31. mai 2014
Hinga, kullakene…
Hobusekasvatajatel on sassis kodud, määrdunud riided, räpased autod – ja õnnelikud hobused. Selline tõdemus näitab end eriti ilmekalt just kevadeti, kui sünnib see, mille nimel kõik see. Ja see kirjeldus kehtib üldse loomainimeste kohta. Kes õpib iga hingetõmbega palvetama, see seab teised elud esikohale ning teenides neid on ülendatud ja õnnistatud.
Meie talus on sel aastal sündinud seitse kutsikat, seitse kihnu maalamba talle ja varss. Olgu Jumal ning tema abilised – inglid, haldjad ja head vaimud – tänatud.
Vaiksed ja vaikinud
Räägime esmalt nukrad jutud ära, siis on hea helgeid teemasid arendada.
Oskan tänu sellele olla mitmekordselt ja eriliselt õnnelik meie segaverelise koera-Bella ladusa ja sujuva emaduse üle, et bernhardiin Barbara emadus oli nii muretav-valutav kui veel olla saab. Hinnalised hiiglasekutsikad sündisid enam kui nädala enneaegsetena – hiljem selgus, et mädase emakapõletiku tõttu, mille pärast mõni kuu hiljem see elund eemaldati. Tosinast kutsikast jõudis siia ilma elusana kuus. Ja seda nii stimuleerivate süstide kui kutsikatel käsitsi järel käimise abiga. Ning neistki kolmel oli kopsukahjustus ja nad vaikisid.
Kolme enneaegse poisi üles kasvatamine tähendas enam kui nädalat koera lüpsmist ja põnnide süstlaga toitmist ning perenaisele kuuajalist koduaresti – hoidsin beebisid oma riiete sees, käisin koos nendega kempsuski – ning poemüüja tõi mulle toitu koju. Esimene kord poistega õues päikese käes oli nagu uuestisünd.
Kui kogu see kolgata oli läbitud, selgus, et paljud hiidkoerte kasvatajad on kogenud sama – vaikseid pesakondi, elujõuetute sünde, lootusetuid emakapõletikke – lisaks kannatavad hiiglased pahatihti liigeseprobleemide ja selgroo läbivajumise, südamepuudulikkuse ja kurtuse all. Seepärast on kogemused ja võrdlusvõimalus õpetanud austama ja eelistama sitkeid segaverelisi. Ärgu olgu tõukoerte aretajad mu peale pahased, aitäh.
Väga karmi kogemuse pakkus meie perele möödunud kevadel kolmeks päevaks saabunud varss, kes tõi kolm nädalat enne aega saabudes kaasa tolle sama bernhardinna nime, kellega kutsikate katsumus kaasnes. Barbara tuli tagasi, et meie käest kolm ööpäeva ülimat tähelepanu ja pühendumist saada – ning lahkus siis lõplikult ja täiusliku rahuga tähtede taha.
Mul oli hobuse tiinuse viimase kolmandiku algusest saadik ääretult halb tunne ja eelaimus. Varsa lahkamisel selgus, et tal olid kaasasündinud soolekeerud. Tohtrid ütlesid hiljem, et oli õnn, et keerdus sooltega varss ära sündis – muidu oleks tõenäoliselt ka hobuse kaasa viinud. Kuna sooled polnud läbitavad, tekkis kudede kärbumine, veremürgitus ning kõigi organite kahjustus. Nädal enne enneaegset sünnitust oli muide ka mära ise üleni turses.
Seepärast teadsin tänavuse poegimise eel, mida karta – ja mida loota. Üks väike valge poni ja üks eakas must traavel on meil niimoodi varsad ilmale toonud, et minul jääb öelda vaid tere, kui põnn juba emme kannul kaperdab. See on iga hobusekasvataja unistus.
Ja iga loomakasvataja unistus ka.
Ehkki lambad poegivad üldjuhul väga ladusalt – inimene pole suutnd neid liiga suureks ja saamatuks aretada ega numa ka nende looteid võimatult pirakaks – juhtub ka lambarahva seas mõndagi. Mitmete kümnete poegimiste kohta suhteliselt vähe siiski. On olnud üks nn kotti jäämine, üks ristiasetus, üks vaiksena tulemine ja üks vaikimine. Igal aastal on mul kaks kuni viis lutitalle toas olnud – kas on ema nad hüljanud, on kolmikutest üks äbarik või on mulle lisaks mõni teise pere orvuke toodud.
Kui reeglina poegib lammas hääletult – muidu hunt kuuleb ju! – siis kahel korral on lärmamine tallede ja ka ema elu päästnud. Vana arukas utt hakkas hommikul kell viis poegides kisa tegema sellepärast, et esimesena asetsev tall oli risti. Lükkasin tulija tasakesi tagasi, keerasin õigeks ning aitasin päikest nägema. Tänu sellele, et ema hüüdis appi.
