29.mai

Täna hommikul koos Indiga hobuseid talitades rääkisin talle hobumees Andres Kallaste teooriast hinnaprogressiooni kohta. Pooleaastane varss pooltuhat, aastane tuhat, kahene kaks tuhat… Ta teatas – aimates, mis variante katsetan – et Namaste kohta see ei käi. Okäi. Ja võttis teema rõõmsalt kokku: „Maruusja maksab 23 tuhat ja teda ei müü me hoopiski!“ Hihii.

Ei, tema saab homsest alates hoopis seksi – keegi peale viie pardimamma võiks ju siin majas elutervet elu elada või mis

Kuna erakordselt kauni välimiku ja ulmeliselt heade käikudega sälg Namaste Bonita Garcia on gaselli käitumisega, mõtsin jah, et kui kevadel on Maruusjal uus beebi, ehk… Nojah, ja siis on see tulevane Nadja või Nebukadnedsar omakorda nii armas ja täiuslik, et… Ja nii edasi

Üksiti tegime revisjoni, mis-kes lisaks uuele Nelsonile teoksil. Jäär uttedele novembriks külla – ai, mu tagumik – uuel aastal Bellale tiibeti mastifiga pesakond tiibeti laikasid briiding bai Soone Saara.

Olin kell neli end küünte-hammaste väel voodist välja vedades tegelikult nii mustas masenduses – üksildane rassimine, silme ees Brigita ja väikevend ja üldse piiksviiks – et maandusin ürjetusse paanikahoogu. Mitte keegi, kellest rahaliselt sõltun, ei liiguta ega isegi mitte ei vasta. Stress ja alandus – on vastus küsimusele, kuidas tunne on. Ei, ma ei soovi sellest rääkida.

Pärast hommikust kirjutamist tegin arvutis inventuuri – tõstsin failid tehtute-arhiveeritute-kaustadesse – ja see tekitas inspiratsiooni, mis tõstis kõvasti tuju ja kuraasi. Puhastasin pärast peltassekukkumist taas kordakuivanud telefoni postkasti. Näh, miks ei ole siin majas puutetundlikke nutifone – nunnu kollane klotsikene ei upu sitas ega halbades – või olematutes uudistes Postkasti jätsin alles vaid valimisjärgse vestluse Ansipiga.

Surusin taas pisut oma koostööpartnereid – on nad üldse mingid partnerid??? Ja sumasin 21-kirjalises kirjavahetuses – nii et süda sõna otseses mõttes paha. Keskpäevaks oli – vahepeal pesu pestes ja põõsaaluseid puhastades – enamus tänasest kirjatöönormist sooritatud. Ei, kirjutamine pole tükitöö – aga ta on töö nagu iga teinegi. Eeldab professionaalsust, distsipliini… ja laadimist. Lähen homme metsatalu noorperenaisega Järvakanti Rakvere teatri etendust vaatama. Ma ei saa seda ei ajaliselt ega rahaliselt endale lubada – aga kui ma seda ei tee, lendab mu kuppel lõhki. Ma ei võtnud pärast hommikust õueringi Brigita kingitud viltkübarat peast ära – ega võtagi, vot – see hoiab ajusid kaunisti koos. Päriselt ka.

Ja siis juhtus ime.

Rääkisime Karekaga päris tõsist managemendi ja produktsiooni juttu – kirjandus-muusika-lambakasvatus – ja ühe korraga saabusid kahe Kersti kirjad. Üks teatas, et sai oma köögimööbliga talle üliolulise auhinna – ja et olen nii selle kui tema muu praeguse edu otsene põhjustaja – ja me avaldasime teineteisele armastust. Lihtsalt. Teine Kersti teatas, et esmaspäeval toimub minu rahvuskaaslastega diil, mis toob mu raamatule „Tuusik teisele kaldale“ koostööpartneri.

See tähendab, et ma saan makstud autovahetuse ja –korrastuse – mille võtsin hulljulgelt ette – selle aasta krediidi, paari kuu arved – kuni kohevalmiv raamat sisse toob. Vennale jään veel võlgu, aga Tannhäuseri seljas Tallinn-Budapest-Kopenhagen lennates ei pane ta ehk seda tähele.

Kui vennat just praegu riigitele uudistes nägin, tuli nutt peale. Aga nutta ei saanud. Nagu ka mitte siis, kui Kessu oma kirjeldamatult kergendava rõõmusõnumi kolme lihtsa lausega teada andis. Siis päeval oli mul Karekas telefoni otsas ja ma olen tema vanem õde. Päriselt ka. Naised ei nuta. Praegu ei saanud vesistada, sest naer tuli peale. Indi vaatas maailmakuulsat baritoni Lauri Vasarat ja ütles asjalikult: „Nii ilus. Sest ta on väga sinu nägu…“

Või nutaks siiski? Ei saa, õhtune musimine tuleb.

Ime, mis Kessu kirja peale sündis, juhtus sekunditega.

