30. aprill 2014
Aita Kivi hoiab olulisi hetki
Meie väärikaimal ajakirjal Eesti Naine on 90. sünnipäev. See väljaanne on läbi ajastute sümboliseerinud eestlaste kestmist ja eesti naiste kannatlikkust, olles hulludel aegadel nagu lootuskiir pimeduses, tuli koduaknas. Ajakirja peatoimetaja, kirjanik Aita Kivi (59) avaldas hiljuti Eesti Naise raamatusarjas oma viienda romaani „Keegi teine“.
Ehitusinseneri haridusega Aita on parimas mõttes Daam, kes avastab üha, et elu parimad aastad on saabunud just praegu – järelikult on ka edaspidised aastad aina paremad.
„Elame kunstiõppejõust kaasa Mattiga Pääskülas. Lugejatega kohtumistel küsitakse sageli, kas ma ei tahaks pigem kodus kirjutada ja it-vahendite kaudu töötada. Vastan siis, et saan seda teha täpselt nii palju, kui soovin. Hommikuti ajan esimesed tööasjad korda koduarvuti tagant. Kohvijoomise ajaks võtan parasjagu ajakirjas tutvustamiseks loetava raamatu kätte, vahel sellega veerandtunniks lausa voodisse tagasi pugedes.
Aga tervet päeva elutoa diivanil, arvuti süles, ma veeta ei tahaks. Armastan seda sünergiat, mis meil on Ajakirjade Kirjastuse uues büroos Kalamajas. Võrratu vaade – ja inimestevaheline silmast silma koostöö,“ kiidab Aita õhustikku, kus ajakirjanikud-toimetajad süvenevad oma töösse nii, et saavad kolleegidega samas ruumis, mitte elektrooniliselt konsulteerida, peegeldada ja jagada.
„Kirjavahetus võtab tohutult aega. Inimestega rääkimine on palju lihtsam ja tulemuslikum. Mul täitub kirjakast iga paari tunni tagant arvutiekraani ulatuses lugemata meilidega, neile vastamine võtab taas tunni või enam. Neil päevadel, kui jään koju mõttega ajakirjale oma lugu valmis kirjutada, peaksin postkasti vaatamist vältima, et mitte loovust killustada. Kuid tegelikkuses pole mul selleks külma närvi. Nii juhtub sageli, et olen päev otsa meilitsi ja telefonitsi tulekahjusid kustutanud ja lugu kirjutama hakkan alles õhtupoolikul, lõpetades öösel. Mis teha – nõudlik ülemus ehk mina ise tahab ju hommikul minu kui ajakirjaniku eilset tööd näha…“
Ilukirjandust käib Aita endast vallandamas Kirjanike Liidu loomemajas Käsmus. Esimese romaani “Jumalakäpp” kirjutamiseks sai ta kasutada Gotlandil asuvat pansionaati. “Lähedal” sündis osaliselt Ventspilsi loomemajas ja viimast raamatut õnnestus viimistleda Mazzanos asuvas külaliskorteris. Uusim romaan on sündinud mitme aasta jooksul puhkusejuppide ajal kirjutatuna – sellest tuleneb ka raamatu kompositsioon. Aita arutleb, et kui erinevate aastate episoodid ümber tõsta, saaks tulemus kindlasti teistsugune.
„Ajakirjas töötades on kõige valutum puhata nädala kaupa – siis on iseenda puhkuse-eelne ja –järgne asendamine kergem. Ja pealegi jagub nii puhkust suvekuusse. Tuttavad vahel imestavadki, et sul ainult üks puhkus ajab teist taga… Tõsiasi on, et Eesti Naine ilmub igas kuus ning kuuajalist eemalolekut ette ei kujutaks. Ükski varasem väljaanne, mida olen toimetanud ja oma kirjatöödega täitnud, pole mind nii jäägitult haaranud kui praegune. Vastutus ja respekt on väga suur,“ tunnistab kirjanik, et nii mastaapse põhitöö kõrvalt belletristikat ei tehta.
Kuid ka vähese ajaga võib palju jõuda, kui tegeleda vaid ühe asjaga ja tingimused on suurepärased. „Mazzano külaliskorteris – nagu ka Gotlandil – on parim osa loomekeskkonnast võrratud vaated! Ühel pool maja kitsad keskaegsed tänavad, teiselt poolt paistab kas meri nagu Gotlandil või jõeorg nagu Itaalias…
Merevaate pärast nautisin aastakümnete eest ka vana-Lasnamäel tornmajas elamist. Lahutus poja isast tõi mind sealt pilvepiirilt alla. Aga suhted kauase teekaaslasega on õnneks kenasti korras. Käime üksteisel koos uute kaasadega juba kakskümmend aastat aeg-ajalt külas.”
