25. aprill 2014
Kellegi teisega seotud karmavõlad
Jana Maasiku „Seotud“ (Hea Lugu), Inga Raitari „Karmavõlad“ (Legend) ja Aita Kivi „Keegi teine“ (Ajakirjade Kirjastus) kinnitavad Aita enese väidet, et ridamisi ilmuvat naisautorite kirjamaastikku on parim lugeda hulgi ja ühtse voona. Tekib trööstiv ja korrastav panoraam, mis veenab, et naised saavad tänu kosmilisele kanaldamise ja puhastamise võimele alati hakkama, väljuvad kõigist katsumustest ja eludest targema ja tugevamana ning on olemuslikult üksteisega müstiliselt sarnased.
Kui lugesin paralleelselt „Vanaemade nõuandeid maailmale“ (Pilgrim) ja „Märgalasid“ (Hea Lugu) tundus, et just pahelisest ja perverssepiirilisest neiust kasvab tulevane Vanaema. Nüüd ulatavad järgmised kolm uudisteost energeetilise käe nii üksteisele kui neile.
Need raamatud on kõik teatud eluetapi lõpu tähistamised. Üks pühendatud oma uue kirjastuse loomisele, teine enda peatoimetatava ajakirja juubelile, kolmas lihtsalt tüüpiline eneseabiline kirjutamisteraapia. Nagu suurem osa kirjandust ongi. Meeste loodu ka.
Jana Maasiku lugu põimib tütre päeva ja ema kirja isa päeviku ja romaaniga. Kõigil tasanditel on tal sama stiil – hõrk nokitsemine tundlikult ja mõnuga tabatud detailide ümber. Erilist vahet pole, kas need nüansid asuvad Soomes, Kanadas või Eestis – kõik on ühtne ja üks. Kirjutamine aitab olulisest puntrast väljuda – peaasi, et ei arvataks (õigustatult), et autor räägib endast… Selles raamatus on puudu vaid üks pisiasi – kirg. Julgus üle võlli keerata, mis võiks üks kirjanduse mõte ollagi. Kui tekst on liiga korrektne – et mitte öelda igav – siis ta ei taha hästi puudutada.
Raitari „Karmavõlad“ oma seiklusliku ja kirgliku ärksusega puudutavad kindlasti. Esiteks – kellel neid võlgu poleks. Teiseks oleme ka ise oma eludes ridamisi end vaheldumisi määrinud ja puhastanud sedalaadi kohtades, nagu Tiibeti mungaklooster, näljahädaaegne Iirimaa ja tänane Eesti ammugi.
Inga mõtete suunad on meile tema arvamuslugude ja sotsiaalmeedia tekstide kaudu tuttavad. Ning „Karmavõlad“ on tema järjekordne lahtihüpe iseenese emandana.
Tõepoolest, miks me kõik mõnd äsjakohatut justkui ammu tunneme – miks universum meid just nende inimestega kokku viib, mis äratab midagi, mida me hoolikalt ei mäletanud? Tundub, et tunneme, sest et tunnemegi! Ning sellest müsteeriumide jadast kirjutab Inga oluliselt lihtsamalt-ladusamalt kui tema igapäevane filosofeerimine. Lobe ja haarav põimik on. Tahaks, et ei lõpeks – nii kütkestav ja tuttavlik. Ja kui kahe eelmise elu surmahetkedes on Rännaku meetodil käidud, tahaks veel sügavamale kulgeda – ja veel…
Me jäämegi üksteise eludes käima, kuni lahendused saabuvad. Tõelised, mitte formaalsed lahendused. Vallaslaste ja üksikemade dünastiad jäävad sündima, kuni selle anomaalia olemust lõpuni läbi ei seedita. Seni seedivad lapsed ellu jäämise nimel ära oma märter-emad – nagu indiaanilegendides imetletud-ülistatud lõhekalad. Ning paariliseta paljunemine on katsumus nii naistele kui meestele.
Raitar meenutab religioossuse neutraalset halastamatust patuelu suhtes, tõestab tänase vaesusevigina naeruväärsust ning kinnitab, et ema, kes lapse nimel mida-iganes teeb, pole iial hoor – juhtugu tema kehaga, mis tahes. Ühe mehe poolt eostatud lapse üles kasvatamine teise mehe rahaga pole patt – ei ole õnneks enam ajad, mil viskutakse kuristikku, kui last jõkke ei taha viia. Ei toonane ega tänane ema pole paheline – elu on püha ja ema teenib elu.
Nagu ka kasuema. Aita Kivi on ajakirja Eesti Naine peatoimetaja tööst mitu puhku kirjanike liidu pansionaadis Mazzanos ilukirjandust luues puhanud. Tulemuseks on osav ja ladus, üllatusi ja pöördeid tulvil „Keegi teine“. Kirjanik jutustab intellektuaalide elust masuaja trikitamise paistel – mida teeb majanduskriis inimsuhete ja kodudega, elatustaseme ja turvatundega keset koondamisi, liigseks muutumist ja paarikümne euro eest tapmisi.
Daam kirjeldab rahulikult ja täpselt elu Eestis kui ellujäämiskursust. See on rahulik, maitsekas ja tundlik – liigse filosoofitsemiseta – jutustamine. Nagu ka korterite kui kodude portreteerimine. Mis meenutab mulle mu enese pealinna-daamist vanaema. Sama daamilik ja pedantne, sama kaunis, stiilne, maitsekas, töökas, haritud, tuline, ettevõtlik – ja tunnustamata naine oma päris kodu ja tõelise õnne otsingul.
Saame koos Aitaga arutleda, mis on jõukuse kriteerium – kas ehk laenu puudumine? – mille nimel end raiskavad ja killustavad logistikutena funkavad Tallinna-emad, kes endasse ja oma töösse õieti keskenduda ei saagi. Ning vaatame tõtt kärgperedega kui kogu praeguse inimkonna karma karmi katsumusega. Kirjanik vaatleb asumeid ja kogumeid, inimkarja funktsioneerimise mehhanisme . Ning eelkõige on see lugu armukadedast üksteise omamisest, klammerdunud kiindumusest. Selle kiindumuse kiuste kasvatakse kellekski teiseks. See, kelle külge oleme pimesi klammerdunud, imbub vargsi kellegi teise mõjuvälja – et meie ellu saaks tulla keegi teine. Kusjuures see keegi teine võib vabalt olla ka meie eneste kauane teekaaslane, kellest on arnenud keegi teine.
Tuleb tuttav ette. Nagu ütleb indiaaniema Mona Polacca: „Me kõik esindame üksteist. See on tohutu vastutus.“