09. mai 2014
Maire Aunaste mängib märtri matrooniks
Kati Saara Vatmann
Maire Aunaste monoetendus „Äraaetud…“ äratab imetlust ja vaikset, aga see-eest sügavat kurbust. Daam püüab enese üle naerdes küll meid kõiki julgustada – vananemine on üleelatav! – ent ühtlasi on see nukker naer ka enesekaitse. Ning see teebki kurvaks, et me peame 21.sajandi inimühiskonnas ennast pidevalt kaitsma selle eest, et oleme ISE ning end elatud aastate pärast süüdi, mitte väärikalt tundma. Meid raisatakse. Mida värvikam isiksus, seda halastamatum raiskamine. Ja seejuures oleme nii üksildased – ehkki sarnased. Meenutagem indiaaniema Mona Polacca väidet raamatust „Vanaemade nõuanded maailmale“ – me esindame üksteist. Ning oleme seetõttu rohkem seotud kui teletõsieluka Seotud tädid. Kuulates, kuidas Mairele Lõuna-Aafrika lennujaamas needsamad surnumere kristallid kaela määriti, mida DeSheli israeliidid siin veel kaks korda kallimalt müüvad, tekkis küsimus – miks ta varem ja valjemalt suguõdesid ei hoiatanud? Igaüks häbeneb, kui end surnumerre tõmmata laseb – vaid söakaimad saavad ausa hoiatusega teisi aidata.
Maire lavaletulek oligi söakas sooritus – teatrisaal on midagi muud kui telestuudio. Esinemispaanika eest kaitseb stuudios kaamera – oma jutu ja olemise saab adresseerida sümpaatseimale kaameramehele. Kohtumisõhtutel leidub alati mõni ärgas silmapaar, millest pidet ja tuge püüda. Teatrilaval aga mängitakse musta auku. Maire ei lasknud saalis tulesid ära kustutada. Väga hea võte! Seega olime kõik – mitte tema üksi – siin ja praegu ning mängimise asemel jäi tegelik olemine.
Juba tema lavaletulek tõi kergenduse – selles olemises oli Elleni, Oprah ja Bette Midleriga võrdväärset taset. Meie äsjases vestluses meenutas muinasjutuvestjast väemees Erki Kaikkonen küll inimsuse üht olulisemat reeglit – ära võrdle ei ennast ega teist kellegi teisega, igaüks on unikaalne. Ent maailmatippudega kõrvutades annan mõista, et Mairegi on tipp. Tipus on kõle. Ent see on üle elatav, kui suudad naljatada kõige valusamate eluhetkede üle.
Teksti jälgides selgus, et tõeliselt ära aetud on elav legend vaid korra – kunagise ETV pearežissööri Tõnis Kase vaibalt, kuhu Mati Talvik ta lükkas. Kui esmakordselt Öökullina lavale astunud pika näoga tüdruk pärast poolteist Tšeljabinski traktoritehase aastat naases, lõi ta endale ise niši ja kaubamärgi. Järelikult ei saa teda ka ära ajada. Aunastel on oma teleshowd ja raadiosaated, kus armastatud Ameerika vanamuusikat mängida, kirbuturud, kus elu jooksul kokkuostetud rõivaid-jalanõusid müüa ja teistele sama võimalus anda ning sotsiaalmeedia abiga joodud klubi, kus saab linnast linna liikudes lõpuks ometi RÄÄKIDA. Et mitte üksi olla.
Siinkohal meenutaksin Luule Viilma tänuväärset vahetegemist – kui me pole üksi, vaid ISE, siis on kõik hästi. Paraku saavad ised kuluaaride kadedatelt peksa ning kollase meedia ja kommentaariumide poksikottidena armistatud. Meist moonutatakse monstrumid, kellel pole tegelike loovate daamidega eriti midagi ühist. Erilised ised on otsekui ühiskondlik omand, kellega omanik ei käi põrmugi heaperemehelikult ümber. Ära lõhub. Kui presidendiemand Evelini on materdatud, on tekkinud paralleel argentiinlaste Evitaga. Terve ja tugevana ei kõlba. Kui katki on, siis on armsalt haavatav. Ja kui kurbusest tingitud haigusse sureb, küll on magusalt valus leinata – nii ilus ja hea oli…
Maire ostab kogu teenistuse eest iseenda väärtustamiseks ja emmemiseks riideid-kingi ning liisib emotsionaalsete otsuste ajel autosid. Mina ostan kogu teenistuse eest oma olemise ja pühendumise väärtustamiseks ja loomade emmemiseks kaeru ja heinu. Vanataat, kes mind loomasöödaga varustab, nimetab meiesuguseid naisi tabavalt. Rosinad solgipanges. Isegi mitte pärlid sigade ees…
Maire rosina dramaturgiline ülesehitus meenutab mulle samas hobumees Sven Shoisi hinnangut ühe mu enese teksti kohta: hüpleb nagu oravake ühelt oksalt teisele – kõrvaltvaatajale näib tükati kaootiline, aga sisemine rütm ja loogika viib kenasti latva välja. Inimmõte ongi hüplikus voolamises.
Aunaste lobeda ja elusa lobisemise puhul ei mõtlegi, et tekst on ette kirjutatud. Tal pole õieti ei algust ega otsa – assotsiatsioonid-meenutused-tähelepanekud põlevad heleda leegina ning ta võiks nendega mööda Eestit kurseerima jäädagi. Kusjuues pärast etendust võiks olla vestlusring visamate vaatajatega – nö teine, interaktiivne vaatus pärast pissipausi. Kestaks vähemalt südaööni.
Tänu sotsiaalmeediale teame, et Maire ei saa varajaste hommikutundideni und, kui on enda üle publiku toetusel nii südamest naernud, et nutt tuleb peale ja kunstripsmed sulavad lahti. Facebookis on teatavasti näha, mis kell daamid oma lemmikmuusikat postitavad ja teiste unetutega lobisevad…
See unetus ja kurvameelsus kinnitab: liiga halastamatult ei tohi iseenese üle ka suurimad-tugevaimad naerda. Maire on kaunis, karismaatiline, stiilne – ning samas ilgub enda üle: pikk nägu ja vana, kõike liiga palju või vähe – ja vana, karvane broiler – ja vana-vana-vana… Pigem tasuks kuulata, mida saalist öeldakse: ARMAS. Terve maailm korraga laval. Ning kuivõrd ees on veel umbes 30 aastat üksildust, oleks mõistlik iseendaga veidi leebem ja armulisem olla, austajaid uskuda ja õnne tunda.