31. mai 2014
Traavli-Tiiu missioon
Tiiu Saag (52) elab hobustele. Sõna otseses mõttes. Täidab missiooni ravida ja pidada või koht leida haigetele või ära visatud hobustele ning palgatööl käibki selleks, et tervisevigadega hobuste pideva ravimise eest maksta. Ta kolis Tallinnast koos elukaaslasega selleks isatallu Raplamaale, et oma erivajadustega hoolealustel silm peal hoida ning rajada indiaaniküla, mis on kooskõlas tema kaasa Wild Texi meelelaadi ja pühendumisega. „Kui olen juhtunud unes kodu nägema, siis lapsepõlvest saadik ikka seda Truu talu, mitte Õismäe korterit,“ kinnitab Tiiu. „Mu vanaisal oli siin minu plikaeas hobune. Hästi suur ja täiuslik. See võeti suurtalli ära ning kui mu armastatud hobune hukkus, tekkis mul nii valulik tõrge hobuste nägemisegi vastu, et ma ei vaadanud filmides isegi neid kohti, kus hobuseid näidati. 40aastasena teatasin korraga oma lasteisale: ostan hobuse. Kui Hollywood – mu tänanegi lemmik, kes on Truu talu võimas vapiloom – Tallinna hipodroomile kohale toodi, küsisin esimest korda tema boksi ust avades endalt ja temalt: püha taevas, mida ma nüüd teinud olen?! Enda ja paljude hobuste saatust muutsin. Ka härra Saag sai aru, et see on pöördumatu stiihia.“
Hipoka haldjas
Tänaseks on abielu laste isaga otsa saanud. Samuti on Tex eluloost kaasa toonud kogemuste ja eksimuste taaga, mis on küpses eas teineteist leidnute puhul paratamatu – ja samas aruka ülesaamise ülesandeid püstitav lisaboonus. Tosin aastat tagasi oli aga hipodroom parim koht, kus Tiiu sai hobumaailma sukelduda. „Keset pealinna. Merimetsa ja Stroomi ranna veerel. Võrratu koht! Mina rentisin seal esmalt boksi – siis juba tervet talli – sest nagu paljud „hobutõppe“ haigestujad, läbisin perioodi, mil ostsin ja kogusin oma talli kõik hobused, kes vähegi meeldisid. Seejärel settis välja mu tegelik missioon. Hipodroomil elab ja töötab hobuliik, keda ülejäänud hobusekasvatajad Eestis ikka veel hobustena ei oska aktsepteerida. Traavlid,“ alustab Tiiu silmade särades traavlite kaitsekõnet. „Traavliteks on aretatud antiikajast saadik kõige vastupidavamad ja arukamad, usaldusväärsemad ja tublimad hobutõud. Nii kunagi sõjavankrite kui praegu võistluskärude ette sobivad tugeva närvikava ja füüsisega hobused. Neid on võimalik õpetada galopeerima ja hüppama, koolisõitu tegema ja koormat vedama. Mis on suur õnn, arvestades, et hipodroomidel praagitakse varakult hulganisti hobuseid välja. Need, kes ei sobi võiduajamistele. Need, kes jooksevad end viie-kuueaastasena tühjaks. Ent selles eas hobune tegelikult alles täiskasvanuks saab ja tõeline elu peaks olema ees. Järelikult tuleb sedamoodi üle jäävatele kõrgverelistele hobustele, keda täna veel tasuta jagatakse, leida uued kodud. Vajadusel pärast rehabilitatsiooni.“ Just selle rehabilitatsiooni pärast oli Tiiul koos hea tuttava Laraga plaanis rajada hobustekeskus, kus ühes tiivas on tervete hobuste tall, mis toob rendiraha sisse, keskel hobukliinik – basseinide-trenažööride-teraapiatega, nagu arenenud maailmas tavaks – ning teiseses tiivas uude ellu astumise eel rehabiliteeritavad hobud. Põhiliselt nii Tallinna kui Skandinaavia hipokatelt minema saadetud traavlid. Projekt oli olemas – päikesepaneelid katusel ja puha – aga siis tuli masukene. Lara peab pets.ee kodulehega külgnevat koerte varjupaika, hobukeskuse projekt ootab oma aega – ning senisel hipodroomi haldjal Tiiul on Truu talus oma aeg Texi ja indiaani-vesternkeskuse rajamisega.
Niigi küllalt?
