25. aprill 2014
Eesti Naine on olnud minu kasuema. Turvakodu. Kindel linn ja varjupaik. Vaimne ja olemuslik tagala.
Olen selle saja-aastase ajakirjaga kõrvuti kulgenud ligi 30 aastat, ilma et oleksin ise seda märganudki. Kui keegi-miski on väga enesestmõistetavalt su kõrval, ei näegi teda enam õieti. Alati olemas ja paigas, nagu Emake Maa. Sama on ju meie kodu ja kodulinna või –külaga. Ta on. Kui tulevad külalised, vaatad teda ka ise värske pilguga. Oi, kui oma ja kaunis! Külalised aga tulevad enamasti siis, kui on pidu.
Juubeli puhul silmitsed ja sirvid. Inimesed ja ruumid on ajas muutunud. Nimetused ka – vahepealne „nõukogude“ on ammugi taandatud ja tagasi eestindatud. Tema ise on ikka tema ise.
Minust kasvatas ajakirjaniku, oleva vaatleja-töötleja-sõnastaja isake Pärnu „kommunist“ Postimees. Keskkoolis hakkasid sündima lood, mis olid ajalehe jaoks liiga mahukad ja ajakirjalikud ning kultuuritoimetaja Grete Naaber soovitas neid pakkuda ajakirjale Noorus. Viisin oma loomingu Rudolf Rimmelile oma käega kohale. Ei olnud mäletatavasti neti-illusoorselt lihtne aeg. Tuli saata puust postiga või ise toimetusse sõita. Tänu sellele oli ka inimestel ja juhustel lihtsam meid kinni püüda.
Pärnu maantee ajakirjandusmajas olid ajalehed ühes hiidhoone tiivas, ajakirjad teises. Ajalehtede oma oli jahe ja range – seal käisin ajalehele Noorte Hääl kaastöid viimas. Ajakirjade pool oli kodune ja kaitsev. Ning Nooruses Rimmeliga vesteldes kohtusingi naisteajakirja toimetajatega.
Edaspidi käisime Aimi Paalandi ja Hille Karmiga kohvil ning mul oli esimesest hetkest tunne, et olen neid daame alati tundnud ja maailma läbi ajakirjasilma vaadelnud.
Olemus- ja portreelood süvendavad ja arendavad soovi ja harjumust jagada. Kohtad ja märkad inimesi, kelle Sõnum väärib paljundamist. Suur osa minust hakkas juba esimese kohtumise järel Eesti „nõukogude“ Naisega vaatama maailma ja inimkonda läbi selle ajakirja silma.
Iga inimese elutee ja –töö on nagu üks pikk laul.
Iga lugu ja tegu on selle laulu täht, sõna, rida.
Täna on nii, et mõnd tähte kirjutades annan selle Pärnu Postimehele avaldada, sõna sobib ajakirjale Naised ning rida, lause kuulub Eesti Naisele.
Teemasid ja isiksusi valides lähtun alati sellest, et Eesti Naises ilmuv on jääv. Sealne trükipind on väärikaim ja püsivaim ning seal ilmumine on au nii kirjutajale kui kirjutatavale. Võrdväärne raamatusse raiumisega.
Haldjate ja inglite abiga pole mul kõigi aastate jooksul mitte ainsagi teema ega isiksusega, kes Eesti Naise lugudena avaldatud, olnud ka ainsamatki pahandust. Kõik ajakirjanikud on kogenud, kuidas võib juhtuda. Mõni subjekt teeb oma lugu kümme korda ümber. Mõni ei tee. Kui ilmub, siis karjatab, et oleks teinud. Mõni teatab, et üldse ei tahtnudki. Ja mõni hakkab igale poole pöörduma. Erinevatel põhjustel. Kes sai ülemuselt pragada. Kes tahab vastulauset välja kaubelda ning seega oma ettevõtmistele veel täiendavat tasuta promopinda. Kellel pole lihtsalt ülemisel korrusel kõik päris paigas. Juhtub.
Aga Eesti Naisega ei juhtu.
Järelikult on tema sügava olemuse ja väega kõik eriliselt paigas.
Ka see on paigas – Eesti moodi paigas – et väärikas väljaandes tutvustame oma sõprade ja teekaaslaste tegemisi ja teadmisi. Suurilma ajakirjandustava ei näe ette liiga omadest kirjutamist. Meil siin on aga nii väike rahvas, et suurrahvalikud reeglid ei kehti. Oleme kõik omad. Perekond. Ning see väiksus, luubi all olemine lisab avalikkuse ette astumisele kaalu. Väga lihtne on tunda nüüd-teavad-kõik tunnet. Seda suurem on meie ühine tegu ja saavutus, kui selle tõrke ja tõkke ületame.
Tänu sellele tekivad tõelised sõbrad.
Aastakümnete jooksul on väga mitmed inimesed, kellega olen tutvunud selleks, et portree- või teemalugu kirjutada, kujunenud mu parimateks sõpradeks. Aitäh Ema Eesti Naisele selle eest!
Ühe eluaegseks osutunud sõbra näiteks andis mulle üle tema ema.
Aimi Paalandi kutsus mind toimetusse, et tutvustada mind dr. Helvi Rammulile. See oli enam kui 20 aastat tagasi ning pakkumine, mille ta mulle ja elegantsele tohtriprouale tegi, oli hulljulge. Alustagem seksiteemaliste kirjutiste sarjaga!
