31. mai 2014
Margit Sarri – uus Taarka
Kui mõeldi välja praegune menusõna SÄDEINIMENE, vaadati ilmselt Margit Sarri (55) tumedatesse särtsuvatesse silmadesse, naerdi tema dirigeerimisel koos temaga rõkkavat-säravat naeru – ja tekkiski see väljend. Rapla muusikaõpetaja-koorijuht-muusikaterapeut-muusikaline tervendaja mõjub keset sügis-talv-kevad õhu ja rõõmu kitsikust nagu säraküünal.
Kasvõi Kehtna spordiveteranide autasustamisel Valtu kammerkooriga kingituseks esinedes oli ta ise see kõige sütitavam kingitus. Täiesti tasuta. Säde saab koori juhtimise eest 64 eurooparaha kuus. Tema ümber on samas kogunenud uskumatu hulk inimeste kooslusi, kelle peale see pisike erakordselt väekas daam soojust paistab.
See, et ta pärast oma kooride laulupeole VÕITLEMIST – mitte võistlemist ega tunnustamist… – kodus salakesi kohutavas migreenis vaevleb, kardinad ees ja telefonid väljas, on tema vaikne saladus. Tänase maailma vastasseisud ja inimeste räsimised selle asemel, et ühte hoida ja üksteist toetada, lõhubki inimesi. Kui pea kapitaalselt ära valutab, ei lähe süda selle peale vähemasti lõhki. Ning selles kuus muusikaterapeudi lisakutse saanud Margit on täiesti kindel, et inimeste lõhkumise kriisi põhi on käes: „Selleks ajaks, kui mul on Tallinna Ülikoolis erapedagoogina magistrikraad käes, on Eestimaal kindlasti uus ja hea aeg. Kui seda ei usuks, ei jaksaks.“
Mis nüüd?!?!?
„Mina olen käinud peaaegu kõigil laulupidudel, mis minu elu ajal peetud. Ühel sügava stagnaaja peol olen ühendkooridega laulnud kuus – KUUS korda – Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“! Ja praegune sõelumine, lausa hakkimine, mis on laulupeole pääsemise ette barrikaadina püstitatud, on kõike muud kui see, mida Ernesaks näha tahtnuks. Jannsen-Hermann ammugi. Sõbrad, meid on alla miljoni. Sellestki üle mõistuse suur osa võõrsil ära. Kui me laulupeole soovijaid lõhume, hääbub seegi meie ainuomane vägede valitsemise ühisvorm.
Kas te arvate, et inimesed, kes laulukaare alla ei kvalifitseeru, ostavad pileti ja on nõus näoga teistpidi peol osalema? Hea, kui solvatud harrastajad telekast ülekannetki vaatavad, oletan ma. Kooriproovidesse tulevad ikka endiselt. Ma ju näen, kui oluline on inimestele need õhtused kodust välja tulemised ja ühised laulmised. Muusika on inimeseks saamise ja jäämise moodus,“ teab Margit. „Laulukaar on tohutu. Las keskel olla puhtamalt lauljad ja tiibadel nii palju kõiki teisi, kui vähegi tulla tahab. Kõik on oodatud ja vajalikud, siis on PIDU!“
Margit nendib, et laulupüha puhul võib-olla pole kombeks mööda-värkidest rääkida, ent omade vahel peab. Meid on nii vähe, et kõik me oleme omad. Meid ei tohi raha ja intriigide pärast sundida üksteisega vastakuti.
Kui uued laulud tulevad kooride repertuaari, võiks koorijuhtidele õigupoolest midagi enamat kui noot saata. Mõni kõrgetasemeline koor võiks uudisteosed linti laulda, siis teaksid teised ka, mida helilooja tegelikult tahab. Siis poleks pärastisi lauljate haavamisi. Samuti peaks väikerahvas olema leeride jamast suurem.
