimise ajal. Ema ei saanud tema juures olla. Kui lõpp oli ligi, kihutas ema koos Valduriga, miilitsaeskort ees haiglasse – ning kui lesena tagasi koju jõudis, sündis poole tunni pärast ka vasikas…“
Vachtide arvates oletavad samas noored liialdatult, et lapsed panevad kinni ja karjääri seisma. Lapsed on loomulik elu osa ning nende lapsed on kasvanud sõna otseses mõttes vedrude vahel. Ema restauraatori-ateljees.
Eha on Eesti üks vilunumaid ja oskuslikumaid mööbliennistamise meistreid. Tänaseks on selle ala harrastajaid tekkinud palju ning õppida saab pindamööda seda kunsti hobi tasemel õige mitmes kohas. Ka emand Vacht õpetab restaureerimist mitmes koolis. Püüdes õpilastele, kellest suurem osa on tegelikult täiskasvanud edasi anda võimalikult palju teadmisi, mis ja kuidas käib tugitoolide-diivanite sees.
„Mööblitöö on palju töömahukam, kui arvatakse, eeldab väga mitmekesiseid teadmisi nii ajastutest ja stiilidest kui erinevate materjalidega töötamisest. Tuleb vallata väga erinevaid vahendeid ja tööriistu – ja kõige selle juures tunda austust mööblieseme kui isiksuse suhtes,“ kirjeldab meister. „Aastate eest selle pühendumisega alustades mahtusin meie Tallinna viimase maja kööki ja kuuri ära. Nüüd, neljandat aastat Sauel elades, on ruumi rohkem. Hetkel on küll sattunud tööd nii palju koju, et olen okupeerinud terve keldri. Valduri kruustangid kössitavad häbelikult kusagil kahe poolelioleva tugitooli vahel ning veemõõtjani pääseb minu suur mees külg ees. Ta aitas keldrisse logistiliselt õigesse järjekorda paigutada pea-aegu kahe kuu töö moodustava tellimuse. Tavaliselt ma ei võta rohkem koju asju seisma , pean oma pikaks kujunenud järjekorda rohkem märkmikus“
Välistatud alade valitsejad
Kui Eha istub endameisterdatud mööbliga sisustatud toas kasvõi hetkeks diivanile, võtavad tema käed kohe heegeldamise näppu – ilma et ta ise seda märkakski. Ta kinnitab, et ongi alati tahtnud käsitööd teha. Pärast käsitööd veel veidi käsitööd – ja siis mõnd teist liiki käsitööd.
Ülikoolis õppis käsitöö ja tööõpetuse õpetajaks – nagu Valdurgi.
Kui naine on pidanud kümmet ametit kokkade meistrist butafoor-dekoraatorini, siis mees nendib, et on läbi elu pidanud elukutseid, mis olid varajases nooruses tema jaoks välistatud.
„Õpetaja? Mitte mingil juhul! Ja minust sai õpetaja,“ muigab mees, kes töötas end ses ametis üles koolide inspektori kõrgele ametnikukohale ning jõudis Tallinnas elades lisaks muudele töödele ka Haabersti linnaosa nõunikuks. „Ajakirjanik? See ei tundunud üldse võimalik, sest ma olen sünniomaselt kogeleja ning ei oska kirjavigadeta kirjutada. Eesti Raadio Noorte reporterite klubi taustaga sain Erki Berendsi ja teiste TRIO-meeste käe alla reporteriks läbi tiheda konkursi, kus otsiti naishäält. Ja praegu kirjatööd tehes kasutan selliseid sõnu, mida kirjutada oskan. Siis on lootust, et lugeja saab ka jutust aru.
Olen sõltuv ajakirjanik – Keila linna palgal. Toodan kohalikke uudiseid. Olen nii oma, kui Eha töö puhul täielist online-meetodi usku, pidades internetti suurepäraseks võimaluseks vanade traditsiooniliste kõrval. Ma ise juhin uudistevoogu lisaks paberist ajalehele ka Keila koduleheküljel ja Facebooki profiilil, mida jälgib üle 4000 inimese – seega on tõenäoline, et iga uudis jõuab vähemalt iga pereni.
Eha restaureeritavat mööblit pildistan ja edastan tema profiilil Sadulsepp Eha erinevates kataloogides samuti online-aruandeid. Millisena tool-diivan-kanapee tuli, kuidas lahtivõetuna välja nägi, mida teha tuli – ja milliseks tema lõpuks sai.“
Eha on mehele selle töö eest väga tänulik – kaasa, kelle kodukontor asub muide kenasti ühel Eha-meisterdatud kanapeel, annab inimestele aimu, mis on asjade sees. Kuhu kaob raha ja aeg. Lisaks on Valdur oma emandale tänuväärne kandev tööjõud.
