12. juuni 2014
Erki Kaikkonen elab oma unistust
„Eranditult iga inimene tajub ja väljendab olevat erinevalt – maailmas on umbes kaheksa miljardit unikaalset tajumist ning neid pole kuigi mõistlik omavahel võrrelda ega hinnata,“ kinnitab muinasjutuvestja Erki Kaikkonen, keda praeguses elujärgus – aga võib-olla üldse – paeluvad enim loomislood. „Ma ise olen enda jaoks omaks tundnud ja sobivaks astunud müstiku tee. Iga muu tee puhul jääb midagi puudu või üle. Ega korraga mitut elu elada ei saa. Elada tuleb oma unistust. Ja ma olen lasknud vabal voolamisel ka ennast erinevatesse ilmadesse juhatada. Niimoodi oskamegi arukamalt ennast mitmekesisemalt kokku ehitada.“
Tallinnas Müürivahe tänava Oaasis elav ja tegutsev Erki nimetab ennast naljatledes Põrgukatlakütjate ühenduse instruktoriks Vallhallas, Taevasamba hoidjaks La Nirvanas, Maailmaparandus ja Väike Faun Osaühingu Väikeseks Fauniks. Naljatades öeldatakse teatavasti kõige tõsisemaid asju. Nii, nagu on tõsine ka Eesti Noorteühenduste Liitu kuulumine.
Erki on õppinud müürsepaks ja pagariks, lõpetanud Taani kuningliku militaarakadeemia, diplomeeritud sotsioloogiks ning Tallinna Ülikoolis õppides kuulanud kõiki huvipakkuvaid loenguid ning teeks seda meeleldi veel ja veel. Tema juttudes korduvad kõige sagedamini Valdur Mikita ja Hasso Krulli nimed. Lisaks on tema kui tänase terviku moodustumises osalenud mitmed vaimsed juhid kõikjalt maailmast.
„Mul oli juba väga noorena üks vahva õpetaja, kes viis mind kokku ääretult erinevate isiksustega. Kui mõni persoon ei haakunud, leidis järgmise – teismelisele oli selline teejuht haruldane kingitus. Tema avaski mu südame iga inimese erisuse imetlemisele ja austamisele ning andis jõu ka Juhkentali ehituskoolis iseendaks jääda. Samas tean tänu töömehistele episoodidele nüüd üht-teist ka nendest ilmadest,“ on Erki tänulik oma teekaaslastele ja rajanäitajatele ka kõikjalt maailmast. Ta on üsna paljudes maades vaimuinimeste festivalidel ja tingidel – hipide kirgastel koosviibimistel käinud ning südame juhtimisel pool maailma läbi rännanud. „Praegu tunnen pigem Eestis püsida – nähtud ja kogetud on piisavalt, et erinevate maade fragmente ja energiaid meenutades või sõnumeid saades teada ja mäletada, kuidas neil seal on. Nüüd on pigem see aeg, et maailm tuleb Eestisse tuua. Kailash Kockopelli käis just oma imeliste tervendavate lauludega meil Oaasis.“
Oaas on Müürivahe tänavas asuv mõnus üürikorter, mille Erki vaimne õde Agne Nelk koos elukaaslasega üüris ning mille puhul hakkas tööle manifesteerimise ja kosmilise külgetõmbe seaduspära selle parimal kujul. Noortel oli vanalinna korterit üürides vaid teadmine, et igas toas hakkab kommuunina mõni isiksus või paar elama ning suures toas saavad toimuma tseremooniad. Neil polnud alustades mitte midagi – ei kindlat töökohta ega sissetulekut, sisustust ega üldse muud kui usk oma asja õigsusse.
„Me ei oska keegi öelda, kuidas me ära elame,“ naeravad Agne ja Erki rõõmsalt. „Tseremooniate ja ühismeditatsioonidega teenitav läheb rendiks, ülejäänu – padjad ja kardinad, muusikariistad ja lauakenegi – lihtsalt TULEVAD. Täpselt nii ongi.“
Erki, kes on olnud nii hipide vikerkaarekommuunides kui India ašramites, elanud koos Indigo Tomi ja Horrega Toompea skvatis, on üha veendunum, et igale hingele siin ilmas on tõepoolest antud oma element ja taju, sõna ja tegu – ja mis peamine, lihtsalt olemine.
