25. aprill 2014
Juurimaanaised – maalt ja hobustega
Kati Saara Vatmann
Raudnageli-kaunitaride dünastia peab ja veab Märjamaa ja Koluvere vahel põlismetsade rüpes laiuvat Juurimaa talu. Seda üleinimlikult suutlikku naiste-dünastiat käivitab sügav ja üldine julgus, mis põhineb aukartusel elu ees. Ja ometi jättis tütarde isa vanaperenaise Maie omal ajal sellepärast maha, et too ainult tüdrukuid sünnitas…
Naiste vägi
„Olen koos oma tütardega näinud kogu Eesti ajaloo põhjustatud virrvarri, mis on tekitanud meesteta ja ka muidu ebaloomuliku ühiskonna,“ nendib vanaema Maie Lindre (72). „Ka ühe oma lastest olen kaotanud. Kui esimene tütar oli pooleaastane, jäi kartulipõllu sisse tühik.
Mu mees kontrollis alati väga tõsiselt, et kõik vaod oleksid täis. Ta oli üsna ebausklik. Tol aastal, kui see juhtus, jäi vaatamata usinale püüdlikkusele ikkagi tühi lapp põllu sisse. Ja ühel ööl viiski ränk ja kiire kopsutõbi lapse kaasa. Õhtul oli täiesti terve, hommikuks silmad aukus ja…
Seda tänulikum oskan olla oma kolme tubli täiskasvanud tütre eest. Näe, Evest sai õnneks mu enese rajatud talu pidaja ka veel – enamus inimesi kurvastab eluõhtul, et rügasin ja rajasin ja ükski lastest minu muinasmaad ei taha. Mina pole õnneks tühja rassinud – mõnikord meenutab Juurimaa edenemine head unenägu. Nii head unenägu, et lausa hirm on ärgata… Ja teised mu kaks tütart toetavad meie ettevõtmist oma erialadega. Hea naiskond.“
Maie muigab selle üle, et kaera külvanud mees rukist lootis – nagu vanarahvas lapse soo ümber jauravate meeste üle naerab – tema on kogu elu näinud, kui võimsalt naised Eestimaal elu edendavad. Jajah, isa jättis tütred maha ja sai uue noorikuga küll igatsetud poja. Ent tegelikult on nii Maie kui tema sünnitatud dünastia olnud ühe korraga paljude meeste eest väljas.
„Ma olen sõjaaegne tüdruk, üles kasvanud meesteta maal. Kui mehi pole, peavad naised kõik tööd ära tegema. Nii ma traktoristiks õppisingi. Ja aastakümneid selles ametis töötasin ka. Sellele lisaks riistakuuri meistrina ja katlakütjana ka veel. Lapsi oli vaja toita – ja kodu rajada, kui korter liiga väikseks jäi,“ meenutab kange ja kaunis naine. „Hommikul vara sõitsin esimese bussiga tööle, siis bussiga tagasi lapsi hoolitsema – siis jälle bussiga tööle. Ja viimasega tagasi. Et hommikul esimesega jälle minna… Kui Eve oli kuuene, tulime siia Juurimaale.
Sel kohal oli kummaline luigetruuduse märk peal. Eelmistest omanikest noorpaar pani äikese ajal telekaantenni üles ja sai kahekesi korraga pikselöögi.
Eve koos Andresega on selle luigetruuduse positiivseks ümber keeranud – nad on ametlikult 25, tegelikult mõne aasta rohkemgi koos olnud – ülikoolist saati – ja uskumatult palju tööd teinud. Minu lapsed ju. Meie pere meeste – nii Andrese kui noorema väimehe – stiihia on jalgpall. Ja talu arendusse on nad panustanud ehituspoole.
Aga sellest mina aru ei saa, miks tegevusalade ja projektide järgi tänapäeval talud haraliseks jagatakse. Enne oli üks. Nüüd on kolm. Või rohkem. Lihaveistel üks. Piimakarjal teine. Hobustel kolmas. Mõistusega saan sellest aru. Hingeliselt on siiski keeruline leppida, et mingid ametkonnad ja brüsselid tingivad talu tükeldamise.“
Talu kui maailm
Juurimaa talu mitmekesise paljusuutlikkuse järgi võiks oletada, et seal töötab mitukümmend inimest. Poolsada veist, teist sama palju hobuseid, lisaks sead-kitsed, ehitus-arendus – ning kogu see elus ja ilus maailm püsib tegelikult püsti Maie, tema tütardest Eve (47) ja peretütar Kristiina (24) tööl, millele sekundeerivad kaasad ja üks sulane. Uskumatu.
