02. aprill 2014
Vanaemad ja v…d
„Vanaemade nõuanded maailmale“ (Carol Schaeffer, Pilgrim 2014) ja Charlotte Roche „Märgalad“ (Hea Lugu 2014) on paradoksaalsel kombel omavahel seotud teosed. Nii, nagu kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud. Märgalade mina-Helenist saab üks uue ajastu Vanaemadest ka siis, kui ta füüsiliselt lapsi ei sünnita. Just läbi valude ja haiguste, rikutuse ja komplekside on Vanaemadeks põletud. Ja ennast tervendades on tervendatud kogu planeeti.
Vanaemade-piiblis, mis sobib muide suurepäraselt nii umbes 7-8aastastele tüdrukutele õhtuseks unejutuks ette lugeda – mõjub raviteena nii emale kui lapsele – on ühendatud 13+ eaka aruka naise lugu ja sõnum. Winona Laduke kirjeldab eessõnas, kuidas juba aastatuhandeid ennustatud Vanaemade nõukogu esmakordselt 2004.aastal New-Yorgis kogunes ning väed ühendas ning sellest alates ühendust peab, koos käib ja palvetab. Iga hingetõmbega.
Nad on nii omad. Need Vanaemad Pilgrimi-raamatust. Nende elusid ja lugusid, sõnumit ja pühendumist lugedes ja seeläbi ürg-üdis kogedes saad ühtaegu osa nii sellest vanaemalikust soojusest, mida su elus pole olnud – kui muutud ise olemuslikult vanaemaks. Mitte lihtsalt konkreetsete buupside vanaemaks. Vanaemaks. Õunapuu otsas ja metsas, koopas ja veteväljadel. Kõigil meist on oma element ja stiihia, läbi mille Looduse ja Kosmosega ühendusse astuda, avaneda ja palvetada.
Margaret Behan (šaieen-arapaho Montanast) ehk Punane Ämbliknaine Kopra klannist koges ise ja õpetab teistele, kuidas peyote-taime abil põlisrahvastele täiesti vastuvõetamatu alkoholi vastu astuda ning end valedest suhetest vabastades puhastuda ja ülenduda.
Rita Pitka Blumenstein (Alaska jupik – juut+eskimo) on kalalaeval sündinud õpetlane – enamus Vanaemasid on tänaseks kõrgeltharitud õpetlased, kes juhivad teadusasutusi – kes õppis ja õpetab läbi iseenese universumi tervendama.
Aama Bombo (Nepaali tamang, ema-šamaan) ravib seisuses olenemata vaimolendite abiga nii kuningaid kui õnnistatud vaeseid. Flordemayo(Nicaragua maia) on Kotka-juhitud curandera – tervendaja – kelle iga hingeõmme on palve.
Maria Alice Campos Freire (brasiillanna) on tilluke džungli-vanaema, madrinha, kes toob teistelt tasanditelt ja dimensioonidest läbi pühade taimede sõunmeid ja tervendust. Mulle isiklikult on ta üks kogumiku omamaid – nii oma, et pakiks kohe seljakoti ja sõidaks tema juurde, kui vaid kodune vanaemandus lubaks. Teine väga oma on hopi-kavasupai-tewa Mona Polacca, Liblikas, kes on tänu Eesti indiaanilaagritele lihtsalt tuttav. Nagu on tuttavlik tema sünum liblikast, kes sümboliseerib ka inimese transformatsiooni – millega iseäranis põlisrahvastel ei sobi alko ega narko, mille poole samas ürg-geneetiline ahastus vastupandamatult veab. Kolmas väga oma vanaema on Gloria Steinem, kelle feministliku raamatu „Revolution from within“ mu vanaema kunagi mulle kinkis – sellest saadik mõtlen pühakodadesse sisenedes alati, et need meenutavad emakoda…
Nii oglala-lakota õed Beatrice ja Rita Kauge Külalise Püha Tants oma Mustade mägede taimedega kui tiibetlanna Tsering Dolma Gyaltong pühendavad oma palverännakud seitsmele põlvele lapselastele. Agnes Baker Pilgrim (takelma-siletz) ülistab lõheemade altruistlikku elujätkamist, mis seisab silmitsi kaevurite röövmajandamisega.