Aita ei muretse ka selle pärast, et ta ilmarändurist ja samuti kirjutajainimesest poeg teda vanaemaks tegema ei kipu. “Kuuelapselise pere vanimana sain lasterikka pere vajaduse ääretasa ja kümnekordse tädina ning kahekordse vanatädina tegevust jaguks! Krister mõistab õnneks, et laps ja oma geenide paljundamine pole projekt.
Erinevalt Kristerist ei arva ma, et oma raamatute ise kirjastamine oleks hea projekt. Üksik-üritaja kulutab kohutavalt aega trükikoja ja tehniliste teostajatega suhtlemisele, turundamisele ja promole. Ning suurtel kirjastustel on Apollos ja Rahva Raamatus kindlasti paremad ekspositsiooni-platsid. Kenasti toimivaid kirjastusi on palju – ka mu sõpradel Tammeritel näiteks…” Ometi on paljud Aita endised kolleegid kirjastamistee valinud; kirjastuses töötab Eesti Naise eelmine peatoimetaja Katrin Streimann, oma kirjastusega Legend tuli turule ajakirja Naised endine peatoimetaja Inga Raitar…
“Konkurents kasvab nii raamatute kui ajakirjade seas. Eesti Naise nišis on kõige rohkem ajakirju ja mõni tuttav ütleb, et kõigist ülevaate omaminegi käib ülejõu. Õnneks on Eesti Naine oma pika eluea ja suure ning kirju lugejaskonnaga – nii vanuse kui elukoha mõttes – ainus omanäoline. Kordumatu ja asendamatu. Olen veendunud, et paberile trükitud ajakiri ja –leht ning raamat ei kao iial. Võime vaielda netilehtede maksutamise ja digiraamatute lugerite ümber, ent inimene vajab käes hoitava trükise lõhna ja turvalisust,“ kinnitab naine, kelle suurim armastus ongi lugemine.
„Pean teadma, mida konkurendid teevad ning loen õhtuti kodus võimalikult kõik ajakirjad läbi – õnneks unustan, et ka see on tegelikult töö. Aga hea ja huvitav. Sama kehtib raamatute kohta – loen neid raamatututvustuste kirjutamiseks igas kuus neli-viis. Just äsja sain iselaadse elamuse me naisautorite ulmeraamatut ja olmepäevikut järjest lugedes. Sulamina tekkis optimismi sisendav tunne, et meie, eesti naised, saame alati hakkama. Ja kui vähe eluks tegelikult vaja on!“
Aita arutleb, et ülemäära tarbima õppisime nõukogude-aegse defitsiidi järel vallandunud omariikliku ostuvaimustuse inimlikult mõistetava äärmusena. Kõike oli kangesti vaja, eeskuju nakatas, palgadki paisusid – masu-aegne mulli lõhkemine oli loomulik tagajärg.
“Kirjeldan ka romaanis „Keegi teine“ peategelaste elu näitel kinnisvaramulli teket ja lõhkemist, pankade orjusse sattumist ja inimsuhete käärimist selles kriisis. Kuidas me kohanesime majandusega, mis kärpis sissetulekud poole väiksemaks, euro tulekuga… Kirja sai see kõik suuresti lugejate nõudmisel – aina küsiti, millal romaanile “Lähedal” järg tuleb.
Meie-ealistel on õnneks kõik olemas. Eesti rahvas on igasugustest aegadest – suuresti naiste jõul! – välja tulnud. Ja seetõttu on mul hea meel ka ajakirjaga Eesti Naine positiivset programmi jagada ja tulevikulisi inimesi vahendada. Meie toimetusele pakutakse palju kaastöid, see tekitab ütlemata meeldiva fooni.“
Aita tõdeb, et töö päevalehes meeldis talle ka. Sinna läks ta pärast töötamist insenerina ja kirjastuse Valgus toimetajana. Tarvidus kirjutada oli tohutu ning lugu päevas polnud pikapeale mingi küsimus. Aga vastutada tuli siis vaid iseenda eest…
„Mulle tundub, et 40ndad eluaastad on olnud mu senise elu õnnelikemad. Ajakirjandusse tulin 36-aastasena ja peagi algas Mart Laari valitsuse noorusemaania aeg. Igale tööle sobisid järsku vaid alla 25 aastased noored ja vihased… Nägin, kuidas kogenud tippajakirjanikud töötuks jäid ja tundsin end üleöö kõigeks liiga vanana. Aga praegu ei tunne!“ imestab Aita.
