09. mai 2014
Sille Poola – igavese pühapäeva emand
Kati Saara Vatmann
„Looja on seadnud nii, et igasse peresse puistatakse näpuotsaga tähetolmu. Väga harva juhtub, et terve hõim on samal lainepikkusel kulgev hingesugulaste kogum. Enamasti tekitab ikka üks veendunud valgustöötaja peres segadust ja vastuseisu. Otsekui selleks, et keegi liiga kiiresti ei edeneks. Ei avanenu ega inimkond tervikuna. Ja samas et ikka võimalikult igasse kogukonda oleks valgust näidatud ja ärkamist külvatud.
Valgustööline peab oma veendumust üha kinnitama ja selgitama, oma seisukohad väga selgeks tegema, et need läbi halli müüri suruda. Minul õnnestus alles viies laps kodus sünnitada, nagu õigeks pean – ja ühiskonnas on sel loomulikul toimingul endiselt kõikvõimalikud barjäärid ees. Koolis mu kolm nooremat last ei käi – selles mõttes oleme lastega ühtne meeskond, et nad pole lihtsalt nõus sellesse oma aja ära elanud asutusse minema. Ja taimetoitlased – valdavalt toortoidulised – oleme kõik juba ammu ja väga teadlikult,“ kõneleb Eesti toortoidu kuninganna Sille Poola (43), kellel tuli äsja Ajakirjade kirjastuses välja raamat „Toortoidu A ja O“.
Mis tulema peab…
Naine teeb lisaks loengutele-koolitustele igapäevast valgustustööd oma koduleheküljel www.päikesetoit.ee ning tutvustab end nii: „Mul on viis last – esimene on siin olnud juba 24 aastat ja kõige noorem 5 aastat. Üks lapselaps – seega olen vaieldamatult nooruslik vanaema. Koduõppel olen praegu ühe lapsega, vabaõppel kõigi kolmega. Lõpetanud Tartu Ülikooli ja nüüdseks 10 aastat söönud taimetoitu, 5 aastat toortoitu, aina liikunud ning vaimustunud sellest, mis on.
Olen õppinud toitumisteraapiat Eestis, saanud instruktori tunnistuse Plant Based Nutrition (taimedel põhinev toitumine) Cornelli Ülikoolis. Kuulanud prof Colin Campbelli (The China Study, The Whole), MD Esselstyn, MD McDougall, Brendan Bazier, PhD Antonia Demas, PhD Doug Lisle leonguid. Külastanud toortoidufestivale Taanis JA USAs ning osa võtnud töötubadest, seminaridest, loengutest, mida on andnud maailma tuntuimad ja parima tervisega toortoitujad: Anne Osborne, dr Douglas Graham (80/10/10 diet), prof. Rozalind Graham, Michal Arnstein (Frutiarian), Grant Campbell, dr Rick Dina, dr Robert Lockhart, Harley Johnston (Durianrider), Chris Kendall, Tord Lyseving, Dan McDonald, Don Bennett, Dr Samuel Mielcarski, Ellen Livingston, Karen Ranzi (Raising superhealthy children).“
Sille on oma eluteel teada saanud, et see, mis tulema peab, tuleb tõepoolest kindlalt kõik. Kasvõi ümber nurga ja ringiga, aga kohale jõuab igal juhul. Neiueas ülikoolis kaubatundjaks õppides koges ta, kuidas toidu teema teda vääramatu jõuga enda poole tõmbab, ent punnis vastu.
„Kõik, kes majandusteaduskonnas kaubatundmist õppisid, soovisid eranditult tööstuskaubatundjateks spetsialiseeruda. Minu kogemused toidukaubandusega olid tollal õõvastavad ka. Surnud sea rasva pakiti pärgamendi sisse. Juustu pealt võeti hallitus ära ja pandi aga jälle müüki. Kalade pealt kratsiti harjaga libe roiskumisekiht maha – ja muudkui letti. Ma ei hakka iial seda tegema! Nii ma hüüdsin. Ja siiski sai just toidust minu elu telg. Teine ilmne märk oli üks telefonikõne. Mu kursuseõde, kes oli määratud toidukaupade tundjaks, helistas minu ema mängides dekanaati ja teatas, et mina loobun tööstuskaupade tundmisest tema heaks. Mis asja!? Ma ei olnud nõus,“ naerab Sille, kes tänaseks on saanud ikkagi ääretult pühendunud ja keskendunud toiduteadlaseks ja –praktikuks.