„Usun, et järgmisel korral on kõik hoopis teisiti. Päris kindlasti,“ on Margit siirast usku-lootust-armastust tulvil. „Laulupidu saab olema taas kogu rahva helge püha – või ei saa olema ei pidu ega rahvast.“
Setu segaverelised
Margit on väga uhke selle üle, et on pärit Setumaalt. Raplasse jõudmine on tema jaoks juhus, Räpina-kant aga tõotatud maa. Ta kinnitab, et teisele poole Tartut jõudes tunneb ta tõelist vabanemist ja vabadust – oma keel ja oma olemine.
„Kui lõpetame noorima lapsega mõlemad koolid – tema Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja mina Tallinna Ülikooli, olen vaba minema ja tegema seda, mida tunnen teha,“ unistab Margit. „Küll mees tuleb kaasa, ta ei saa ühte päevagi ilma minuta. Sureb külmutuskapi kõrvale nälga, näost hall ja õnnetu.“
Margiti isapoolne suguvõsa on tõmmud mustade silmadega inimesed – nagu oli ju ka lauluema Taarka värvilist segaverd ning on paljud teisedki setud kirjudest veredest kokku segatud. Naine naerab, et ka tema enese lapsed – eriti vanem poeg – on näinud sündides välja nagu indiaanlased.
Isa Ott Ojavee läks Tartusse praegusesse Elleri-kooli. Tegi koos Eri Klasiga jazzi ning musitseeris koos Peeter Sauliga nn filaorkestris. Ning pühendas suurema osa oma absoluutsest kuulmisest ja musikaalsusest Tarvase kõrtsile ja boheemlikele eluviisidele.
Ema-poolne suguvõsa oli Kullamaalt Lepalaante-Laaneleppade dünastiast ning Margiti vanaisa oli sealse puhkpilliorkestri viimane dirigent. Loit Lepalaan elab ja töötab päritolumail tänagi. Mõni ime siis, et kuueaastane Margit juba dirigeeris. Tema ema Reet Ojavee on Taarkat meenutavat sutspüssi kogu elu toetanud ja tema-ise-olema julgustanud.
„Ma olen allutamatu,“ teatab muusikale sündinud naine lihtsalt. „Saime 13aastastena mu praeguse – täpsemalt öeldes ainsa ja eluaegse – mehega koolis nurgas tuttavaks. Meid mõlemat pandi sinna allumatuse eest alailma seisma. Peeter on pärit veel sügavamalt Setumaalt, kokku segatud ukrainlastest ja kes-teab-kellest-kõik. Segaverelised on sitked.
1979.aastal abiellusime, hõbepulmade puhul oli meil Rapla kirikus laulatus ja ma pean ütlema, et meie abielu on läinud iga aastatga aina paremaks. On jah õnn olla taevas kokku pandud paar. Meie. Õigupoolest ongi meil kahekesi päriselt hea – kui teine on ära, on pool maailma puudu.“
Sarridel on 34aastane tütar Jana, kes ei luba emal nisutooteid ega suhkrut süüa – ja mitte ainult sellepärast, et käes on bikiiniperiood, vaid selleks, et ta kaua-kaua-kaua elaks. Mõni inimene on siiski asendamatu.
33aastane poeg Pelle ning 19aastane Petrik ja kaks lapselast.
„Petrik püüdis GAGi asudes Tallinnas elada. Ei saanud. Ema juurde tahtis. Ja käibki iga päev rongiga Tallinnasse. Tõuseme oma vanas armsas viilkatusega majas pool kuus ja alustame aga päeva,“ teatab ema rõõmsalt. „Ma olen oma laste jaoks alati olemas, alati nende päralt. Ja ma kasvatan nende jaoks kodumaja juures kartulit-kapsast-porgandit ka. päriselt! Sellepärast muidugi ka, et mullaga suhtlemine annab jõudu ja tõelist, käega katsutavat maist tegevust.
Suur sületäis
Margiti dirigeerivate ja klaveril saatvate käte vahele mahub uskumatult suur rahvasülem vanuses 3 kuni 86 eluaastat.
1975.aastal Rapla muusikakooli lõpetanud tüdruk läbis Otsa-kooli aastaks 1979 ja muusikaakadeemia 1986.aastaks. Oli seal Kuno Arengu ja Jüri Rendi õpilane. Ja tema põhitöökoht on praegu Rapla muusikakooli solfedžoõpetaja.
„Ma peaksin olema see kõige rangem ja vastikum. See, kes kaagutab ja kasvatab. Tegelikult poevad lapsed minu varju puhkama ja mängima ja tegelikult muusikas olema. Ilma hinnangute ja võistlemisteta, mis lapsi nii kohutavalt lammutab ja nende tegelikke andeid ja võimeid hävitab, et ma kohe ei tea, mida nende kaitseks ometi teha… Kui kaua me ometi kannatama peame? Meie kõik… Milleks… Tundide kaupa või(s)tluste pärast tantsu õppinud ja stressanud laps vajub juba keskpäeval muusikakoolis mu klassis kõigepealt pooleks tunniks tudule, siis suudab jälle olla ja hingata.“
Margit läks muusikateraapia põhikursust omandama selleks, et olla päriselt koolitatud, mitte isehakanud – paneme Mozarti mängima, silmad kinni ja ongi teraapia – päris nii lihtne see elava muusika läbi inimese voolutamine siiski pole. Ja selleks et omandada parim võimalik oskus igas eas inimestes loovus äratada.
„Me ei õpi laule. Me avastame ja tunnetame Muusikat,“ sõnastab ta lihtsalt ja samas mõnevõrra hõlmamatult. „Töötan suures osas erivajadustega inimestega. Seepärast näen, kuidas SEE sünnib. Autistlik või mõne muu erisusega laps – või mistahes eas inimene – istub muusikasse suubudes alguses endassetõmbunult ja osavõtmatult. Seejärel hakkab spontaanselt kaasa ümisema, ärkab ellu – ning lõpuks me huilgame ja hõiskame. Ja selle asja nimi on loovus. Mõne laulu raiumine või(s)tluse nimel pole loovus – pahatihti isegi muusika mitte.“
Margit loob elavat muusikat Pääsupesa ja Alu lasteaedades ning teeb Valtu lasteaias muusikalist rühmateraapiat. Noorukeste ja eriliste tasakaalustuseks on tal juhatada Rapla naisansambel Meelespea, segaansambel Tungaltera, eakate koor Härmaline, Juuru segakoor, Kehtna segakoor ja Valtu kammerkoor. Meenutagem, milline on kuutasu ühe koori juhtimise eest… Kontserdid on päris tasuta. Eestis lihtsalt on seni veel nii, et kui inimene midagi väga armastab ning selleks sündinud on, siis selle eest pole kombeks maksta. Teeb niigi. Ja teeb ka Rapla pensionäride seltsingule vanaemade ja vanaisade päevi ja jõulupidusid…
„Suuremaid maailmaparanduslikke samme astusin Reformierakondlasena aastaid volikogus. Ent ööpäeva kindel tundide hulk käsib valikuid teha. Ja oma pere ka,“ arutleb säde-Margit. „Kuna minu värvilises suguharus on elatud väga andekatele inimestele omast kirevat elu, on mul kaks armsat ja lähedast poissi lastekodus. Nad on tõsiste erivajadustega ning eks ma olen kaalunud nende kui hõimlaste enda juurde võtmist, aga… Mu enese lastele ja lapselastele, nendele inimestele, keda laulutan ja muusikaliselt tervendan, on paremad teistsugused lahendused. Poisid on hooldekodus proffide hoole all ning mina käin nii sageli kui võimalik nendele pühendumas.“
Kirgas daam hoiatab, et meist kõigi eluteele seatakse valikukohti, mis võivad meid lõksu meelitada ja kõrvale peibutada tõelise missiooni juurest, mille jaoks oleme sündinud. Elu rist- ja kõverteede peale paneb teda mõtlema ka Rapla Täiskasvanute gümnaasiumi õpilaskond, kellele ta muusika ajalugu õpetab – miks ja kuidas noored tavakoolis ei käi, ent siiski hariduse poole pürgivad – respekt!
