30.-31.mai

Oo, hetk, sa viibi – ja mine veel helgemaks! Aitäh Esimene ööpäev ilma Maruusjata on teinud Namastest täiesti teise hobuse. Ta on oluliselt rahulikum, koostööaltim ja taluvam – teda saab päitseidpidi kõnnitada, põske silitada ja läbirääkimisi pidada. Armas Maiekene, kannata nüüd Maruusja jaanipäevani enda juures välja – siis on Namaste kindlalt võõrutatud ja iseseisvustatud.

Oo, lammas, sa oled autistlik tõbras! Hoovi niitma lubatud lambad käivad pehme loomavõrgu alt läbi hobusekoplisse – kus on loomulikult vähem süüa kui hoovis – iga kord erinevast kohast. Määääeivõi!

Eile ärkasime kassamjäu Lilliga samal hetkel ja vahtisime jubedusega teineteisele otsa. Olime näinud minut enne nelja – ja äratuskella – sama nägemust. Temet Pohhuimull viib endasse programmeeritud ennustuse ellu. See oli nii selge nägemus, et kassilgi oli õudne. Kui too õnnetu olend meile tuli, püüdsime ümber programmeerida – mis on teatavasti vägagi võimalik. Ent meie mõjuväljast eemal võttis ta kurja koodi tagasi – võimendunud progressioonis – ja nii lähebki. Tõmme musta auku on nii vastupandamatu, et igaüks, kes teda aidata püüab, kistakse kaasa. Huh, tänu taevale, et poja enam temaga FBs sõbergi pole ega tema numbrit ei tea. Glinglingrrrrauhhh! Nojaa, samas võib ju asja optimistlikult võtta. Saab uue võimaluse. Ehk järgmisel korral enam selline iseloomutu-elujõuetu gorilla pole – mitu korda järjest ju nii hullusti minna ei saa.

Ja veel optimistlikum teema – kuidas me kasutasime Indiga oma viimase kümneka. Ostsime kärbsepaberit, koerale seakõrisid, apelsini, juustu ja müslit. Aaaaaameeeeeen! Ja maagiline teema – Põhjamööbli eduka köögimööbli nimi on Dietrich! Ja argimüstiline küsimus – kus mu pistaatsiapähklikreemi saiake on? Eile enne õnneliku Lumivalgekesena niitma minekut panin selle oma läpaka peale auhinnaks. Keegi tungis minu asemel pjedestaalile – läind. Indi oli õues – järelikult super-saiasöödik Notsu. Asjadel on enamasti lihtsad triibulised vuntsidega lahendused.

Avesta jutustas, et päikese päev on pühendatud Päikesele, kes kingib Maale eluks vajalikku valgust ja soojust. Tuleb tegeleda lastega, muutuda ka ise lapseks… – heldekene, aga meil siin ju ainult nii ongi – üles äratada endas pari, mis kunagi olnud. Ja mõelda tehtud vigade üle, päikesekiired jagavad eluenergiat ja puhastavad patust.

Halleluuja, kui see nii lihtne on… Kuusirp tuleb taevasse, uusi asju täna veel ei alusta, depreka-melanhoolika-negativismuse asjus hoopis valvas olla – siis polda haavatav. Laste naer viitab rikkusele – seda kuulsin hommikul kooli juurest Tallinnasse sõitnud bussis piisavalt – üllatused toovad õnne – jajah, mul oli postkastis väikevenna kiri… – linud toovad üllatusi… oi, mulle tundub pigem, et nahhaalselt kümne ajal maja piiranud rebane viis pigem ühe vähemaks… Ja – mis peameine – täna nähtud unenäod on tähenduslikud, kui näed konkreetseid inimesi – ja neid tõlgendatakse otse. Appi… nagu öeldud… Et siis nii ongi. Pardon, mina pole süüdi…

Viisime Reetcheniga Maruusja Nelsoni juurde – mõlemad olid vaimustunud – ja Reet sai ühtlasi noorhobuste hindamise praktikumi. Papa Kallaste ütles, et Maruusja on nii heas konditsioonis – õigupoolest imeline lausa – et üle 15 ei pakuks, kui suhu ei vaata – ja võib vabalt igal aastal varsa tuua, viis veel vähemalt – ja et ma olin täielik tola, et talle selleks aastaks titte ei ehitanud.

Ju vist… Eks nüüd ehitame. Aitäh, vanamoor

Minu aeg Kirnas oli eile täiuslik. Esimese tunni istusin Maruusja boksi ees söödakünas ja kirjutasin. Maruusja hoidis koonu mu pealael ja mögises tänulikult, et ma temaga olen. Teise tunni pikutasin platsi ääres – ütleme otse – enamuse sellest magasin.

Kodus oli kõik tänu taevale korras, Namaste iseseisvus sekunditega – ja me sõitsime Indiga teatrisse. Aga siis alles naljakaks läks. Panime käru taha, et see metsataadi juurde viia ja tagasiteel laetuna koju tuua. Klõps käis, sulgus, korras – sõitsime naerdes hullunult haagitava jänese järel – ja avastasime aiandi juures, et käru pole taga. Käru oli meie oma võpsikus puude vahel. Terve ja korras – aga ma ei saanud teda rohkem kätte kui et tee äärde – kivid jäid kõhu alla, sidur hakkas haisema ja – ühesõnaga Mihkel viis ta õhtul õue peale tagasi ja praegu sõitis temaga tähtsaid asju tassima.

