05. aprill 2014
Brandon Bays – üleilmalised rännakud läbi rakumälu
„Kaheksa kuud tagasi sain ühel oma rännakul senisest veel täpsemalt teada, kui tohutu vastutus meil kõigil lasub,“ naeratab ülemaailmselt hinnatud-armastatud rännaku-meetodi Meistritar Brandon Bays (60) oma legendaarset naeratust. „Teen ise lisaks kõigile rännakutele üle kogu planeedi kord nädalas ka oma isikliku mentori saatel. Kakskümmend aastat olen rännakuid harrastanud ja juhendanud. Iga meditatsiooniseansi ajal jõuan üha järgmiste blokeeringute ja suletud kanaliteni. Varasematel aastatel avasid rännakud minus kihthaaval elusündmuste ja rakumälu kaudu tänasesse kandunud valusaid kogemusi. Nüüd aga jõudsin oma eelmiste eludeni – vapustavalt panoraamselt ja kõnekalt. Mu eriti kirkal rännakul laotus kaemusliku silma ette terve väli torusid, millesse sain pilgu heita. Igasse torusse sisenedes nägin mõnd oma eelmist elu. Tuhandete elude seas oli neid, mil olin olnud timukas ja neid, mil olin piinatav. Olen olnud nii pururikas ülik kui vaesemast vaesem väetike.
Kõik on kõigega seotud. Rännak viib meid selle seotusega taas ühendusse. Ja teades, kui õiglases tasakaalus on elust elusse kulgev patt ja lunastus ning karmapuhastus, ei saa me enam ka millelegi-kellelegi hinnanguid anda. Pole pattu, mida me teinud ei oleks. Hukkamõistu asemel mõistkem ja andestagem – ka mina olen seda kõike teinud…
Ja mitte keegi peale meie enese ei saa meid tervendada – vaja on õiget teejuhti! – see-eest tervendab iga inimese edenemine kogu maailma.“
Jalgpall kõhus
Kui Brandon, kes sai nime oma vanaemalt ega näe probleemi selles, et nimi on mõlemasooline, oli 39aastane, avastati tema kõhuõõnest jalgpallisuurune vähkkasvaja.
„Kuidas!?“ karjatas kogu tema olemus. Naine oli üleni meditsiini keskel – luges kilomeetrite kaupa raamatuid taimeravi ja toortoitumise, homöopaatia ja holistika kohta – ja nüüd korraga surmatõves!? Ta teadis, et 85% haigustest on tingitud emotsioonidest. Teaduse saavutused võimaldasid juba mõõta ja tõestada, et iga emotsioon kajastub rakkudes. Mida hullem hirm või viha, seda suurem rakukomponentide kahjustus. Rakud annavad blokeeringu-tekitatud muutuse pooldumise teel üha järgmistele rakkudele edasi ning ongi kasvaja.
„Surmahirm kui hirmude hirm lõi minu jaoks pildi klaariks. Kui mõtted-mälestused kanduvad läbi rakumälu aina edasi, on võimalik rakud järelikult ka mõttejõul puhtaks programmeerida. Heitsin kogu infomüra kõrvale, valisin rännaku meetodi – ja puhastasin-puhastasin-puhastasin,“ meenutab tänaseks professionaalseks palveränduriks kujunenud Brandon 21 aasta taguseid sündmusi. „Kergema vastupanu teed minek olnuks lasta kasvaja ära lõigata ning võib-olla isegi keemia ja kiiritusega paralleelselt mõttejõuga töötada. Ent sel juhul oleksid hirmuenergiast blokitud rakud ju ikka edasi vohanud. Pühendusin täielikult rännakule. Valesti programmeeritud rakud kadusid. Kasvaja kadus mõttejõul.
