03. mai 2014
Aire ja Hanila rööprähklejad
Kati Saara Vatmann
„Kümne Tallinnas-elatud aasta jooksul hakkasin minagi arvama, et maal ei toimu suurt midagi,“ tunnistab kunstiõpetaja, harrastusnäitleja ja -lavastaja Aire Arge (36). „Siiski selgus, et elu toimub ja külad toimivad täpselt nii palju, kui ise teed. Nagu ütleb rootsi kirjanik Hasse Alfredson: „Elu on nagu kott – see jääb tühjaks ja sisutuks, kui sa seda ise millegagi ei täida.“ Selleks, et end täielikult rakendada ning ära elatada, tuleb küll vähemalt kolmes kohas viit ametit pidada. Ent kindel on üks – me ise toimume.“
Maalt ja hobusega
Aire tuuritab praegu mööda Eestimaad enda lavastatud etendusega „Kurge oodates“. Ta ise mängib Kõmsi rahvateatri KÕT! teatri lavastuses ka üht peaosa. Neurootilist ugrimugri emmet, kes varjub sünnitushirmu eest naistekliinikusse kurge ootama ning näeb seal eluterve slaavitari ja sassis tähtsusjärjekordadega karjääriemme käitumisi. Mis pole sugugi halvad – lihtsalt teistsugused. Samas on Aire kehastatava emme olukord üsna samasugune, nagu sadade eestlannade oma – mees on võõrsil tööl ja naine oma ootusärevusega üksi.
„Minu jaoks on selliste asjade läbi mängimine, mida ma otseselt läbi elanud pole, ütlemata huvitav. Põnev on proovida seda, mida veel kogenud pole,“ tunnistab Aire. „Olen pärit Hanila vallas Kõmsile üsna lähedal asuvast Kinksist. Mu ema oli seal ratsutamise treener ja hobusekasvataja, nii et kasvasin sünnist saadik enesestmõistetaval moel hobuste seljas üles. Seega sõna otseses mõttes maalt ja hobusega.
Ugrimugri emmet pidi alguses mängima teine inimene, ent muud väljakutsed tulid vahele.
Mängin siis ise – ja naudin. Eriti neid hetki, mil laval tekivad mingid pusad ja me tuleme nendest au ja lustiga välja.
Minust enesest pidi aga vastavalt kutseharidusele saama kohtusekretär-kohtutäitur. Saatuse tahtel olin õnneks seda diplomit saades 20aastane, aga kohtusekretär pidi sel ajal olema 21. Läksin kunstiõpetajaks õppima, et mitte aastat kaotada ning võtsin lisaerialaks sõna- ja väljenduskunsti. Mis tulema peab, see tuleb! Minu õpetajateks on olnud Rudolf Allabert ja Andrus Vaarik, kes nüüd Läänemaa 7. rahvateatrite festivali eel vaatas mentorina mu lavastustöö üle ning lavastas tulemust veel mitmeplaanilisemaks kui elu ise. Tänu millele saime festivalil parima lavastuse ja publiku lemmiku preemia. Ning meie kandi rahvas koges, kui soe ja toetav inimene Andrus on.“
Aire jälgis huvi ja rõõmuga, kuidas tekst, mis nagunii harrastusnäitlejaid kenasti kõnetas ja ühendas, Vaariku toel varjundeid ja sügavust juurde sai. Tekkis karakterite dünaamika, mis ei tule tekstist ilma lavastajaoskusteta issanda armust välja.
„Andruse näpunäidetest oli mulle kui algajale lavastajale väga palju abi, samuti aitas ta kõiki näitlejaid, tutvustas mitmeid näitlemise-lavastamise põhitõdesid, mis kuluvad alati marjaks ära.
Me pidasime minu-mängitava emme neurootilisusega piiri. Temast oleks võinud patoloogilise pabistaja lavastada – aga meie näitame, kui väga vajavad inimesed turvatunnet. Eriti õrnas seisundis. Ja kui vähe seda tänases maailmas leida on. Üksildus…
Ja me ei hakanud slaavitari seest vastu voolu aktsenti välja pigistama. Piisas mõnest repliigist, et igaüks saab aru – vene uusrikka naine,“ naeratab Aire. „Karjääriemme polnud meil nii üheplaaniline, nagu võiks robot-naise programmeeritud karikatuur olla – temastki sai inimene. Üle vajutada ja naeruvääristada on lihtne. Taktitundeline ja plastiline olla on kunst.