Sel kevadel poegis lärmates üks nooruke, kes tõi ilmale oma esimese tütre. Poegimise enesega oli tegelikult kõik hästi – ehkki suur, sündis tallekene kenasti – ent rütmilise lärmamisega ametis noor ema ei taibanud lootekesta katki teha, nii et kui me väikese tütrega poleks lauta leekinud, oleks saabunu kotti jäänud. Samas peletas meeleheitlik lõugamine teised lambad kopli kaugemasse nurka – olen näinud kogenumaid uttesid noorte tegiate juures abiks olemas – kuna kisakõri hirmutas abilised laiali, jäigi loota vaid inimesele. Ja haldjad hoolitsesid selle eest, et me kuulsime ja jõudsime, aitäh!
Nibiru lähenemine
Ka siis, kui kõik on hästi, korraldab Kõigevägevam nii, et loomainimene saab ikka kätte oma kohustusliku kevadkuu, mil ta vastab eeltoodud kirjeldusele – räpased riided, sassis kodu ja õnnelikud loomad. Meie koerapojad sündisid 9.märtsil – ent nädal pärast nende saabumist tuli külmalaine, lapsukesed kolisid kuudist minu magamistuppa ning ma ise elutuppa diivanile. Oma voodisse pääsesin täpselt kuu hiljem, kui 8.aprillil sündinud varsakene palmipuudepühaks 13.aprilliks kindlalt omile jalgele sai poputatud.
Mida tegi maavanaema seal kohustuslikul kevad-diivanil?
Kevadisel pööripäeval hakkas hobuemme saba alt pruunikat vett nõrisema ning oli oht, et platsenta irdub või algab enneaegne sünnitus. Põhjuseks oli väga suur varss ning see omakorda on tingitud koduloomade piiramatult rikkalikust toidulauast. Sellest alates hiilisin iga paari tunni tagant talli piiluma, kas ja mis. Ehkki mul polnud sellist kohutavat ja paraku asjakohast eelaimust, nagu möödunud korral, ütles sisetunne, et pean tingimata selle poegimise juures olema.
Verelõhnaline vinamine tegi vana traavlimoori trakeeni vastu õelaks – ajas teda aina heinarulli juurest minema ja püüdis üldse oma aastase varsaga konkureeriva varsaga mammat maa pealt minema pühkida. Õela sõbranna eest põgenev elevandisuurune emme jooksis õlaga ukseriivi otsa ning rebis kümnesentimeetilise kolmnurga lahti, nii et sai alles mu kümnepäevase poputamise ja silmavee peale taas pikali heita. Mis on oluline selleks, et mära saaks püherdada ja varssa õigesse asendisse ajada. Sünnituseks eneseks ammugi. Gasellid poegivad küll käigu pealt – lõvi tuleb ju! – ent kodustatud hobused on sel pühal toimingul siiski külili.
Esimene varssumine, mille juures sattusin olema – korjasime aastate eest koos hobuse omanikuga konnasid ja kulgesime mõnd kilomeetrit piisavalt kaua, et täpselt varsa ilmaletuleku hetkel talli jõuda. Tori mära poegis püsti, tagumik vastu seina surutud ning minu missioon oli tema seinast eemale saamine, kuni perenaine hiiglasliku beebi piltlikult öeldes põlle sisse püüdis, et see vastu maad ei matsataks. Kõik läks hästi.
Märtsikuu viimasel nädalal olid pirakaks paisunud hobuemal üle päeva tiirud, kõhugaasivalud, mis kippusid sünnivaludeks üle minema – ent vaibusid. Käisin oma kirjatööde jaoks materjali kogumas ja tööretkedel nüüd ainult nii, et tütar või väimees või mõni asjalik sõber valvas kodu – loe: hobust.
7.aprilli hilisõhtul hakkasid Tajakese tissid piima tilkuma. Nüüd väntasin ööd-päevad talli vahet sagedamini kui kahe tunni tagant. Päris tallis magada ei saanud – miinusviiesed ööd olid – ning ma parem ei kirjelda, mida teeb säärane hakitud linnuuni närvikavaga.
8.aprilli hommikul oli mära ärgas ja tegus – niipea kui ta tallist välja lasin, vudis kopli tagumisse nurka – puu alla, kus mullu samal ajal sünnitas traavlimoor meie võrratu sälupiiga Namaste. Teadsin juba väikest tütart kooli viies, et kui ta koolist tuleb, on Nibiru saabunud. Aga ei öelnud, et mitte last ärevile ajada, kuuli minemast keelduma õhutada või selle ütlemisega midagi ära sõnada.
