19. juuni 2014
Ele Kõlar vabatahtlikul teel
Tänavuse Watergate’i festivali reedeõhtuseks tõmbenumbriks on kuulutatud ansambli Radar taasühinemine 30 aasta möödudes. Õdede duetist Ele ja Kaja Kõlar astub lavale Ele – Kaja saadab teda teispoolsuses inglina. Ele enese elu aga ongi üleüldine igapäevane tõmbenumber. Kuhu tõmbab, sinna lendab. Kõlar ju. „Olen sellest häppeningist rõõmsalt üllatunud. Igasugused väljakutsed üllatavadki mind rõõmsalt. Ja huvitav on ka – Tanja ja Liisiga, kes astuvad palmisaare tervituste lauluga Kaja ja minu jälgedes, kohtun ilmsi esmakordselt. Vaigla ütles, et tüdrukud teevad juba proove – ja Genka võiks ka kohal olla. Eks näis!“ naerab Ele lõbustatult, nii et tema Avatarilik kulmujoon lööb helendama. „Mina olen avantüürideks alati valmis. Kogu mu elukorraldus ongi pidevasse stardiasendisse seatud. Olen vaba. Mu elu suurim väärtus on vabadus.“
Nojaa, kes ei unistaks oma ellu tegude-kaaslasest ja-või maalapiga majakesest – koera ja hobust, potilille ja lapselapsi tahab ka enamus normaalseid inimesi. Ele tahab esimese tunde ja kutse peale minna. Tõmbab juhtme sõna otseses mõttes seinast välja ja läheb. Muide hobused on Ele elus täiesti ja põhjalikult olnud :“ Veetsin koolipõlvest mitu aastat Tondi maneežis, töötasin mõnda aega seal tallimehena ning tulin ühel aastal Eesti noorte meistriks takistussõidus. 120 senti oli parkuur. Loomulikult on praegugi kiusatus sadulasse ronida. Aga ma ei puutu ühegi hobusega nii pikalt kokku, et temaga vastupandamatu ühendus tekiks – ja ühe vigurdamise pärast pole mõtet nädal aega tagantjärele jalgu valutada. Käin oma pikal ja pideval rännakul pigem nii neil kui teistel imelistel olenditel külas.“
30 aastat… Ilmselt meenub paljudele meist, kes me pea iga päev kuuleme raadiost „Tervitusi toome palmisaarelt…“ – nii Genka vahelepistetud räpiga „kuradikuradikülmon“ kui originaalis – et mõnda aega pärast toda palmisaareretke lahkus Kaja teispoolsusse. Nii noor, andekas ja kaunis. Tollal ei käidud massiliselt soojamaareisidel ning aktiivse päikese ohtlikkuse eest ei hoiatatud. Kaja lahkumine tõi teravalt teadvusse elu ajalikkuse „Ka mina armastasin toona ohtrasti päevitada, sest väga pruuni peeti väga ilusaks. Praeguseks on arusaamad ilust õnneks tervislikumaks ja terviklikumaks muutunud.“
Kuna kokku kuulunud dueti lahknemise järel siin- ja sealpoolsuse vahel pole Ele lauljana püünele pürginud, küsitakse ikka mõnikord, kuhu vanem Kõlar jäi. Ta on tänaseks 17 aastat töötanud rahvusvahelise kontserni Henkel&Schwartzkopf müügiesindajana. „On jah paigas, turvaline ja mulle ääretult sobiv töö. Aga kõigel on hind. Kui sul on erialaselt kõik hästi, siis pühendud enese arengule ja koduse elu korraldamiseks ei jää eriti aega. Aga tänu sellele ei pea ma ka aru andma, kuhu jälle reisin,“ tõstab küllusliku juuksekrooniga kaunitar pea väärikalt püsti. „Olen uhke, et saan enamvähem kõigega üksinda hakkama. Olen ise.“