Ning – taas kord kinnitus väitele, et mis tulema peab, see tuleb – tegelasi tuli sujuvalt juurde. Alustasime kolme naisega. Siis tuli juurde üks mees. Siis veel üks. Ja nüüd on laval kolm meest , kaks last – ja neljaski naine.“
Airele meeldib ühelt teiselt harrastusnäitlejalt kuuldud väljend isetegevuslaste kohta – õhinapõhised rööprähklejad – kes teevad töö ajal oma armastatud erialatööd ning õhtuti ja vabadel päevadel mängivad-tantsivad-laulavad kogu südamest ja tahtest. Mitte sellepärast, et palka saavad, vaid et sisetunne kutsub ja käsib.
Maa sool
Aire elab Paatsalus. Töötab Lihula Muusika- ja Kunstikoolis, Varbla koolis ning KÕT! teatris. Ta tunnistab ausalt, et ei tea, mismoodi saada inimesed helendavate korteriakende tagant rahvamajja. Mida iganes kultuurikeskustes pakutakse – paljud inimesed eelistavad ikka telekava järgi elada. Suuresti seegi kodus püsimise põhjuseks, et töönädala sees soomedes töötavad lapsevanemad on vaid puhkepäevadel kodus – ning siis nad kodus ongi.
„Midagi pole parata ka selle vastu, et praegune noorus on virtuaalsete huvidega. Pöidla ja puldi põlvkond. Oleme koolis teiste õpetajatega mõnikord lausa imestanud, kui vaikne on. Varasematel aegadel tuli jooksvaid-käravaid lapsi ohjeldada. Nüüd ollakse enamasti pöialde naginal oma telefonides nutitamas. Elu on kusagil teistes sfäärides. Tuleb lihtsalt loota ja oodata, kuni sisemine sund neid endid tegutsema paneb. Ja kui kellelgi on ikka huvi mõne ala vastu tekkinud, siis suudab ta oma nina telefonist välja ka tõsta,“ kirjeldab õpetajanna.
„KÕT! teatri prooviaegade ja etenduste graafiku ühitamine on tõeline raketiteadus, kuna kõik meie osatäitjad tegutsevad aktiivselt mitmes kohas, kes tööl, kes koolis. Seega on sellist kuupäeva, mil kõik kohal on, väga raske leida. Proove saime veel niiviisi teha, et mõni näitleja parasjagu puudus, kuid etendusi sedasi enam teha ei saa. Lilia Urb, kes rahvuselt poolenisti ukrainlannana meil slaavitari mängib, on raamatupidaja, klienditeenindaja ning Kõmsi lasteaia ettevõtmiste üks juhtfiguure, aktiivne lapsevanem. Kaire Meerits, kes täidab etenduses Targa rolli, töötab Virtsus klienditeenindajana ning samuti Haapsalus massöörina – taas mitmel rindel korraga. Tuuliki Tedre töötab äripäevadel Virtsu kooli huvijuhina ning produtsendina. Tema on „Süvahavva“, „Nurjatud tüdrukud“ ja mitmete teiste telesarjade taga ning ka Kadri Kõusaare „Kohtumõistja“ tegevprodutsent. Nüüd hakkab ta harrastusnäitlejate ajakava ühitama, et kureootamise lugu võimalikult paljudes kohtades näidata.
Sven Veek, kes sai nüüd parima noore näitleja preemia – juba teise, ka eelmisel aastal pärjati ta sama tiitliga – tahtis omal ajal näitlejaks õppima minna. Ei saanud esimesel korral Viljandisse sisse. Virtsu noormees läks päästeteenistujaks õppima. Õnneks leiab ta siiski koolis käimise kõrvalt aega ka õhinapõhiselt näidelda, tema mängitud karakter annab etendusele sügavama mõõtme. Ja taas – mis tulema peab, see tuleb – üliõnneliku rööprähklejana on laval ning loorberitega pärjatud ikkagi.
Meelis Malk, kes meil mitut rolli teeb, on diakon. Kirikuõpetaja. Ja teise ametina – ütlesin ju, et maa sool peab mitme eest väljas olema – on ta korstnapühkija. Metsatalus mõne memmekese korstent puhastades teeb üksiti hingehoiutööd.