Värvide vägi
Sille, kes peab koos lastega väikest ja väga erilist talu, nendib koduõuel tillukeste värviliste iiriste juures kükitades, et lõppenud talv oli erakordselt raske. Meile kõigile. Paradoksaalselt. Polnud kuigi külm ega hangederohke – ent oli pime ja sünge. Vaatamata sellele, et aeg üldiselt kihutab üha kiiremini – lõppev ja kaduv dimensioon ju – venis viimane talv lausa väljakannatamatult.
„Aja kihutamine ei tulene sellest, et eakamad inimesed ei tule päeva planeerimisega toime, sest jalg on töntsim ja mõte aeglasem. Kõigil kihutab aeg käest ära – eriti siis, kui killustad end valede tegevuste vahel. Tänavune pimedus ja rusuv venimine oli aga midagi seni kogematut. Võib-olla sellepärast, et eelmisel aastal loodetud äärmuslikku Värava läbimist ja Üleminekut nagu turismireisi imede maale ju ei juhtunud. Ehkki uued portaalid avanevad ja värsked energiad saabuvad Maale, vindub saastatud ja ebaõiglane, rutiinne ja rõõmutu, lohutust otsiv ja abituks urbaniseerunud, vägivaldne ja madalas-püsiv massi-elu ju ikka edasi. Mu kitsekasvatajast naabrinaine, siitkandi parim sõbratar sõnastas siiralt – „Olin nii valmis, et tulevad need lubatud kolm pimeduse null-välja-päeva, et Maale jõuavad galaktika keskpunkti läbimisel enneolematult jõulised magnettormid, mis pühivad koos elektroonilise ja ebatõelise maailmaga puhtaks ka pankade liigkasuvõtulise tarkvara – ja mitte midagi!“
Minul enesel õnneks pangalaenu pole, mille pärast sedasorti tarkvara hävimist loota. Pärast tänasesse kodutallu kolimist müüsin ära oma Viljandi-korteri. Sellest jätkus majakatuse vahetamiseks – see on oluline – ning veevärgi majja toomiseks – see on külmunud. Lõppenud talve ainsa külmalaine viimasel päeval külmusid torud ära. Pole hullu, küll me lahti saame. Mis siis, et üksinda lastega metsas ei-tea-millest elav moor,“ naerab metshaldjalik Sille. „Pimeduse vastu leidsin lahenduse värvides. Värvisin meie köögi apelsini-oranžiks. Sõbratarid küll hoiatasid, et see tekitab söögiisu ja üldse. Las tekitab. Meil jätkub. Ja see on arusaadav, miks kaaluprobleemidega inimestel soovitatakse köögid siniseks värvida. Sinine on üldjuhul hallituse värv ning võtab isu ära. Meeleolule ja enesetundele on igatahes parem värvida köök rõõmsalt isukaks ning õigesti toituda.“
Sille köögis on kast banaanide, apelsinide ja õuntega, mida kodus õppivad ja lugevad, mängivad ja sirguvad lapsed sisetunde järgi pidevalt koorivad. Seega lõhnab heatujuliselt ja värskelt nii tsitrusköök kui hõiskavate moonidega tapetseeritud magamistuba. Sille tunnistab, et tal ongi praegu lillede ilu – eriti moonide maagia – ajajärk. Moonid aitavad siin-ja-praegu olemisse, kohaloleku seisundisse, mida pidevalt planeerival ja elu eest võitleval Põhjala inimesel on nii raske saavutada. Me valmistume läbi suve talveks – varume toitu ja kütet, ehitame ja kogume, tassime ja rassime. Kevadised lilled lihtsalt on. Ilusad. Täiuslikud. Siin ja praegu. Varasematel aastatel huvitus naine taimedest toitumise vaatenurgast – mis-mida-kuidas sisaldab ning mil moel inimene seda sööma peaks nii, et petlikke-eksitavaid saasta-neelusid ei tekiks. Nüüd on ilu aeg – Sille istutab kauneid taimi, et olla jumaliku loovusega lähestiku.