Tänu sedavõrd edukale ja äärmuslikule tervenemisele asusin rännakute õpetamise ja juhendamisega teele, mis on nüüd levinud igale kontinendile ning minu kirjutatud õpikuid kasutatakse kõrgkoolides. Eks ka tänu sellele, et müsteerium on teaduse ja tehnika saavutuste abil mõõdetav ja tõestatav.“
Brandon rõhutab: kui tegu on tehtud, peab see olema ka tõeliselt lõpetatud. Valusaimate asjade lahtimuukimine rännak-haaval on pidev töö. Sel teel läbitakse mitmed elud – tema enese vähk pärines kahe eelmise eluga kogutud karmavõlast ja blokeeringuteks – ning paljud põlvkonnad.
„Iga meie rakk mäletab mitut eelnevat põlvkonda koos nende kogemustega. Kui tüdruk sünnib, on tema munasarjades kaasas kõik tema elu jooksul valmivad munarakud. Seega on sündija sisuliselt vanaema, kes omakorda on olnud juba oma vanaema sees munarakuna valmis. Niisiis kannavad meie rakud meisse esiemade katsumused ja kannatused. Meie aga saame need moondunud mustrid ära parandada.“
Kohtumised Hitleriga
Brandon Bays meenutab hiljutist rännakut Münchenis, kus üks mees kohtus läbi oma blokeeringute ja tardumuste rännates Hitleriga. Selgus, et tema kui juudi vanaema oli olnud koonduslaagris. Selsamal rännakul oli ka mitukümmend teist juuti ning umbes samapalju sakslasi.
„Toimus midagi jumalikku,“ meenutab Brandon, silmad tänupisaraist tulvil. „See juudihärra andis Hitlerile andeks. Ta ei andestanud tema tegusid – ta andestas temale kui hingele. Ja sama tegid ka teised juudid!
Mis puutub sakslastesse, siis Hitleri kuritegude tõttu on kogu see rahvas jäise maskiga kaitstud ja varjatud. Kui sakslastele rännakut korraldada, tunnistan neile reeglina, mida tunnen – külmalaine! Nad on nii perfektsed ja tublid, vaoshoitud ja kangestunud – sest nende rakumälu ütleb, et neil kui natside järeltulijatel pole õigust Maa peal isegi mitte eksisteerida. Maskide langedes tuleb reeglina palju pisaraid ja tohutu kergendus.
Mitte keegi, kes kedagi või midagi vihkab, ei saa olla terve ega õnnelik. Meie planeedi ajalugu on olnud selline, et eranditult kõik inimesteks kehastunud vajavad ühel või teisel moel tervendamist. Lihtsaim variant on, kui väikest last hakatakse sünnist saadik keelama: sa oled juba kolmeaastane, pühi kohe oma pisarad ära, ei tohi nutta! Meid keelatakse sünnist saadik tundeid tundmast ja neid välja näitamast – iga selline keelamine ja inimlike reaktsioonide pärast häbistamine on blokk.
Suuremate hirmu ja õuduse kolletes käin oma kaaskonnaga rännakuid korraldamas. Me teeme rännakuid koloniaalmaades, kus põlisrahvaid tapeti, suruti reservaatidesse ja jäeti lastest ilma.
Kujutate ette, mida pidid tundma indiaanlased-aborigeenid ja teised, kelle kodudesse tugiti sisse, lapsed võeti ära ja tassiti orbudekodusse. Samal moel vägivallatseti omal ajal Aafrikast toodud orjadega, kes suruti getodesse ning kelle lastel on olnud kaks varianti – halb ja halvem. Nii lastekodus kui getos kasvamine on kohutav.
Aitame rännakutel puhastuda getodes ja slummides, favelades ja reservaatides elavaid või elanuid – on ju teada, kui palju vägivalda, alkoholismi ja narkomaaniat on sel kombel räsitud inimeste seas. Ülejäänud maailm kuulab nende inimeste ja nende järeltulijate genereeritud julma ja madalaid energiaid tulvil muusikat ja kurjus paljuneb seni, kuni seda lõplikult ära ei puhastata ning vihkamist armastusega ei asendata.