Minu mees Magnus nimetab end naljaga pooleks kõigest lavastaja meheks, aga tegelikult on meie naabermõisas iga ala meister.“
Lapsed tulid KÕT! teatris lavale iseenesest ja loomulikult. Tuuliki poeg Ragnar proovib järjest kõiki spordi- ja huvialasid. Sihikindlalt. Kuidas muidu neis orienteeruda ja teada saada, milline on päris tema eriala. Väike vahva supermän, kes täiel rinnal kogu maailma tundma õpib ja vallutab, tuli lavale vigasena sündinud mehe ratastooli lükates – ja jäi ka ise sümbolina tervest lapsest kui suurimast õnnest kohale, puudega poisi monoloogi kuulama.
Lilia tütar Kai – muide üks neist tuhandetest, kes ei talu toiduks nimetatavat keemiat ning muutub punase ja rohelise toiduvärvi peale ohjeldamatuks – saabub lavale võluva tüdrukuna, kes kehastab kontrasti karjäärinaise avastusele, et ootab tütart, mitte edulukku planeeritud poega…
„Üks värvikamaid isiksusi on meie teatris Raul Oberschneider – ühtlasi produtsent-Tuuliki mees. Ta on pärit siit metsadest ja väljadelt, kus tema ema peab hobuseid ning tema kauboi kombel kasvanud lastel on sihid selged ja ilmapilt klaar. Nüüd on Raul Lihula Gümnaasiumis tööõpetuse õpetaja ning tal on oma sepikoda. Sepp-näitleja, niisiis – tööõnnetuste tõttu aeg-ajalt õmmeldud – aga õnnelik.“
Trupina tegutseb Aire südameteater alles kolmandat aastat, seega ollakse algajad ja õppimis- ning arenguruumi laialt käes. Tuuliki, Raul, Magnus ja lapsed on sel aastal esimest korda laval. Eelmise aasta koosseisust on laval vaid Lilia, Meelis ja Sven, sest teised osalised on mujal hõivatud. Kes Hispaanias, kes Aafrikas, kes Tallinnas koolis. Varasematel aastatel mängisid kaasa ka Meelise kolm last, nüüd Lilia ja Tuuliki lapsed. Taas üks koht, kus lapsed saavad vanematega koos midagi teha, sest seda kvaliteetaega kipub ju kõigil väheks jääma.
„Kui trupi koosseis pidevalt muutub, on päris keeruline leida teksti, mida lavastada. Möödunud kahel aastal lavastasime Jüri Tuuliku lugusid, mis olid lõbusad ja kriminaalsed. Meelis ja Sven said esimesel aastal neid proovida. Otsid näidendi välja, aga seda tegema hakates võib selguda, et kõiki osatäitjaid polegi. Nagu seegi kord – teadsin, et mul on kolm naist, kelle peale etendus üles ehitada, kuid üks neist ei saanud sel aastal osaleda, aga nagu eelpool öeldud – mis tulema peab, see tuleb, ja lõpuks oli osatäitjaid rohkemgi kui algul plaanitud,“ kirjeldab Aire õhinapõhise elu võlusid. „Rõõmustav on, et järgmiseks hooajaks on juba järjekord ukse taga. Kui eelmisel aastal pidime osalisi tikutulega taga otsima, siis sel aastal on osaleda soovijaid juba rohkem, loodetavasti on see ka sügisel, kui uuesti tegutsema hakkame, ikka veel nii.“
Aire ise läheb lavale, et näidata inimestele olulisi asju. Inimeseks olemise ja elu jätkumise kohta.
„Mu lavastuse näol kukkus välja loodetust midagi palju laiemat. Arstid tulevad pärast etendust tänama – nende sõnul peaks seda lavastust koolides ja noorteasutustes näitama.
Eriti liigutav oli ühe peaproovi vaadanud Prantsusmaal elava eestlanna pöördumine – seni oli ta arvanud, et teater on ainult meelelahutus – ja nüüd äkki midagi nii harivat ja puudutavat…
Vaatan hetketi seda maalt ja hobusega tüdrukut, kes ma olin, nüüd kõrvalt. Päevast päeva liinil Paatsalu-Lihula-Varbla-Kõmsi. Nüüd teel Sinti Provintsiteatrite festivalile. Sealt tänu Tuuliki müügitööle mujale Eestisse,“ imestab Aire. „Olen väga tänulik, et meie elu maal on külluslik ja täiuslik. Rõõmus selle üle, et siin on palju tegusaid inimesi, tänu kellele kõik ikkagi toimib.“