Viis aastat tegutsenud, kolmetärniliseks tarifitseeritud hobumaailmas katavad Eve ja Kristiina koos tublide hobutüdrukutega kõik valdkonnad, mis sel elualal olemas. Kristiina on tipptasemel ratsasportlane, kes peab ratsakooli, õpetab nii oma kui klientide hobuseid välja ning on oma pere meestel lasknud ehitada lisaks maneežile ja väliplatsidele ka korraliku krossiraja. Ka rakendispordi jaoks – sest see on ema Eve kutsumus ja armastus.
„Ei maksa sugugi arvata, et rakendisport on lihtsam ja turvalisem kui ratsasport,“ naerab Eve. „Kui kõik läheb plaanipäraselt, saad mõistagi lõõgastunult vankril või kaarikupukis istuda, linnulaulu kuulata ja naeratada. Ent noorte hobuste ja ootamatuste puhul on lõhkuma läinud, eest ja tagant üles raiuv hobune pehmelt öeldes probleem – eluohtlikuks muutunud vankrilt maha saamine on terve kunst. Veel suurem kunst on selle tagamine, et vankrimatkade – ja veel eriti pulmasõitude! – ajal ootamatusi ei juhtuks.“
Üks asi on võidukihutamine, mida nii ema kui tütar harrastavad. Teine aga laste ja perede, publiku ja klientide turvalisuse tagamine. Alati. Kui need kaunid naised tänavapilti ilmuvad, panevad nad inimesed päid pöörama. Legendaarselt ilusad on nad ka nii sadulas kui kutsaripukis.
Nende inimesi ja loomi teeniv missioon aga on sisult vähemalt sama kaunis kui vormilt. Nii ratsa- kui vankrimatku juhtides pakuvad naised metsas ja maastikul oma külalistele võimaluse panna mängu füüsiline ja orienteerumise osavus. Maie muigab, et tänapäeval on sellest, mis veel hiljuti oli enesestmõistetav elulaad, saanud teenus ja teenistus. Inimesed on vaja tagasi loodusse talutada ja loomadega suhtlema õpetada – kõlab nagu maailmalõpp. Või algus. Ning kui mägi on lihtsam Muhamedi juurde viia, lähevad Eve ja Kristiina hobustega ja vankritega Lasnamäele ning mõjuvad seal lapsi ja noori sõidutades, nagu eriti uskumatu ja ilus ulmefilm.
Naised arutlevad, et nende pühendumist on näiliselt üsnagi lihtne sõnastada – nad aitavad nii trenniplatsil kui metsas saavutada inimestel looduslikult lõõgastudes loomadega ühtsus ja meelte kirgastumine. Ent nende iga tegevussuuna alus on aukartus elu ees. Ning see enam nii lihtne pole.
Galopp üle väljade?
Eve ja Kristiina kogevad pidevalt sama probleemi, mida kõik loomadega seotud teenuste pakkujad. Inimestele jääb telerist ja netiavarustest mulje, et ratsutamine on midagi arvutimängu või tugitoolis filmivaatamise laadset. Nad helistavad ja teatavad, et tahavad hobusega maastikule minna ja kuuvalgel üle romantiliste väljade galopeerida. Küsimusele, kas enne juhtumisi ratsutatud ka on, tuleb enamasti vastus, et lapsepõlves sai paar korda proovitud.
„Reaalselt loomadega kohtudes õnneks selline ebaadekvaatne uljaspäisus taandub. Kui varasematel aegadel lubati igasuguses seisundis ja oskustega tegelased sadulasse, siis praegu ohjab teenuse pakkujaid lisaks isiklikule eetikale karm üle-euroopaline seadusandlus,“ on ema ja tütar Raudnagelid tänulikud. „Me vastutame kogu grupi eest. Läheme välja vaid siis, kui oleme kindlad, et kõik suudavad hobust pidada ja korrale kuuletuda. Reegel on selline, et tempo valitakse nõrgima ratsutaja järgi.
Mitte ainult linnainimesed, ka maalapsed vajavad meie tallu sattudes a-st ja b-st alustamist. Tuleb selegeks teha, et nii lehm kui hobune, kits kui koer pole jalgratas ega motikas, vaid ääretult tundlik ja koostöövalmis olend. Iga olend kõneleb oma keelt. Seda saab mõista vaid kuulates ja vaadates. Kes käratseb ja vehkleb, ei saa võrratult rikkaliku paralleelmaailmaga kunagi tuttavaks.