Sisetunde järgi sättuv päevarütm ning alaline lastega koos loomine ja lehvimine muudab selles kodus iga päeva pühapäevaks. Mis puutub teooriasse, et toit peab pärinema elukohaga 30 kilomeetri raadiusest, siis see on taimehaldja arvates õige küll, aga lapsi ei saa sundida vaid kuusekasvudest-naatidest toituma, kui muud ei ole. Lõunamaised fruktid on täitsa okei. Ja lastele keedab ema kord päevas sooja toitu ka – enamasti läätsesuppi või midagi samalaadset.
„Kogu maailma kõik taimed on meie teenistuses. Ja kogu loodus on laste parim õpetaja. Minu meelest on ainumõeldav konnade elu tundma õppimise moodus nendega kõrvuti elamine ja nende jälgimine. Olen üha enam veedunud, et konnakullesest konna kujunemist ei õpita mitte klassituppa vangistatuna siis, kui õppekava selleni rühib, vaid kevadel, kui see toimub. Siin kodus tiikide ääres. Keset tegelikku elu, loodusega ühtses rütmis,“ teab Sille. „Elu on liiga lühike ja hinnaline kingitus, et seda ekslikele ja iganenud reeglitele alistudes ära raisata.“
Pikajuukselised
Õrnalt hõbedase juusteküllusega emal on ka kõik lapsed pikajuukselised. Tasakaalustuseks ja kontrastiks kivistunud eelarvamusele, et poistel peavad olema lühikesed juuksed. Juuksed kasvavad sama looduslikus ja loomulikus rütmis, nagu puu- ja juurviljad libisevad tunde ja isu järgi suhu.
„Kui lapsi kooli ei sunni, ei lähe neil meelest, milleks nad sündinud on. Kümnene Ahto on olemuselt loodusteadlane. Sigrid on väga andekas ja võtuline keelte alal. Tütar on otsustanud esialgu vähemalt kolmkümmend keelt ära õppida. Talle meeldib eriti hiina keel – ning ka mitmed teised märgid näitavad, et tõenäoliselt oli ta eelmises elus sealt pärit, nii et praeguses elus jääb eelmine emakeel ladusalt külge.
Ja nüüd ma küsin, milleks neile nende eluteed kulgemisel rohkem kui viienda klassi tasemel matemaatika? Kellel meist seda hulluseni aetud kõrgmatemaatikat vaja on? Majandusteadlasest ja toitumisteoreetikust-praktikust minul küll mitte.
Viljandist oma koju kolides tegin Karksi-Nuia koolile kohe ettepaneku, et jätan lapsed kodu- ja vabaõppele. Õppealajuhatajal oli seda lihtne lubada, sest ta läks peagi pensionile. Tema järel vastutuse võtnud ajalooõpetaja aga osutus koolis vastamas käies ääretult jäigaks. Mu poeg läks klassituppa suletuse peale kurjaks – hirm tekitab viha. Ning õpetajad turtsusid tema peale – miks töövihikut on suvalises järjekorras erinevatest kohtadest täidetud, miks tagant on rohkem tehtud, kui eest, miks… Sellepärast, et tagapool olid huvitavamad ülesanded. Punkt. Ning selle peale, et nii teda kui mind solvati ja arvustati meie endi kuuldes, keeldus poeg edaspidi kooli ka vastama minemast,“ kirjeldab Sille rahulikult. Poja otsus on olulisem kui mingi abstraktne ja absurdne koolikohustuse täitmise nõue.
Samal moel laseb Sille lastel enestel ka toidusedeli üle otsustada. Kas taimetoit või muu ka. nii, nagu ta pole ei taime- ega toortoiduliseks ühtki last sundinud, ei keela ta neil ka proovimast, mis kemikaalid kõik värvilistesse maiustusepakkidesse on surutud ning kuidas mõjub hamburger.
