15.-16.mai

Kaos ja voolamine ühtaegu. Kogu aeg kõigil. Nägemused ja Nägemised. Märgid ja mäluvoog. Pusletükkide paika sujumine ja ootamatute uute tühikute tekkimine. Nii lakkamatu voona, et ka paigal seistes tormame. Unes ja ilmsi. Kõik voolab isegi mu kiirete pöörete jaoks nii tormiliselt ja mitmes paralleelmaailmas korraga, et ma ei jõua enam aitäh öelda. Metsaperele jäi heina ja kaera eest elementaarne aitäh ütlemata, sest ma kartsin, et auto sureb jälle välja, Helinale selle eest, et ta olemas on ja meie nukutuppa ilmus… Nii palju ütlemata aitähhe…ähhnoh… Aitäh!

Kolmel valgel lambal olid punased märgid peal. Nagu farmides põrsaid märgistatakse. Esimesel hetkel mõtsin, et mul virvendas silme eest, kui hämarast Taja buduaarist seda onduleerides välja vaatasin. Astusin välja puhta põhu järele – lammastel ikka täpid peal. Ofelial ja orelipoistel. Alles pärast seda, kui olin saunas pesu pesemas käinud ja Indile hommikusöögi andnud, kadus see nägemus või märgistus või mis iganes. Ahah.

Auto ja haldjad kahepeale olid ja ei olnud kah nii eile kui täna mägrad. Viisin Kadi võimlejad koos treeneriga Sadolini reketikava suurde proovi. Kuni prooviti, käisin Liisu juures kukalt taaspaljastamas. Jõudsin ka kahe ja poole ajakirjaloo teljed ära kirjutada. Viisin lapsed ja treeneri tagasi kooli ja… Auto ei läinud enam käima.

Meid võttis koduteelt – toidukott ja koolikott, õunakott ja reket… peale samas külas üles kasvanud noor ema. Peagi jõudis ka Helina. Haldjate nähtavaks muutja. Ise ka haldjas. Haldjamgi veel… Näitasin talle oma ladustatud kunstikogu ja kurtsin, et akudrelli üks aku koos laadijaga on kadunud. Sõbratar ütles, et tema mehel Reijol on neid palju. Mispeale ütlesin, et selle uudise peale lõpetan krampliku otsimise ja leian laadija ja aku… nüüd. Sekund hiljem leidsingi. Sellised ajad. Lõdvestu, usalda – ja kõik lihtsalt voolab sülle.

Analüüsisin Helinale selleks, et kanalid krambitrombidest lahti loksutada, kannatamatu kammertooni allikaid – kõik partnerid ja kaasteelised ütlevad justkui jaa – aga kõigil on aega küll. Minul pole. Mitte kannatamatuse tõttu – lihtsalt pole aega.

Pilvede all Sirje saatanlikud susserdamised tütarde ja õe rahaga lõid kõigi – ka nende, kes justkui telekat ei vaatagi – alarmtuled põlema. Nii tuttav. Nii õudne. Ja läbi meelte vihises ka mõte, mida selle väljapetetud üheksa tuhandega kõik teha annaks. Võimas käsikiri, suurepärane esitus – ja nii kohutavkohutavkohutav.

Taustaks mõtted sellest, kuidas ärimehed  oma rattas ei märka, kui ärev on ootaja aeg. Kuidas ärinaised kümblevad oma muredes-jamades – ehkki neil näib olevat unelmate elu. Mul ka näib. Ongi. Mis siis, et mänekaotsingu kümnele hõikele on endiselt null vastukostet.

Soone Saara otsib manageri!!!!!!!!!!!!!!!!! Kuulsite? Ärgake! Aitäh.

Saatsin puidu-Hannesele täiendavad küsimused – kolme uue ajakirjaloo juurde pöördun nende arvutti täristamiseks siis, kui suur käsikiri valmis. Sellega aga sõidan praegu nii ihuliselt kui hingeliselt läbi tule, vee ja vasktorude. See raputab ja liigutab mind. Ja samas – nii kirjutades kui talu hallates on kohati tunne, et ma olen robot… Leopoldi pere Tammarud nügivad sõbralikult ribidesse – sa suudad, pane galopis… Kasvõi selle usalduse õigustamiseks pean panema jah.

Helinaga võtsime kõigepealt ette niitmise-kitkumise. Mina kitkusin põõsaalused-seinaäärsed, Helina niitis, Indi riisus – jagasime saagi vaheldumisi mõlemasse koplisse. Siis nautis Helina Indi ja Manni koostööd – plikad ratsutasid, Saara istus kummide otsas ja prääksus. Südamlikult.

Toas joonistasid daamid liblikaid ja lilli, tegid teineteisele soenguid – ja mina puhastasin kõigi ahjude-pliitide lõõrid. Sain firmalt Hea Tegu kutse Türile, aga ma ei lähe Kroonika peolegi…

Saunas sai palju rohkem puhtaks kui ihu. Pool üksteist vajusin tutti – ja tõusin kolmest – umbes siis, kui talinapiult koju oleksin jõudnud… Viimasel ajal tutin ilma külge pööramata, seega lähen hommikul liikvele nagu vana auruvedur. Õnneks on ööd nii lühikesed, et päris liikumatuks hanguda ei jõua. Kilkab optimist. Realist ütleb, et pean seljaga arstile minema. Ja pessimist viiksub – nad tahavad diskid operatiivselt paika nüsida ja mis siis meist siin saab ja…tsurr!