Kui ekskursioonid tulevad vaid korra, ei jõua ühelegi loodusest uskumatult kaugenenud inimesele paraku kuigivõrd selgeks teha, kui erakordne kingitus on teistliiki olenditega lävimine. Juhuslike ekskursioonide puhul piirdub meie suhtlemine „ära“-tasandiga. Ära lärma, ära vehkle…
Selleks, et lapsed tõeliselt järje peale aidata, oleme koostanud ja välja pakkunud programmid koolidele – õnneks on need ka ridamisi käiku läinud.
On jah rõõmustav, et treeningrühmad ja ratsalaagrid on täis. Aga maailma parandamiseks sellest ei piisa. Võimalikult paljud lapsed peavad saama hobusele ja lehmale silma vaadata, et saada ühendusse kõiksusega. Muidu lähevad asjad siin maailmas väga käest ära…“
Vanaema Maie märgib, et loomakasvatusega seotud probleemid on läbi aegade ühtaegu nii samad kui erinevad: „Kui Eve ja teised tüdrukud olid veel väikesed, naeruvääristasid ja narrisid teised asulalapsed neid sellepärast, et neil olid kodus loomad. Kolhoosi ajal ehitatud korterites ju polnud. Ja loomadest jäävad mõistagi riiete külge silo- ja sõnnikulõhn. Loomadega ühes rütmis elavate inimeste jaoks on see meeldiv elu hõng. Loodusest ja ka iseendast võõrdunud inimestele aga hais. Ja paigast ära ilmapildiga lapsed ongi loomulike vastu õelad.
Tänapäeval omakorda peetakse neid, kellel on suured loomad, rikasteks. See tekitab kadedust. Võhikud ei kujuta ette, kui tohutu koguse sööta hobused – veel enam lehmad! – ära söövad – mida maksab varustus ja hoolitsus, loomaarsti ja sepa teenus. Kõik, mida minu tüdrukud oma üleinimliku tööga teenivad, selle nemad teistpidi nii hobustesse kui lehmadesse panustavad.
Linnadaamid lähevad kevadel uusi kleite ostma – minu tüdrukud sõidavad näiteks Lätti uut lumivalget hobust tooma. Sest suvel peetakse pulmi. Ja noorpaarid tahavad Eve juhitud kalessi ette valget hobust – ehkki minu meelest on must palju vahvam.“
Maie ise pole muide ratsutanud. Ette saab hobuse vajadusel rakendatud. Ja erinevalt Evest tema oma tüdrukute pärast ei karda. Kõigevägevam kaitseb.
„Mina olen oma plika pärast niimoodi kartnud, et olen lausa hobusemajandusega pausigi pidanud. Kristiinal puudub igasugune ohutunne ja hirm absoluutselt. Kui ta väike oli, polnud võimalik ühitada hobuste pidamist, ratsastamist ja sporti ning selle lapse suureks kasvamist ilma, et ta enneaegu otsa ei saaks. Sest see laps ainult hobuste jalgade vahel elaski – mööda seina ronis neile selga. Ja kui heinarulli otsa sai, hüüdis: emme, ma lendan! Lendaski. Peaga vastu maad,“ naerab Eve ning Kristiina näitab rahulikult oma kõrget laupa, mis on pisikesi arme tihedasti täis.
Kutsumus kohustab
Kõik lapsevanemad teavad, et noored proovivad läbi kõik võimalikud hobid ja harrastused, kunstiliigid ja spordialad, et oma tõeline tee leida. Kui sadulas kasvanud Kristiina pärast keskkooli kutset valis, tegi ta paariaastase hobupausi ning õppis hoopis matkajuhiks-ekstreem-instruktoriks. Mis tasub nüüd kuhjaga ära.
Nüüd kombineerivad Raudnagelid erinevaid matku ning mehed ehitavad, mida naised käsivad. Seiklusraja ja krossiraja, puhkeruumi ja uue talli. Jah, mitte elumaja ega pererahva mugavused – mehed peavad ehitama aina loomade ja klientide jaoks. Uhiuus puhkeruum vaatega treeningplatsile ja hobukoplitele – mille hektaritest muide ei Kristiinal ega Evel ülevaadet pole – on kogu talu moekaim-mugavaim tuba.