Kuna olen näinud seda imet nii paljude näiliselt kalestunud inimestega toimumas ning olen rännakul näinud oletatavaid vaenlasi teineteist kallistamas, tean, et see jumalik ime on võimalik kogu maailmas. Seda usku kinnitas hiljutine rabide kutsel Iisraelis tervendamine. Pole sugugi nii, et juudid on holokausti teemasse klammerdunud ja sellest lõpliku elukeskme teinud – iga inimhing vajab ja väärib halastust ja armastust.“
Ema kingitus
Paarkümmend aastat rännakutega palverännakuid on õpetanud Brandonit pidama kingituseks ka oma vägivalla ja sulgumise-seeriaga palistatud lapsepõlve. Ta tunnistab, et siiski on siiani silme ees kööginoaga ema, kes teda voodi ees surnuks pussitada ähvardab, kui ta otsekohe magama ei jää.
„Paradoksaalsel kombel oli ema minuga meeleheitlikult julm sellepärast, et kartis mind kaotada. Vähimgi allumatus ajas ta hetkega endast välja, kuna ta ei suutnud taluda mõtet, et keegi tema kõige kallimatest saab veel surma,“ arutleb haldjate kuningannat meenutav Brandon kiirgavalt naeratades. „Mu ema oli Viinist pärit austerlanna. Tema isa teenis Rumeenia aristokraatiat ning natsid lasid ta selle eest maha. Kui mu ema ootas mu vanemat venda, tulistas Luftwaffe tema ajakirjanikust isa lennukiga alla. Mu vanem õde Sylvia uppus pisut enne nelja-aastaseks saamist. Isa keeras korraks selja – ja läinud ta oligi. Sellest ka ema hüsteeriline hirm sõnakuulmatuse suhtes.
Ema kolis Ameerikasse kui turvalisse kõigi võimaluste paika. Ta keeldus mäletamast ühtki Austrias juhtunud sündmust ning unustas jõuliselt ka saksa keele. Totaalselt „stumm“. Mina pidin läbi kõigi nende valude rännates oma austria päritolu ja saksa keele taastama.
Mina olin oma õe asenduslaps. Meid sündis kaks veel ning kõiki meid painati paanilise klammerdumisega. Varjusin selle košmaari eest lugemisse ja… See tingis järgmise košmaari.“
Korraldades Tallinnas esimese, tutvustava rännaku, kirjeldas Brandon, kuidas teda saadeti kaheksa-aastasena õige hääldamise võistlusele. Staadionil oli kogu tema kool ja ümbruskonna koolid, õpetajad ja lapsevanemad. Talle, kes ta oskas hääldada kui tahes keerukaid sõnu, sattus lihtne ent tema jaoks tundmatu sõna „flea“. Ja ta veeris seda tundmatut „kirpu“ tähthaaval. Kogu staadion vakatas. Ja purskus seejärel naerma. Tüdruku südamesse aga lõikus publiku seas peast haarav ja nägu kattev ema. See staadioni-penalti on nõudnud väljapuhastumiseks mitmeid ja mitmeid rännakuid.
Relvad kaasas
„Igaühel meist on kaasas relvad, millega – kõige kallimatele kõige julmemalt – haiget teha. Sõnad. Emad-isad tulistavad oma laste südametesse üli-täpsed ja igavesed haavad – nende vastu aitab vaid rännak-tervendus. Meie lapsed tulistavad meid sõelapõhjaks. Ja me ise teeme sedasama.
Läksin ülikooli psühholoogiat ja religioonide ajalugu õppima, et aru saada, mis inimestega siin planeedil ometi toimub. Tegelik inimeste ja rahvuste, rasside ja usundite lepitamine toimub aga rännakul,“ usub Brandon. „Olen ühes meditatsioonis mentori juuresolekul kolmveerand tundi järjest sõimelnud – minust voolasid välja kõik julmused ja roppused, sõim ja solvangud, mida inimestele kaela olen valanud. Ja seejärel teine kolmveerand tundi andeks palumist.
Ma ju tean, kui lihtne on inimesele sisendada, et ta ei vääri armastust, et ta ongi meeleheitliku üksinduse ära teeninud, et mitte miski, mida ta teeb või loob, pole piisav. Nii juhtubki, et majanduskriiside ajal kogu vara kaotanud inimesed tapavad end, et mitte selle alandusega silmitsi seista – pole raha, pole isiksust. Sest ta on juba enne enesetappu surnuks solvatud.