Pidasin äratusvestluse Vernekiga, kellele viimastel päevadel väga teravalt mõelnud olen. Ta istus parasjagu Sidney ooperimaja katusel, sõi lõunat ja valmistus köietööd jätkama. Selline maailm. Soone-Sidney-Savonlinna-Soisaari…

Pärast intensiivseid kirjutamistunde, kui Indi oli koolis ja Helina Raplas vanavanaema haual, vahetasin FBs profiilipildi – ma ei mäleta, kas selle tegi Helina pildiraadiga ta ise või Indi. Igatahes uus profiilipilt vajas kroppimist – meie Nibiruga – Taja kallis teeneline taguots siinkohal natuke liigne – mille tegid mu hädavigina peale ära Valdur Vacht ja Terttu Tammaru Aitähaitähaitäh. Nii liigutav. Ja seda pilti – vaatame Nibiruga tõtt – tehes ja riputades ma teadsin: 50.juubelil ronin talle selga. Indi assisteerib – tema on siis 11, saab hakkama küll. Pikka iga meile mõlemale… Kõigile meile… Armastagem ennast ja üksteist, küll see iga siis tuleb ka.

Kaapisime Helinaga teenindusse auto järele – võtsime kodust käru, saepurukotid, piimaplännid, vajutasime lobinalvadinal metsataadi juurde…

Ja ta ei käivitunud jälle. Auto. Metsapere oli täna lahkumisterütmis käivitunud – pull läks ära, siga lahkus… Elu. Ja see teine pool. Nii on.

„Niimoodi sa endale meest ei saagi!“ – sedasi võttis taat kokku etüüdi Soone Saara bensupaagis. Tema sai telefoniteel Matilt juhtnöörid – mina jamasin poltide-juhtmete-kinnistega. Ära tegime kahepeale. Käima saime! Bensupump on omavahel öeldes tagumise istme all – pool salongi tuleb laiali harutada ja paaki pääsemiseks… Ah, see ei huvita teid. Igatahes on taadul õigus – kruvide, bensupumba, akudrelli jne jaoks mulle küll meest vaja pole. Aga…

Kodus võtsime mootorit seiskamata käru tagant ära, haarasime Indi kooliaulast peale – madude näitamine oli just lõppemas – meile Indiga anti Mehhiko kes-iganes kallistada – õieti kesssssiganes kallistas Indit – heatahtlikult ja südamlikult, punase seljavöödi libinal… – vajutasime tagasi töökotta, Indi bensuste kaltsude ja koolikoti otsas, turvavöö varvaste vahel. Ranitsa taskus oli mädanenud õun, mille ta endale püksi lurtsas – ja oligi meil bensu-mädaõuna-autfit Marju kohvikusse minekuks. Võrratu lõuna oli.

Ehkki kõik see autoteeninduse ja bensupumba värk… on kaootilises voolamises, nagu ütlesin.

Teel koju helistas Indi vennale – kaugel bussiga oled… Ja selgus, et on asendamatuid inimesi – kuna Alo on Kevadtormil, ei saanud ei piletit välja printida ega pojat bussile, nii et tema nohises ühel pool, mina nutsin teisel pool – ja teretorekene küll. Kui ühel analoogsel jalaga südamesse saamise juhtumil samuti pirisesin, teatas keegi noormees mulle, et olen nii ebastabiilne, et mul ei tohiks lapsi olla… Indi punus mulle võilillepärja, mis pidi poja puudumise kurbust vähendama – oh aeg, et talle nüüd sellist tunnet ei jääks, et ta oli oma pärjaga kõigest lohutusauhind.

Indi plõksis võrratu pildiseeria, kuidas Helinaga heinarulle kantisime ja heinas hullasime – neid vaadates ei aimagi, mis hinges visiseb. Helinal on need ja teised asjad juba ära visisenud. saan mina ka hakkama.

Aleksandri asemel tuli kassikangas – äärmiselt hea mõtisklemise ja tasakaalustamise tehnika. Kinnitasin kogu poolekilomeetrise ringi  karjuselinti uuesti, nii et vool jäi ainult alumisse linti. Hulk linti jäi üldse üle. Alkomeetriga… ei, see on üks teine meeter… mis iganes – üks ots käib traadi külge, teine maasse – kontrollida vot ei jaksanud. Oh kergendust, et  pärast heinte mahavõttu – Indi sai Helina fotokasse võrratu pildiseeria, nagu ütsin – tegin selle ära – ammu edasi lükatud… Liiga mitmekordne ring teeb lindi mitmekilomeetriseks ja lahustab voolu ära.

Tänase päeva on Taja ja Nibiru veetnud hoovis, teised teisel pool aeda – idüll tegelikult.

Auto järele minnes… Tuli ära. Otsus. Esmaspäeval sõidan Tallinnasse. Paariks tunniks. Põhjus on sinine. Ja mitte sinine esmaspäev. Suur ja sinine. Näis, kas homme-ülehomme on tunne ja aeg puhtaks pesta laed-lambid-lülitid-liistud – neljapäevase kaduneljani on aega…

Ehkki soristasin Aleksandri tulematajäämise peale – magamatus ja ühtlasi mu käsikiri ja ootus ja enesehaletsus teevad õrnaks – üsna korralikult tühjaks, on pool nuttu ikka kusagil kulmude ja kiilaka kukla vahel. Helina siinkäik ja lähedus avas ootamatu tasandi tundlikkuse. Ma tahaksin kellegi suure ja tugeva käest kinni hoida. Sülle ja kaissu. Ma ei taha mitte midagi teada endast kordi suuremate asjade liigutamisest, poltidest ja filtritest, plekikääridest ja saagidest ega vastutusest, pingest… Sülleeeeeee!Sipelgas männiokkaga paluks puhkust… Lähen õhtukallistan hobunaid – see asendab. Kõike. Alati. Aitäh.