Elaanikas emand teab, et tema elu pärastlõuna kutsumus on eripedagoogika, mida ta on käinud juurde õppimas ka Käo keskuses, Astangul ning Pahkla tugikodus, mida juhib Waldorf-pedagoogika edendaja Katarina Seeher.
„Mitte ainult mina – nii paljud loovalt mõtlevad isiksused on veendunud, et praeguse koolisüsteemi aeg on ümber, tulevik on väikeklasside päralt. Kusjuures mitte ainult erivajadustega lapsed ei vääri nelja-viie-lapselisi õpperühmi – mitte ükski laps ei pea olema koolikombaini masinavärgis ära killustatud, väsitatud ja segadusse aetud. Lapsed teatavasti teavad, kelleks ja milleks nad siia ilma tulid. Jäikade robot-pedagoogide lõhkumise ja kõrvalekallutamise ajad on möödas.“
Austus erilisuse vastu
Margit naudib vaimustusega igas eas ja kõikvõimaliku erisusega inimeste muusikalist avanemist ja loovuse puhkemist ning kinnitab, et ühtegi žüriisse pole teda pärast üht Tuljaku-mõõtmise kogemust enam mõtet kutsuda. Kohtunike tagatoas toimuva kuulmine tekitab veel hullema migreeni kui oma lauljate eest selle nimel võitlemine, mis on iga eestlase pärisosa. Laul ja pidu.
„Ja lapsed on küll vaja kivipäiste ametnike ja võistlusmaania käest päästa. Ma ei kujuta ette, kuidas Tallinna lapsed veel üldse elus on – isegi alevis ja väikelinnas solgutatakse nad nii väsinuks, et muusikakooli jõudes vajub neil kergendustundest kõige pealt peakene lauale – või heidavad nad lausa põrandale puhkama. Müra ja pinge on praeguses maailmas väljakannatamatu.
Muusika aga on mõeldud eranditult kõigile inimestele. Kui meie kooride proovidesse tulevad noored emmed, on neil mõnikord kaasas lapsed, kes mõnuga muusika paistel mängivad, kuni isad-vanaemad nad kokku nopivad. Ega õieti ei peakski noppima – just sellise emade laululaine sees lapsed kasvama peavadki. Ja sealt edasi valgustatud õpetajate paistel väikeklassides. Praeguse ametnikekeskse räsimise käes oleme kõik viimase vindi peal.“
Margit ise muide pole. Ta on valmis suisa paaristõugetega edasi liikumiseks.
Mõistus vaatab Tallinna Ülikooli magistrikraadi poole. Süda Räpina poole. Hing teab, et mõistuse ja südame ühenduses sünnib vabadus. Võimalus teha täpselt seda, mida ta tahab ja õigeks peab.
„Peeter peab kõigepealt välja kannatama mu järjekordsed Tallinna-nädalalõpud. Ta ise võiks ju kaasas käia, aga meie voodis teineteise kaisus magavad kass ja koer – mis neist siis saab? Tulevad kõik kogu karavaniga, sest ilma minuta ei saa elada – nii või?“ naerab Margit. „Mees on minust palju enam Raplamaal kohanenud – Elioni telefonikaableid pidi vist – aga kui ma ikka otsustan Räpinasse kolida, küll tema kaasa tuleb. On jah Tallinnast kaugel, aga need vabalt hingavad kuppelmaastikud! Oh! Seal on nii palju võimalusi, värskust ja puhast inimlikkust. Ärge öelge, et 50+ enam ei unistata. Siis alles unistama hakatakse – küpses eas osatakse arukalt unistada ning seda töö ja õppimise, loovuse ja voolamisega miksida. Nii hea on teada, et meie pere kui karavan on teel.“