„Mu lastel on äärmiselt kiired jalad. Hiljuti käis ta oma advokaadist isaga Rootsis. Isale ei sobi ei maaelu ega toortoit – mis on absoluutselt tema õigus valida – ning sel automatkal sai poiss koos papaga nädalase hamburgeriturnee. Selge, et terved ja tugevad lapsed kannatavad nädalakese burksi välja, ent poeg ei jaksanud pärast seda saastaratsiooni nädal aega enam joosta – kõhus hakkas pistma ja õhk sai otsa. Puhastumine oli umbes sama, mis alkoholimürkide välja puhastumine – sama kaua kui läks tervise rikkumiseks, läheb ka korrastumiseks. Pluss veel üks päev. Pärast sellist kogemust pole mul vaja enam lapsele seletada, miks me toitume taimedest ning eelistame Päikese kasvatatud ja laetud toidu Eedeni-aialikku maitset kõigile petlikult naudingulistele võimalustele,“ naeratab päikesetoidu õpetlane.
Ta on tänulik tõsiasjale, et Eestis on mitmeid mõttekaaslasi ja eeskujusid, kelle blogidega tutvuda ning kellega ühist võrgustikku moodustades oma rida ajada. Näiteks Merje Luuk oma kodusünnituse poolt ja vaktsineerimise vastu selgitustööga.
„Põhimõtteliselt võiks küll jah ennast ja oma lapsi asjatute haiguste eest kaitsta, kui neid ennetada saab,“ arutleb Sille. „Aga ei saa. Haigusetekitaja kui elusolend võitleb oma koha eest Päikese all sellega, et tema tüved üha teisenevad ja lipsavad vaktsiinide eest ära. Teadlased töötavad aina uusi vaktsiine välja – viirused teevad aga osavaid jänesehaake. Positiivselt võttes saavad teadlased ja laborirahvas, ravimitootjad ja tarnijad, meedikud ja kasvõi transpordifirmad selle mõttetu ja lootusetu võidujooksu tõttu tööd. Lõputut tööd. Lapsed-naised on toidetud-kaetud. Ent kas me ikka oleme selleks sündinud, et lollist tööst elatuda ja sisimas õnnetu olla, sest mitte midagi pole kogu elu tööga saavutatud?“
Rahulikus rütmis
Sille koges ideaalse haigeolemise moodust pärast seda, kui Viljandist Õisu-lähiste päris-oma-koju kolis ning pingelanguse järel üsna pikalt ja vaevaliselt erinevatest haigustest läbi tuli. Keemiale toetumata. Oma keha usaldades. Ning avastas, et tõve tunnetamiseks ja temaga sõbrunemiseks tuleb aega võtta – siis on kogemusest kasu.
„Rahulikus rütmis oma kodus pulseerides on vaatamata aja kiirenemisele tohutult aega. Ühe päevaga jõuab nii uskumatult palju. Linnas ainult rabeled ja ootad, närvitsed ja vihastad ning oled kogu selle inimvõõra stiihia ees abitu ja võimetu,“ oskab naine võrrelda, kuna koolitused ja konsultatsioonid viivad teda pidevalt linnadesse ja ka teistesse riikidesse. „Kodus toon ühe päevaga metsast mõne vahva oksa kardinapuuks, teen lastega koolitööd, panen värvivägiseid tapeete ja kirjutan oma blogi. Linnas… Külarahvale, kes pole tänini aru saanud, millest minusugune taimetark elab, võin rahustuseks öelda, et Jumal seab alati asjad meile kõige paremal moel. Just siis, kui läheneb kimbatuse hetk, tuleb mõni kutse esinema, loengut pidama, õpetama, kirjutama – ja ongi lahendus. Alati. Aitäh,“ on naine rahulik ja tänulik. „Eks samasuguses rahulikus ja usaldavas rütmis tuleb lahendada ka meie suguvõsa naiste karmaline taak – oleme üksikemad. Minul on esimesest abielust kaks, teisest kolm last – ja kasvatan neid üksi. Mu tütrel on pojake kahenaisepidajaga, kelle tegelikust olemusest sai tütar teada juba last oodates. Kuna poolteiseaastane põnn on ikka veel rinnalaps, käib tütar koos temaga lasteaiakasvatajaks tööl. Naistel on vastutus Elu ees. Küllap jõuab tütar nii oma andeid arendada ja ametit õppida kui kohtab oma tõelist paarilist. Mine tea, ehk minagi.
