11. aprill 2014
Eve Pärnaste – vabakutsutud korrastaja
Kati Saara Vatmann
„On õnnestunud korduvalt varem maailma parandada, õnnestub ka nüüd!“ usub Eve Pärnaste (63).
Ta on psühholoogi ja sotsioloogi haridusega kunstnik, vabadusvõitleja ning mitmekordne presidendi teenetemärgi saaja, poliitik ja astroloog, esteet ja esoteerik. „Mina tunnetan oma missiooni – taastada inimeste turvatunnet läbi korrastamise ja ilu. Turvatunde tekitab faktipõhine, mitte illusoorne korrastatus. Ning kui inimene on rahulik ja tasakaalus, tõmbab ta endale rahu ja aina paremat maailma ka ligi.
Sain selle tõsiasja teada ammu enne, kui esoteerika moodi läks.“
Kas Eve ennustab näiteks praeguse valitsuse ja Krimmi-košmaari edasist käekäiku? Võiks, aga soolapuhumise ja oletuste tasandil ei taha. Astroloogiaõpingud käisid Evel täpselt samal moel, nagu näiteks kuduma õppimine: „Ma õpin kõiki asju ise. Ja selleks, et oleks huvitav, alustan kõige raskemast. Kuduma õppisin sellepärast, et ma tahtsin väga endale maani rohelist mantlit. Lasin pinginaabril endale pahempidi-silmuse ette näidata ning kui ema läks paariks päevaks kodust ära, hakkasin kuduma. Mitte salli ega pajalappi algajatele, vaid mantlit iseendale. Ööpäevad kudumist – ja kui ema koju tagasi tuli, oli mantel valmis.
Tähekaartide joonistamisega sama lugu. Mis puutub näiteks riikide käekäigu ennustamisse, siis peaks väga täpselt riigi loomishetke teadma – aga see on alati vaieldav. Nii juhtubki enamasti, et riikide saatuses olulised sündmused on küll nende taevakaardis ilmselgelt kirjas, aga ennustada suudavad neid ikkagi pigem prohvetid – astroloogid piirduvad tagantjärele tuvastamisega. Mina eelistan poliitilisi sündmusi tuvastada ja ennustada info-voo, faktide ja loogika abil.“
Tartu Ülikooli teise lennu psühholoogina lõpetanud Eve esimene töökoht oli legendaarses sotsioloogialaboris, kus Ülo Vooglaiu juhtimisel saadi paratamatult arvuliste näitajate keeles jälile ENSV tegelikkusele. Labor kui teisitimõtlejate koondumiskoht suleti pärast hoogsat tagakiusamist. Ühtaegu nii ratsionaalne kui mänguline Eve asus tööle plaanikomitee majandusuuringute instituuti ning samas trükkis kodus kirjutusmasinal ümber nii põrandaalust kirjandust – „Lisandusi uudiste ja mõtete vabale levikule Eestis“ kui esoteerikat. Et mitte vahele jääda, tassis karismaatiline kaunitar kirjutusmasinat elegantse keebi all tööle kaasa ja hoidis seal kapis – vaenlase tagalast poleks keegi sellist nõukogude režiimi õõnestaja tööriista otsida taibanud.
Praegu teeb stiilne punapea oma kodus sisuliselt sama, mida ERSP, kodanike komiteede ja Eesti Kongressi ajal. Tal on seal virtuaalne staap. Tänasest staabist voolab ööpäevaringselt läbi info, mida vilunud vabadusvõitleja süstematiseerib ning rahvale valikuliselt ja selgitustega sotsiaalmeedias kätte jagab. Erinevalt legendaarsetest Hirvepargi aegadest aegsetest-järgsetest aegadest (1987-1990), mil Eve pidas oma kodus vaimustunult vabastusliikumise peakorterit, inimesed nüüd tema isiklikust ruumist enam läbi ei voola. Küllalt sai ja IT-vahendid võimaldavad usina emaämblikuna ära teha sama, mis toona silmast-silma ja käest-kätte lävimist nõudis.
„Tahan prügiämbrit välja viia – uksekell. Jõuan ämbriga tagasi kööki – heliseb telefon. Peaks poest süüa tooma – ei saa, tuba rahvast täis, ja jälle heliseb telefon! Lõpp maalimisele. Kuidas ma ellu jäin, mina ei tea. Hiljem teise elupaika kolides uksekella peale ei reageerinud – ja nautisin privaatsust, ja nii on see jäänudki,” räägib Pärnaste. – www.mustkass.kongress.ee
Erinevalt Lagle Parekist efektne amatsoon vangi ei läinud. Ta selgitab, et Lagle hinnangul kaht naist ei saanud korraga kinni panna. Liiatigi polnud poliitvangide naistelaagris vabu kohti ning mõni veel ohtlikum dissident oleks tulnud lahti lasta. Ent Eve oli ka selleks valmis – kuna tal peret polnud, ei olnud tal kedagi ega midagi kaotada, ainult võita.