See Ise sõidab jaanuarikuuks Filipiinidele lastekeskust avama. Ele haaras kinni Henkelis pakutavast võimalusest toetada heategevuslikus korras arengumaade abiprojekte.“ Filipiinide peale mõeldes olin häälestatud loomade peale – mind huvitas kilpkonnamunade ja miniatuursete ahvikeste päästmine. Sõbrad tutvustasid mind eestlanna Birgitiga, kes oli Filipiinidelt suveks Eestis.Temalt sain lahkesti kontaktid. Lähem tutvus andis aimu Birgiti ja tema abikaasa Robini vabatahtlikust tegevusest Filipiinidel. Oli selge, et loomad jäävad praegu ootama. Soovisin oma tekkinud võimalusega aidata nende toredate inimeste abiprojekti rajada laste raamatu-mängu-õppekeskus. Seda enam, et just oli sealsetel saartel möllanud laastav orkaan. Kirjutasime Henkelile projekti ja taotluse, ootasime paar-kolm kuud– ja tuligi üllatusena toetus“. Selle toreda paari ettevõte Andakidz MTÜ on Boholi saare Anda küla elanikke juba aidanud projektiga “ Liter of Light“ varustades hütid taaskasutusmaterjalidest valmistatud valgustitega. Palju peresid on juba õnnelikumaks saanud. Kui tore oleks laste tulevikku muuta. Maja projekt on nüüdseks valmis ja kui ehitus 2015 aasta veebruriks valmib, võib Ele muu hulgas seal lastele näiteks ka hambapesu õpetada. Henkeli Vademecum hambapasta sai ju viimati testivõitjaks!
„Eks ma siis seal olles kolme nädalaga jõuan ehk ka need võimalikud loomade variandid üle vaadata“, unistab Ele ja arutleb edasi : „ Kuna olen faktiliselt pensionär , on palgatöögi on praeguseks elujärguks saanud mu jaoks vabatahtlikuks. Töö muutunud eriti toredaks ja konti ei murra ka. Henkel lihtsalt on hea ja inimväärne firma. Kui tahaksin jääda kauemaks Filipiinidele, tuleb muidugi tõsiselt pensionile jääda.“ See sõna Elet ei hirmuta. Mis selles pensionäri-staatuses nii hirmutavat on? Viimane kolmkümmend – kusjuures parim kõigist kolmest kolmekümnest eluaastast! – on ju ees.
Piduriteta Sügisel sõidab Ele Ida-Türgi mitte-turisti-radadele. Koos kaaslanna Enega, kellega kohtus Jordaania-matkal. Enamasti on eelistanud naine täiesti üksinda rännata, et teise inimese rütm ja tempo, väsimus ja tujud piduriks ei osutuks. Leitud teekaaslane on toetav ja täiendav erand.
Vabatahtliku-elu on Elet ammu paelunud. Brasiilia kütkestab – aga selleks peab keelt oskama, sest peale portugali keele seal õieti muud ei räägita. Peruus pühendus rändaja pigem väekohtadele ja loodusele – ent kui soovinuks pikemalt sinna töötama-tegutsema jääda, tulnuks ikkagi keelt osata. „Kreeka klooster, kus kaks nädalat elasin ja töötasin, on küll rahvusvaheliselt ingliskeelne ning seal elab ka üks eestlannast nunn. Kloostri väike filiaal on Saaremaal. Kreeka emakloostrisse sõidetakse Thessalonikist kaks tundi üles mägedesse. Seal on naturaalmajanduslik kõige-ise-tegemise kultuur, naised saavad kõigega hakkama. Jõudsin sinna ajal, mil tehti leedripuu õitest mahla, minu töö oli mesitarude raamide traatimine. Ja lisaks võimalikult paljude tööde õppimisele õppisin, et väljend loll-nagu-lammas ei pea paika – lambad-kitsed on austasväärselt arukad loomad. Kuna neid oli tohutult palju, lüpsti mehhaniseeritult – ning loomad olid selle tehnikaga võluvalt kohanenud ja koostööaltilt nutikad,“ meenutab ta. „Sinna kloostrisse saab ka peredega minna. Kui tuba on vaba, piisab märksõnast „tahan rahu saada ja teiega koos tööd teha“ – ja minek! Tegelikult ei pea issanda rahus töötamiseks nii kaugele