„Vaimsele teenrile üsna paradoksaalsel kombel ei talu ma üksindust,“ tunnistab Erki, ka ise selle üle mõnevõrra üllatunud. „Selleks, et inimesena inimestelt õppida – ja et osata nõuküsijaid-abivajajaid õpetada – vajan enda ümber üsna pidevalt inimesi. Inimesed räägivad lugusid. Sina tõlgid ja tõlgendad igal hetkel oma väeloomi – mõni teine mu sõber heliseb läbi taimede – kelle element on muusika, kellel teatraalne universumi teenimine ja esitlemine, kellel pildid või käsitöö, kellel toortoidust hõrgutised.
Püüdsin mõnda aega elada Nõmmel oma sõbratari Liisi juures – ei õnnestunud, üksindus mattis. Oaasis aga käib palju külalisi – ongi pidev voolamine – lood peegelduvad üksteisel, pidevalt kõlab ruumis heureka! Just õppisin midagi, mida enne seostada ei osanud. Iga päev toimub nn. SHIFT – tajutav ja tõeline tõus uuele astmele.“
Samas toimus hiljuti üks tõsine shift just ridamisi maandunud valusate märkide keeles. Jala peale valatud keev teevesi pani Erki nädalaks koduaresti, lisaks läks telefon nässu, nii et ta ei saanud ei vestelda ega internetis tegutseda. Kuna selline kotis elu ja olu oli ajaliselt siiski piiratud, võttis mees selle õppetunni vastu – ja üllatus, milline tundlikkuse tõus jamade-jadale järgnes.
Tänu sellele on Erki sõnul praegu enneolematult kirgas ja ärgas aeg, et tundlikud leiavad üksteist üles. Lõpuks ometi. Kõigil Omadel on kohe võrreldamatult kergem. Kes meist ei teaks, kui raske on olla teistsugune – nagu multifilmitegelane „sinine-sinine – sinuga ei mängi me!“ Nüüd tunnistavad valgustöötajad ja nn tähetolm, kes enne praegust sedalaadi uue ajastu rahva Maale kehastumist varem kohale jõudsid, et on aastaid mures olnud. Mis mul viga on?! Miks ma tunnetan ennast ja teisi ühtsena, minu tunded on sinu tunded, ma Näen sind… Uuemal ajal just nii ongi. Elu ja enese juhtimine on liikunud sujuvalt peast südamesse. Üldine voolus olemine õnnestub üha enamatel ja ühisemalt.
„Mõistuse ja südame vahelisel ajastute piiril, uue shifti ootel on meil kõigil jälle üks õppetund vastu võtta. On tekkinud üsna arvukalt jõukaid valgustunuid. Väga jõukaid ja väga valgustunuid on ka minu sõpruskonnas. Vaatamata valgustumisele ei lase nad teekaaslaste ja loojate, boheemlaste ja ökokogukondade moodustajate heaks oma suurt raha ikkagi rivitult. Sellepärast, et tahtjaid ja vajajaid on nii hirmus palju,“ teab Erki. „Ka väga rikkaid juhib puuduse hirm, mitte külluse tunnetus. Kui ümberringi on nii palju puudust, siis on isegi tohutu rikkus potentsiaalne puudus. Kõigest on nii lihtne ilma jääda.
Olen kuulnud oma rahakatelt sõpradelt sellist põhimõtet: toetatakse ühekordselt, juba olemasolevat ja ennast tõestanud kogukonda või Oaasi-laadset kooslust ning välditakse hoolega seda, et mõni muusik või kunstnik, keda on toetatud, sõltlaseks jääbki – ning ka järgmise produkti vormimiseks oma andeka, ent rahatu käekese sirutab.“
Erkile meeldib ühe eluterve talumehe väljend – rosin solgipanges. Ajastul, mil toimub shift-haaval avanemisi, kihutame samas mõnevõrra paaniliselt ka vales suunas. Raiskame oma andeid ja kaotame tegeliku Tee ning selleks, et me rosinatena solgipanges sootuks kaduma ei läheks, tulevad lisaks Märkidele ka üpris heledad laksud. Nii, nagu muinasjutuvestjast meditatsiooni-juhendaja ja hingede ühendaja jäi kuuma teevee ja rikkis telefoni abiga iseenesega silmitsi, sätib kõigevägevam ka tema sõpradele ette autoavariisid ja äpardusi kuni raskete haigusteni välja – et ometi mõistaks ja enam ei raiskaks.