Kui minust kirjutati esimene lugu Eesti Ekspressis, olin õnnetu iroonilise pealkirja ja piltide pärast. Asjata! Tänu sellele loole leidsin mitu perekonda, kes mõtlevad ja toimivad minuga sarnaselt ning kellega oleme nüüd ühine võrgustik. Küllap jõuab minuni ka päris minu Mees.“
Kutsutud kassid
Sille on avastanud, et kõik, keda-mida vajad ja kutsud, see ühel hetkel ka pärale jõuab. Kasvõi kassid. Need elavad tema kõrval, põhiliselt õues, oma looduslikku ja loomulikku elu.
„Kui siia tallu tulime, jäi senisest peremehest maha ketikoer. Mina ei suuda koera ketis ega kedagi puuris pidada. Lasin ta lahti. Ja see ainumõeldav samm lõppes sellega, et peni jooksis auto ette. Muidugi nutsime. Šokk ja kaotusvalu ju. Ent siis arutasime lastega, mis elu oleks loomal olnud veel viis aastat ketti kammitsetuna – ning leidsime, et ootamatu lõpp vaba ja väärikana oli isegi parem,“ arutleb Sille. „Kui võtsime triibulise isakassi, mõtlesin, et nii armas oleks, kui majas oleksid ka kiisupojad. Ja mida tegi triibik? Tõi naise majja! Sai lapsed. Ja kassid ei hakanud sugugi arutult paljunema. Täiskasvanud kassid läksid oma teed. Eks paratamatult said ka rebased ja kährikud oma – aga see kiskjavärk pole sugugi nii ühene ja halastamatu kui arvatakse.
Kui üks õnnetu kährik viga sai ja siia lauavirna alla redutama ja põdema jäi, püüdis meie kasside braid talle hiiri. Lausa voodisse kätte ei viinud – murdsid maha ja jätsid haardeulatusse. Liigutav ju. Nagu ka kõrvuti elu metssigade, põtrade ja metskitsedega.
Olen mõelnud, et mu olemusega sobiksid kitsed. Ent kitsekasvatajast sõbranna on õnneks õigel ajal selgeks teinud, et tuleb valida – kitsed või taimed – mõlemat korraga ei saa.“
Süsinik-vesinik-hapnik
Küll aga saab inimene Sille sõnul rahuldatud nii magusa kui maitsenaudingu tarbe, ilma et kommi ja bille sööks. Noor porgand on magusam ja maitsvam kui mistahes värviline plastik-komm, mis ajab lapsed hüperaktiivseks ja agressiivseks.
„Me saame taimedest – ja õigesti hingatud õhusõõmust – kätte kõik komponendid, mis sisalduvad Omega-kapslis. Ent inimesed vajavad fakti, et nad on enda jaoks midagi raha eest ostetavat ja alla neelatavat teinud. Seda ei saa pahaks panna. Nagu ei saa ka tõsist füüsilist tööd tegevaid inimesi toortoituma sundida – kui nad vajavad tugevat toitu, siis nende keha küsib seda ja nii ongi.
Kindlasti ei peaks aga inimesed sööma suurtootjate toodangut. Me ju teame, millistes tingimustes peetakse farmides sigu ja kanu. Teame, et metsalind ei mune lakkamatult – aga kana peab aina munema-munema – ja on antibiotsi ja muud keemiat varvastest pealaeni täis topitud. Lehmadelt võetakse vastsündinud vasikad ära – ja õnnetud loomad aina lüpsavad-lüpsavad-lüpsavad… No ei taha iseendasse seda kurbust ja vägivalda, ebaloomulikkust ja lootusetust süüa, aitäh!“ seletab Sille. „Kui füüsilist tööd tegevad inimesed vajavad kodutalus või naabrite poolt humaansel ja loomulikul moel toodetud piima, liha ja mune, siis see on mõistetav. Kõik toiduained koosenevad samadest kemikaalidest – energia vajadus dikteerib, millisel kujul see süüakse. Ent linnainimestele peaks ausalt öeldes toortoitumine olema lausa kohustuslik. Nad ei jää ju teisiti ellu!