sõitmagi – Kuremäe kloostris on ju üsna sama süsteem. Ja kuna ma olen põhimõtteline kutse-kuulja, tulen ka talgutele. Korjan rõõmuga marju ja õunu, võtan kartulit ja laon puuriita – nii et kutsutagu aga, mina olen käsi. Looduse Omnibussi stammkunde olen ka. Kui kaua sa seda Pirita randa ikka triigid, et värskes õhus liikuda – paluks värskeid maastikke! Nii värskuse kui erilise emotsiooni pärast läksime Henkeli kambaga ka Maijooksule. Ma nimetaksin seda loovaks elustiiliks. Loovuse saime õe-vennaga oma vanematelt nii geneetiliselt kui hariduse kaudu. Mina olen kunstikooli kasvandik. Meie vanemad on alati kõiki meie algatusi toetanud. Ka varieteetöösse suhtusid poolehoiuga – seda enam, et niisugust varieteed, nagu me koos Mait Aguga tegime, polnud enne ega tule enam. Tanja puhul imetletakse, et ta laulab ja tantsib ühtaegu. Meie tegime seda just samamoodi. Õnneks on üsna kvaliteetsed salvestused nii varieteest kui Radarist olemas.“
Piduriteta kartmatuse on Ele ilmselt ema Leelo Kõlarilt pärinud. 84aastane daam otsustas hiljuti, et tahab Keeniasse safarile sõita. Tellis endale vanad tuttavad autoga lennujaama vastu – ja läkski! Kui Ele poeg Erno korraldas Pirital suure surfipeo, oli vanaema esimesena kohal. Ele tütar Sandra, kes lõpetas EBSis turunduse –ja ärijuhtimise eriala ning täiendas end Hispaanias, tõi sealt kaasa Pilatese-oskused ning tal on nüüd oma treeningrühmad. „Õnnestunud rände eeldus on, et igas riigis tuleb midagi reaalset teha, soovitavalt töötada – mitte fotokaga mööda turistimagneteid kammida. Tegutsedes tulevad õnnestunud kohtumised ja kaaslased – nagu näiteks meie praegune kohtumine sinuga siin! Riik ja kaugus ei mängi mingit rolli. Kangetele naistele sobivad teekaaslased elavad sageli… kuskil mujal. Sellised, keda ma oma energiaga nahka ei pane, on kindlasti olemas – kõik kohtumised meie elus juhtuvad ootamatult ja pahatihti valel ajal,“ usub Ele, kes oma tütre isa Raivo Maarjamäe maja aiast õunu toomas ja moosiks keetmas käib. Aga ennast ei seo ühegi õunapuu ega moosipotiga. Vabalt ja tahtlikult.
Salvest tulevikku! Naine ise näeb välja just täpselt 40+ – mitte rohkem. Ta põhjendab seda nii vabalt rändava elulaadi, võimalikult tervisliku toitumise, liikumise ja stressivaba mõttelaadiga. Suhted mõistagi on samuti tähtsad. Iseseisev elu kiireltmuutuvas kekkonnas sunnib olema kursis poliitika ja majandusega. Pruugib majandusuudiseid jälgida – ja saame aimu, et rahval on kujuteldamatult palju raha pangas seismas. Pangad kavatsevad lõpetada sellepärast hoiustele protsendi maksmise, et raha ei hoitaks pangas, vaid investeeritaks tulevikku. Püüdlus panganduslikus sukasääres raha hoida näitab turvatunde puudumist. Tegeliku turvalisuse tekitab hoopis investeerimine ja tegutsemine. Sellepärast plaanivad pangad nüüd ka laenuintresse langetada, et rahvas söandaks riski ja vastutust võtta ja tõeliselt elada, mitte pensioniiga ühtaegu oodata ja karta,“ arutleb Ele. „Kõik peab olema liikumises.“
Sellepärast ta üsna rahuliku südamega täies teadmatuses, mis toimuma hakkab, Pärnus lavale astubki. Ning sealt oma eatus ja elurõõmsas küpsuses järgmistesse väljakutsetesse.
On Veevalaja ajastu.