1981. aasta märtsis sai Evel riigitööst villand ja ta lahkus plaanikomitee instituudist. Kahel viimasel tööpäeval oli ta Vologdas – vanglas sundtoitmise tagajärjel surnud dissidendi Jüri Kuke matustel. Ta vormistas end tööle kirjanik Andres Ehini erasekretäriks, tegelikult tegi aeg-ajalt Ehinile masinkirjatööd. 1987. aastal algas poliitikaperiood, selle lõppemise järel pidas Eve 1997-98 Toompeal kunstigaleriid, mis lõppes majanduslanguse ajal ja millest talle jäid kopsakad võlad ja kogemus, et sedalaadi sooritus pole tema jaoks.
Korrastaja
Tartu 5. keskkooli keemiaklassi tüdruk ja kooli komsomolisekretär (!), kelle süsteemses ja isemõtlevas peas oli muu hulgas terve Mendelejevi tabel, sorteeribki nüüd ööpäevaringselt infoagentuuride voogu. Paiskab sotsiaalmeediasse võimalikult tõest ja konstruktiivset teavet. Praegu mõistagi Ukraina kriisi teemadel.
„Mu süda ütleb, et kõik läheb hästi, sõda ei tule. See, kuidas hullunud Putka nädalaid on vägesid koondanud, näitab tema tegelikku ebakindlust. Putini tegevus annab tohutu hoobi oligarhide rahakottidele, kaua nad sellist asja ei kannata. Ning usutavasti kaotab Venemaa lõpeks Ukrainas ka praegused baasid. Röövvallutuste aeg on inimkonna ajaloos ammu läbi saanud, impeeriumi taastamise püüded viivad selleni, et Putin kaotab oma positsiooni. Nii loodab mu süda,“ arutleb Eve. „Mõistus aga hoiatab, et enne seda võib kõike juhtuda.“
Kirgliku ja pühendunud mõtlejanna-analüütiku jaoks pole 24-36 tundi arvutis töötamist kunagi midagi erilist olnud. Mööda linke ühelt saidilt teisele kulgedes naudib ta rahvast valgustades ka ise, kuidas üks samm viib teiseni.
„Mida keerukam pusle, seda põnevam ja haaravam ülesanne minule,“ selgitab Eve. „See oli paarkümmend aastat tagasi, kui üht astroloogilist probleemi lahates olin 36 tundi üleval olnud. Südaööl tuli kõrvulukustav pissihäda – mõtlesin, et kohe-kohe lähen. Aeg lendas. Ent olin nii keskendunud, et ei kuulnud puutrepi naginat ka kella 7 ajal, kui naaber tööle läks. Siis tundsin, et varahommiku kohta on veidralt lämbe. Tõusin laua tagant, et kella näha – kell oli kaks päeval. Ülejärgmisel päeval.
Siis sõitsin sõbranna juurde suvilasse, kuhu mind ammu oodati. Võtsin saapad jalast ja seisin paljajalu murul ja tundsin selgelt, kuidas maa energia minusse voolas ja kusagil sfäärides hõljumise lõpetas.“
Suhtlemisküllastus
Kaunis ja eatu naine, kes meenutab oma erilisusega isepäist Pipit, ei käi eriti kodust väljas. Pole vaja. Ei taha. Kui läheb, siis näiteks presidendi vastvõtule. Lennart Meri andis talle ka 2001. aastal Riigivapi IV klassi ordeni – müüritoksimise eest. Müüritoksijateks hakati meie iseseisvuse eest võitlejaid nimetama MRP-AEG (Molotov-Ribbendropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) tegutsemise päevil. 2006. aastal sai ta president Arnold Rüütlilt Riigivapi III klassi ordeni – kui Eesti Vabariigi taastaja.