„Elu õhtupooliku veetmiseks peab küll kava valmis olema. Selge, et mingit elamisväärset pensioni saama ei hakka – maksumaksjaid ju pole. Tuleb end kirjutamise ja loomise võimelisena säilitada. Oleme Mattiga naljatanud, et kolime ehk kunagi hoopis maamajja, mille 14 aastat tagasi Lääne-Virumaale ostsime. Toona oli seal vägagi elus asula: pood ja söökla ning hotell metsatöölistele tegutsesid. Vahepeal aga ei peatunud me jaamas isegi rong enam – ja lähim pood asub nüüd kuue kilomeetri kaugusel. Nii arsti juurde kui kõige eluks vajaliku järele tuleb sõita Rakverre…
Inimeste lahkumist ja trööstitust süvendavad kolhoosiaegsete suurfarmide varemed. Ja tühjaksjäänud paneelelamud, mille ühes otsas on näiteks vaid üks korter asustatud. Keset varemeid kardinad ja potilill aknal… Meie maamaja ümber on küll kenad naabrid, ent ikkagi pelgaksin seal üksinda olla…
Ometi pole ma nõus nendega, kes leiavad, et maale kolimise lugusid avaldatakse liiga palju. Neid on vaja ja need on huvitavad! Jah, maal elamine nõuab erakordset vaprust. Ent Misso valla näide, kus Nopri talu algatusel on kümneid peresid tühjadesse taludesse kolinud, julgustab. Ma ei taha uskuda, et Eestist on saamas välismaalaste suvilate maa, kus on võimalik ainult linnades elada. Mis siis, et kinnisvara-portaalides lokkav kodude-uputus näitab, et inimesed on lootust kaotamas ja võõrsile jäämas ning müüvad massiliselt maakodusid. Kusjuures selle massilisuse tõttu ei maksa need kodud enam suurt midagi…“
Aita mainib, et neilgi tuleks pikemalt maamajas elada soovides sisse seada veevärk ja soojustus. Kulukas muidugi. Tasuks ehk hakata autosõidu pealt kokku hoidma – Tallinnas ju tasuta transport… Siiski sõidab naine vaid harva Pääskülast rongiga tööle. Jah, rongis on hea lugeda ja nii pääseb ummikutest. Aga peatoimetajatöö osa on ka kohtumistel ja üritustel käimine – neile ja eriti veel neilt õhtul koju jõuab autoga siiski kiiremini ja mugavamalt.
„Võimalik, et tulevikus teen endalegi Facebooki konto. Kui maal elaksin, oleks see kindlasti omal moel aken maailma. Seni eelistan silmast-silma suhteid või kaasvestleja häält telefonis. Ja ega pidev klaviatuuri peksmine kätelegi ei meeldi – kirjaliku eluviisiga tuleb piiri pidada. Paljud mu sõbrad ja kolleegid jälgivad mitmeid blogisid – mina eelistan seni raamatuid. Ajakirja suhteliselt pika ilmumistsükli tõttu on netipäevikutest püütud uudistele nagunii sajad uuemad peale tulnud, kui trükist tuleme,“ naerab Aita.
„Küll aga sisendab Eesti Naise 90aastane elulugu usku, et midagi päris halba ei saa meiega juhtuda. Isegi Stalini ajal ilmus ajakiri pikalt Eesti Naisena – kuni 1952. aastani. Ka Nõukogude Naise perioodil avaldati seal sageli rahvariiete tegemise õpetusi, palju käsitööjuhiseid, moekaid lõikeid, uudseid retsepte… Uskumatu, kuid kuuekümnendail olid mitmel korral kaanel bikiinides naised… Inimsuhteid kajastati neil aegadel sageli ilukirjanduse vormis – aga siiski.
Eesti Naise kaks korda aastas ilmunud jutulisad sõi masu ära, kuid see-eest ilmuvad nüüd kord kvartalis meie Elu Lood. Ja ajakirja juubeliks tuleb trükist me tegevtoimetaja Helina Piibu koostatud-kirjutatud 300-leheküljeline raamat “Meie Eesti Naine”. Seal on ajakirja senine lugu jäädvustatud nii pildis kui sõnas.
See on elus ajalugu. Iga päev täienev arhiiv. Iga hetk nii inimese kui suhte, nii toimetuse kui abielupaari elus on oluline. Miski ei kao jälgi jätmata. Absoluutselt iga hetk ja valik on väärtuslik.“