Aitäh, Ema Maie ja naabri-Reet!
Koju tagasi jõudsin hetkel, mil Taja oli heinarullide juures külili ning poni Madonna seisis ustavalt tema saba juures. Just samal viivul helistas Ema Maie – legendaarne hobusekasvataja ja hobusekasvatajate õpetaja Maie Kukk. Saabuva Nibiru isa on tema araablane Nelson ning mulluse õnnetuse pärast oli mu kallis sõber seekord koos minuga ustavalt valvas. Vanaemasüda ütles: nüüd!
Kirjeldasin Maiele, mida aidanurga tagant vargsi piiludes näen. Lootekott oli paarikümnesentimeetrilise õhupallina väljunud ning mära tuhutas endassepöördunud pilgul.
„Nüüd tuleb tänase päeva raskeim osa,“ hõiskas Maie – ega teadnud, et tuleb hoopis selle kevade kõige karmim, aga seda õnnelikuma kulminatsiooniga nädal.
Panin telefoni valjuhääldi peale – tõsi, Maiet on Türi tagant Rapla alla kuulda ka telefonita! – ja heinarulli otsa. Üleni lootevee ja verega kokku sai mu kena kollane hallo ikkagi J Seda juba siis, kui meie küla teises otsas hobuseid kasvatavat sõbratari Reeta lisakäteks-jalgadeks-õlgadeks palusin.
„Mis sealt paistab?“ nõudis Maie.
„Parem esimene kabi – hästi kirju.“
„Aga teine?“
Olin Maie juures sünnitusabi koolituses käinud ning teadsin – kui teine jalg on kõverasse jäänud, tuleb väljutatu tagasi lükata, teine jalg üle otsida ning mõlemad õigesti tulema aidata. Seejuures varsa kaela murdmata…
„Teine on ka nüüd!“
„Aga pea? Otsi nina üles!“
Lükkasin käe esijalgade vahelt mära sügavustesse ja kohtasin väikest nina. Mõne minuti pärast sain teada, et seal nina otsal on valge ingel – ja ka otsaees on valge tähekene. Praegu aga püüdis minu kõrval assisteeriv poni teha täpselt sedasama, mida käskis Maie – tee lootekott katki!
Kohe kui pea väljus, pühkisin nina-silmad-kõrvad puhtaks ning poni lakkus tulija nägu, mille endale põlvedele panin, et ta maast midagi suhu ei nämmerdaks.
Siis kadusid pressid ära.
Mära püüdis tõusta, jäi mu röögatuse peale paigale. Varsa õlad ei mahtunud läbi sünniteede. Ma ei mäleta, mida Maie rääkis. Libistasin käed mära sisse, ise kägaras ümber varsa pea ja kaela – ning jõnksutasin õlad teise asendisse. See toimus nüüd küll täiesti vaistlikult, mitte teadlikult.
Presse polnud, ent ribisidpidi ema väravate vahel ootav varss tahtis hingama hakata. Tõmbasin. Ja tõmbasin. Kummaliselt selgelt nägin hetkel tähtsusetuid pisiasju – näiteks seda, et naba taga polnud noksi, seega teadsin juba enne, kui valgekirju saba oli päevavalgele aidatud, et tulija on tüdruk.
Puhastasin hingama hakanud tite suu, mära laskis end raskelt röötsakile, kui ka tagumised jalad välja harutasin – vasakus jalas valge sokk. Nabanöör pulseeris veel, mära värises. Läbimärjaks leotatud mina ka. Ja siis sain aru, et mul on käed otsas. Katkestasin kõne Ema Maiega – ja helistasin Reedale.
Kallis teekaaslane sai sel päeval kolm korda meie juures käia. Aitäh.
Monument Mannile
Kuni Reeta ootasin, lakkus poni-Mann varssa kuivaks. See tehtud, võtsin jope seljast ja pakkisin võdisema hakanud tite keha sellesse. Kui Reet saabus, tõusis Taja püsti ning nabanöör katkes. Mispeale ponikene püüdis last püsti tõusma ärgitada.
Tormasin tuppa joodi, suure süstla ja kruusi järele. Õnneks jätkus oidu ka endale kuivad riided panna. Lüpsin märalt kolm kruusitäit ternespiima, mille varsale koos Reedaga sisse jootsime. Töötlesin naba. Ja läksin tuppa meile kohvi keetma, et oleks mõnusam oodata, kuni päramised ära tulevad, kuni varss on valmis püsti tõusma.
