2.aprill

„Ärka üles!“ – „Tund aega on veel magada…“ – „Vaata siia!“ – „Krdi…“ – „Ja nüüd vaata sinna!“

Lilli istus elutoas diivani ees, kus tudun. Vahtis mind ainiti. Ja näitas mulle, mis elutoa akna taga on. Kes. Enne istuli ajamist mõtlesin, kas saadan esimesele ämmale – ah, tegelikult ainsale, laste vanaema ju! – 79. Inga sünnipäeva sms-i või vaatan enne, kas ja kes vahemikus ühest viieni sündinud on.

Nojah, siis nägin Tajat elutoa akna taga telekast ERR uudiseid lugemas Ta oli oma boksi lahti lõngutanud, jalutanud mööda hoovi, põhurulli laiali lammutanud, sissesõidutee täis sittunud ja siis korraliku pabularaja saatel väravast õue sisenenud. Saabus mulle akna taha… ja valges enam väravast välja ei tulnud. Pani mul korsates käest jugama ja kukkus, õnneks siuh, mitte lataki, külili. Astus korralikult minu varvastele – mida hobuinimene teatavasti tähele ei pane – ja ma viisin talle siseõue heinad-vee-rahustuskaerakese.

Laudas valitses endises isikkoosseisus rahu. Kuna Indi veetis hambavaluöö, jäi ta koju, viis kutsikad õue – mina keetsin neile esimese vedela, piimaga pudru – ja me sõitsime Joeli järele. Ta oli õnneks täna vaba ja tulija. Kuni ta hommikukohvi jõi, kimasin Indiga hambaarsti juurde. Sealses kempsus läks mul korraks pilt eest ära ja ma küsisin tütrelt, miks mul nii sõge elu on. Tütar ütles, et mõne päeva pärast on kõik lihtsam ja tavaline elu tagasi ning ma saan kindlasti ka kõik oma kirjatööd kenasti õigeks ajaks tehtud. Muidugi saan.

Äkiline aiaehitus aga oli taaskordne kinnitus – kui kosmosest tellid, ole täpne – muidu tulebki enne vetarsti kõigi tähtaegade kärssamise päeval reskjuu-ehitamine. Täpsust iga mõtte ja sõnaga ometi!

Aga Indi suust leiti mitu auku… Ta sööb kuninglikult. Peseb hambaid. Miks siis ikka? Jumala eest, ka raskeimatel aegadel jälgin ju ometi, et soojad sokid oleksid jalas, prillid puhtad… ups!millised mu enda prillid on… hambad pestud, koolitöö tehtud… Ja ikka…

Kuni esmaabi sooritati – homme algab päris remont – lendasin säästukasse. Siis koduteel tagasi Joeli juurde, koduteel loetlesin talle kõik kevadtööd. Ja ta ütles, et on ju alati olemas. Oh mis hea poiss…

Moodulid, millest koosnes mullune lutitallede portatiivne aedik, kandsime lambakisa saatel õuele – neist sai õue ja Taja talli osavasti ühendav loož. Ei Kormoran ega Amatsoon oska kutsuvalt mögiseda, mõlemad lõugavad oma tallede peale, tumesinised keeled pikalt suust väljas.

Indi ja Joel võtsid kitsa värava maha, mina viisin kutsikate tekid likku ja koristasin kõikjalt öised hobusehunnikud. Tegelikult oleks olnud vaja akudrelliga Indit pildistada – aga ma ei jõudnud ühe korraga igale poole.

Indi ja Joel puhastasid uue nurga – veel üks puuriit siia majaukse juurde, risu tüvede peale jne – ja lambakisa ajas mind sajaga hulluks. Pidasin pesu pesemisega paralleelselt hommikuse kirjavahetuse keskpäeval ja rahustasin mures hobused – miks Taja ühel ja teised teisel pool linti.

Eile oli kahe suure töö tähtaeg. Täna saadeti neist ühe uus versioon. Teisest oli eilse seisuga neli lehekülge puudu, aga täna kinos sündis epiloog, mis saab olema veel vähemalt kolmekas. Kolmas… oiii, juunikuu on kohe käes…

Pesu kuivama riputades tegin üksiti oma reedese retke ettevalmistamise kõned… Üks subjekt teatas, et ta pole mingi naine, et naisteajakirja sobiks – ta on meie mees – leidsime muhedasti ühise keele, läheb asjaks. Teine helistas ise tagasi – ta on oma ala kuninganna, ootan kohtumist huviga.  Et lubasin täna õhtul laulukoori proovi ajal lapselast hoida, meenus siis, kui tütar helistas ja ütles, et väimees jõuab ise koju ja hoiab. Jeesus, ma pole halb ema ega vanaema…

Issand ise nägi ka, et ma püüdsin eile aru saada, millest Eerik Niiles riigitele otse-eetris räägib – kas ja kuidas ja kui efektiivselt NATO meid tiblade eest kaitseb, et Meie Isal oleks lihtsam kaitsta – ja ma ei saanud mitte millestki aru…

Küll aga sain aru, et uuel nädalal läheneb ühe kirjamehest kolleegi näol lustakas väljakutse:

tere,
teen doki “kirjanikud ühes voodis” proovivõtet. film on selline, et lobisen ühe kirjanikuga ja jään tema juurde tema voodisse koos temaga magama ja ärkan teise juures ja räägin teisega edasi. kas oleksid nõus osalema.