Tiiu on mõistagi kohanud suhtumist: milleks neid õrnu, kuluka pidamisega ja keerukate ravivajadustega hiiglasi päästa – uusi hobuseid sünnib-kasvab pidevalt peale. Eks samamoodi arvatakse ju ka koerte-kasside kohta – üleliigsete loomade ravile-vaktsineerimisele-kastreerimisele-kiibistamisele kulutakse tohutult aega-energiat-raha, selle asemel et leppida paratamatusega ja tunda rõõmu nn. vajalikest loomadest. „Minu arvukad kokkupuuted traavlitega on neid hobuseid näidanud eriti ausate ja tänulike isiksustena, keda ju pered-kogukonnad saavad praegu parimas eas enda hoolde sisuliselt tasuta, kui nad hipodroomil oma kiire karjääri lõpetavad,“ tunnustab Tiiu oma kogemuste põhjal. „Traavlid, kes oskavad ju nagunii juba vankrit – järelikult ka rege vedada – on hõlpsasti ka saduldatavad. Nad sobivad perehobusteks, lastele tunde andvatesse tallidesse usaldusväärseteks trennihobusteks ning eriti tänuväärsed kohad, kuhu traavlid peaksid sobima, on uuemal ajal mitmesse Eesti paika rajatavad kommuunid. Tervikliku külakogukonna juurde kuuluvad hobused.“ Ameerikas kasutavad amišid siiani traavli tõugu hobuseid igapäeva töödel tegemistel. Üht kogukonda, kuhu koguda kohatud lapsed-pered-vanurid ning tekitada terviklik kooslus koos põllumajnduse-loomakasvatuse-tööoskuste edendamisega, rajab Kersti Männik, teist Siberist ideedest laetuna naasnud Tuuli Roosma. Just sinna sobivad suksud, kes juba oskavad hobusena töötada ning on täis traavli tragidust, nagu sõnastavad selle alamliigi olemust legendaarsed hobumehed Kalju Laiapea ja Ülo Kiiver. Sisetunde järgi soetas oma eesti-tori-põhisesse kasvandusse ratsakooli jaoks paar traavlit Maie Kukk. Juurimaa talli noorperenaine Kristiina Raudnagel tunnustab andekat rootsi traavlit, kes võidab kolmevõistlusi – parkuur-dressaaž-kross. Siinkirjutaja on sadulasse õpetanud hipodroomilt välja praagitud ameerika traavli, kes läks lasterikka pere oma hobuseks. Ning elab päevast päeva kõrvuti eaka vene traavliga, kes on vaatamata ülikirevale eluloole kõbus ja usaldav, koostööaldis ja ustav teekaaslane.
„Ühest küljest tiivustab meid aukartus elu ees. Kui see võimas ja täiuslik loom on olemas – kuidas ta siis parimas eas järsku vorstiks saata?“ protesteerib Tiiu. „Teisalt on „tavalise“ hobuse ostmine kulukas väljaminek – hobuse pidamine ja varustamine samuti – seega on hipokatelt pidevalt vabaks antavad traavlid neile peredele lahendus, kes osta ei suudaks, aga pidamisega tulevad toime. Mina võtan selle hobusordi promomist igatahes väga tõsise ülesandena, sest traavlitalle pidavad Natalja, Jelena ja teised tõsised tegijad on läbi minu uutesse kodudesse lähetanud kümneid „üleliigseid“ ning tagasiside on lihtsalt suurepärane.“
Eluülesanne
Tiiu tütar Tiina (25) on emale öelnud, et tollel pole erilist mõtet loota, et kõigevägevam talle tavalisi hobuseid saadab. See on Märk, et tema kodus on praegugi mitu erihoolt eeldavat looma – Pääsul on tõsised kopsuprobleemid, Lillul pärast kukkumist opereeritud kompjalg ja ravirauad. Saatusesõrme tahtel on sünnipäraselt nõrgad liigesed ja sidemed ka Truu talu hobutüdrukul… Kui Tiiu ja Tex olid just otsustanud Kohila tagant Viliverest traavlitallist endale viia ruun Jazzmani, tuli järgmisel hommikul raadiouudis: hobune hukkus auto all… „Küllap polnud Jazz meile määratud sellepärast, et ta oli täiesti terve. Samas näitab see tragöödia, et meie ühiskonnas on paljud asjad dramaatiliselt korraldamata. Seni arvasin, et suurim probleem on Venemaalt ja Ukrainast nende asendamatute hoburavimite kättesaamine, mida Eestis mingi ogaruse tagajärjel ei müüda. Nüüd nägime värske pilguga, kui kaitsetud on nii inimesed kui loomad Eestis vägivalla ja vale ees. Väideti, et jooksuaja tõttu arutud põdrad jooksid koplipiirded maha ja seetõttu sattus hobune pimedale maanteele. Põdrad ei jookse järjest kümmet kopliposti maha ega jäta nende peale autovärvi kriime… Mõrvarmasin sõitis hobusekoplisse! See on järjekordne märk, et laste ja loomade ohutuse huvides on valdadel vaja teeääred loomakoplite ja asulate juures korralike aedadega piirata! Selle tõsise vajaduse tõestamiseks pole ju rohkem koletuid ohvreid vaja.“