Rakvere teatri etendus Järvakandis – aitäh, metsarahvas selle eest, et mu sinna inspireerisite – aitäh, isand Saaremäe, sitsplatsi eest! – oli vaimukas-maitsekas-lõõgastav. Eriti teine vaatus. Aitäh.

Mina lõpuspurdin oma käsikirjaga, mille postitamiseks mul sentigi pole – viin käsitsi kohale, sest nagunii on vaja Piritale vihmvõimlemispeole minna. Jälgin hobukoplis segunenud rohusööjaid – ja kirjutasin vastuse ühele eileõhtusele kirjale, mis mind magada ei lasknud. Tänu sellele, et kiri ärritas mind ärksaks, jäi lasteisa ellu – oli koduteel, uni tuli peale, helistas – ja vatrasime ta õnnelikult koju.

Kirja sisu oli selline, et minu probleem on alaline ja olemuslik – pole võimalik end jagada talupidamise-loomakasvatuse-loomingu vahel – elukorralduses tuleb midagi kardinaalselt muuta.

Mind ärritas tõsiasi, et tavaliselt hakkavad mu talu müüma ja loomi laiali jagama mehed, kellega olen juba abiellunud – seekord siis tõsisem tegija, varem alustame

Tänan kirja eest, mis mind tõsiselt juurdlema ajendas! Südamest tänan. Küsisid, mida ma elult tõeliselt soovin, milline oleks minu laiem perspektiiv. Kõigepealt – lihtsam on öelda, mida ma ei soovi. Ma ei soovi ümber raharahva roomata, kusagil hotellis almuse eest sportlikke tunde veeta – kusjuures nende asjalike tundide eest pälvida mitte otsest toetust, vaid tööd, millega see finants välja teenida… Ma ei soovi tuhandete eurode eest hinnaliselt kostümeeruda ega õhtuid suareedel-dineedel suretada – sel juhul poleks see mina, kes loob seda, mida loob. Ja loob ühenduses loomadega. Optimaalne kooskond mu ümber on 5-7 hobust ja 5-7 põhikarja lammast talledega. Parim kodu oleks rehielamu, kus ühes tiivas elan mina lastega, keskel on saun-pesuköök ja teises tiivas tall, ümber 3-5 hektarit, rahu-rõõm-rahvastesõprus. Selle ideaali ja tegelikkuse vahel on puuduv M. See M pole metropol, kuhu kolides hakkaksin tootma tava-ajakirjandust ja haledaid lugusid maa- ja tõelise elu igatsusest. See M koosneb kolmest osast – manager-metseen-mees. Parimal juhul saabub mu ellu see Mees – mitte ainult kolm ühes, kõik ühes Kuningas. Saagu-saagu… Aitäh!

*

Olin selle postituse siin juba üles riputanud – ja läksin pesu üles riputama – kui nägin täiesti uskumatut vaatepilti. Bella oli end ketist lahti teinud – ja lesis keset parte-kanu õuemurul. Trepile olid rivistunud ema-tütar-tütretütar – Alfa, Amatsoon ja Aya Neid mööda nühkisid end Puhh ja Lilli. Õunapuude all magasid Mann ja Nibiru teineteise kaisus, Taja ja Namaste sügasid teineteist. See oli tõeline Eeden. Vastus väitele, et mu elulaadi on vaja kardinaalselt muuta. Kusjuures muutja käib siin lõõgastumas-rahunemas-toibumas otsatust programmeerimise-projekteerimise killer-karussellist… Võtsin Alfa-mooril kaelast kinni ja ütlesin talle: “Kui ma saan 50, pole ma kompleksides-kipakas enesetõestaja, kes ei saa juublipidugi peetud – sest häbeneb vaatamata miljonitele, et on liiga vähe saavutanud, omab liiga vähe, naine pole armastusest, vaid kaalutlusest võetud – ma ei lase ühelgi sellisel kompleksikotil ega faktilisel edumehel, kes on tegelikult plindris ja rasvunud alkohoolik ega suurest sõnameistrist narkaril ega-ega-ega – ei mõtte, sõna ega teoga meie ellu tulla. Tuleb Kuningas – tuleb järgmise tasandi eneseteostus ja kodu. Tuleb kõik see hea ja kõrge, mida kõik mu nägijatest sõbrad-sõbratarid ammu tulemas näevad. Küll pälvin. Aitäh, Alfa, selle suure ja sooja kallistuse eest – ja ärakuulamise eest – ja mää, elu on hää!

*

Õhtupoolikul puhkasin suitsevaid ajusid kõigepealt tund aega naate niites – Tallinnast tulnud Indi ronis seni puude otsas. Ja pärast seda käisime küla vahel ratsutamas – koos Namastega platsil on Indi jaoks ohtlik – niisiis läksime küla vahele meelde tuletama, misse tsivilisatsioon õieti on. Ja ma kordan – kardinaalne elumuutus viib mind pigem veel sügavamale metsa kui linna. Tänan pakkumast, jummala eest.