„Kuna universum teab, mis on meile tõeliselt hea, siis raputavad fopaad meid klammerdumistest lahti. Raharahvas ei lase loovuritel endi külge klammerduda. Kõik, kes klammerdusid idee külge maailmalõpust, mis oli maiade ennustuste valetõlgenduse vili, pidid pettuma. Ja ka teise inimese külge neeldumine põhjustab abitust ja hirmu. Koostee ja –töö on kaunis, ent kui tekib selline sõltuvus, et üht pole teiseta üldse olemaski, on asi ohtlik,“ on Erki täheldanud. „Petlik on ka klammerdumine asise-rahalise tasandi külge. Me usume, et vajame tervet rida asju ja hüvesid – mida tegelikult ei vaja. Ja mulle meeldib Oaasi-kaaslase Agne kujund Põhjakonnast, mida ta kasutab oma dokfilmi teljena.“
Agne Nelk selgitab, et on teinud viis aastat dokfilmi Kultuurikatlast. Dokkidele antakse teatavasti vähim raha, kinos neid vaatamas ei käida – kui just sellist massiivset pealelendu ei korraldata, nagu Artur Talvik oma „Okupeeri oma müüriga“ – ja siis on vaja kogu materjal Evelyn Sepast Meelis Paini ära ka animeerida… Ning samas pole raha tõepoolest tähtis – ühel hetkel pole teda lihtsalt olemas – nagu muistses Põhjakonna-legendis muutubki mammona lepalehtede hunnikuks ning kui inimene on kihutanud valel teel, ei jäägi järele mitte midagi…
Agne ja Erki võivad vastata osavõtlike küsimustele, millest nad elavad, kaheti. Faktiliselt meditatsioonide-tseremooniate korraldamisest Oaasis – mis aitab üüri maksta. Sisuliselt toortoidust, smuutidest, tooršokolaadist, õhust ja Armastusest. Nende lähiringi Õde Claire Pullinen võitis just Eesti smuutimeistrite konkursi. Teise Õe Simonaga abiellunud Jaan Tätte junior aga naerab oma uue plaadi ühes laulus maitsekalt selle üle, kuidas üle-vaimlejad hakkavadki ainult manifesteerimisele ja taotluste taevasse-saatmisele lootma.
„Olen küll seda meelt, et tingimata ei pea kogu aeg tegutsema ega teostuma, ent minu isiklik missioon on andekate järje peale nügimine läbi selle, et viin nad kokku nendega, kellega neil on vaja kokku saada,“ rõõmustab Erki Triinu Tauli säramise üle ning on olnud ka Tom Valsbergi esimese raamatu koostamise kõrval ja taga. „Tom ja Jane jõudsid siiasamasse Müürivahe tänavasse Inglisaali tagasi ja täitsid selle taas oma väega. Ka nende rändel Tais-Indias oli nende kaksainsus nii kohal, et keegi teine nende välja pakutud ruumides oma rida eriti hästi ajada ei saanud.
Mina muide saangi oma muinasjutu- ja meditatsioonirida ajada ainult siis, kui kutsutakse. Kui mind teejuhiks kutsutakse, tuleb rahvas ja kõik on õnnelikud. Kui ise kutsun… ei tulda. Mul puudub seesinane korraldajasoon täielikult. Igal oma soon ja element – sellega peab arvestama.“
Erki sõnul peab arvestama ka sellega, et varasematel aegadel erivajaduseks peetud erilisus on saanud elunormiks. Ta on palju lastega töötanud ja erinevatel maadel juurde õppinud just vägivallatu õppe tarkusi ning saanud eriti õpetlikke kogemusi autistidega suheldes: nendel puuduvad piirid mina ja mittemina vahel, nad on kehastunud tunnetus – ja neil puudub huumorimeel ja metafoorimõistmine – kõik peab olema klaar ja selge ja kujunditeta ühene.