Ja selle nimel, et võimalikult paljud inimesed neist karmakoormatest vabaneksid, rändangi mööda ilma. Äsja olin Austraalias, Eestisse jõudsin Šveitsist. Ja kui sinu soki küljest pudenes siin sviidis vaatega Pikale Hermannile odratera, tundsin teravat koduigatsust.
Abiellusin inglasega ning elan Walesis külas, kus on viiskümmend maja ja mitu tuhat lammast. Neid on kõik küngaste nõlvad täis ning seda seltskonda, kes vabalt meie maja ümber jalutab, tunnen nägu- ja nimepidi. Elu peab olema tulvil elu!“
Nii, nagu ääretult karismaatiline Brandon saavutab ajakirjanikuga südamliku kontakti läbi viljatera, sulatab ta eestlased ülevoolava, ent siira komplimendiga: „Kui meil oli hiljuti Sloveenias rännak 18 rahvusega, olid teiste seas ka eestlaselt. Haruldaselt säravad, avanenud ja kohalolevad isiksused. Eestis olles näen, et te oletegi sellised! Olete sarnaselt minu maaletooja Joonas Saksaga valgust kiirgavad inimesed, kes on oma rännakul juba väga kaugele jõudnud.“
Brandon ise on suurepärane Jumala looming, kes lepitab rassid ja religioonid ning peaks ka Krimmi-purske järel ilmselt sealseid inimesi tervendama lendama. Tal on stiilne ja elegantne kujundus, peensusteni välja töötatud käitumismaneer, töökindlad publiku avamise ja sulatamise võtted ning oma isiklikud lood ja legendid, millega tuhandeteni jõuda. Oleme kõik sarnased ja ühendatud.
„Palverännakud ise õpetavad ja tervendavad kõige ootamatumal moel. Korraldasime suurejoonelise ja hinnalise palverännaku Indiasse – põhjast lõunasse, hotellid, giidid, spetsiaalne rong. Esimesel korral toimis see ülimalt hinnaline ja erakordne palverännak vahvasti. Aga teisel korral avastasime koos vägagi suured summad maksnutega, et pole hotelle-giide-rongi – ega meest, kellele raha üle kandsime… Selleks, et ränd-rännak ikkagi toimuks, tegin oma isikliku pensionifondi tühjaks. Ja samal ajal vaatlesin ennast hoolikalt. Tänu taevale, minust ei purskunud mingeid süüdistusi, enesehaletsust ega viha. Andestasin. Ja kõik. Lõpetatud. Nüüd saadi see röövel kätte ning kui ma hagi esitaksin, satuks see varas vangi. Tema karma saaks sel juhul puhtamaks. Aga minu oma? Ei, see asi on lõpetatud. Ma olen hetkel nii kuum ja nõutud mentor, et jõuan oma pensionifondi tagasi teenida,“ sirutab Brandon oma leebed ja laulvad käed laiali, otsekui embaks kogu universumit. „Ma tean, et ilma rahata pensioniiga pole eestlastele mingi uudis – teil on nii väike rahvus ja vähe lapsi, et enamus inimesi peab arvestama miinimumiga, oma enese laste toetusega või moodustada päikeselised vanurite kommuunid.
Kogu maailm on loodetavasti võimalikult ruttu teel rahata tuleviku poole. Ja sellise elutunnetuse poole, kus üksteiselt ega eneselt ei nõuta perfektsust. Kõik on väärt armastust ja austust – kõik on üksteisega seotud ja Ärkvel.“
Selle helge tuleviku saabumise eel saavad eestlased lugeda kirjastuse Pilgrim välja antud „Rännakut“ ja teist kaht eesti keelde tõlgitud Brandoni raamatut ning kogeda koos legendaarse Meistritariga ühisrännakuid maikuus. Tema õpetuse ja meetodiga toimetavad Eestis www.rännak.ee koduleheküljel nähtavad Brandoni meiemaised teekaaslased.