Füüsilise tegevuse asemel on linnainimesel pult ja autovõti, telekas ja arvuti. Ta istub liiklusummikutes ja kontoris, istub teleka ees ja diivanil – ja läheb paratamatult suureks. Ta on abitu elektrikatkestuste ees – ei saa sel juhul vett kätte ega virtsa majast väljagi, muust eluks olulisest rääkimata. Ent tegelike oskuste õppimise ja kasutamise asemel eelistab araks tehtud ja ülekaaluline inimene abitut elu jätkata. Sest ta on narkoosis. Magusa ja alkoholi, maitseelamuste ja naudingumürkide narkoosis.
Need asendus-naudingud kompenseerivad üleüldist ja massilist tegelikkust, et inimestele ei paku mitte miski naudingut. Ei töö ega suhted – lapsi nad õieti ei tunnegi, kuna need kulgevad lasteaiast kooli ja edasi laia maailma. Ja siis võetaksegi võltsnaudingud. Ja sattutakse paanikasse ainuüksi mõttest, et enam ei saagi maitsvat karbonaadi ega näiliselt leevendavat napsi.
Abitute pöidla ja puldi inimestele kontrastiks ongi meiesugused päikesetoidulised Eedeni-inimesed. Me teame, et nii valuvaigistid kui terveks saamise jõud on meis eneses. Ja teame, et meie keha saab ühe päevaga viirusest jagu, kui teda ilusti paluda. Samuti saab keha ka rämpstoiduga paremini hakkama juhul, kui me ei sisenda endale ega lastele, et see on kahjulik ja ohtlik. Sel juhul on sajatamine ise kahjulikum kui see mõttetu keemiline ollus, millega keha üllatatakse.“
Sille sõnul on tõeliselt veetlev see, kuidas noor hernes on õrnalt ja hõrgult magus ning vana hernes on küllastunud tärklise maitsega. Põnev, aga hoiatav on samas see, et keemiliselt saab vaarika maitse 39 keemilisest ühendist, millest üks, see punane värvaine, ajab lapsed peast segi…
„Eks minu jaoks on hoiatavalt kontrastne ja paradoksaalselt filosoofiline ka tõsiasi, et minu Eedeni aed on keset rapsipõlde. Ehkki põldurid püüavad pidada eeskirjadest kinni ja õrnal ajal mitte mürgitada, on meie lilleaed täis pestitsiidide kätte surnud mesilasi. See on üldteada, et kui välja surevad mesilased, siis nelja aasta pärast sureb välja ka inimliik. Mis oleks kahtlemata kogu ülejäänud loodusele tohutu kergendus ja pääsemine – inimene aga õpi ega usu. Saeb oksa, mille peal istub, lootes, et mingi ime püüab selle oksa kinni ka siis, kui juba kukume…“ muigab Sille, kelle väitel on inimkond oma eksistentsi vedru viimse võimaluseni pingule tõmmanud ning tõepoolest on vaja imet, et hukatust ära hoida. „On küsitav, kas puhastav ning terasid-sõklaid eraldav päikesetorm ja Üleminek tuleb. Kindel on, et päikesetoit ja oma lastele loodud sobivas rütmis maailm on parim.
Ja parim, mis inimesega juhtuda saab, on samas rütmis ja meelsuses hingav perekond. Vaatan imetlusega – kadestamisest hoidun! – neid abikaasasid, kes astuvad ühte jalga. Ja peresid, kus emad-lapsed-isad-vanaisad on ühes meelsuses. Kuna meie võrgustikus on neid peresid, siis järelikult on selline õnn ja ime võimalik. Minugi jaoks. Kindlasti!“