14. juuni 2014
Puupositiivne nais-Nipernaadi
Vigursaetud puitskulptuuride mistress Maire Põldma on päriselt ka alati positiivne. See pole poos ega visiitkaart – süda tunneb ju ära, et naer ja naljatused on ehtsad ja olemuslikud. Visiitkaart on tal hoopis värviline juukseküllus, särgiseljale kirjutatud hoiatus „saega töötav naine – ohutsoon 50 m“ – ja plätad jalas. Nii ei tohi tegelikult mootorsaagida. Aga tal on kõik sõrmed-varbad alles ning ta elab ja särab oma elu parimas vormis ja järgus – otsekui loto peavõidu oleks saanud. Tal on seda enam põhjust särada, et saag-seljas-rändava eraku periood on möödas ning Naisena ongi tema elu õnnelikemad ajad. Pärast aastakümneid eksirännakuid on nad lapsepõlve ja esimese ja üldse Elu Armastusega ühte saanud ja mida sa hing veel kaunimat tahta võiksid.
Viis last suureks kasvatatud, Hiiumaal kaunis ja väga eriline kodu emandat ootamas, kui see mööda kutsujaid kurseerib. Ja kutsujaid on palju. Mairet kutsutakse kodudesse kujusid, aiamööblit ja laste mänguväljakuid saagima. Suvel kutsuvad kõiki Eesti vigursaagijaid Varbola puupäevad, mis on otsekui puidukunstnike laulupidu. Ning kui kutsuda see puupositiivne nais-Nipernaadi näiteks perepäevale isadele-emadele-lastele ühiselt uut ametit ja harrastust õpetama, käitub see mitmete saagide-drellide-riistadega relvastatud daam nii, nagu oleks just seda kutset oodanudki. Ehkki peab kodust ärasõitmise eel enamvähem öösiti Norrasse tellitud trolli asemel uue voolima, sest juba valmis meisterdatu viidi ühele ilusale isamaisele juubelile ära – teatakse, et temal ikka neid väiksemaid ja värvilisemaid, elusamaid ja ilusamaid vidinaid-mudinaid leidub, kui kiiresti vaja. Leidubki.
Ilmastikukindel
Meil pole siin tavapäraselt sulgudes leiduvat loo kangelanna vanust. Sellepärast, et Maire ei ütle. Ütleb, et hing on tal 16, halva valgusega näeb välja 22 ja olge lahked. Oletada on samuti üsna võimatu, sest iga ilmaga õues müttav kunstnik elab värskes õhus, liikumises ja loomisrõõmus. Varbad viimase võimaluseni paljad ja igaks aastaajaks mõni töö, mis polegi õieti töö.
„Saarlased valdavad suurepäraselt sesoonse majandamise kunsti. Suvel kogutud mandiga tuleb läbi talve kesta. Mina harrastan talviti, nagu paljud teisedki käsitöökalduvustega kolleegid, näiteks viltimist. Ja püüan projekte kirjutada. Et saaks pärakäru ja saeraami. Sa kujuta ette, kui lihtne on siis saeraam pärra võtta, tellija juurde sõita, grillinurga mööbel valmis saagida ja edasi matkata,“ arutleb Maire lootusrikkalt. „Oma viiest lapsest mõne olen ikka puupositiivseks ka nakatanud – ja mõni on võõrsil – nagu see eestlaste elu ju ongi.“
Neli last on Mairel isaga, kes võimaldas naisele – samuti Eestile nii tüüpilise – etanool-positiivse elukogemuse. Vaatamata sellele elukoolile – või just tänu sellele – kasvasid tublid lapsed. Mitte tülikas-kulukas ebamugavus, nagu ekslikult oletatakse, vaid rikkus ja rõõm on tema lapsed. On koos väimeestega korraldanud emale Hiiumaal sellise tööjaotuse, et kuni emand mandril saeb, on nooremad lapsed ja kassid hoitud ja kodu korras. Viienda lapse sai ilmastikukindel looja-lehvija teadlikult ja otsustavalt ise ja endale ja üksinda.
Ka tema saetud kujud on tema lapsed.
„Magan mööda Eestimaad tellimustöid tehes kasvõi autos, saag pea all – tuuled-vihmad minule ei loe. Suure Ema vägi annab mu töödele elusad silmad ja lisab naiseliku alge, millega mehed vaid läbi naise ühendusse saavad,“ kirjeldab naine, kes voolib pehmelt plastilisi, elu kestmist ülistavaid, emalikult maagilisi skulptuure. Millel ta pärastki külas käib – patsutab ja kallistab neid, nagu lapsi ikka.
Vidrike vabariigi usku
Maire tõotatud maa on olnud Vidrike-kant Otepää taga. Seal on ta rohkem kui kusagil mujal nii kannatanud kui õnnelik olnud, nii loonud kui vabaduse väärtust tundma õppinud. Hiiumaal on tal stiilne ja ürgne talu, mille ümber on riukalikult malbe skulptuuride park. Turistid – eriti kasvõi jaapanlased – on vapustatud: nii palju ruumi, ruum on kaetud metsaga, metsamaterjalist on saetud kujud…
Maire loob päikese poole vaatavaid olendeid, kelles on hing ja elu. Tema avatud nägudega, taevasse vaatavate ninadega murueidetütred ja haldjad on sügava ja laia joonega – ei peitu, vaid puhkevad. Ning kunstniku indiaaninimi võikski olla Nina Päikese Poole. Taevasse avanevad tal nii kännu ümber hiiliv naarits, lepatriinudega siil, krokodill kui lohe Madame Butterfly. Nad kõik on elus.