Proua Rammul meenutas mulle mu oma vanaema – rüht ja hääl, žestid ja miimika. Väärikas ja kuningannalik – ning kõneles seksist nii enesestmõistetavalt ja soliidselt, nagu koogiretseptidest ja lastetoa sisustusest. Imetlesin kogu südamest seda naist, olin tänulik ja uhke, et mulle usaldati see artiklite sari, mille teemad tol kaunil kohtumisel üles rivistasime… Ja ta lahkus.
Ent töö jäi dünastiale. Tallinna arstliku perenõuandla juhataja, seksuoloog Imre Rammul sai ja jäi minu koostööpartneriks. Me kirjutasime Eesti Naisele paarkümmend artiklit. Tegime Raadio 2-s ja ETVs saatesarjad. Ning koostame praegugi erinevatele väljaannetele ja trükistele ühiselt seksuaalhariduslikke tekste. Neist järgmine, mis meil praegu töölaual, räägib kliimaksist – nii meeste kui naiste andro- ja menopausist, mis on elukaare sama loomulik osa kui puberteet ja kuldseim iga.
Elukaare loomulik osa on ajakirja puhul see, et peatoimetajad ja meeskonnad vahetuvad. Pärast Paalandi-Karmi naiskonda alustas Pärnu maantee ajakirjandusmajas tööd kursuseõdede tiim – Katrin Streimann, Margit Kilumets ja teised. Nagu praegu, nii ka siis ilmus minul igas ajakirjanumbris lugu või vahel paar-kolmgi.
Kui girl-poweri-vahetus tõi Eesti Naist tegema Aita Kivi juhitud koosseisu, oli aga olemuslikult tunne, et nüüd on väga ja päris omad platsis.
Olen Aitat kui daami ja kirjanikku alati imetlenud.
Kuidas ta tänapäevases sugude võrdsustumise, naiselikkuse kadumise, tööloomastumise ja enesesalgamise meinstriimis suudab küll olla sedavõrd Naine, vankumatult väärikas, elu suhtes nõudlik ja nii looja kui daamina värske ja otsekui alles õide puhkemas? Jumal on talle palju andnud.
Kunagi aastate eest sõitsime Aitaga koos Tallinnast Pärnusse lugejatega kohtuma ning meie vestlus bussis oli üks huvitavamaid vestlusi mu senises elus.
Teine sädelev kohtumine selle hispaania-juurse kaunitariga oli Kirjanike maja Musta laega saalis publiku ja kaamerate ees.
Kolmas – Aitale enesele teadmata – Tai kuningriigis. Lugesin õhtuti hotellirõdul üht tema romaanidest ning tõin sealt Leoniidide meteoriidisaju alt lisaks reisi- ja lugemiselamustele kaasa… oma neljanda lapse. Aleksander on made in Thailand, kolleeg Kivi kirjandusteos öökapil.
Minu Liu talus käis Aita koos meie ühiste kolleegidega korduvalt külas. Siia Soonele, kust rõõmu ja õhinaga oma igakuiseid lugusid saadan, pole mu kallis hingeõde ikka veel jõudnud. Mis on teatud mõttes isegi hea. On midagi-kedagi väga erilist ja suurt oodata.
Me kõik, vähegi erilisemad ja säralisemad tegijad oleme Eestis paratamatult vaheldumisi-rollides. Küll oleme intervjueerijad – küll intervjueeritavad. Nii Aita kui mina kui teised meediamoorid satume perioodiliselt ka nende samade väljaannete kaantele, mille kaasautorid oleme.
Mind õpetas sellesse paratamatusse rahuliku kõrvalseisjana suhtuma Marlene Dietrich. Daam, kellest kunagi Vanemuise teatri jaoks muusikalise lavaloo kirjutasin, ütles montaažiruumis koos režisööridega iseennast jälgides ja analüüsides enda kohta “tema”. Nii ongi.
Me muutume meediamaterjalina juba iseendast võõrandunud temaks.
Saame küll rääkida endale olulistel teemadel, edastada hetkel olulist sõnumit.
Mida arukam ja tundlikum, mõistvam ja loovam ajakirjanik, seda võimsam tulemus saab.
Ent samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Selleks ajaks, kui intervjuu ilmub, on palju vett merre voolanud. Selle hetke sinilind on konserveetitud – ja jääb ühe aegruumilise subjektiivse dokumendina tulevasi põlvkondi teenima.
Tänu sellele mõistlikule veerandumisele ei saa meie suhtes mingit energeetilist vuuduud sooritada. Kuitahes hapu pilk toda kaanepilti tabab või misiganes kommentaar kuhugi sähvatab – see ei puuduta meid. Ei tunne, ei tea, ei loe. Tsurr!
Küll aga on huvitav jälgida, kuidas kolleegid töötavad.
Mina kui intuitiiv-ajakirjanik salvestan südamega ning iga tekst on teatud mõttes kanaldus – seal on palju peenmateriaalsest, sõnadega ütlemata teavet, mida lugejad õnneks üha selgemalt tajuvad. Kolleegid kasutavad rohkem diktofoni ja märkmikku ning väga põnev on teiste tegijate kööki piiluda – kuidas nad küsivad, mismoodi saaki töötlevad ja serveerivad.
Mu enese jaoks on iga loo kirjutamine ja valmimine ning ilmumine suursündmus. Pidu meis eneses.