Ma sain teada, kui tohutult mõjutab minuga toimuv viimset kui mu looma-lindu – ja kui üks-ühele nad kõike tunnetavad. Minu kergenduse, tänulikkuse ja vabanemise tunde peale heitis Mann akna taga koplis õndsalt ohates pikali – ja Nibiru heitis talle kaissu. Kohe päris kaissu. Nüüd õhtupoolikul niitsin terve hoovi – ai, lihased helendavad, aga üks ring on kogu talul peal – ja absoluutselt kõik loomad hoidsid vägaväga ligi. Kanad-pardid jalus. Kassid nendega läbisegi. Hobused võimalikult lähedal.

Sest ema oli rõõmus. Mis siis, et pildi piiril väsinud – veel kolm päeva kogu hingest puusalt tulistada…

Heldekene, kui palju me muretsedes endale ja oma kallitele siiski liiga teeme – kusjuures seda teades – ja kui kirkalt rahu ja rõõm tagasi peegeldub. Nii palju heatahtlikke naeratusi, spontaanseid vestluse alustamisi ja poolehoidu kui täna, pole ma ammu kogenud.

Kui Indi koolist võtsin, sõitsime postkontorisse – pardal oli üks kena hääletaja selgeltnägijate tuleproovist – pst! – kes avanes nagu lill. Postkontori tädide pugistasime südamest naerda. Apteegis vadistasime ja naersime – ostsime vitamiine – väetist, noh. Raamatupoes imetlesin Navitrolla tasse – ja kui märkisin ühe kohta, et see on ilmselt Argentiina maastik, kus Navitrolla armastab olla rohkem kui Eestis – rääkis väike hele müüjanna, et lahkub augustis koos lastega alatiseks Eestist. Norrasse.

Ja õigesti teeb.

Mina pean vastu.

Aga see riik siin on eriti karmidele.

Kes vajavad eriti äkilist puhastustuld.

Meie saime maailma kirkaima sünkrooni. Kui viisime Oonale Indi sünnipäevakutse, vaatas Jaanika tütretiba parasjagu üht kunagist tele jaoks tehtud sünnitusvideot. Ma olin seda näinud. Telekast. Ja mul kukkus suu lahti. Mirjam. Meie oma Mirjamiisu, kes sünnitas Siimu… Oh… Nii ilus… Kui pliksidega Mirjamilt saadud Oona-kiisu Tralla kaht titat vaatasime, vajus mu suu teist korda ammuli. Kaks Lillit. Täpipealt. Marmor-trikoloorid. Heldekene! Tralla talus mõne minuti, et tüdrukud tema tirtstibinaid süles hoidsid. Tuli siis südamlikult, aga otsustavalt Indi juurde, võttis oma tütrel asjalikult kraest ja viis ta pessa tagasi. Kui armas, rahulik ja oskuslik tegu see oli! Ja milline pilk, millesse neeldusin.

Sellised imed üksteise järel…

Aitäh.

Loodan väga, et põdravasikas, kellele eile kosumise-hoolduse kodu otsisin, on paigas ja korras. Jah, ma tegelen selliste asjadega ka.

Ja ma tean sügaval südames, mida muinasjutuvestjad eesotsas minu isaga mõtlesid, kui Lumivalgekese kuju lõid.

Kodus niisiis niitsime hoovi ja kitkusime põõsaalused. Vaheldumisi pesupesemise, koeraaediku puhastamise ja mängimisega. Loomadega mõistagi. Indi tüdimuse ja tõrkumise vastu aitas metsa-Karla meenutus, kuidas tema Indi-vanusena kell viis tõusis, et kraavipervedelt oma pere loomadele niita – kaheksast läksid vanemad kolhoosi tööle… Mõjus. Jätkasime matka. Ilma kolhoosi-absurdita. Kõik oma loomadele. Kallimusipai.

Ma tean, et homme on keskpäevane Kirna- ja õhtune Järvakandi-sõit. Aga ma ei tea veel, kas jaksan pärast õhtust talitust veel kirjutada – või pigem poen õndsalt põhku ja tõusen võib-olla koguni kolm, mitte neli.

Sisetunde järgi. Mul on see võimalus.

Lubasin Karekale, et pärast praeguse käsikirja lõpetamist puhkan… päevakese. Vahepeal on viis ajakirjalugu end kenasti üles rivistanud. Aga see on midagi muud kui romaan. Küll ma tasa ja targu külluse ja õigluse kaldale rooman. Sõuan. Kroolin. Aga jõuan pärale. Aitäh.

Tänased ülevoolavad tänud lähevad Kerstile ja metsaperele, Karekale – ja kõigist loomadest eriti Namastele – kes kuuldes, et teda ei müüda, mängis ja trallas, vigurdas ja naljatas nii, et hing jäi seda täiuslikku olendit vaadates kinni.

Aga võib-olla peaks siiski tibakene kogunenud plahvatusohtlikku silmavett välja nutma – muidu ei hoia Brigita viltmüts ka mu kuplit enam koos – aga ma tahan alles õppida päris Lumivalgeke olema – mu järgmine raamat, mida läbi suve kirjutan, on ju loomalausujate oma.Selle loomiseks on olnud vaja need kaks, mis nüüd kirjastamisel, endast välja ära kirjutada