Just Vidrike vabariigis – pärast Hiiumaal esimesest abielust tervenemist, on kõige rohkem ja kõige märgilisemaid made-by-Maire elusolendeid. Aidates ühe talu väravas puutüvest valvur-vanameest väja, voolis naine juhtumisi selle talu vana peremehe koopia.
Vana hea sõbratar Elli, kelle koduõue saetud kujud on Maire esimesed, innustaski naist täiesti õpetuse ja eeskujudeta, suunamise ja esialgu ka otseste tellimusteta selle ala juurde saama ja jääma. Kujudega on sealkandis nüüd täidetud kunagiste naabrite õued, Väikese Rantšo karupark, Naruskite hõimu talude aiad, Laane talu järvekaldad – ikka loomakesed ja haldjad, ätid ja mutid.
„Sealtkandi sõbraliku ja vastutuleliku rahvaga suhtlemine on palsam hingele. Elan ja töötan seal täielikus vaikuses ja turvatundes – kõrvaklapid on ju saagides peas. Sõbrad tõstavad tõstukiga mu notte ilma tundkilomeetreid arvutamata, mina teen neile kujusid – arvutamata. Minu meelest peakski Eesti minema võimalikult ruttu üle rahata arveldamisele. Siis ei saaks raharahvas olla meie ühisvaenlane, kes järverandu ja metsateid sulgeb – pole raha, pole ka relva. Elagu rahu ja rahvaste sõprus!“ loodab Maire, kellel kui tõelisel daamil on muide mööda tellijaid rännates saetarvikud elegantses kosmeetikakotis. „Nii, nagu naised oskavad erinevalt meestest teha ühe korraga mitut erinevat asja, näevad nad ka mitmekihilisemalt. Puud vaadates ei tule meile peale mitte sae ja suuruse hirmu, vaid tuhat ideed, kes ennast selles vormis peidab.
Me näeme koore ja oksakohtade taga peituvaid võimalusi. Sellepärast ongi Eestis nii mitmeid nais-saejumalannasid – meile näidatakse! Ja mu armastatu õnn on, et mind vaimustavad rohkem just oksakohtadega ja erilised notid. Need, mis ahju- ja mööblipuuks hästi ei kõlba. Tänu sellele jääb ikka natukene puitu ahju ja tarbeks ka, päris kõike ma kujudeks ei nikerda.“
Elu armastus
Mairega juhtus sama, mis paljude teistegagi. Kes sellest ei räägi. Tema räägib. Ta kohtus oma elu armastusega juba kooli ajal. Tundis ta ära ka. Ja sellest hoolimata oli mõlemal vaja abielluda pehmelt-öeldes-mitte-selle paarilisega.
Kujuri armastatu maandus pärast eksiabielu lõppu musta auku. Ja taaskohtus oma tõelise naisega pärast mitutkümmet rännakuaastat kooli kokkutulekul. Et nüüd enam mitte eksida. Rohkem selleks tegelikult võimalust ei olegi – läbielatu on mehele osutunud nii ihulises kui hingelises mõttes napilt üleelatavaks katsumuseks.
„Õigupoolest on isegi hea, et meil pole seni veel olnud võimalust päriselt kokku kolida,“ arutleb Maire. „Musurull ei saa – arvatavasti õnneks! – oma talust minu manu kolida, sest tal on nii ema kui vend tõsiselt haiged ja vajavad poputamist. Meil aga kestab tänu sellele Koidu ja Hämariku suhe ja kirgas kihlusperiood.“
Ja tänu armastusele – mis on, nagu selgub, igas eas absoluutselt võimalik! – kohtuvad puus ja loomes ka Maire eneseteostuse eredaimad ilmad. Läbi puu kohtuvadki maailmad – ülemine ja alumine – ning kõik elemendid. Tuli, vesi, õhk ja maa. Puus ja puidus kohtutakse teiste ilmadega ka vägede valitsemise tähenduses.
Vigursaagimine on nagu võitluskunst – loominguline vägedetants. Kosmoseraketi juhtimine. Palve ja meditatsioon tule ja vee vahel. Selles kohtuvad elujõud ja lepitus, lapsepõlv ja üle aegade kestmine. Meister on see, kes ühendab kõik need kohtunud ilmad kunstiks.
„Puu kui elusolend kehastab kõigevägevama tahet,“ teab meister Maire. „Iga puu ligi on haldjad, kes annavad jõuduvajavatele inimestele vurtsu, kui need puud kallistavad. Justkui postkontor ja jõujaam on iga puu – temaga saab sõnumeid saata ja akusid laadida. Väidetavalt puhkavad nii siit ilmast lahkunud loomade kui inimeste hinged sageli puu sees, enne kui tähtede taha lähevad või tagasi tulevad.
Muusa puudutus, mis peitub puu sees, viib kunstniku õige puuga kokku, kui tegija tahab voolida taburetti või puukuju. Ja ingel toob ka idee otse puu enese käest. Elu suurim õnn on, kui kõik need haldjad ja vägised, inglid ja ideed trehvavad sedasi kokku, et nende jõud ühineb. Mõnikord vist saabki kellegi hing just siis rahu, kui väed on valitsetud ja kujuks koondatud.
Mõni hiid või haldjas lausa nõuab – voolitagu mind kujuks, et saaks inimestele näidata: ma olen olemas! Piirid nähtava ja nähtamatu vahel on ju teatavasti tänases ilmas õhkõrnemad kui kunagi varem. Õnneks.“