Tiiu ise käib Raplamaalt Tallinnasse tööle, kuna Raplamaal, eriti just naistele, töökohti pole – selleks, et hobuseid varustada ja talu edendada. Ravimid, heinad ja ehitamine… „ Tex on sellepärast morn, et kõike kavandatavat ei saa nii kiiresti ehitada kui tahaks. Aga teda on ju üks. Kodus töötamine on tohutu luksus. See tähendab iseendale sellise töökoha loomist, et see ennast ära tasub. Tänu sellele, et meil on väga ühtne ja edumeelne külakogukond, on meil Texiga laagri rajamisse vägagi usku – seda enam, et läheduses tegutsev Nõmme kõrts on suurepärane koostööpartner. Tex on indiaanilaagreid teinud Virtsu lähedal Ranna rantšos. Ta teab indiaanikultuurist, loitsudest ja tavadest uskumatult palju ning oskab seda edasi anda. Lisaks on meie talus lastel, kes siia aastaringsetesse laagritesse tulema hakkavad, silme ees mitte lihtsalt hobune. Ka erivajadustega hobune, kellel on viimase päevani võimalikult kvaliteetse elu õigus.“
Puud tuntakse viljadest
Nii, nagu emand Saag soovitab traavlitele suurepärasteks elu jätkamise kohtadeks külakommuune, taluperesid, laste hobutunde, on ka Tiiu ja Tex ise pööranud oma südamed ja plaanid hobuste, laste ja üksildaste vanurite ühitamise suunas. „Mu 30aastane karjäärile häälestatud poeg teab juba ammu, et mind on võimatu loomade ja heategevuse juurest kõrvale veenda. Olen pöördumatu nõid oma nõiaringis.
See on loogiline, et lapsi – eriti linna- ja veel iseäranis lastekodulapsi tuleb järjekindlalt loomade juurde tuua. Aga vanurid? Minu väga eakas isa, kellel silma peal hoidmine minu tööloleku ajal oli samuti tallitüdruku ülesanne, veetis tänu sellele õnneliku eluõhtu, et meil on kodus hobused, kellega ta sai tasakesi juttu ajada – selle asemel, et üksinda ja unustatuna kusagil toanurgas kustuda,“ ohkab jüripäeva eel isa kaotanud Tiiu. „Siitkandi hooldekodude üksildased vanurid tuleb samuti õue õhu kätte hingama tuua. Ja neilegi peab sel aastal minema jõuluvana. Nii palju suudan teenida küll, et osta lisaks hoburavimitele ja oma talu ehitamise materjalidele ka unustatud vanuritele jõulukingitus,“ naeratab Tiiu.
Insuldi järel juba mõne aja eest osaliselt teispoolsusse jäänud isa lahkus oma kodus nii leebelt kui üldse võimalik. Ütles tütrele ülestõusmispühade ajal, et aeg on minna. Ja ühel kenal teisipäeval pärast hommikust tualetti teatas, et puhkab nüüd natuke. Kümme minutit hiljem taas isa tuppa läinud tütar avastas, et vana mees läks Koju. Tasakesi. Tõsiasja, et pärast isa lahkumist on tema häält ja kõndimist ikka veel kuulda – nagu need asjad siin ilmade vahel ikka ju käivad – teevad ladusamini ülesaadavaks hobused. Tütar on tänulik, et papa jäi viimase hingetõmbeni oma koju, ehkki tegi jutuks hooldekodusse mineku.
Elu õpetab hoiduma ühekülgsete hinnangute andmisest. Tiiu ütleb, et samavõrd kui saab kirjutada liigutavaid portreesid traavlitest, kes rõõmustavad pikki aastaid perekondi ja harrastussportlasi, võiks neid ju kirjeldada ka ammendunud ja läbikukkunud võidusõidukitena. Samamoodi võib iga kireva elulooga küpset inimest kirjeldada ammendunud abikaasana – või siis hoopis parimas eas uude algusse jõudnud missionääri-visionäärina. Valik on meie – igal hetkel. „Meil on unistus vestern-indi-laagrist ja korralikult välja ehitatud isatalust taevasse saadetud. Suur Vaim näeb ja teab ja koos meiega samme seab – kuidas teisiti!“ naerab vaimustunud Tiiu. „Kui unistus on taevasse saadetud – küll tema sealt peagi alla peegeldub. Nii, nagu taevas – nõnda ka maa peal.“