Ning järgmiseks on jalgpallihuvilised ehitusmehed saanud ülesande ehitada uus tall – vana jääb siis veistele. Selleks, et naisi säästa. Külmadel talvedel vinnavad temakesed hobustele käsitsi vett. Soojendatud vett. Samal ajal on vaja ratsutada ja ratsastada, rakendada ja võistelda. Ja veel kord võistelda. Sest Raudnagelid on omal alal Eesti tipus.
Tänu sellele, et Märjamaa-taguses metsas on sisemaneež, krossirajad ja korralikud platsid, tuleb dünastial korraldada ka üle-eestilisi võistlusi. See kõik on võimalik tänu sellele, et naiste sünergia mitmekordistab girl-poweri. Mis puutub sellesse üleloomulikku hobujõulisusse, siis selleski on vaja loomade jõudu otsida. Nii laadijatena kui sünnimärkidena. Nii Maie kui Kristiina on sünniaastalt Hobused – tütretütar Jäär ka veel. Ning Eve on Kitse aasta Jäär. See selgitab palju.
Ja juba ongi naistel vaja uut korralikku välikööki – platside-radade kõrvale – vanaema Maie jaoks. Ühest küljest kinnitab vanaema, et on oma töökoorma selleks eluks ära vedanud. Teisalt teeb Maie võistluste ja ürituste, ekskursioonide ja matkade jaoks võileivad ja saiakesed, teed-kohvid ja supid.
„Vanaema ei pane vist ise tähelegi, kui palju temast abi on. Meie kodu on tänu talle puhas ja soe. Tänu sellele olen mina seni laudas üksinda ühe sulase abiga hakkama saanud – tõsi küll, nüüd on siiski vaja lüpsja palgata. Meid kutsutakse filmidesse ja suveetendustele, üritustele ja pidustustele – lihtsalt ei saa samal ajal lehmade all olla,“ tunnistab Eve. „Krissul on abiks suurepärane ratsastaja Maria ja trennitüdrukud. Ent vanaema keedetud hommikuputru ei asenda miski. Kuna mamma Maie on harjunud kogu elu viie mehe eest tööd rabama, ei märka ta ise, kui suur tema panus praegu meie talus on. See on kirjeldamatult soe ja turvaline tunne, mille tekitab köögis ootav puder ja kohv enne, kui läheme Krissuga hobuseid tallist koplitesse tassima ja lehmi lüpsma. Või mida tähendab soe ja hoolitsetud elumaja pärast seda, kui loomi jootmast, vasikaid-varssasid vastu võtmast tuleme. Meie maailm püsib rütmis ja paigas tänu vanaemale.“
Maie õpetab oma tüdrukutele, et maailm on palju lihtsam ja loomulikum koht kui inimesed oma ogaruses ette kujutavad. Nii, nagu kõige õnnelikum on vabalt ja loomulikult elav ja poegiv lehm, on ka koos loomadega ürglooduses kulgev inimene kõige tasakaalukam ja avatum.
Juurimaa ümber ja lähedal Märjamaa-taguste laante rüpes on Kasari jõgi ja Luiste järv ning Kullamaa-Marimetsa looduskaitseala. Eestlaste jaoks – õnneks! – üsna tundmatu ja tänu sellele puutumatu piirkond, mille juurde see võimas niste dünastia lahkesti juhatab.
„Mulle teeb kangesti nalja, kuidas siia laagritesse ja trenni toodavad lapsed hakkavad järkjärgult oma isasid ja vanaisaisid õpetama. Isad saabuvad ülikondade ja nooblite kingadega – ning siin loomadega kokku harjunud lapsed viivad nad vastuvaidlemist kannatamata põrsaid vaatama,“ naerab Maie. „Vanaisad seletavad siin autode kõrval tähtsalt, kuidas nad nooruses ikka hobust ette panid ja põldu kündsid – ja siis ütleme meie: näita. Nüüd võtku vanaisa lahkesti hobune, riistad, ader ja põlluserv – ja näidakugi päriselt lapselapsele ette, kuidas maailm toimib.
Ja see töötab! Nii maailm kui vanaisa. Vanaisa on pärast ise tänulik ja õnnelik – ning leiab lapselastega hoopis uuel tasandil ühenduse.
Samal põhjusel teevad meie tüdrukud nüüd ka täiskasvanute laagreid. Varem oli nii, et lapsed pisteti laagrisse ja ise mindi päevitama või spaasse. Nüüd ei saa lapsemeelne arenemise rõõm enneaegu otsa. Kõike, mida elu – tükati kohe üsna karm – on meile õpetanud, jagame nüüd teistele.“