„Oma üheksa aastat vana tillukest klapiga telefoni pruugin nii vähe kui võimalik. Sõpradega on ammu kõik ära räägitud,“ tunnistab Eve. „Ja kultuuriküllastuse sain ka juba mõnekümne aasta eest kätte. Teatris ja kinos ma ei käi. Nähtud. Ilukirjandust ei loe juba ammu. Loetud. Liiatigi on juba 30 aastat minu pidevaks tegevuseks raamatute toimetamine, koostamine ja kujundamine. Muusika jäi minu jaoks seisma 1970ndate lõpus. Aga mis maalikunstisse puutub, siis selles suhtes muidugi ei saa pead ega juukseid anda, et senine 28 isiknäitust on lõplik suurus.“
Juuksed on Eve Pärnaste mitu korda maha ajanud. Alati on see langenud kokku õhus rippuva ärevusega. Kas järgmine kord oleks siis, kui Putin asuks Eestit „krimmima“? (on selline uudissõna nahhaalse 21. sajandi okupeerimise kohta, mille ees kogu planeet tundub justkui võimetu olevat). Oh oleks, et poleks…
„Arvutis töötamise taustaks mängivad mul vene- ja ingliskeelsed filmid. Erinevad keeled võimaldavad lasta voolata paralleelmaailmadel. Uudistekanalid – eriti CNN – kurnavad paari tunniga väga ära, sest saksa keelt õppinuna on mul raske suures annuses inglise keelt vastu võtta,“ kirjeldab Eve oma eraklikku maailma loodud voogusid. „Kurnav ja kurvastav on ka see lammutav kommentaaride voog, millega eestlased üksteist auklikuks tulistavad, aga mida ma aeg-ajalt loen, et saada ülevaadet.“
Okei, Ansip väsis ära ning Eestile kulunuks tõepoolest ära Brüsseli-kogemusega kogenud suurmees Siim Kallas – ent tema tulistati auklikuks veel enne, kui ta Brüsseli positsiooni ja kõrget palka Eesti missiooni vastu vahetada jõudis. Ansip läks ja siis tänitati – näe, argpüks, põgenes… Nõuti värsket verd. Tuli Taavi Rõivas ja vallandus järgmise rubriigi kisa – liiga noor, mida selline poisike teab ja oskab!
Ilvesele on ammu armidest paks nahk selga tänitatud – nii et see enam ei üllata, et Eesti poliitika suurimad ja tegudevaeseimad vingujad süüdistavad teda lisaks ka vingumises. Ka proua Evelini näägutatakse, kasvõi tema iseseisva riietuse valikul!“
Naised päästavad maailma
„Minu meelest on Evelin ilus. Nii ilus kui üks naine üldse olla saab. Ja nii tubli ja töökas nagu üks naine olema peab. Valmistudes presidendiproua staatusest lahkumiseks on ta oma arstipraksise taastanud. Töötab UNESCOs – ja lisaks kokkab mis hirmus. Mitte poseerimiseks, vaid südamest. Nagu tõelisele naisele kohane,“ tunnustab Eve tuliselt. „Sama on ka vastse peaministri kauni kaasaga – teeb kokasaateid, laulab Kodutunde tunnusmeloodiat, kaitseb nõrgemaid… Nagu ka Pärnu maavanema kaasa Birjo, kes juhib loomade varjupaika!
Sellised naised on väärtus. Nad armastavad oma meest enne tolle tähelendu ja tiitleid. Nad seisavad oma meeste kõrval ja on neile toeks.“
Eve ise korraldab endale teadlikke ja põhjalikke ilukümblusi.
„Olen endale välja valinud terve kollektsiooni ilusaite. Kõrgmoodi. Tarbe-ilu. Ainult lavadele sobivat. Kõike hõrku ja ülevat. See tasakaalustab poliitikat ja tasalülitab negatiivse. Kusjuures kui aegajalt seda ilu sotsiaalmeedias jagan, on ka väärikad härrasmehed varmad seda laikima!“ naerab Eve, kes on muide Reformierakonna liige number 13 000. Meenutagem, et põlisrahvaste ennustuste kohaselt päästab maailma vägivallast, saastatusest, globaliseerumise õõvast 13 Vanaemast koosnev nõukogu… „Ma arvan, et inimesed ongi tegelikult ilmselt stabiilsemad, heatahtlikumad ja arukamad kui me kommentaariumide põhjal oletame. Terve mõistus ei räuska.“
Ühtlasi loodab Veevalajast maailmaparandaja, et inimeste ebavajalikkuse ja tühisuse paraadi aeg siseriikliku ja rahvusvahelise poliitkriisi taustal hakkab mööda saama ning noorte agressiivsete ei-keegite pealetung peatub.
„Püüan aru saada, kes on need üle tegijate ja vanade tarkade meile pähe astuvad noored mehed – aga pole vist mõtet oma niigi koormatud mõistust sellega ummistada. Nagu pole mõtet meelde jätta ka nimetute tibide horde, kes praegu seltskonnameedias paradeerivad. Mis on nende ametid, sõnum, missioon?“ küsib Eve heatahtlikult, aga üsna ükskõikselt naeratades.
„Kriis peab enne lahenemist laes ära käima,“ teab Eve. „Mõned, kes seda põletikulist protsessi välja ei kannatanud, on võõrsile lahkunud. Mina arvan, et dissidendist pensionäri ei oota võõrsil keegi, liiatigi pole mul mingit soovi lahkuda. Täidan siin vaikse erakuna oma ülesannet. Ja tunnen rõõmu kõigest kaunist ja heast. Manipuleeritavat rahvast on vaja harida, rahustada ja kaitsta. Minu koostatud ERSP-raamatu (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei) juhtmõte oli: Ellujäämise ime kohustab enamaks. Nii ongi!“