07. juuni 2014
Maa korinad enne viirusest paranemist
Müriseb. Suvine Eestimaailm müriseb. Loendamatute mootorite jauramine moodustab kokku kaduvikulise korina. Maa verd põletatakse, õhku saastatakse – mürareostus selle kasutu jurramise visiitkaardina kõige kohal.
Pärnakatele käib lärmakas Audru ringrada närvidele – undab üle terve linna ja kostab kõikjale. Mistõttu turistid kaovad, tulu ja maksud ei laeku. Mulle isiklikult käib ralli lisaks seepärast närvidele, et see undab planeedile hävingut. Naftat põletatakse ja õhku reostatakse absoluutselt ilma igasuguse eesmärgita – pole vaja midagi-kedagi kuhugi transportida ega lisaväärtust toota – ainult kiirusi saavutada. Sorry, rallimeestest sõbrad – aga see vahva harrastus on sama hukatuslik kui hotelli-konverentsi-turism ja muu hävinguline. Murutraktoritega üha suuremate maaalade golfimuruks niitmine kaasa arvatud.
Murutraktorid muutuvad aina vägevamaks ja üha enam hektareid viljakat maad niidetakse kodumaise toidu tootmise asemel noobliks muruks. Millel pole inglise muruga mingit pistmist – inglise muru niidavad lambad. Kui läksin Rännaku meetodi mentor Brandon Baysi intervjueerima ja minu soki küljest pudenes sviidi vaibale odratera, hõiskas see päikeseline daam: „Oi, ma tunnen ennast nagu kodus Walesis! Meie linnake on lambaid täis, tean neist paljusid nime- ja nägupidi – see on nii armas ja õige ja elus!“
Ei elus ega ilus ole hukatuslik elulaad, kus inimesed istuvad hommikul autorooli, sealt bürootooli, sealt lõunasöögitooli, edasi autorooli, võib-olla ka kino ja teatri istmetele, jälle autorooli või ühistransporti, kodus või suvilas murutraktori pukki – ja teleka ette. Tegelikult oleks eranditult kõigil, kes murutraktoritega mööda surevat planeeti plärisevad, hädasti tarvis vikatiga niita, kui nad lambaid-kitsi-miniveiseid pidada ei taipa – muidu kärvavad liikumatusse, elutusse ja rasvumisse veel enne seda, kui planeet Maa saab lahti viirusest nimega homo sapiens. Teate ehk kurba naljakest kahest planeedist, kes universumis vestlevad. Üks küsib teiselt, miks too nii närb välja näeb, sügeleb ja köhib. Mingi viirus on. Ah, see on homo sapiens, mul oli ka – paranesin temast ära…
Massiivne niitmine varjab taimkooslustega toimuvat. Hektarite kaupa „golfimuru“ jätab mesilased hätta. Masendavate muruväljade vahel laiuvad rapsipõllud aga on mesilased juba ära mürgitanud niigi.
Eesti toortoidu kuninganna Sille Poola aina räägib ja räägib – ja räägib veel! – et puldi ja pöidla inimesed ei tohiks süüa mitte midagi muud kui nende muruväljade asemel kasvatatud kohalikku toortoitu. Tuhanded ja tuhanded inimesed rasvuvad ja känguvad, kuna ei kasuta oma keha – sisemise rahulolematuse mahasurumiseks nuumavad seda tapva kräpiga ning elavad pidevas õgimisnarkoosis, mis ei lase toimuvat tragöödiat märgata ega tunnetada.
Mis puutub rallisse, siis on spordifilosoof Raul Rebasel kahtlemata õigus, et sport toodab emotsiooni. Ent passiivselt tugitoolis „sportijad“ rasvuvad veel. Ja veel. Ja nafta põleb nende rõõmuks. Rängaks rõõmuks.
See on kahtlemata vahva, et külapoisid kõbivad garaažides autoparsasid romu- ja põllurallideks. Erinevalt linnakuttidest pole neil ralliradasid – ja nad tulevad tanumatele paarutama. Ohtlik. Ent siiski parem kui bussipaviljonides kambatamine.
Linnapoistel on rallirada – ja ikkagi on jamasti. Ülelinnaline mürareostus on nii ränk, et ajendas ujeda ja kannatliku kolleegi Mihkel Ulmani maavanaemale helistama ja porisema, et nüüd on küll midagi väga valesti.
Maavanaema, mina mõtlesin kõigepealt, et mis nüüd mina. Kuidas ma võtan sõna ralliröginate vastu, mida mina ise juba viiendat aastat kuulamas pole. Saja kilomeetri kaugusel – ja suu kinni selle koha pealt!? Milleks lootusetu virisemisega paberipinda raisata – kas selleks paberipuid langetati…
Selleks jah. Tõsi küll, kui nafta lõpeb, vaikib ka katastroofi kuulutav lõugamine. Aga kuurortlinna saaste on tegelikult dežavüüliselt tuttav teema. Kunagi 30 aastat tagasi kirjutasin Pärnu lehe suvelugude sarjas tööstuskuurortist. Jõgi, mille ääres üles kasvasin, oli tööstusega palistatud, solk jões ja laga lahes, kärssavad korstnad ja lihakombinaadi lebra üle poole linna. Lisaks sinnaveetavate sigade igapäevane uiiiii! Ning mõnikord ka Tööstuse tänavale laiali lennanud lehmade murtud jalgadega agoonia kirsiks sel õõvastaval tordil.
Tööstust enam pole.
Linna rahvaarv ja tegevusalad kahanevad teineteise võidu. Nüüd ei tule ka lühikeseks teenimise perioodiks enam suvitajad kuulama, kuidas ringrada üle Läänemere pärliks hellitusnimetatud Pärnu puristab.
Muidugi võib välja pakkuda ekstreemturismi – emotsionaalse laksu täis-kontsentraadi: tulge vaatama, kuidas väikeses riigis hakitakse õuesid ja purustatakse pria toetuste nimel heinamaade haljasmass mättasse, tossupilv taga – nii taimne kui loomne toit veetakse kütust põletades ja osooniauke forsseerides sisse, inimesed saadetakse välja raha teenima ja tühjaks jäänud isamaa niidetakse lagedaks. Vaatamisväärsus tõesti.
Agoonia.
Lubage siiski idealistlikult ennustada, et mõne aasta pärast, kui eestlased leiavad iseennast oma enese ökoloogilise jalajälje alt, kattuvad perverssed ebagolfimurud lammaste ja kitsedega ning maasse hakitavad libapõllud hakkavad taas rahvast toitma. Ma usun – ja tean. Aastate eest põrnitsesin Pärnu keskust – järjekordset poodidepoodidepoodide taru ning kirjutasin siinsamas, et selle koha peal peaks tegelikult olema korralik kino. Ja nüüd see teil seal aknana maailma ju ongi! Teil? Meil. Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud.