31. mai 2014
Valgussaare Vaike – Eestimaa diafragma korrapidaja
Kui tõmmata Eestimaa peale pedantne sirkliring, nii et saared sisse jäävad, on Valgussaare täpselt meie riigi keskpunkt. Kuivõrd siit voolab läbi ka Kunda poolt kulgev Maa meridiaan, on meil eriti jõuliselt kiirgav koht. Inimkehaga võrreldes see valgusromb, mis on inimesel diafragma, päikesepõimiku kohal,“ kinnitab Vaike „Tulelaps“ Martin (46), kes rajab oma Järvakandi-Vahakõnnu metsades asuvasse väekeskusse Valgussaart. „Kuivõrd ma siia juba elama tulin, siis täidan ka mulle koos erilise paigaga ulatatud ülesannet. Igaühele meist on antud pakett. Kui me selle paketiga kaasnevaid kohustusi ei täida, võetakse ära ja antakse kellelegi teisele.
Tulelaps sai oma ülesandest teada, kui töötas 30aastasena veel Rapla büroos kena klassikalise kostüümi ja kontsadega ametnikuna.
“See oli 2000. aastal vist, töötasin siis ametnikuna ja töö oli emotsionaalselt üsna kurnav. Kell oli natuke peale viit õhtul, väsitav tööpäev oli just läbi saanud, käisin poest läbi, sel ajal oli Raplas ainult üks suurem pood, EDU kauplus. Kuna oli tipptund, siis rahvast oli palju. Tulin poest välja suht pahuras meeleolus, olin jälle kilekoti maha unustanud ja millegi pärast polnud poest uut ostnud, toiduasjad olid käe peal. Minu ette tekkis vana mees. Tal olid kadakavihad kaenla all ja ta ütles mulle: „Proua ostke kadakavihta!” Ma olin kõigest 33 – ja proua?! Ja kadakavihad keset Rapla linna? Mees oli koduselt riides, lontis dressipükstega, vanus võis olla kuskil 80. Kuna ise elasin Raplas, teadsin-tundsin kohalikke, seda inimest polnud kunagi näinud – ja vaevalt et ta kuskilt kaugemalt Raplasse sõitis. Esimene mõte oli, et kukele oma vihtadega, mul niigi tegemist, kuid tabasin tema hääles midagi kummalist, nagu filmist “Külmale maale” kus emale tuuakse liha ja ta siis ütleb, sea liha!
Häälestusin samale lainele ja küsisin sama tooniga: „Palju viht maksab?” Vastas: „Viis krooni!” Andsin viis krooni, ta ulatas viha, ütlesin, et jätke see viht endale. Tema küsis, miks te siis raha andsite? Vastasin: „Niisama.” Ja tema: „Jumal õnnistagu teid” Siis läks ta poetrepist üles ja… kadus… Mulle jäi selline imelik tunne nagu segadus või väike mälukas, kadus vaid midagi vahepealset, et läks ukse juurde aga poodi ei läinud. Ja hiljem, kui meenutasin, on see ka kummaline, et sel hetkel kui meie vestlus toimus, ei liikunud mitte ühtegi inimest, kuigi oli tipptund, aeg oli nagu peatunud…”
Sel hetkel Valgussaare poole teele asunud Vaike sai niisiis Omade saadikult õnnistuse. Nagu need asjad ikka käivad.
„Osa inimesi tuleb sirgelt kulgevat vagu ajama. Osa on keerulisel – spiraalsel teel. Iga keerd tuleb läbi teha ning uuele tasemele jõudes aina karmimaid eksameid sooritada. Meil kõigil on oht jääda mõnele keerutasemele kinni. Palume kergemat pääsemist – meile halastatakse – aga see on suhteline. Arengut siis ei toimu.
Eks minagi olen mõnikord, kui on väga valus ja raske olnud, nõutult küsinud: miks te mu ometi siia saatsite? Seal teises sfääris on ju hoopis rohkem võimalusi tegutsemiseks ja asjade loomiseks – miks siin asjad ei toimu nii nagu seal, et mõtled ja hopsti ongi nii… Ja selle peale Nad vastasid: „Selleks et Inimeseks saada, Inimeseks Olla ja Inimeseks jääda.” Tuleb arendada välja parim võimalik Inimese mudel.
Samuti näidati mulle kord poolunes – uinumise või ärkamise eelne vaheseisund ongi hea olukord sõnumite ja vastuste saamiseks – mis oleks saanud, kui oleksin oma selle elu esimesele spiraalikeerule pidama jäänud.
Nägin iseennast üheksa lapse emana Härgla asula paneelmajas korteris elamas ning päevi teiste samalaadsete vegeteerijatega kohvitades mööda pläkutamas. See oli esimene saatuse variant, mis rullunuks lahti siis, kui ma poleks arenema hakanud.
Selline sõbrannatsemise pläkandusse kinni jäämine on praeguse aja tüüpilisim lõks – nii maal kui linnas, erinevatel tasemetel – hangutakse ühte mustrisse ja peatutakse. Pläkutamine – see on oma energia ära andmine kirudes, taga räkides, kadestades, ennast haletsedes. Selle asemel, et leida endale vestluskaaslased, kellega koos lahendusi otsida, arutleda ja analüüsida.
Tegelikult on võimalik nii mustrid, oma enese elu ja iseloom kui seeläbi ka saatus üsna põhjalikult ümber teha. Valgussaare ülivõimsates energiasammastes ja väe-väljas on seda lihtsam teha kui üksinda kodus – pidur-pläkutistega koos ammugi mitte. Mina annan vihjeid. Inimese enese töö on neid märgata ja mõista.
Me sünnime nö. sundkäitumise ja -mõtlemisega (iseloomuga), vanemad ja kool lisavad oma. See väljendub ka auras – enamusel on aura kollakas-punane. Programmid on seotud auravärviga (inimese loomus), punase elu läheb sedamoodi, rohelisel sedamoodi jne. Oma mõtete-tunnete-reaktsioonide jälgimisega on võimalik nendevahelised algselt programmeeritud ühendused katkestada – ei mõtle selle tunde puhul nii, ei tunne selle mõtte puhul nii, ei käitu sellise olukorra puhul nii. Saame enda valitsejaks. Nüüd aura värv muutub, punasest kollaseks, kollasest roheliseks, rohelisest siniseks. Igal neist on oma reeglid, seadused, kulgemised. Lisaks tekib keskmesse valgus, see ongi tarkus, probleemide lahendamise oskus ning oskus endaga hakkama saada.”
Vaike vahendab teateid nii kodu ümbritsevast põlisloodusest – iga puu ja kivi, taim ja jõgi kõneleb – kui oma pühamus, helevalges kambris või püramiidis või jõeäärses mõtluspesas. Ta ise muide ei mediteeri – ta ongi Selline! Ning info tuleb talle õhust – nagu antennidega püüab kinni. Samas meeldib talle nähtuste olemust põhjalikult uurida ja mõõta. Ning rõõmustab iga korra üle, kui käikse näiteks mõõtmas, mida Valgussaare väli endast kujutab – mida sinna tervenema tulnud inimeste bioväljaga teeb – ning kui püsivad need muutused on. Või määratakse biopulsariga, millises töökorras ükski inimese organ on.
„Tahan jah mõõta, võrrelda, jälgida. Kui nägin oma enese biovälja, lasin Auravisionis pildi teha ja nägin, et oligi nii. Järgmiseks sain teada, et minu juures tervenejad saavad minult piltlikult öeldes nakkuse – nendegi aura värvub helesiniseks ka siis, kui nad on puhta punase auraga skisofreenikud. Lahkudes mõju küll kaob. Minu ülesanne on Inimeseks õppimine, sel teel on mul võime ja ülesanne puhastada ja korrastada,“ selgitab Vaike, mispärast ta oma kaunis kodus keset kivimeid ja taimi, nähtavat ja nähtamatut ilma koos koera-Leediga rahus ja oma olemises olla ei saa. Iidsed targad käsivad teadmisi ja oskusi, mille kasutamiseks talle pakett ja paik anti, teistega jagada. „Loomulikult valin üsna hoolega, keda siia looduskooli luban. Kümme aastat siin on õpetanud, et mõnikord saadetakse läbirääkimistele muhe kuju, kohale aga vajub grupp eneseimetlejaid, kes viis ööpäeva mu pesas laiavad ja ülbavad, tallavad ja nõuavad. Nüüd olen juba läbinägelikum ja nutikam ning selliseid asju enam ei juhtu.“
Kõige tõsisemaks katsumuseks ja kõrvalehiilimatumaks ülesandeks meie elus peab Vaike lapsi. Kui meile saadetakse lapseks langenud ingel – või saab meile sündinud tähelaps energeetilise saaste – pole meil pääsu tema puhastamisest ja korrastamisest. Väljakannatamisest ja allaneelamisest oma lapse puhul ei piisa. Langenud inglid ja deemonite küüsis lapsed tarbivad ja nõuavad lammutavad ja tirivad pahalaste tahtel meiegi võnkesagedust alla. Paigalpüsiminegi nõuab meilt hirmsat sprintimist, kui oleme saanud tõsise töövihikuülesande trollide ja ahjualustena käituvate laste näol.
Osadel juhtudel nähakse, et vanemad on tugevad ja antakse kasvatada nö. raske laps, sest nõrgem vanem ei saaks sellisega hakkama. Osadel juhtudel toimetavad nö. tumedad jõud läbi nende laste. Mõnikord on tegemist oma iseloomu lihvimisega, harjutada kannatlikkust, mõistmist…
„Minu jaoks kõlab indigo kui sõimusõna. Esiteks on indigosinine liialt tume – mida heledam sinine, seda parem – meie ülim siht on valge-valge-valge – võib-olla ka kuldne. Teiseks nimetatakse indigoteks lihtsalt kasvatamatuid, isekaid, ülbeid, allumatuid egotsentrikuid, kellel puudub empaatia ja halastus. Kasvatage oma lapsi – ja indigo ei devalveeru diagnoosiks!“ muigab Vaike. „Olen järeldusele jõudnud, et ülimas segaduses võsukesed – ja-või kaasa – saadetakse valgustöölistele selleks, et meil jalad maast lahti ei tuleks ja meie endi avanemine-arenemine liiga kiire pole. Valgustööline – see on kehastuses olev Iidne, kes peab endast uue Inimese mudeli looma Maa peale. Kui ülejäänud inimkonnal eest ära kihutame, pole meist kasu. Aga kasutoomine on meie paketi tuum ja telg. Minu armas Mees on leebe ja asjalik, aeglaste ja mõtlike pööretega – tasakaalustame-täiendame teineteist suurepäraselt – liigne ruttu-ruttu-ruttu, mida püsimatud Kitse-aasta tüdrukud muidu kogu maailmalt nõuaksid, ajaks pea ringi käima. Mööda Euroopat rekkatades raha teeniv mees käib umbes kümne päeva tagant kodus ja me mõlemad oleme väga rahul.“
Vaike arutleb, et on oma nelja lapse ja kolme lapselapse nimel pehmelt öeldes piisavalt rüganud ning võiks nüüd mõnuleva koduperenaisena lasta kaasal end kätel kanda – ent see oleks peatumine ja peetumine. Kümme aastat rajatud Valgussaare hoiab pinges kasvõi sellega, et tekitab pideva rahavajaduse, mis paneb tegutsema.
Järvakandi-Vahakõnnu põlislaanes asuv Eestimaa päikesepõimik on ülimalt mitmekihiline koht. Enne emand Martini saabumist oli seal Järvakandi klaasitööstuse suvila. Kogu laga lendas üle õla võssa – muu hulgas üks paarikümneaastane täis viinapudelgi. Oli läbu ja kaklused – nagu kirss olnud aegade tordil, mil ses paigas oli ohtrasti nii vägiseid kui vägivaldseid sündmusi.
Siitsamast jõest ja maast on leitud ainulaadne kivide-kivististe ning tundmatu materjali ja päritoluga kollektsioon. Eestimaa korallid ja kivistunud elusolendid-molluskid, kes on pärit aegadest ja elust, mida on meile näidanud „Avatari“ film. Vaike kinnitab, et nad hõljusid siin just nii, nagu film näitab – pulseerisid valgust ja helget energiat. Meteoriiditükid, mis Vaike kollektsioonis, on juba teadlaste poolt uuritud – ja kestval uurimisel ning nende peoshoidmine mõjub igale looduskooli saabunule vastavalt sellele, kust ükski meist pärit on. Mina sain läbi meteoriidikillu hetkega ühenduse Maa tuumaga. Aitäh. Ning on ka tundmatust materjalist sulamijupikesi.
„Eestiski on kunagiste püramiidide asukoht – mida austab praegu minu väike püramiid – ning siin olid Egiptuse omadest varasemad Iidsete püramiidid, astmelised kodusfäärid – püramiidis olid nii kodud kui koolid, lend-autode parklad kui laborid.
Joonistan tassidele ja talismanidele erilisi mustreid, mida just siin paigas mulle õpetatakse – see on kõrgtehnoloogiline loome, ilmselt hakkavad selles mustas joones elektronid liikuma ja tekitavad välja, see on unes antud, öeldi, et Tervendab. Ja nii palju, kui lubatud, õpetan ka teistele, kuidas aurat klaarivaid mustreid maalida. Tulijad saavad puidust-kivist-seeneniidistikust enese ja ruumide kaunistusi nii ise valmistada kui minu väega laetud minuloomingut soetada.“
Tulelaps on meisterdanud pungadest ogadega kaetud ravilauad, millega mõjutada selgroolülide vahekettaid, taldu ja peopesi, valmistab roosimoosi, raviõlisid, puugi-sääsetõrjetinktuure, taimemett, võideid ja teesid – mille nimetus tema kõnepruugis on „tegu“ või „keedus“.
Kes Eestimaa päikesepõimikusse pulseerima pääseb, ei pruugi Vaike väljas õieti midagi teha – pruugib olla, jõevulina paistel mediteerida, looduse embuses lõdvestuda – ja juba juhtub. Ent kes tahab teha ja tegutseda, selle jaoks on linnuvaatlus, vibud-kummipaadid-kalastusvahendid väerajal, risomorfide-vaaside-maalide-ehete-talismanide loomise tunnid koos Vaikega – ning nõiaköök erineva tasemega tulijatele. Võilillemesi, kuusesiirup, roosimoos, naistepunaõli, angervaksategu, elupuutinktuur – nende saladustesse võib pühenduda ka kolmandal tasemel, ilma viiendale tasandile omaste teadmisteta.
Põnevaim-informatiivseim osa tema kodulehest www.loodustuba.wordpress.com on erinevate puude kui tervendavate isiksuste tutvustused. Klorofüll on materialiseerunud päikeseenergia ning hakkab iga puu ja taime puhul inimese heaks erinevalt tööle. Kask on looduslik antidepressant ja antibiootikum – nii jõuline, et tüüfuski taganeb tema ees, ussirohi ja tundlikkuse tõstja. Elupuu peletab teretulematud putukad. Mänd kiirgab vitaalsust ja hingerahu, rõõmu-edu ja viljakust. Kuusk lisab loovust ning sisaldab samu ühendeid, mis leiduvad aspirini ja panangini tablettides. Haab kui heas mõttes vampiir tõmbab halva energia endasse, kui on voolitud eheteks-talismanideks või keedetud teedeks-määreteks. Lepp on spirituaalselt avav-ergutav ning vaimselt südametunnistusele koputav teekaaslane.
Inimesed moodustavad sarnase paketiga teekaaslaste võrgustiku – Vaike kodulehekülg suunab ka Sille Poola www.päikesetoit.ee kodukale. Kui sedalaadi naiste võrgustikku võiks piltlikult võrrelda puu auraga, siis ka teistel inimestel on maises tööjaotuses oma koht. Kes on tüvi, kes oksad, kes lehed, kes juured. Asisele maailmale on peenemad tasandid praegu veel mõistetamatud, seega näiliselt mõttetud. Nad justkui ei tooda midagi. Peale hea energia ja armastuse. Ent nende juurde jõutakse vastavalt tavasilmale nähtamatule valgusele ja sagedusele, et osa saada nende korrastamise ja puhastamise pühast tööst – värvime taeva siniseks, mida heledamaks, seda parem!
Ühest küljest ei lase Vaike lihtsalt uudishimutsejatel ega tühitarbijatel ennast raisata. Teisalt aga ei tohi kuninglikku paketti raisku lasta.
„Kui sul on midagi väga head, siis seda tuleb sarnase võnkega järgnejatega jagada. Praegu on tulijate teenistuses mitu energiasammast – kokku on 12 sammast, kristallilise struktuurina omavahel ühendatud, ringjalt kui vaadata tasapinnalt, see on üks tervik… Lisaks erinevad punktid, mis on ka sellesamaga seotud – püramiid, meditatsioonipesad, kus lihtsalt olla ja laadida, ent me oleme sammhaaval laienemas-täienemas,“ rõõmustab Vaike. „Jõgi joonistab meil siin ühe müstilise maatüki niimoodi kosmilise ringi sisse, et ongi Valgussaar. Jõekalda oleme võsast välja puhastanud. Tee maanteest siiani tuleb põhjalikult korda teha. Ja viis kämpingumajakest ehitame. Selle protsessi hõlbustamiseks mõtlesin välja mõõduka hinnaga „tuusikud“. Meil on Seltsing ning teekaaslaste panused Seltsingule annavad liikmelisuse ja õiglased hüved. Esialgu pakun külalistele tube elumajas – ja kui tuusikute eest kämpingud ehitame, saavad inimesed aprillist oktoobrini juba päris jõe kaisus end laadida.
Järgmiseks vaatan tehnika järele. Kuna mina tahan kõike uurida ja mõõta, peaks mul enesel bioväljade-võngete-punktide mõõtmise tehnika siin olema – siis oleks enne-ja-nüüd-mõõtmine käepärane. Eks ma loodan teise ringi aparaatide peale, mis on uutest poole odavamad.
Siis saame kenasti maha rahustada need, kes arvavad, et on maailma kõige äkilisemad nõidajad – rahu-rahu, mõõdame su ilusasti inimeseks tagasi. Ja ühtlasi saame mõõta neid lapsi, kelle kasvatamatust praegu indigo-staatusega õigustatakse.“
Vaike teab, et iga tervendamise ja arenemise poole püüdleja leiab õige teejuhi. Samas on ilm uuemal ajal täis ka neid isehakanuid, kes oma erialal enam tööd ei leia ning liituvad siis ravitsejate armeega. Kuni kõikvõimalikud litsentseeritud ja pühitsetud posijad inimestele halba ei tee, pole hullu, aga teevad. Igasugune kunstlik kanaldama õppimine ja jõuga kolmanda silma avamine on inimeste suhtes midagi vägistamise ja kuriteo laadset.
„Oskamatu juhendajaga koos satub teadmatu inimene kes-teab-mis kihti. Milleks? Kanaldab endale näiteks skisoidsest punasest ilmast kollid koju – ja edasi? “illusoorsesse” kihti mis käib tema paketiga koos, näiteks vägivaldne, kade, õel, ahne inimene sattub nö. teise dimensiooni kui võitlevad kollid, teda rünnatakse jne. Samamoodi lõpetavad vägisi avatud kolmanda silmaga inimesed pahatihti vaimuhaiglas – mida selle juhtimatu joa ja tõlgendamatu infovooga peale hakata?“ manitseb Vaike. „On ajad, kus peame jõuliselt arenema, et tekiks kaitse nii ljude asjade eest – tarkus on probleemide lahendamise oskus, mis kaitseb meid meie endi eest – et me liiga erilised ja ülemäära erakordsete võimetega olla ei tahaks ja maa pealt suisa minema ei kipuks. Meil on vaja arengus spurtida oma lastega toime tulekuks – ja vanemate armastamiseks-andestamiseks. Ehkki olen nelja lapse puhul näinud, kuidas kool tõmbab laste võnkesagedust maha ning lavendlivärvilisena sündinu värvub vaheldumisi igasuguseks, ma koduõpet siiski ei poolda. Kui oled inimene, pead inimeste seas ikkagi hakkama saama ning seda on vaja harjutada – nii nagu iga asja õppimine teeb meistriks.“
Ning üle kõige vajame impulssi. Tõsiasi, et Eestis liigub nii vähe raha, näitab, kui tõsiselt kõigevägevam meist hoolib ja meiega plaani peab. Meil ei lasta laisaks muutuda, pinge on peal. See teebki meid võrreldes teiste maade mugavate ja mõnusate elu hellikutega eriliseks. Keda Jumal armastab, selle ta Eestimaale saadab – siin on kindel tormiline, mõtestatud edasiminek garanteeritud. Eesti peaks olema Seltsingu-laadne rahavaba ringluse ühiskond. Jõuame selleni, kui ühend-aura saab piisavalt tugevaks, et rahavõim võita. Võib olla, et siit voolab sellepärast nii palju inimesi minema, et nad – vähemalt praegu – sellesse Uue Ilma Eestisse ei sobi – jääjad loovad arenguhüppeks sobiva ühendvälja. Huvitav on teadjate-pühendatute sõnul tõsiasi, et sinised ja punased, kes jäävad, eraldatakse üksteisest – ning Vaike sõnul on huvitav jälgida, kuidas punased isekeskis hakkama saavad. Mis muud kui muudavad iseloomu või…
“Mis on see “muuda oma iseloomu”? Inimene annab oma energia ära vihastudes, kadestades, solvudes, muretsedes, vihkamisega, hirmu tundmisega… Kui muuta oma iseloomu, et neid tundeid enam ei tekki (programmeeritud seoste katkestamine), jääb energia alles, see hakkab kogunema keskkanalisse, tilk-tilga haaval, kuni tekib keskmesse, südame piirkonda päike. See päikeseline energia on algaineks käbikehas DMT tootmisele, mis soodustab unenägemist ja lülitumist vasakult ajupoolelt paremale ajupoolele.
Sellest räägitakse kui ego kaotamisest. Ego ei pea kuhugi kaduma, tavaelus toimime ikka vasaku ajupoolega, mina-tunne jääb, peabki jääma. Vabanetakse programmeeritud seostest tunne-mõte-reageering. Ehk toimime kolmanda dimensiooni teadvusega. Lõuna-Ameerika šamaanid kasutavad Ayahuasca taimeteed, manustades sellega lisa DMT-d, millega saavutatakse kontakt nö. viienda dimensiooni tedlikkusega, ehk nihe/ümberlülitus paremale ajupoolele. Sealt saadud teadmistega (Suur Vaim ütles, või Kotkas vms.) abistavad inimesi. Kui nüüd tavainimene manustab midagi sellist, siis võib ta täitsa sassi-keerata, tal puuduvad eelteadmised, ta ei saa aru sellest, mida ta nägi. Tal on programmeeritud köied alles lahti ühendamata. Veel hullem kui keegi, teejoomise rituaali eestvedaja, seletab takka, et tõeline sina oled suur ja vägev jumalanna/jumal. Lõpp eesmärk on vastavalt oma enese tahtele lülituda viienda dimensiooni teadlikkusele/paremale ajupoolele, mis on nö. ühisväli (mitte massimeel), üliteadvus, allikas, jumal, vaim, kus on kõik vastused.”
Vaike sõnul on ka Eestil mitu saatuse varianti, esimene on näiteks see, et vene väed sõidavad sisse. Ja me raiskame oma energiat sellele, et ei ole rahul oma valitsusega… Selleks on vaja muutust ühis- auras, siis liigume hoopis teisele või neljandale-viiendale saatuse variandile. Ühisaura moodustub inimeste keskmisest. Kui on rohkem sinise ja rohelise auraga inimesi muutub ka ühisaura.