Ehkki Maie soovitas poni minema saata, kinnitavad tagantjärele meenunud pisiasjad, et see nutikas ja osavõtlik sõber väärib monumenti. Nii enesestmõistetav on, et veame temaga kahekesi sõnnikukäru – tema koos mulluse varsaga reipalt kõrval ja kannul – et ta toetab mulle lõua seljale, kui saen või naelutan, riisun või niidan – et ta heidab mu kõrvale, kui hobuste juures loen ja kirjutan. Aga selline jumalik arukus ämmaemandana… Oh… Ja veel kord oh.
Mul jäi nägemata, et mära heitis varsa kõrvale ning varss sai ka tissist ternest nii palju tõmmata kui mahtus – ning õige pea kakas ta kogu maailma musta mekooniumi täis. Päramistele sidus Reet sõlme sisse, et need raskemad oleksid ja välja vajuksid.
Tunni möödudes kaotasin kannatuse ja nõksutasin ta vaikselt välja. Kanad tänasid ja naeratasid J
Saime Reedaga kahekesi varsa jalule. Mõningase jukerdamise ja tudisemise järel kappas ta ema kannul koplisse. Kui nad olid pool tundi kolmekesi – Taja, Nibiru ja Mann – toibumisringe sörkinud, viisin kenasti ära kuivanud ema ja lapse talli ning oletasin, et sellega ongi kõik ja korras…
Kahe tunni möödudes oli selge, et ülisuur varss ei saa iseseisvalt oma hiigelpikki jalgu hallatud. Endast suuremat jumbut ei jaksanud ma üksi püsti tõsta. Reet tuli koos tütrega taas. Jälle jooksis varss pärast kõhu täis söömist tund aega rõõmsalt ringi. Kahe tunni pärast… No ei saa! Lootusetu!
Õnneks sai üks soe ja südamlik Juula-küla Joel järgnevad päevad meile pühendada.
Kuna pidin tal Tallinnas järel käima, venis üks imemisvahe nii pikaks, et varss ei võtnud üldse jalgu alla – mu ahastava kõne peale tuli Ema Maie koos oma ustava ja ütlemata tubli õpilase Minni Mangmaniga – ja tuli ka dr. Triin Tohver.
Järgnesid kahe tunni taktis ööpäevad. Iga paari tunni tagant ajasin öösel hea sõbra üles ja me tõstsime varsa püsti. Päeval said tänu sellele isevärki elukorraldusele – mida on, nagu nüüd kuulnud olen, kogenud kõik hobusekasvatajad – kõigil on mõnd mürakat mõned päevad püsti tõsta olnud vaja… – kevadtööd tehtud. Uskumatu kogus. Rahulikus rütmis. Heatahtlikku ja turvalist lähedust pakkudes. Aitäh, Joel!
Kui viiendal päeval sai Nibiru üle ühe ise püsti, muutusin murelikuks – esmaspäevast algas Joelil töö Pärnu-objektil… Ja Nibiru sai asjast aru. Mõnus on küll vanaema nöökida, aga tuleb siiski ise hakkama saada. Ka ilmastik sai asjast aru. Tormid-padukad andsid järele, päike tuli välja – ning koplisse pääsemine tegi imet. Jalad muutusid iga sekundiga osavamaks ja asjalikumaks ning nüüd seda trallavat-möllavat sindrinahka vaadates ei usu, et see oli vaid nädala eest, kui olin meelt heitmas…
Üks ahastusehetk, mis lõppes homeerilise naeruga, oli veel. Kolmandal päeval läks titel kõht lahti. Kusjuures normaalse kollase varsakaki sekka tuli kohutava haisuga paska – kui asju õigete nimedega nimetada. Helistasin Ema Maiele. Kas anda söepastat?
„Kuule, ega su mära ei indle?“
Sekundiga meenus kaks klassikut. Esiteks dr. Tiit Siiboja väide, et hea ja õige mära on viis päeva pärast varssumist uuesti tiine. Teiseks Kassari kuningas Koit Tikk, kes kord koos minuga üht tori mära treilerisse ajades küsis, mis ma arvan, miks mõnepäevane varss virtsal on. Ee…
„Eit indleb, see võtab tite virtsale!“ kuulutas Koit.
Nüüd, kui omal sama asi majas, ei mäletanud! Ihihihhahhaaaa, hobusedki naervad!
Ja süda naeratab. Hing tänab ja palvetab igal hetkel.
Ma tean, miks inglid ja haldjad Isa käsul sel kevadel meie vastu nii hoidvad ja helded on olnud – sest majapidamises pole ühtki segavat lisa- ega libainimest. Ainult meie tütrekesega kahekesi. Meil on aega märke märgata ning siin-ja-praegu olla, iga hingetõmbega palvetada – ja see teeb kõigile loomadele head.
Ent see on juba teise ajakirja teema.