Clara Shinobu Iura (Brasiilia jaapanlanna) peab Amazonase vihmametsades otseühendust Täherahvaga, Bernadette Rebienot (Gaboni omjene) kanaldab iboga-taime kaudu, kirjanik Alice Walker ayahuasca püha taime abil. Nii afroindigo Carol Moseley Braun, Tenzin Palmo Himaalaja koobastest, rootsi antropoloog Helena Norberg Hodge, New-Orleansi preestritar Luisah Teish kui tänu venna annetatud neerule Alcatrazi vallutanud suguharupealik Wilma Mankiller (cherokee) juhivad kogu maailma tähelepanu globaliseerumise röövmajanduse tõttu meie planeeti tabanud hävingule.
Ettekuulutused kui sobival vibratsioonilainel vastused palvele kinnitavad, et Vanaemad on planeedi kaitsele ühinenud viimasel minutil, kui inimkond seisab juba teelahkmel ning ainuüksi naiste tarkus suudab kuristikuserval kõõluva Maa veel puhastada ja päästa. Nii, nagu Kotkas ja Kondor moodustavad võimsa koosluse, saab ka inimkonna päästa veel vaid pühade suhete koostöö, ühine palvetamine ja tegutsemine. Naised saavad inimkonnale tagasi õpetada iidsed tõed, et loode õpib ja kogeb kõike juba emaüsas, et põlvkondade ühtsuses hoitud väikelapsed ei nuta ning et meie Emakesel Maal ei kuulu meile mitte miski – oleme kohustatud laenuks saadud maad ja varasid, meiega koos kulgevaid loomi ja taimi teenima ja hooldama.
Suurteosed “Vanaemade nõuanded maailmale” ning “Ühenduses hobustega” – eesti keeles välja andnud Pilgrim – peaksid olema kohustuslik kirjandus. Need on raamatud nagu Palve, raamatud nagu ravitee, köidetud-kaanetatud Curanderad. Nad annavad võimaluse koos nendega igal hingetõmbel palvetada Maa eest ja elu eest Maal.
Paradoksaalsel kombel meenutab raamatu „Märgalad“ autor Charlotte Roche nii nime kui välimuse poolest tulevast Vanaema. Tema ja ta minategelane Helen põletavad end läbi sita ja perverssuste puhtaks samal moel, nagu üks prohvetlikest Vanaemadest kirgastus läbi grupivägistamise.
Asusin seda teost lugema eelarvamusega – isegi seda kui äärmuslikku kolekirjandust soovitanud dr. Rammul oli kohkunud üleüldisest stiilist „keel v…s, nina p…s“ – ja avastasin hoopis ülemlaulu naiselikkusele, loomulikkusele ja ürgsusele. Perversne on pigem see, kuidas meisse on juurutatud kompleksid, mis lämmatavad naiselikkuse ja looduslikkuse. Ülitundlik ja kirglik peategelane teeb oma kehast koos kõigega, mis selles leida, kultuse a la „istun õndalt naeratades soojas spermaloigus, sellal kui õpetaja pühalikult kõneleb Jumala tõestusest…“
Nii, nagu kõigil Vanaemadel on oma kanaldus-taim või –loom, on sel tulevasel Vanaemal süvasuhe avokaadoga. Veini-kokaiini-okset juues protesteerib noor naine oma ema kui valelikuks koolitaja vastu, ei pese end aastaid, katab ripsmeid üha uue meigikihiga ja põleb karmide lapsepõlvemälestuste ja lootuse käes, et ema ja isa taasühinevad. Kasvõi tütre elu hinnaga.
Mina omakorda varjasin tütre eest, et seda perssepiiblit loen – ometi algab planeedi tervendamine igaühe enesetervendamisest ning häbiks ja valeks pole ei põhjust ega aega.
Mona Polacca ütleb: „Mitteindiaanlased teevad nii suure lõkke, et kõik peavad tagasi astuma. Indiaanlased teevad paraja lõkke, et kõik astuksid lähemale.“