„Mina suudan suuremaid mööblitükke heal juhul vaid kantida. Tema tassis vana laeva „Suure Tõllu“ kajutitest ja trümmidest välja terve mööblisalongi. Lisaks on vaja kogu keldrit täitvat tööjärge pidevalt ümber paigutada – tähtaegade, tööfaaside ja –võtete järjekorras. Ja minu riistapargi , millega ma ehituskooli, rahvaülikooli ja mujale tunde andma lähen, laeb mees pärakärusse ning sõidutab kohale ka,“ kirjeldab Eha oma kaaluka nukutoaga mööbeldamise argipäeva. „Õigupoolest on mu tööd puudutava iga sõna taga terve maailm. Või vähemasti õpikupeatükk. Õmblemiseks kasutan iidset Singeri-masinat – kõik plastikust koosnevad modernsed masinad annavad paksude materjalide käes paari hetkega otsad. Minu lahutamatud kaaslased on klambripüstolid – see on üks õnnistatud leiutis! – ja pitskruvid. Vana autentse täidiskarva pakin kotikestesse ja pesen pesumasinaga puhtaks. Ning Abakhanist ja teistest poodidest materjale valides oskan nii ise läbi näha kui oma õpilastele õpetada, milline tekstiil peab vastu ning milline tegelikult mööbliriie pole.“
Austus väärikate vastu
Vana ja väärika mööbliga on sama lugu, nagu vanade laevadega. Temast pruugib alles olla jupikene ja joonised – ning taastatud mööbel saab tänu sellele jupikesele ja austavale autentsusele endale sama nime ning ehitusaasta. Vachtide sõnul võetakse vana ja väsinud, koitanud ja ussitanud mööbel raamini puhtaks. Nad nimetavad furnituurijäänust pühitsemata, kuid austusega rappeks – see, mis pärast pikka-põhjalikku-süvenenud tööd valmib, on väärikas kunstiteos, milles on temasse aegade kestel kogunenud lugu alles jäänud.
Autentsuse tagavad teadmised. Teadmisi ja oskusi õpitakse aastaid, erinevate meistrite juures. Enamus mööblile pühendunuid saab Eestis koolitudes selli tasemele – kogemus ja töö-töö-töö teeb meistriks.
„Nägin und,“ kirjeldab Eha oma jõudmist väärikate mööbliesemete ennistamiseni. „See oli täiesti uskumatu unenägu – vanatädi siniseks värvitud kabinet-kirjutuslaud, mille ma puhtaks tegin ja ära korrastasin. Naisterahvas näeb unes mööblit, palun väga! Mitte et ma oleksin seda kirjutuskummutit endale küsinud – aga koos sellega andis vanatädi mulle edasiseks eluteeks otsa kätte.“
Eha ei käi reeglina küll prügimäelt mööblit päästmas, ent ühtteist väärikat on jaanituledest austuse ja hasardi tõttu ära toodud küll. Võib juhtuda, et evakueeritud ese seisab kolm ja enamgi aastat ootel – siis tuleb inspiratsioon ja loomepuhang ning Eha ei välju enam keldrist enne, kui järjekordne ime on sündinud ja rape uuesti kehastunud.
Eha lemmikstiil ja ajastu on õhuline ja elegantne juugend. Pere lemmikud on vastavalt isal kontor-kanapee ja tütar Ireenel stiilne baarilett, millest on kohandatud multifunktsionaalne ja süsteemne koolitüdruku laud.
„Ireenele sai teadlikult I-tähega nimi valitud – I-nimed tagavad tegusa isiksuse. Ja ta ongi sama multifunk kui tema mööbel. Seltskonna hing, hobutest lummatud, korvpallis vägagi tegija – nagu isa,“ kiidab ema.
Isa täpsustab, et 11aastasele tuleb väga kasuks selline meeskonnatöö õppimine, nagu kossumäng eeldab. Ei ole nii, et tuleb tuju ja kaod Vanamõisa talli – inimesed siiski kõigepealt.
„Mina olen isalt pärinud kaalutlemise, et tuleb rahul olla olemasolevaga ja pürgida edasi teadmisega, et uutel variantidel võivad olla suuremad vead,“ muheleb Tallinnas pizzapoisina töötav Feliks (19).
Eha on tuhandete unistustega pojale tänulik selle eest, et poiss tegi ta tugevaks. Naine meenutab, et oli enne emaks saamist nõrguke – neerud ei seisnud omal kohal ja üldse oli sada häda. Kuna väikemees ei püsinud seal, kuhu pandi ega läinud iial sinna, kuhu eeldati, sai ema temaga koos kasvanud muskulatuuri ja veendumuse, et ta on tegelikult tugev ja suudab kõike.
„Mis puutub inimeste hulka kuulumisse, siis sellepärast ma õpetaja ja konsultant olengi. Võiksin oma mööblitöö järje poolest mitu aastat jutti olla kodumaja keldris sadulsepp Eha ja kogu lugu. Valdur tassiks ja teeks online-tööd ja tooks mulle polstrite ja vedrude vahele süüa… Aga ma vajan inimesi,“ tunnistab meister. „Inimesed käivitavad üksteise mõtetes-tunnetes-eludes protsesse, milleni üksinda ei jõuaks. Õpilased on mind praegustele õpetajakohtadele vedanud – ja ma olen neile selle eest tänulik. Nad on ära oodanud, kuni mul paarikuine tellimustejoru eest ära saab – töökohad on mind seni oodanud. Ja seejärel on rõõmustavate voogudena uut mööblitööd peale voolanud. Inimesed väärtustavad teenekat mööblit ning säilitavad ja edastavad sellesse talletunud lugusid. Minul on au kõik oma oskused ja armastus rakendada nende lugude ja sõnumi edasi andmisse. Tasuks selle eest tuleb mulle jällegi inimestelt mõni ootamatu või oodatud impulss ja inspiratsioon ning elu lööb iga natukese aja tagant taas värske ja uudse leegiga särama.“