„Vägivallatu õppe ja kohtlemise suurim teene on, et lastel ei lasta kaotada – ammugi ei sunnita neid unustama – teadmist Loomisest, mälestust meie päritolust,“ arutleb Erki, kes otsib ühisväljast seda teadmist ja mälu kasvõi niimoodi, et istub koos sündmustele-tseremooniatele kogunenud sõprade lastega nurka põrandale – ja kuulab nende lugusid. Huvitav on. Sest nad mäletavad. „Väemehed Kailash ja Edmunds saabuvad Eestisse sedasama ühismälu laulma. Ning kui me Mäletame, kuidas oldi hea, mismoodi oli hea – siis me ei rapsi ega võrdle ennast teistega. Milleski jääme kindlasti kellelegi alla – misjaoks siis võrrelda ja mõõta?“
Inimene ei pea Erki sõnul ennast kellegagi võrdlema, sest igaüks on unikaalne – järelikult on igasugused võistlused ja pingeread ning hinnete panemine aburdne ja vägivaldne.
Inimene peab Erki kogemuste kohaselt ka ise oma unistust elama ja oma sõnade järgi käima. Selleks, et orienteeruda kõikvõimalike vägedevalitsejate hulga plahvatuslikult kasvanud voos, tuleb vaadelda nende lähisuhteid. Just lähisuhted jutustavad isiksuse tegelikku lugu – mitte butafooria, tiitlid ega värvilised vankrid-rõivad-ehted.
Inimene peab olema ühisvälja ja planeediga, teiste inimeste ja loomade-taimedega Ühenduses. Tööjaotus ses ühenduses võimaldab ühtedel tegutseda, teistel luua, kolmandatel välja osiseid omavahel ühendada, et Algallikale lähemale jõuda.
„Meie kommuungi on teel ökokogukonna moodustamise poole – meiegi tahame oma tallad siit vanalinnast mulla peale viia,“ unistavad Erki ja Agne. „Otsime mõnd talu, kus oleks üks suur ruum tseremooniate korraldamiseks – ja kogukonna igale isiksusele ja-või paarile-perele oma ruum. Meil on tunne, et see talu, kus hakkame – nagu paljud mõttekaaslased seda juba teevad – juurikaid ja loomi kasvatama, on mõne väliseestlase tühjalt seisev Eestimaakodu. Metsadevahed on täis nende talusid, kes on loobunud unistusest Eestis elada ning Soome-Austraaliasse-Ameerikasse lahkunud. Kuna neid tühje kodusid on nii palju, pole lootust neid müüa – ent majapidamist asustav ökokogukond hoiab teda elusa ja ilusana, ehitab-arendab-kaitseb-mõtestab.“
Ehitaja-pagar-militaarlane-sotsioloog-muinasjutuvestja usub, et lepalehtedega arveldamise aeg on ümber saamas ning inimestele meenub üha üldisemalt, kui hea on olla hea: „Mina usun, et möödas on need ajad, mil inimesi hoitakse religioosse hirmutamisega lühikese keti otsas. Tulevad ajad – mida inimkond on tegelikult juba tundnud – kus ligimest õpetatakse heaks läbi kiituse ja tunnustuse.
Praegu veel on nii, et televisioon uputab vaatajaid pidevasse hea ja kurja võitlusse, kus ka heal on õigluse nimel lubatud tappa. Kangelaslikult. Kurjusest võõrutab tegelikult kogukond, kes kiidab isegi eksinut selle eest, mida too on hästi teinud – ning palub edaspidi just sellist head teha. Mitte ei torma kaigastega karistama lehmavarguse eest, mida veel toimegi pole pandud.
Nii televisioonist kui fossiilseks muutunud hinnangulisest-vägivaldsest koolisüsteemist võõrutab tundlikuma rahva õnneks just ökokogukondade ja permakultuuri üha jõulisem liikumine. Kuna minul on nii mitmeid ameteid ja haridusi, asetuvad kõik mosaiigi killud ilmselt just Oaasi-kommuuni tulevases talus lausa maagiliselt paika. Vaja vaid see talu leida. Ja me leiame.
Nii, nagu ma olen iseenese jaoks ära tundnud leebe müstiku tee, tuleb ka talu meie juurde. Kogu meie elu siin planeedil ongi pidev, loov ja liigutav müstika. Kusjuures absoluutselt kõik õnneks vajalik on siin ja praegu täiesti olemas.“