Jah, osalen.

Hullemat elamust kui Ken Saaniga Brasiilias, ikka olla ja tulla ei saa – ja mul on põhimõte, et kui väljakutse esitatakse, tuleb vastu võtta. Selles on midagi. Karekale aga vadistasin end tühjaks Ken Saani ja tema Brasiilia-aegse mõrsja asjus. Mõrsja isa oli mu vägalähisõber, kes oli tollal juba suremas. Ja ma pidin saama Karekale end tühjaks valada – kuidas oli Sao-Paulos, kuidas Rio de Janeiros, kuidas mõrsja isa hukkus ja maetud sai, kuidas… Mjah.

Kahe nädala pärast saabub Soonele Rapla Mentorklubi, millega ühinesin.

Võtan jah kõik pakkumised vastu, et serviti siiski inimliiki kuuluda, ehkki minust on mööda tallesid ja kutsikaid, Taja haava lappimist ja kõhu kallistamist saanud üsna asotsiaalne Mother Mowgli, kes lõunauinakut tehes norskab nagu vana mees, kihnu kuulikindel kass selili rinna peal, perse näos

Võtan jah pakkumised vastu, ehkki suurtööde ja romaanide tähtajad lähenevad. Nagunii on mu erialatöö koormus ja sagedus üleinimlik – toome kitse tuppa. See on Navitrolla lemmikkujund. Kui juut läks rabi juurde kurtma, et laste ja naise ja ämmaga on majas kole kitsas, soovitas rabi kitse tuppa viia. Ja siis jälle välja visata. Nii palju ruumi äkki!

Umbes 30 ajakirjateemast on sifkin teha paar Naistele ning EN juunilugu.

Kutsikad kasvavad õnneks juba kindlatesse kodudesse. Talled – ka veel sündimata – on viimseni bronnitud. Tajaga on kõik väga hästi.

Triin Tohver oli vägavägaväga oma.

Taja haava paranemist tunnustas, varsa asjus rahustas – Nibiru pistis talle vaginaalselt esimesed kabjad pihku, nii et on õiget pidi ja hästi ning udara ja emme üldseisundi järgi hinnates sünnib nädala pärast. Sain Triinult pärast tuhandel teemal vestlemist talledele uue Biodyli, ta tegi märadele teetanuse-süstid – huh! – ja kuni tema jõi teed, sõid Indi ja Joel täiendatud purgirassolnikut. Rääkisime hobuarstidest ja kihnu maalammastest, kommuunide loomisest ja naiste piiritust vaprustest.

Mu sõrme- ja varbaotsad on lõhki. Indira joonistas mulle eile muinasjutupildi… öösärgiga…

Printsessilik öösärk emmele, kes juba kolmandat nädalat elutoa diivanil köötsutades täisriides magab…

Sain vihjest aru.

Mul on pakud allee kõrvalt koju vedada, pärast seda suverehvid alla panna, siis põhjalik autopesu ette võtta.

Täna tuhisesin kõige muu kõrvalt kolm masina täit pesu, kutsikate tekid… Viisin Joeli keskusse – Tauno pole enam Saunakülast pealinna pääsenudki, sest ta isa on totaalselt alzheimeri küüsi langenud.

Koju jõudes sain ka mina kellakolmese hommikusöögi – purgirassolniku – ja uinusin pärast enamuse Eesti Naise lugemist. Tund und… Postimehega. Toimetus helistas mulle Egiptuse asjus.

Siis talitus – lambad jäise tuule eest tuppa, kanamunad unustasin võtta, Maruusja ja Namaste tuppa, kutsikad tassis Indi tuppa. Ja kinos nägin Mr. Peabody multikat vaadates tuhandeid tasandeid  – mu isa, keda on nimetatud Eesti Disneyks, tuli ka kohale…

Kodus tegin hobuste vahetuse – Taja tuppa, Maruusja-Namaste õue – kütsin pliidi, tegin meile Indiga õhtusöögi ja homse koeratoidu. Head telesaated summutavad paanika kirjatööde pärast. Homme…

Praegune kolgata on mõne päeva pärast läbi, eks siis tuleb järgmine – ma ei anna alla. Multikat vaadates sain teada, miks ma sellist range režiimiga elu elan. Teen selle katsumuse selles elus läbi. Aitäh.